31 jaanuar 2003
Igaüks vastutab kõige eest. Igaüks üksi vastutab. Igaüks vastutab kõige eest üksi. Esmakordselt taipan ma selle religiooni saladust, millest meie kultuur - mida ma käsitlen kui enda oma - on võrsunud: "Patud, mida inimesed kannavad..." Ja igaüks kannab kõikide inimeste patte.
"Lend Arra'sse" Antoine de Saint Exupéry
Elada tähendab aeglaselt sündida. Oleks liiga mugav võtta laenuks täiesti valmis hingi.
"Lend Arra'sse" Antoine de Saint Exupéry
Tihti näib mulle, et minu lõbu oleks minna aina edasi, teadmata kuhu, ilma et keegi sellest hooliks, ja näha alati uusi maid. Ma pole vist kunagi päriselt kuskil ja alati usun ma, et oleksin meelsamini mujal, kui seal, kus olen.
Charles Baudelaire
ma olen täna liiga palju rääkinud. asjadest, mis alul tunduvad tõsised, siis totrad ja tüki aja pärast jälle tõsised. asjadest, mis jäävad kehtima kauaks, isegi kui sõnad võivad ununeda. ja mingiteks pisikesteks hetkedeks olen ma isegi kohal. kusagil. siin.
viiuldasin kell 22:27
"Lend Arra'sse" Antoine de Saint Exupéry
Elada tähendab aeglaselt sündida. Oleks liiga mugav võtta laenuks täiesti valmis hingi.
"Lend Arra'sse" Antoine de Saint Exupéry
Tihti näib mulle, et minu lõbu oleks minna aina edasi, teadmata kuhu, ilma et keegi sellest hooliks, ja näha alati uusi maid. Ma pole vist kunagi päriselt kuskil ja alati usun ma, et oleksin meelsamini mujal, kui seal, kus olen.
Charles Baudelaire
ma olen täna liiga palju rääkinud. asjadest, mis alul tunduvad tõsised, siis totrad ja tüki aja pärast jälle tõsised. asjadest, mis jäävad kehtima kauaks, isegi kui sõnad võivad ununeda. ja mingiteks pisikesteks hetkedeks olen ma isegi kohal. kusagil. siin.
viiuldasin kell 22:27
sooh. ma elasin kõik üle. nädala ja üldse. täna õhtul veel nele klassikatund ja ma võin südamerahuga minna koju tuba koristama. mmm. ära naera. koristama jah, sest ma nägin täna öösel unes, et mu toas valitses jumalik kord. ei ühtegi riideeset voodil ja tugitoolil, ei ühtegi paberit laual. taevalik.
aga praegu lähen ja lendan!
viiuldasin kell 12:00
aga praegu lähen ja lendan!
viiuldasin kell 12:00
30 jaanuar 2003
ma ei hakka täna originaalitsema, nii et skitseerin siia oma meeleolud eilsest ööst ja sellest, mille ma märkisin üles palju materiaalsemasse ning isiklikumasse üllitisse, kui viiuldajake iial olema saab.
Tõttöelda on see mingis mõttes ebameeldivgi, kui raamatutes loetu või filmis nähtu puudutab mind pisut põhjalikumalt kui tavaliselt, nii et mu usk maailmasse ja seal leiduvatesse mõistetesse pisut kõikuma lööb. Siis läheb pisut aega, enne kui kõik jälle harjunud rada käima hakkab ning see vahepealne aeg ongi ebameeldiv. Selline kindla jalgealuseta õhus rippumine, kusjuures lendamise õnnestava tundega pole siin midagi pistmist.
Elu on mäng, nagu mulle alati öelda meeldib. See oleks nagu hea vabandus. Meie oleme mängijad. Nii et lihtsalt nautigem mängu. Aga tegelikult peaks täpsustama, et elu on ettearvamatute reeglite, tuhandete eksimisvõimaluste, miljardite lahendamiskäikudega kuratlikult keeruline mäng, kus võitjaid peaaegu kunagi ei ole. On ainult mängijad.
Inimene on juba iseenesest omaette ooper: tal on liiga palju teadvusi ja liiga palju mõtteleveleid ja seoseid, mis läbivad minevikku, olevikku ja tulevikku.
Nii olen ma otsapidi veel "Wikmani poistes" ning ei suuda end sellest rägastikust välja kiskuda.
Armastus. Ma tahaks selle kohta päris palju öelda. Tavaliselt jäetakse ikka ütlemata. Armastuse avaldamine näiteks on tehtud totakalt keeruliseks. Aga siin, selles kontekstis, selle naeruvirvenduse pärast su suunurgas, sellel vallatult lumisel päeval oma sellise ja sellise mineviku, mõtete, tunnete ja südamega ma ju armastangi sind! Kuid koheselt segab end vahele olevik ja tulevik, leitakse kõrvaltähendusi, tehakse järeldusi, pannakse kohustusi. Ning see armastushetk on läinud kaduma. Aga kui me suudaks seda võtta nii puhtalt ja süütult, nagu ta on, nii hetkeliselt, kaduvalt ja impressionistlikult, kahe inimesena inimmassi seas mõnel ruutmeetril tervest maakerast... Ma olen oma elus mitu korda tahtnud avaldada armastust, aga olen selle enamusel juhtudest jätnud tegemata, sest hetkele järgnevad teised hetked ja mina muutun neis. Nagu sinagi, keda ma olen ühel hetkel armastanud üle kõige maailmas. Sa võid olla mu onutütar, väike valge hiir, mu isiklik mustalokiline kutsavusserdis, neli olulist raamatut riiulil, pinginaaber... ükskõik milline kaaslane just sel hetkel ja just seal ja ma armastan sind. Ei, teid ei ole palju. Ja ma armastan teid.
viiuldasin kell 22:42
Tõttöelda on see mingis mõttes ebameeldivgi, kui raamatutes loetu või filmis nähtu puudutab mind pisut põhjalikumalt kui tavaliselt, nii et mu usk maailmasse ja seal leiduvatesse mõistetesse pisut kõikuma lööb. Siis läheb pisut aega, enne kui kõik jälle harjunud rada käima hakkab ning see vahepealne aeg ongi ebameeldiv. Selline kindla jalgealuseta õhus rippumine, kusjuures lendamise õnnestava tundega pole siin midagi pistmist.
Elu on mäng, nagu mulle alati öelda meeldib. See oleks nagu hea vabandus. Meie oleme mängijad. Nii et lihtsalt nautigem mängu. Aga tegelikult peaks täpsustama, et elu on ettearvamatute reeglite, tuhandete eksimisvõimaluste, miljardite lahendamiskäikudega kuratlikult keeruline mäng, kus võitjaid peaaegu kunagi ei ole. On ainult mängijad.
Inimene on juba iseenesest omaette ooper: tal on liiga palju teadvusi ja liiga palju mõtteleveleid ja seoseid, mis läbivad minevikku, olevikku ja tulevikku.
Nii olen ma otsapidi veel "Wikmani poistes" ning ei suuda end sellest rägastikust välja kiskuda.
Armastus. Ma tahaks selle kohta päris palju öelda. Tavaliselt jäetakse ikka ütlemata. Armastuse avaldamine näiteks on tehtud totakalt keeruliseks. Aga siin, selles kontekstis, selle naeruvirvenduse pärast su suunurgas, sellel vallatult lumisel päeval oma sellise ja sellise mineviku, mõtete, tunnete ja südamega ma ju armastangi sind! Kuid koheselt segab end vahele olevik ja tulevik, leitakse kõrvaltähendusi, tehakse järeldusi, pannakse kohustusi. Ning see armastushetk on läinud kaduma. Aga kui me suudaks seda võtta nii puhtalt ja süütult, nagu ta on, nii hetkeliselt, kaduvalt ja impressionistlikult, kahe inimesena inimmassi seas mõnel ruutmeetril tervest maakerast... Ma olen oma elus mitu korda tahtnud avaldada armastust, aga olen selle enamusel juhtudest jätnud tegemata, sest hetkele järgnevad teised hetked ja mina muutun neis. Nagu sinagi, keda ma olen ühel hetkel armastanud üle kõige maailmas. Sa võid olla mu onutütar, väike valge hiir, mu isiklik mustalokiline kutsavusserdis, neli olulist raamatut riiulil, pinginaaber... ükskõik milline kaaslane just sel hetkel ja just seal ja ma armastan sind. Ei, teid ei ole palju. Ja ma armastan teid.
viiuldasin kell 22:42
29 jaanuar 2003
olgu, teeme talle rõõmu, aga kuna ma olen just selline nagu ma olen, siis uudised on ka just sellised, nagu nad on:
tantsuportaal kuulutas välja tantsupiltide võistluse, mille kuupäev lükkub edasi (seda seal veel pole kirjas), aga igal juhul äkki mõni minuomadest saab millegagi osa võtta. minu esialgset valikut näed siin.
samas on teade aura esseevõistluse kohta, mille teema ("tantsu-aura liikumises") on küll utoopiline, aga kellelgi kuskil kindlasti lahendatav.
homme kell 13:30 sõrmuste isand: kaks kantsi ekraanis pisut mõnusama hinnaga (30 või 40), olen vaatama minemas, tulge ka.
minul kodus star wars: attack of the clones dvd kaks plaati igasuguste ekstratega, too mulle 1 greip ja ma vaatan koos sinuga.
rubriik ostan-müün-vahetan. vahetan läbipõlenud aju uue ja suurema vastu.
viiuldasin kell 20:25
tantsuportaal kuulutas välja tantsupiltide võistluse, mille kuupäev lükkub edasi (seda seal veel pole kirjas), aga igal juhul äkki mõni minuomadest saab millegagi osa võtta. minu esialgset valikut näed siin.
samas on teade aura esseevõistluse kohta, mille teema ("tantsu-aura liikumises") on küll utoopiline, aga kellelgi kuskil kindlasti lahendatav.
homme kell 13:30 sõrmuste isand: kaks kantsi ekraanis pisut mõnusama hinnaga (30 või 40), olen vaatama minemas, tulge ka.
minul kodus star wars: attack of the clones dvd kaks plaati igasuguste ekstratega, too mulle 1 greip ja ma vaatan koos sinuga.
rubriik ostan-müün-vahetan. vahetan läbipõlenud aju uue ja suurema vastu.
viiuldasin kell 20:25
vennaraas pillas kuskile mingi lause gümnaasiuminoorte ja nende mõttekeste kohta ja seetõttu jätan ma rääkimata oma tülist klassivennaga, oma eneseületamisest kooli õppenõukogu ees ja oma füüsikahindest. tulemus on lihtsalt see, et ma vaevlen südametunnistuspiinades, masenduses ja raevus. ürgses. sest mul on varsti kõrini sellest, kui idiootlikus maailmas me oleme sunnitud elama.
mõnikord ma tahaksin siit minema põrutada ja kaduda kuskile teiste galaktikate tähetolmu.
ma tulen alati tagasi siia sinirohelisele süsinikupallile sudude vilus.
mostly harmless.
viiuldasin kell 19:54
mõnikord ma tahaksin siit minema põrutada ja kaduda kuskile teiste galaktikate tähetolmu.
ma tulen alati tagasi siia sinirohelisele süsinikupallile sudude vilus.
mostly harmless.
viiuldasin kell 19:54
28 jaanuar 2003
nonii. mul on siin probleemikesed üles tekkinud, mu perekond otsustas mind oluliselt arvutisõltuvusest vabastada. ja koolis tegelen ma vahetundides pigem õppimise, romantika või muu seesugusega. nii et viiuldamisamet on kõikide andunud klassikaaustajate nördimuseks unarusse jäänud.
aga see on selge, et kõike ei saa, aga midagi ikka saab. mina kaldun liiga palju saama, mul kullatakse vahepeal tee üle ja kantakse nagu bioloogilisi jubinaid bioloogilise pilpa peal ja mina ei saa teiste lohutamiseks muud teha, kui nimetada seda oma heaks õnneks...
viimasel ajal on väike füüsiline kurnatus, trenn ka enam ei aita. topin ujumisriided kohvrisse ja põrutan kanaari saartele kõige kallima inimesega maamuna peal. onjo.
viiuldasin kell 22:25
aga see on selge, et kõike ei saa, aga midagi ikka saab. mina kaldun liiga palju saama, mul kullatakse vahepeal tee üle ja kantakse nagu bioloogilisi jubinaid bioloogilise pilpa peal ja mina ei saa teiste lohutamiseks muud teha, kui nimetada seda oma heaks õnneks...
viimasel ajal on väike füüsiline kurnatus, trenn ka enam ei aita. topin ujumisriided kohvrisse ja põrutan kanaari saartele kõige kallima inimesega maamuna peal. onjo.
viiuldasin kell 22:25
26 jaanuar 2003
nii, viimased paar aega olen tegelenud sellega. koolitantsu lehekülg kuulutas tantsupiltide konkursi välja ja ma koukisin kõik enda pildistatud asjad üles ja nakitsesin nende kallal natuke. kõige rohkem meeldib loomulikult tangopilt, aga ma ei suuda otsustada, millist võtta. ja need seal on üldse esialgne valik, millest ma mõned püüan välja kontsentreerida. aita. ja paar tangopilti tuleb juurde siis, kui saan kaks negatiivi ära skännitud.
praegu teatrisse ajujahtima.
viiuldasin kell 17:53
praegu teatrisse ajujahtima.
viiuldasin kell 17:53
lähen nüüd ja uinun pisut unistavate mõtete seltsis. tahaksin olla kusagil mujal ja kellegi teisega, aga olen siin ja oma koeravusserdisega. :(
head ööd, hilised kuulajad.
viiuldasin kell 02:00
head ööd, hilised kuulajad.
viiuldasin kell 02:00
25 jaanuar 2003
aloha. eile oli "armastuse tango". ma nägin kunagi detsembris proovi teise koosseisuga (sly-karpova-ruslan) ja mulle meeldis väga, nüüd etendus oli kõrb-sergeibassalajev-viesturs ja mulle meeldis samuti vägaväga. kuigi üks koht oli shokeeriv hoolimata sellest, et olin proovi näinud: prostituutide tants musta pitspesu ja võrksukkade väel, väga ehe, väga otsekohene, väga silmi-suureks-ajav. ma olen näinud inimesi pesuväel tantsimas ja paljalt tantsimas ja igasugu asju tegemas, aga sellist teemat pole need poolpaljad kehad veel arendanud, otseselt asja seksuaalsuse ja müüdavusega siduda. pealegi veel - mai murdmaa! ja vanemuise balletitrupp! no prille mul polnud nagu alati ja alguses ma olin veendunud, et näen valesti. siis laenasin inksult prillid ja ajasin silmad jõlli. siis vaatsin edasi ja usuksin ikka veel, et ma näen valesti või kujutan endale lihtsalt ette. nad olid purupurjus, aelesid ringi ja ma jäin selle stseeniga ülimalt rahule, sest midagi sellist iga päev ei näe. pluss veel tuleneelajad, need olid ka paras üllatus.
sel nädalavahetusel õppimine.
kuidas öelda õigesti mu nime: kasutage palataliseerimata l'i. kui te seda ei tee, hakkab tatt kurgus vibreerima ja kokku tuleb väga kole nimi.
viiuldasin kell 15:08
sel nädalavahetusel õppimine.
kuidas öelda õigesti mu nime: kasutage palataliseerimata l'i. kui te seda ei tee, hakkab tatt kurgus vibreerima ja kokku tuleb väga kole nimi.
viiuldasin kell 15:08
23 jaanuar 2003
Robbie sings and all the lines have a meaning for me:
It's far beyond a star, it's near beyond the moon
I know beyond a doubt - My heart will lead me there soon
There she goes, There she goes again
How lucky can one guy be? I kissed her and she kissed me
The room was completely black, I hugged her and she hugged back
And all at once I lost my breath And all at once Was scared to death And all at once I own the earth and sky
There's something deep inside of me, There's someone else I've got to be
I got too much life Running through my veins
We all enjoy the madness cos we know we're gonna fade away
And when it's sleeping time - That's when we rise
come back and dance please dance
mina - väsinud. robbie - hea. m mõtlema gerdist, sest kuskilt statistikatabelist jäi silma mingi uk-värk. gert, kellel oli kõik paigas juba ammu enne seda, kui mina hakkasin maailma asju mõistma. meie külitame siin tartu kommertsgümnaasiumi proosalises kollases veeavariihaisus, tema õpib inglismaal kolledzis. that lucky ... aga ma olen tema üle esiteks päris uhke, kui nüüd aus olla, ning teiseks päris õnnelik.
raske on olla keset vaimustavat jazzkontserti "Train from Ural" (lembit saarsalu, tanel ruben, taavo remmel ja saksa kitarr bernhard sperrfechter, solistiks jutta glaser saksamaalt, kelle hääl oli sisseli ja siiri sisaski parimaist hetkedest kokku kogutud) ning korraga tajuda mingit kuuma-külmajudinat mööda rindkere alla vuhisemas lihtsalt seetõttu, et sulle meenus midagi su päevast.
viiuldasin kell 01:02
It's far beyond a star, it's near beyond the moon
I know beyond a doubt - My heart will lead me there soon
There she goes, There she goes again
How lucky can one guy be? I kissed her and she kissed me
The room was completely black, I hugged her and she hugged back
And all at once I lost my breath And all at once Was scared to death And all at once I own the earth and sky
There's something deep inside of me, There's someone else I've got to be
I got too much life Running through my veins
We all enjoy the madness cos we know we're gonna fade away
And when it's sleeping time - That's when we rise
come back and dance please dance
mina - väsinud. robbie - hea. m mõtlema gerdist, sest kuskilt statistikatabelist jäi silma mingi uk-värk. gert, kellel oli kõik paigas juba ammu enne seda, kui mina hakkasin maailma asju mõistma. meie külitame siin tartu kommertsgümnaasiumi proosalises kollases veeavariihaisus, tema õpib inglismaal kolledzis. that lucky ... aga ma olen tema üle esiteks päris uhke, kui nüüd aus olla, ning teiseks päris õnnelik.
raske on olla keset vaimustavat jazzkontserti "Train from Ural" (lembit saarsalu, tanel ruben, taavo remmel ja saksa kitarr bernhard sperrfechter, solistiks jutta glaser saksamaalt, kelle hääl oli sisseli ja siiri sisaski parimaist hetkedest kokku kogutud) ning korraga tajuda mingit kuuma-külmajudinat mööda rindkere alla vuhisemas lihtsalt seetõttu, et sulle meenus midagi su päevast.
viiuldasin kell 01:02
22 jaanuar 2003
püüan mitte välja teha tundest, et ma olen täna öösel/hommikul vägaväga üksi. vägaväga üksi ja mõõdukalt kurb ja meeletult väsinud, aga küllaltki rahulolev, sest lõpetasin just eesti keele teabetekstide ülesande. kui homme öösel saan hakkama referaadi lõpetamise ja vene keelega ning siis jäävad veel majandusmatemaatika ja füüsika järeltööd ja siis... enne seda ammugi kuul pähe. ma suren rasvumisse, sest magamine tegevat inimest peenemaks.
ma olin täna päeval ühel hetkel tõsiselt üllatunud. mulle öeldi midagi, mida ma ei osanud oodata, öeldi sõnadeta ja maailma parimal viisil. ainuüksi selle tõttu olen üksi, kurb, väsinud ja kohutavalt õnnelik.
viiuldasin kell 04:48
ma olin täna päeval ühel hetkel tõsiselt üllatunud. mulle öeldi midagi, mida ma ei osanud oodata, öeldi sõnadeta ja maailma parimal viisil. ainuüksi selle tõttu olen üksi, kurb, väsinud ja kohutavalt õnnelik.
viiuldasin kell 04:48
Tule, mu kallim, lähme aasale,
ööbime hennapõõsaste juures!
Hommiku vara lähme vaatama viinamägesid,
kas viinapuu on pakatanud,
kas pungad on puhkenud,
kas granaatõunapuud õitsevad!
Seal ma annan sulle oma armastuse!
piiblist. tegelikult pole mingit põhjust, miks ma selle siia pidin panema. ei, muidugi on põhjus, ma lihtsalt ei teadnud, et piiblis midagi sellist leidub. ühel päeval viitsin vist ka mina nii kõneleda? seda päeva tuleb oodata, sest siis olen ma 1. lähis-idas 2. botaanikaaias või 3. lunatic. hennapõõsad. granaatõunapuud. oo, granaatõunapuude all võiks küll jalutada...
kõigepealt tahaks pariisi.
viiuldasin kell 00:36
ööbime hennapõõsaste juures!
Hommiku vara lähme vaatama viinamägesid,
kas viinapuu on pakatanud,
kas pungad on puhkenud,
kas granaatõunapuud õitsevad!
Seal ma annan sulle oma armastuse!
piiblist. tegelikult pole mingit põhjust, miks ma selle siia pidin panema. ei, muidugi on põhjus, ma lihtsalt ei teadnud, et piiblis midagi sellist leidub. ühel päeval viitsin vist ka mina nii kõneleda? seda päeva tuleb oodata, sest siis olen ma 1. lähis-idas 2. botaanikaaias või 3. lunatic. hennapõõsad. granaatõunapuud. oo, granaatõunapuude all võiks küll jalutada...
kõigepealt tahaks pariisi.
viiuldasin kell 00:36
21 jaanuar 2003
ma ikka oskan. ma ei suutnud jälle sõnu õigel hetkel tagasi hoida ja kasutasin nad üleni ära. nüüd on mõned kallid hetked kadunud, niisama lihtsalt. miks ma küll ütlesin rohkem, kui ta kuulda soovis? ma ei suuda lihtsalt enam kõike endaga kaasa vedada, ma pean osadelegi inimestele selgeks tegema, mis ma olen. vähemalt seda püüdma. et ma suudaks leppida teistega, pean ma kõigepealt leppima enesega - ja selle nimel need kadunud kallid hetked ohvriks tooma. ei, rumalad vabandused. ma pean lihtsalt mõtete ja mälestuste segapuntraga edasi ulpima.
ei, tegelikult ei olegi lugu nii hull. "lugu" pole ka nii hull. "loo" lood on mõnusad.
hommikul läksin kooli, teel seisis tavapärane svipsis meestekambake. üks jauras teisele: ahh, jäta rumal jutt, võtame parem viina. ma mõtlesin seepeale, et elu võikski vahel nii sirgjooneline olla...
kullake
viiuldasin kell 23:41
ei, tegelikult ei olegi lugu nii hull. "lugu" pole ka nii hull. "loo" lood on mõnusad.
hommikul läksin kooli, teel seisis tavapärane svipsis meestekambake. üks jauras teisele: ahh, jäta rumal jutt, võtame parem viina. ma mõtlesin seepeale, et elu võikski vahel nii sirgjooneline olla...
kullake
viiuldasin kell 23:41
20 jaanuar 2003
jumalate roog. on vahe, kas süüa siimu imeõhukesi kõrgema klassi pannkooke, mis on tõepoolest väga head maasikamoosiga söömiseks, või issi kokkukeeratud pakse, lausa lubamatult pakse pannkooke kondenspiimakuhjaga, mis kõik kokku viib keele alla ja jätab mingid organid vaid neelamisliigutuste sooritamiseks... heh, ja pärtel kommenteeris teisi viiuldajaid. mul on lihtsalt kahju, et siim pole nõus oma arvamust avaldama, sest ootaksin huviga, mis tal öelda on kõikide nende kohta, keda ta ise oma lehel välja eksponeerib. ma ei viitsi siimu nimele enam linki panna, sest nagunii teavad teda kõik. mida ma siin üldse mõtlen.
igatahes ronin ma nüüd magama ja kõik, kes tulevad mulle hommikul ütlema, et mul on homme vaja kirjanduse referaati esitada, saavad mu hävitava naeru osaliseks. ja need õnnetud, kes julgevad mult küsida, kas mul on eesti keele teabetekstide arvestustöö valmis, on lihtsalt rumalad. vene keeles(t) ma teiega ei räägi ja matemaatika... hehh, matemaatika. saksa keelt pole olemas. täna ma magama järjekordselt ei jõudnudki, statistika ülesande lõpetasin hommikul pisut peale seitset, poole koolitee peal avastasin, et mul olid võtmed koju jäänud (ja et esimene inimene jõuab koju õhtul kell seitse. õigemini oleks jõudnud ja see oleks olnud ema, kui tema poleks SAMAMOODI võtmed koju jätnud). terve ajalootunni naersin hüsteeriliselt ja h naeris sama hüsteeriliselt. kuskil mata tunnis tabas mind ajusurm, mis tipnes 45minutilise uinakuga ühiskonnaõpetuse tunnis klassivenna suure selja taha peitudes. ma tõepoolest magasin, püüdes ise säilitada enamvähem kirjutavat asendit... aga selline uni on rahutu. igatahes veetsin ma ülejäänud osa päevast horisontaalses asendis kuni trennini. kus mul polnud loomulikult riideid, sest need olid kodus, ning ma olin terve päeva jooksul söönud vaid ühe pirni.
tunnen end suurepäraselt, aga lähen nüüd ja vabanen üheksa tunniga ajusurmast. ajusurma vastu ajusurmaga.
ühel ööl paar päeva tagasi nägin unes, et aknast lendas sisse VÄGA SUUR LIND, keda ei mina ega ka ülipüüdlik Pelle ei suutnud välja ajada, ning kes tegi meie suure toa põrandale pisikese junni.
viiuldasin kell 21:44
igatahes ronin ma nüüd magama ja kõik, kes tulevad mulle hommikul ütlema, et mul on homme vaja kirjanduse referaati esitada, saavad mu hävitava naeru osaliseks. ja need õnnetud, kes julgevad mult küsida, kas mul on eesti keele teabetekstide arvestustöö valmis, on lihtsalt rumalad. vene keeles(t) ma teiega ei räägi ja matemaatika... hehh, matemaatika. saksa keelt pole olemas. täna ma magama järjekordselt ei jõudnudki, statistika ülesande lõpetasin hommikul pisut peale seitset, poole koolitee peal avastasin, et mul olid võtmed koju jäänud (ja et esimene inimene jõuab koju õhtul kell seitse. õigemini oleks jõudnud ja see oleks olnud ema, kui tema poleks SAMAMOODI võtmed koju jätnud). terve ajalootunni naersin hüsteeriliselt ja h naeris sama hüsteeriliselt. kuskil mata tunnis tabas mind ajusurm, mis tipnes 45minutilise uinakuga ühiskonnaõpetuse tunnis klassivenna suure selja taha peitudes. ma tõepoolest magasin, püüdes ise säilitada enamvähem kirjutavat asendit... aga selline uni on rahutu. igatahes veetsin ma ülejäänud osa päevast horisontaalses asendis kuni trennini. kus mul polnud loomulikult riideid, sest need olid kodus, ning ma olin terve päeva jooksul söönud vaid ühe pirni.
tunnen end suurepäraselt, aga lähen nüüd ja vabanen üheksa tunniga ajusurmast. ajusurma vastu ajusurmaga.
ühel ööl paar päeva tagasi nägin unes, et aknast lendas sisse VÄGA SUUR LIND, keda ei mina ega ka ülipüüdlik Pelle ei suutnud välja ajada, ning kes tegi meie suure toa põrandale pisikese junni.
viiuldasin kell 21:44
veel meenus. siid. satään ja samet. pehmus. sulgkerged puudutused. suled. pehmed karvased värgid. külm aknaklaas. kreemitamine. veesõidukiga sõitmine. purdel istudes jalgade kõigutamine. kõditamine. mõnikord. pirnid, arbuusid. heh, loomalikult erootilised lihtsalt selletõttu, et neid süüdes on terve maailm mahla täis. metskitsed. üksikud valged kased puusalus. roosid. oo, roosid... sinised erilise õiega lilled. õrnad. jürililled. suured iseenda elu elavad aiad. täis vallatusi. pannkoogid kondenspiimaga. kas nad just erootilised on, aga igatahes praegu tuli väikevend ja pakkus neid ja nüüd ma jätan erootika kus seda ja teist ning andun (maitse)meelelistele naudingutele...
Hiljem lisatud: udu. hammaste kõlks vastu joogiklaasi. hingamine. alasti magamine. sõltumata kohast. üks üheksakümnendate muusikavideo sellest ajast, mil mu õeraas veel pube oli. juhuslik sensuaalsus. küünlad ja küünlarasv. kondenspiim, mis huultelt ära suudeldakse. haldjad. kui midagi veel meenub, lisan siiasamma.
viiuldasin kell 21:22
Hiljem lisatud: udu. hammaste kõlks vastu joogiklaasi. hingamine. alasti magamine. sõltumata kohast. üks üheksakümnendate muusikavideo sellest ajast, mil mu õeraas veel pube oli. juhuslik sensuaalsus. küünlad ja küünlarasv. kondenspiim, mis huultelt ära suudeldakse. haldjad. kui midagi veel meenub, lisan siiasamma.
viiuldasin kell 21:22
voila! esimest korda saan kooliarvutis viiuldada! tegelikult tahtsin ma juba eile kuskil erootikast rääkida. et misasjad on erootilised.
tuulepuhangud. mesi. hoolitsetud käed. lõhnad (parfüümid). ripsmed. kaelad. tantsimine. pintslid. lokid. vihm. külm vihm, soe vihm. paduvihm. lumelt süütuse võtmine. sügiseti kirjudes lehtedes sahistamine. jalutamine. kassid. sukad. vesi. vesi, millese saab sukeldada ning mis võtab mu keha vastu üleni, ümbritseb teda... tagasihoitud kirg. mahasurutud kirg. jalatalla pehmelt maha panemine. kruus. soojad kivid mere ääres. osad siimu pildid. pesu. mehed, kui nad ei tea, et neid jälgitakse. janu kustutamine. mõned robbie williamsi laulud. muusika. lonks koka koolat. vein. sõrmused. jää. jäätunud kosk. aegluup. öö. taevas, mis on ebareaalselt must ja ebareaalselt tähine. kuu, mis on ebareaalselt valge. h, kui ta seda ei märka. naiselikkus. vahel harva higised kehad. harva. soojus. kell läks tundi.
viiuldasin kell 10:01
tuulepuhangud. mesi. hoolitsetud käed. lõhnad (parfüümid). ripsmed. kaelad. tantsimine. pintslid. lokid. vihm. külm vihm, soe vihm. paduvihm. lumelt süütuse võtmine. sügiseti kirjudes lehtedes sahistamine. jalutamine. kassid. sukad. vesi. vesi, millese saab sukeldada ning mis võtab mu keha vastu üleni, ümbritseb teda... tagasihoitud kirg. mahasurutud kirg. jalatalla pehmelt maha panemine. kruus. soojad kivid mere ääres. osad siimu pildid. pesu. mehed, kui nad ei tea, et neid jälgitakse. janu kustutamine. mõned robbie williamsi laulud. muusika. lonks koka koolat. vein. sõrmused. jää. jäätunud kosk. aegluup. öö. taevas, mis on ebareaalselt must ja ebareaalselt tähine. kuu, mis on ebareaalselt valge. h, kui ta seda ei märka. naiselikkus. vahel harva higised kehad. harva. soojus. kell läks tundi.
viiuldasin kell 10:01
19 jaanuar 2003
tuli lõpuks meelde see, millest ammu rääkima pidin. nimelt sattusin neljapäeval taas vanemuise kontserdimajja. anu tali, vanemuise sümfoonikud, taisto noor, tanel joamets, rääkis raivo järvi. projekt laste seas klassikalise muusika ausse tõstmiseks. kava oli suurepäraselt kokku pandud jne. aga terve selle aja, kui ma ei tegelenud kellegi lähedusega, jälgisin ma viiuldajaid - õigemini seda vaimustavalt sünkroonset koreograafiat, mida nad esitasid. nad olid tantsivad viiuldajad, nende keha oli viiuliga üks, nende hing oli muusikasse sulanud. see pinge nende kõhus, õlgades ja kätes, see tõmme! kunagi peaksin lavastama mõne tantsu sümfooniaorkestrile...
viiuldasin kell 23:09
viiuldasin kell 23:09
ma kirjutaks siia, kui ei peaks leidma mingeid korrelatsioone ja standardhälbeid ja regressiooni... majanduskool ajee. kodune kontrolltöö matemaatilisest statistikast. kaks tükki, sest laps peab kuidagi raha teenima ja tuleb seega oma klassivennale teatud summa eest vastu...
üldiselt arutlen msn'is erinevate inimestega armastuse üle.
mida tean mina armastusest???
viiuldasin kell 21:52
üldiselt arutlen msn'is erinevate inimestega armastuse üle.
mida tean mina armastusest???
viiuldasin kell 21:52
18 jaanuar 2003
niih, nüüd suutsin ma tähistada oma isiklikku hobbes'i-päeva ja valmistada tohutu hunnik tuunikalasalatit. mingi eelaimus pidi mul järelikult hommikul sees olema. tuna fish... ei, tuunikala kummitab. teistel kummitab brittney spears, mul tuunikala. ühel hetkel, umbes siis, kui olin jõudnud ärgata oma surmaunest, sadasid siim-elina sisse ja tahtsid süüa. et nemad olevat lugenud, et pannkooke saab. nu ja siis ma avastasin, et kolm tükki on veel järel. endamisi mõtlesin, et küll h oli vahepeal ikka näljas olnud (ta oli minu pool majandusmata uurimist kribamas). õnneks tuli välja, et vahur-kaidi olid koju saabunud ja nii pääses h õgardistaatusest. ehee. praegu üritasin skännerit tööle saada ja selle aja jooksul jõudis siim mu üle päris palju nalju teha. ja et skänner lõplikult tööle hakkaks, peab korteris korraks kõik tuled ära laskma, pidage meeles. vennad.
back to tuna fish and scanning...
viiuldasin kell 18:58
back to tuna fish and scanning...
viiuldasin kell 18:58
tuna fish, tuna fiiishhh...
laulan ja küpsetan pannkooke juba pikemat aega, kaks tundi vist juba. istun ja mõtlen, et kahe nädala pärast (so siis 30.jaan) lähen lotr2-te vaatama. ekraan 1, kell 13:30, 30 eeku pilet - tulgem kõik. ja legolas "still-the-prettiest" ja aragorn "still-not-king-guy" on paras paar, hakaku mõlemad geideks, siis on umbes poolele maailma neiukestele tüng tehtud. isegi jack and jill, mille esimest osa ma kunagi vaatasin (ja sellest piisas) - noh, isegi jack and jilli jill (oli vist ikka see meesosapool?) kõlbaks minu meelest ülitoreda modellivälimusega mehe asemel ülitoredaks geimeheks. peab olema välimust, et olla gei. ma arvan.
tuna fish. tuna fiishhh...
i remember hobbes. if you should know him and see him on the street, then send our luv. and if you don't know him but you should see him on the street, then send our luv. oo, folgimälestused...
viiuldasin kell 13:46
laulan ja küpsetan pannkooke juba pikemat aega, kaks tundi vist juba. istun ja mõtlen, et kahe nädala pärast (so siis 30.jaan) lähen lotr2-te vaatama. ekraan 1, kell 13:30, 30 eeku pilet - tulgem kõik. ja legolas "still-the-prettiest" ja aragorn "still-not-king-guy" on paras paar, hakaku mõlemad geideks, siis on umbes poolele maailma neiukestele tüng tehtud. isegi jack and jill, mille esimest osa ma kunagi vaatasin (ja sellest piisas) - noh, isegi jack and jilli jill (oli vist ikka see meesosapool?) kõlbaks minu meelest ülitoreda modellivälimusega mehe asemel ülitoredaks geimeheks. peab olema välimust, et olla gei. ma arvan.
tuna fish. tuna fiishhh...
i remember hobbes. if you should know him and see him on the street, then send our luv. and if you don't know him but you should see him on the street, then send our luv. oo, folgimälestused...
viiuldasin kell 13:46
oot, aga ühte tahtsin veel mainida enda ja u kohta. selles suhtes on midagi, mis mind huvitab ja mulle meeldib, ent ma ei suuda seda tabada. täna anne heche'i ja harrison fordi vaadates sain ma sellele peaaegu pihta. aga see kadus jälle käest.
viiuldasin kell 01:32
viiuldasin kell 01:32
nii, ja nüüd juhtus ajalooga teine kummaline värk. jo soostus minuga taas ühendust võtma ja nüüd oleme msn'is juba tükk aega lobisenud. hea oli tema tegemistest taas miskit teada saada. ma imetlen teda tegelikult. keegi teine mu tuttavateks ei suudaks vist hakkama saada sellega, et kaks aastat ja paar kuud kestab hirmus elu armastus, lapsed ja abielud ja tulevik on juba silmapiiril ja siis kostab äkki tüdruk, et tema enam ei taha. et pole nagu vaja. et saab ilma ka. raske on kedagi maha jätta. sellest tuhandeid kordi raskem on maha jäetud saada, kuigi seda ma veel tundnud pole. saatusel on minuga raudselt omad plaanid, ilma karistuseta selline lugu ei jää. nii et küll ma tundma saan.
no ja praegu on jälle see hetk, kus me jõudsime vana teema juurde. et ma püüan olla see, kes ma ei ole.
aga kes kurat ma siis lõppude lõpuks olen?
ma olen see, kes ma iganes arvan end olevat. ma olen oma peas. täna öösel olen ma raskus.
viiuldasin kell 01:22
no ja praegu on jälle see hetk, kus me jõudsime vana teema juurde. et ma püüan olla see, kes ma ei ole.
aga kes kurat ma siis lõppude lõpuks olen?
ma olen see, kes ma iganes arvan end olevat. ma olen oma peas. täna öösel olen ma raskus.
viiuldasin kell 01:22
aga eile oli minu ajaloos selline hetk, kus ma korraks üdini, plahvatuslikult, kirega vihastusin. ma ei mäleta eelmist korda. aga põhjuseks oli nüüd r, kellel pole sellest kõigest muidugi aimugi. ei peagi olema, sest ta pole milleski süüdi. mind ajab mõnikord vihale inimeste rumalus (andestage kõik, kellele nende pikatoimelisuse tõttu olen nähvanud!) ja jonnakus ja vahest mõned muud asjad veel - mulle ei meenu neist midagi, sest ma vihastun pigem sõdade ja muude selliste värkide peale. noh aga seekord lõi mu pahviks tõsiasi, et tal oli kaks liitrit kokakoolat ja mulle ei olnud väiksemat lonksugi. ma olin tükk aega vait ja surusin maha meeletut tungi telefon vastu seina virutada. kokakoola. kokakoola. kui tahad mind iialgi ära osta, tee seda kokakoolaga.
igasugustel nii- ja naasugustel põhjustel ma eile trenni ei läinud, nii et sellenädalane kohtumine r'iga jäi sootumaks ära. mu ema küsis juba kahtlustavalt, et kas me läksime lahku või. ma naersin, et loomulikult mitte. aga igatsesin veel rohkem. ta on oma kummalistel viisidel end üleni mu südame külge sulatanud ja sealt teda enam nii kergelt lahti ei rebi. imelik siis, et meil on täiesti eraldiseisvad käigud ja rajad ja muud, aga pisike osa on nagu ühine. naljakas asi nende sõpradega, kuidas nad saavad olla nii kallid, kuigi on kõigest inimesed?
sellega seoses meeldivad mulle mitmed inimesed, kellesse ma praegu kõrvuni armunud olen. aga seda ma ei tunnista neile endilegi, ammugi siis veel teile... nii et üks lori kõik.
viiuldasin kell 01:08
igasugustel nii- ja naasugustel põhjustel ma eile trenni ei läinud, nii et sellenädalane kohtumine r'iga jäi sootumaks ära. mu ema küsis juba kahtlustavalt, et kas me läksime lahku või. ma naersin, et loomulikult mitte. aga igatsesin veel rohkem. ta on oma kummalistel viisidel end üleni mu südame külge sulatanud ja sealt teda enam nii kergelt lahti ei rebi. imelik siis, et meil on täiesti eraldiseisvad käigud ja rajad ja muud, aga pisike osa on nagu ühine. naljakas asi nende sõpradega, kuidas nad saavad olla nii kallid, kuigi on kõigest inimesed?
sellega seoses meeldivad mulle mitmed inimesed, kellesse ma praegu kõrvuni armunud olen. aga seda ma ei tunnista neile endilegi, ammugi siis veel teile... nii et üks lori kõik.
viiuldasin kell 01:08
17 jaanuar 2003
bussi peal jäin siimule vahele. too tegi mulle peapesu, et ma laisk olen ja siia ei kirjuta. tegelikult oli mul paar päeva arvutisse pääsemine pisut raskendatud. ma ei pööravat piisavalt tähelepanu kodusele elule. pubekavärk strikes again. ja eilne sissekanne (mis oli väga hea) läks kaduma tänu voolukatkestusele. kahele. hee.
tjahh, see sissekanne rääkis sellest, kui märg kõik on. ma astusin täna 10-sentimeetri sügavusse lompi. see oli üks väga salakaval lomp ja ma kargasin sealt kohe välja - otse järgmisesse lompi, mis oli minu meelest veel sügavam. ja siis ma seisin seal lombis, märg nagu madli märjal jaanuariõhtul ja kordasin endamisi üht luuletust, mille nö refräänivärss oli parasjagu selline, et mul jätkub sündsust seda trükikirjas mitte lugemiseks välja panna. muuseas, eile oli kummaline taevas. ja mul oli probleem. oot, väike lehitsemine mu Värvides:
On öö, mil pilved seisavad tuulekiirusel paigal ja laulavad tummana, liikumatult.
On öö, mil taevas on liiga must ja tähed liiga põletavkülmad.
On öö, mil kuu heidab päevaheledust tumedate puude alla lumele.
On öö, mil säravad taevakehad kihutavad katkematult mööda laotust kui saatus.
On öö, mil ma igatsen pisut, armastan pisut, vihkan pisut, unistan pisut.
Ja sellisel ööl ei suuda ma luuletada?!?
siis läksid mõned tunnid mööda ja mul valutasid põlved. ma luuletasin. ma läksin hommikul kooli ja tuul puhus. ma luuletasin. ma leidsin end ühel hetkel palvetamas esimest korda elus riimidega. see on juba päris hull. no ja ma seisin seal põhjatus lombis ja luuletasin ja kui ma paar luuletust veel peaks kirjutama, saan ma varsti uue kogumiku üles seada. aga ööl, mil ma kõige enam oleks tahtnud luuletada, polnud ma selleks suuteline. häh, põrgut. mu luuletused (ma ei julge öelda 'mu luule') on samasugune poosetamine nagu ma üleni olen.
ma nagu ei elakski tegelikult. või elaks liiga palju.
viiuldasin kell 23:54
tjahh, see sissekanne rääkis sellest, kui märg kõik on. ma astusin täna 10-sentimeetri sügavusse lompi. see oli üks väga salakaval lomp ja ma kargasin sealt kohe välja - otse järgmisesse lompi, mis oli minu meelest veel sügavam. ja siis ma seisin seal lombis, märg nagu madli märjal jaanuariõhtul ja kordasin endamisi üht luuletust, mille nö refräänivärss oli parasjagu selline, et mul jätkub sündsust seda trükikirjas mitte lugemiseks välja panna. muuseas, eile oli kummaline taevas. ja mul oli probleem. oot, väike lehitsemine mu Värvides:
On öö, mil pilved seisavad tuulekiirusel paigal ja laulavad tummana, liikumatult.
On öö, mil taevas on liiga must ja tähed liiga põletavkülmad.
On öö, mil kuu heidab päevaheledust tumedate puude alla lumele.
On öö, mil säravad taevakehad kihutavad katkematult mööda laotust kui saatus.
On öö, mil ma igatsen pisut, armastan pisut, vihkan pisut, unistan pisut.
Ja sellisel ööl ei suuda ma luuletada?!?
siis läksid mõned tunnid mööda ja mul valutasid põlved. ma luuletasin. ma läksin hommikul kooli ja tuul puhus. ma luuletasin. ma leidsin end ühel hetkel palvetamas esimest korda elus riimidega. see on juba päris hull. no ja ma seisin seal põhjatus lombis ja luuletasin ja kui ma paar luuletust veel peaks kirjutama, saan ma varsti uue kogumiku üles seada. aga ööl, mil ma kõige enam oleks tahtnud luuletada, polnud ma selleks suuteline. häh, põrgut. mu luuletused (ma ei julge öelda 'mu luule') on samasugune poosetamine nagu ma üleni olen.
ma nagu ei elakski tegelikult. või elaks liiga palju.
viiuldasin kell 23:54
15 jaanuar 2003
"Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..." '
"Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..."
"Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
"Kangesti tahaksin," vastas väike prints, "ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."
Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest."
Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
"Ah, küll ma nüüd nutan!"
"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
"Aga muidugi," ütles rebane.
"Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
"Kindlasti," vastas rebane.
"Siis pole sul sellest mingit kasu."
"Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."
Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.
mida ma nüüd ometi teen, kui juba nii targad mehed sellist juttu räägivad? mis vabandusi ma veel endale leian?
mul on tunne, nagu ei tohiks ma peale seda sissekannet enam kunagi ühtegi lisada...
viiuldasin kell 00:48
"Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..."
"Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
"Kangesti tahaksin," vastas väike prints, "ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."
Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest."
Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
"Ah, küll ma nüüd nutan!"
"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
"Aga muidugi," ütles rebane.
"Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
"Kindlasti," vastas rebane.
"Siis pole sul sellest mingit kasu."
"Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."
Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.
mida ma nüüd ometi teen, kui juba nii targad mehed sellist juttu räägivad? mis vabandusi ma veel endale leian?
mul on tunne, nagu ei tohiks ma peale seda sissekannet enam kunagi ühtegi lisada...
viiuldasin kell 00:48
ahjaa, r pani mulle ka ära. tal on ka blog, te heterod ikka teate? aga aadressi ma siia veel ei pane, ma pean luba küsima. igal juhul pani ta mulle oma sõnadega taas ära ja nüüd ma võiks talle kõik maailma asjad andeks anda, kui ta mulle vaid midagi teinud oleks. no olgu, ma võin tänutäheks selle rikutud krevetipitsa loo ära unustada. no ja ma lugesin ta sõnu ja lugesin veel ja veel ja veel ja.. praegu loen ikka. pidevalt ja ahnitsedes. minu sõnad, minule mõeldud sõnad! egoboost.
täna sai mul jälle kogu maailmast siiber ja siis maailm tegi mulle tagasi ja kaotas mu kinda ära. mõnuga, minu nähes. katsuge ise ärasõitvat bussi tagasi tuua. ja mul sai siiber? mis pagana väljend see veel on? igatahes on tänane õhtu tipnenud sellega, et ma püüdsin lugeda erki blogi. ja siis veel. ja siis veel. ja siis veel ühe korra. ja siis alles mõtlesin, et kerdi nimi ikka ei ole kuidagi erki.
ja mina olen parim näide arvutisõltlasest. ma olin kuskil viiene, kui füüsikahoones seinasuuruste 'arvutite' vahel ringi tilbendasin ja salapäraseid nuppe paitasin. ma mängisin ühte mängu ka, üks täht (vist Q) sõi teisi tähti ja osad asjakesed sõid teda. aga see oli parimatel päevadel, kui kellelgi oli piisavalt aega, et mulle see mäng mängima panna. rohkem aega veetsin ma küll oma vendade järel käimisele ja mangumisele. vahuu, õpeta mind, õõpeetaa miind!!! õpi ise. eks ma siis õppisin. füüsikahoone põrandat tundma, sest enim meeldis mulle ikkagi rulaga mööda pikki koridore edasi-tagasi sõita... no ja siis tuli see aeg, kui ma hakkasin ise uurima, mida arvutiga teha saab. igasugu asju sai teha. mingil hetkel ei saanud enam midagi teha ja neid kordi hakkas tulema paaljuu. esimese tõelise shoki sain siis, kui ekraanile ilmus esimest korda kiri: this program *** p*****d (mäluauk ja inglise keel veab alt) an illegal operation and will be shut down... ma ootasin pool tundi, millal politsei mu ukse taha ilmub ja ebaseaduslike tegude eest kinni võtab. tõsimeeli.
igatahes pole ma oma iseõppimisega kusagile jõudnud, sest taunz kiitis mind ka, et kodukas ja puha, tüüpiline kunstiinimese oma, musta taustaga ja mustvalgete piltidega ja luuletused ja... ühesõnaga tegi kõik mu ponnistused mõne lausega nulliks ja rääkis veel tõtt pealekauba. muidugi tüüpiline. rõve, et tüüpiline. kõige vastikum on avastada oma tavalisuse mõõdet. või mõõta oma tavalisust? ei saa enam tuhkagi aru.
viiuldasin kell 00:36
täna sai mul jälle kogu maailmast siiber ja siis maailm tegi mulle tagasi ja kaotas mu kinda ära. mõnuga, minu nähes. katsuge ise ärasõitvat bussi tagasi tuua. ja mul sai siiber? mis pagana väljend see veel on? igatahes on tänane õhtu tipnenud sellega, et ma püüdsin lugeda erki blogi. ja siis veel. ja siis veel. ja siis veel ühe korra. ja siis alles mõtlesin, et kerdi nimi ikka ei ole kuidagi erki.
ja mina olen parim näide arvutisõltlasest. ma olin kuskil viiene, kui füüsikahoones seinasuuruste 'arvutite' vahel ringi tilbendasin ja salapäraseid nuppe paitasin. ma mängisin ühte mängu ka, üks täht (vist Q) sõi teisi tähti ja osad asjakesed sõid teda. aga see oli parimatel päevadel, kui kellelgi oli piisavalt aega, et mulle see mäng mängima panna. rohkem aega veetsin ma küll oma vendade järel käimisele ja mangumisele. vahuu, õpeta mind, õõpeetaa miind!!! õpi ise. eks ma siis õppisin. füüsikahoone põrandat tundma, sest enim meeldis mulle ikkagi rulaga mööda pikki koridore edasi-tagasi sõita... no ja siis tuli see aeg, kui ma hakkasin ise uurima, mida arvutiga teha saab. igasugu asju sai teha. mingil hetkel ei saanud enam midagi teha ja neid kordi hakkas tulema paaljuu. esimese tõelise shoki sain siis, kui ekraanile ilmus esimest korda kiri: this program *** p*****d (mäluauk ja inglise keel veab alt) an illegal operation and will be shut down... ma ootasin pool tundi, millal politsei mu ukse taha ilmub ja ebaseaduslike tegude eest kinni võtab. tõsimeeli.
igatahes pole ma oma iseõppimisega kusagile jõudnud, sest taunz kiitis mind ka, et kodukas ja puha, tüüpiline kunstiinimese oma, musta taustaga ja mustvalgete piltidega ja luuletused ja... ühesõnaga tegi kõik mu ponnistused mõne lausega nulliks ja rääkis veel tõtt pealekauba. muidugi tüüpiline. rõve, et tüüpiline. kõige vastikum on avastada oma tavalisuse mõõdet. või mõõta oma tavalisust? ei saa enam tuhkagi aru.
viiuldasin kell 00:36
siis avastati mind (hommikul) ja ma kõmpisin läbi lainete... ptüi, hangede kooli poole ja mõlgutasin kibedaid mõtteid. kas just kibedaid, pigem uniseid-masendavaid. läksin pubekateemaga edasi. et kui olen enamvähem suur inimene, võin oma blogis rääkida igasugu erialaseid ja niisama põnevaid fakte oma igapäevaelust ja kõik leiavad, et olen väga andekas, heal töökohal ja kirjutan ikka megamõnusalt. kui olen 12-aastane tirts, siis ma blogidega eriti ei tegele, kirjutan hoopis tutvumiskuulutusi (tahaks väljas käia 14-18-aastaste poistega lõbu eesmärgil) ja keegi ei võta mind nagunii eriti tõsiselt. palju keerulisemad kriteeriumid on meil, vahepealsetel. kui ma olen 16-17aastane tüüpiline noormees, käsen ma kogu maailmal lihtsalt p...sse minna ja teen seda veel omanäolisel vaimukal moel. everybody respects. muidugi erandeid on ka, näiteks kui ma kasutan liiga tihti sõna peace, mida kõik kuulsused ütlevad mtv whatever-awards'ide kättejagamisel. see oleks nagu in. aga tegelikult jääb jõle mõttetu mulje. siis ma võin olla 18-19aastane ebatüüpilisem noormees, kellel on käpp tegelikult juba meestemaailmas sees ja kes omab veel teatud kirjanduslikku annet... see on nagu eriti in. tõsiselt. kui ma olen 17aastane huvitava mõttemaailma ja omapärase lähenemise ja pisut lüürilismõtliku stiiliga tore tüdruk, on samuti kõik korras. keep goin, girl, we're gonna keep our eyes on you. no vanem on juba liiga vana, see käib suurte inimeste alla. no ja siis võid olla 16-aastane. sellest juba piisab. ma ei mäleta seda, see oli tervelt aasta tagasi. peaaegu. ja siis ma võin olla mina. mina. hmmm... see variant mulle algul ei meenunudki. umbes et iga kingsepp oma liistude juurde ja jaddajaddajadda.
ma olin 9 - nad ütlesid, et olen 16. ma olin 13 - nad pakkusid, et olen mõnelt muult kursuselt. ma olin ikka 13 - ja ma pidin igal pool näitama õpilaspiletit, et nad usuksid. ma olin 14 - ja ma opakas hankisin endale poisi. idioot. igal juhul tegin ma tegelikult rumalasti, et üritasin alati tõtt rääkida (oma vanuse kohta). aaah, oled 12? no siis on teine jutt... ja oligi teine jutt. niisama lihtsalt. ma ei mõtle mingit romantikat, ma ei ole täna eriti romantiline. vahelduseks.
pühapäeval läksin kell 22 juba magama. pool üks öösel helises telefon. või no lärmas. ma ei suutnud uskuda, et juba on hommik, ning vajutasin suvalist nuppu, et see rõve plärin kord kinni jääks. hakkasin telefoni maha panema, aga siis läksid instiktid käiku ja käsi telefoniga liikus kõrva juurde. vist isegi mõni häälitsus kostus suust ja teiselt poolt tuli vastus. ma olin õnnekombel yes'i vajutanud. ma ei ole vist iial veel nii audis olles telefoniga rääkida üritanud, asi algas sellest, et ma jutuajamise esimese poole tuvastasin isikut toru teises otsas, keskel laulsin läbi häda 'rumm ja kokaaakolaa' ning kõne lõpuks olin ihualasti keset kööki ja sõin kala. ei, aga võite mulle alati öösiti helistada, see teeb elu tunduvalt põnevamaks. 055957690. 30 senti minutis, nii et ärge kiirustage. ja valdavalt ärge vaikige ja ärge karjuge. ja laske TINGIMATA pikalt heliseda, muidu on kõik mõttetu.
igal juhul jõudsin ma siis hommikul kooli minnes mõtetega kuskile 12-aastase tirtsu teema juurde ja hakkasin naerma. elul oli kohe teine maik.
kõik ülejäänud asjad unustasin ära.
viiuldasin kell 00:14
ma olin 9 - nad ütlesid, et olen 16. ma olin 13 - nad pakkusid, et olen mõnelt muult kursuselt. ma olin ikka 13 - ja ma pidin igal pool näitama õpilaspiletit, et nad usuksid. ma olin 14 - ja ma opakas hankisin endale poisi. idioot. igal juhul tegin ma tegelikult rumalasti, et üritasin alati tõtt rääkida (oma vanuse kohta). aaah, oled 12? no siis on teine jutt... ja oligi teine jutt. niisama lihtsalt. ma ei mõtle mingit romantikat, ma ei ole täna eriti romantiline. vahelduseks.
pühapäeval läksin kell 22 juba magama. pool üks öösel helises telefon. või no lärmas. ma ei suutnud uskuda, et juba on hommik, ning vajutasin suvalist nuppu, et see rõve plärin kord kinni jääks. hakkasin telefoni maha panema, aga siis läksid instiktid käiku ja käsi telefoniga liikus kõrva juurde. vist isegi mõni häälitsus kostus suust ja teiselt poolt tuli vastus. ma olin õnnekombel yes'i vajutanud. ma ei ole vist iial veel nii audis olles telefoniga rääkida üritanud, asi algas sellest, et ma jutuajamise esimese poole tuvastasin isikut toru teises otsas, keskel laulsin läbi häda 'rumm ja kokaaakolaa' ning kõne lõpuks olin ihualasti keset kööki ja sõin kala. ei, aga võite mulle alati öösiti helistada, see teeb elu tunduvalt põnevamaks. 055957690. 30 senti minutis, nii et ärge kiirustage. ja valdavalt ärge vaikige ja ärge karjuge. ja laske TINGIMATA pikalt heliseda, muidu on kõik mõttetu.
igal juhul jõudsin ma siis hommikul kooli minnes mõtetega kuskile 12-aastase tirtsu teema juurde ja hakkasin naerma. elul oli kohe teine maik.
kõik ülejäänud asjad unustasin ära.
viiuldasin kell 00:14
14 jaanuar 2003
kõik mandub, kõik mandub. mingid hullud käivad viiuldajakest lugemas. see tekitab mulle pisut ebameeldivustunnet, kunagi, kui olen kuulus, maksab see kõik mulle kätte. nali. ai, aga ma olen praegu kuratlikus tujus. kui ma kohe püsti ei tõuse, jään ma kooli lootusetult hiljaks. nii et ma istun siin ilusti edasi.
ahjaa, see pühapäevane misantroopia rikkus mul suurema osa esmaspäevasest ühiskonnaõpetuse tunnist, sest me ei suutnud h'ga meenutada, mismoodi nimetati seda segadust, mis kogu aeg suureneb. ei ole madli tuba. jobud. entroopia on. ma ei ole vist juba kuu aega nii pingsalt ühtejutti mõelnud. aga see teeb mulle ainult head, ma arvan. või vastupidi.
ma hakkasin uuesti silma siseservi mustaks värvima, nii et näen välja nagu äpardunud pubestaar. ja kõige tipuks värvin ma solidaarsusest (ikkagi jõuluvana toodud pulk) huuli. seda pulli pole ma veel varem harjunud tegema. tegelikult on kõik mu katsed oma välimusega eksperimenteerida lõppenud lihtsa tõdemusega, et parem on ikka teisi vaadata ja ennast ignoreerida.
nüüd avastati...
viiuldasin kell 08:46
ahjaa, see pühapäevane misantroopia rikkus mul suurema osa esmaspäevasest ühiskonnaõpetuse tunnist, sest me ei suutnud h'ga meenutada, mismoodi nimetati seda segadust, mis kogu aeg suureneb. ei ole madli tuba. jobud. entroopia on. ma ei ole vist juba kuu aega nii pingsalt ühtejutti mõelnud. aga see teeb mulle ainult head, ma arvan. või vastupidi.
ma hakkasin uuesti silma siseservi mustaks värvima, nii et näen välja nagu äpardunud pubestaar. ja kõige tipuks värvin ma solidaarsusest (ikkagi jõuluvana toodud pulk) huuli. seda pulli pole ma veel varem harjunud tegema. tegelikult on kõik mu katsed oma välimusega eksperimenteerida lõppenud lihtsa tõdemusega, et parem on ikka teisi vaadata ja ennast ignoreerida.
nüüd avastati...
viiuldasin kell 08:46
12 jaanuar 2003
misantroopia. sihitud iseenese vastu. põhjust polegi. on küll. põhjuseks on sama asi, mis paistab praegu väga paljusid painavat. sõnastada raske, aga see paistab olevat mingisugune tülgastus kogu maailmast. elada ei meeldi, ära surra ka ei taha.
aitab virisemisest, tegelikult olin ma täna järjekordselt õnnelik.
nüüd õppima. head ööd, kullakesed.
viiuldasin kell 19:55
aitab virisemisest, tegelikult olin ma täna järjekordselt õnnelik.
nüüd õppima. head ööd, kullakesed.
viiuldasin kell 19:55
ma olen tohutult paha inimene. ma olen iseendalegi ääretult ebameeldiv. ei, ma ei hakka põhjendama. kõik, kes mind vähegi tunnevad, võivad pisut mõtiskleda minu ego võidukäigu üle ja nad nõustuvad minuga. mul on endast kõrini. ma tahaks uut nägu, keha, maneere, mõtlemist, unistusi, tegusid, ümbrust, identiteeti. ei, ma olen endaga tegelikult rahul. see on vist kõige hullem.
viiuldasin kell 19:34
viiuldasin kell 19:34
asi, mis tegelikult armukadeduse juures on tore, on lihtne. igaüks võiks selle peale tulla. kui ta on minu pärast armukade, siis järelikult ta ikka tõsiselt hoolib minust. muud midagi.
viiuldasin kell 18:28
viiuldasin kell 18:28
11 jaanuar 2003
mul on ikka raju isa. tüübil on juubel juba selja taga ja lapsed juba tolgusteks kasvanud, aga ta vedeleb voodis, kõrvaklapid peas, ning kuulab ennastunustavalt ja väga kõvasti led zeppeline ja muid selliseid. raju.
mul on raju ema ka ja olen hüperrahul.
aah, ja raju vanem õde. täna ta püüdis meenutada, kellena ta ennast tunneb: no tead küll, see paks ja joob ja suitsetab kogu aeg... ehk siis bridget jones, nagu ma lõpuks välja suutsin mõelda. ja vendadest ma parem ei räägigi.
heehee.
viiuldasin kell 17:49
mul on raju ema ka ja olen hüperrahul.
aah, ja raju vanem õde. täna ta püüdis meenutada, kellena ta ennast tunneb: no tead küll, see paks ja joob ja suitsetab kogu aeg... ehk siis bridget jones, nagu ma lõpuks välja suutsin mõelda. ja vendadest ma parem ei räägigi.
heehee.
viiuldasin kell 17:49
ah, neetud. me viisime kuuse välja. JA mul on ikka järjekordselt igav, sest laiskusehoog ei lase ikka lahti. MIDA TEHA?
viiuldasin kell 16:56
viiuldasin kell 16:56
ma ei saa asjale pihta. raadio. raadiost ei tule kunagi midagi head, eriti sellelt kanalilt, mida ma praegu kuulamas olen. aga täna on tundide kaupa ainult pärleid lasknud. einoh, selle vastu pole mul tegelikult midagi. lihtsalt kummaline.
viiuldasin kell 15:26
viiuldasin kell 15:26
raks. raksraks. RAKS. igapäevased helid minu seljast, puusakontidest, põlvedest, küünar- ja sääreluudest, kaelalülidest ja kõigest muust füüsilisest... ma ei tea, mentaalseid rakse ma eriti hästi ei kuule. õnneks? eile oli esimene klassikatund üle pika aja. ma jobu jäin kolmveerand tundi hiljaks ja eksisin korraga ära kõikide port dé bras' de ja grand... asjade sisse (noh teate küll, need suured vastikud jalatõsted) ja kahetsesin kohutavalt, et ma ennast kuidagiviisi soojaks polnud saanud. aga see on ka viimane kord, kui ma klassikatundi hiljaks kavatsen jääda, sest klassika on just see, mida peaksin tegelikult viis korda nädalas vihtuma hakkama, kui ma vähegi edasi tantsu tahan minna õppima. vaatame siis, kas ma suudan iseendale kolki anda ja paaril õhtul nädalas aknalauale toetudes kõiki jeté'sid ja plié'sid surada...
viiuldasin kell 15:10
viiuldasin kell 15:10
põhimõtteliselt elan ma ikkagi maailmas, mille kohta käsiraamat teatab: mostly harmless. nii et ma ei peaks millegi üle suht muretsema. söön jäätist, mul on külm, riidesse panna ei viitsi. olen praegu absolutely harmless ning kogu maailm võiks tulla ja mind kuidagi ära kasutada, ma ei teeks piuksugi. võibolla köhiks ainult korra, sest mul on külm. arvuti pole absolutely harmless. arvuti on very dangerous ja ma olen selle ekraani juba silmini ära uppunud. anybody... help? help! aga ei, lisaks sellele, et olen absolutely harmless, olen ma ka sk nõrk ning ei lähe siit kuskile, kui väga mu ema ka ei püüaks mind harm'ida...
viiuldasin kell 14:44
viiuldasin kell 14:44
ah, neetud. meil on kuusk ikka välja viimata. JA mul on ääretult igav, sest mind tabas laiskusehoog ja rabas jalust. mida teha?
viiuldasin kell 14:11
viiuldasin kell 14:11
üks lause ühest dialoogist jäi mind täna pisut kummitama ja viis mõtted armastuse üle arutlema. tõtt-öelda seisin bussis ja arutlesin selle seletamatu nähtuse üle nagu koolikirjandit kirjutades. kui mingil hetk seda märkama juhtusin, rehmasin käega: kurat võtku, õige pea ootabki mind kirjand, miks mitte siis igal võimalikul hetkel selleks valmistuda.
igatahes püüdsin mitte mõelda sellele, et viimasel ajal olen hakanud armastuses kahtlema. püüdsin mitte meenutada kordi, kui ma ise olen haiget teinud. püüdsin mitte mõelda mingitele tunnetele, mida ma praegu, 10. jaanuaril omaette tunda võin. otsustasin lihtsalt, et armastus on midagi, mille igaüks oma peas välja mõtleb. hiljem hakkad endalt suisa küsima, kas see oli ikka armastus, mis nii palju endas sisaldas? minevikutunded on ebamäärased, sest olevik muudab neid mälestustes pidevalt. aga kui ma tulevikus oma armastuses kahtlema hakkan, äkki siis seda olevikus, selsamal hetkel, polegi? ma lihtsalt kujutan ette, et ta on. ma ei tea ja armastusest mulle kõneleda, mõelda ja orienteeruda ei meeldi, armumistega olen ma rohkem kodus. armastust kui teemat julgetakse üldse harva käsitleda. ma mõtlen minu tuttavate seas. mitmed neist üldse ei usugi sellesse. mina ei tea, mida arvata. ma ehk lihtsalt tunnen. aga armumisedki on põhimõtteliselt sama, me mõtleme endile välja, et selle tüübi need ja need omadused on mulle nii meeltmööda, et... ma ei teagi mis. et ma läheks lihtsalt lambist ja kallistaks teda?
ei, praegu pole mul paras hetk neil teemadel pikemalt peatuda. lähen lihtsalt ja armastan maailma edasi. küsimata.
ja lõik laulust, mida praegu ümisen:
Love for sale
Advertising young love for sale
Love that's fresh and still unspoiled
Love that's only slightly soiled
Love for sale
Love for sale
Lots and lots of young love for sale
Now if I you'd like to try my way
Follow me and climb the stairs
Love for sale
Like the poet's type of love in their childish way
I know every kind of love better far than they
If you want to trail of love
I've been through the mill of love
Old love, new love, every love but true love
Love for sale...
viiuldasin kell 00:03
igatahes püüdsin mitte mõelda sellele, et viimasel ajal olen hakanud armastuses kahtlema. püüdsin mitte meenutada kordi, kui ma ise olen haiget teinud. püüdsin mitte mõelda mingitele tunnetele, mida ma praegu, 10. jaanuaril omaette tunda võin. otsustasin lihtsalt, et armastus on midagi, mille igaüks oma peas välja mõtleb. hiljem hakkad endalt suisa küsima, kas see oli ikka armastus, mis nii palju endas sisaldas? minevikutunded on ebamäärased, sest olevik muudab neid mälestustes pidevalt. aga kui ma tulevikus oma armastuses kahtlema hakkan, äkki siis seda olevikus, selsamal hetkel, polegi? ma lihtsalt kujutan ette, et ta on. ma ei tea ja armastusest mulle kõneleda, mõelda ja orienteeruda ei meeldi, armumistega olen ma rohkem kodus. armastust kui teemat julgetakse üldse harva käsitleda. ma mõtlen minu tuttavate seas. mitmed neist üldse ei usugi sellesse. mina ei tea, mida arvata. ma ehk lihtsalt tunnen. aga armumisedki on põhimõtteliselt sama, me mõtleme endile välja, et selle tüübi need ja need omadused on mulle nii meeltmööda, et... ma ei teagi mis. et ma läheks lihtsalt lambist ja kallistaks teda?
ei, praegu pole mul paras hetk neil teemadel pikemalt peatuda. lähen lihtsalt ja armastan maailma edasi. küsimata.
ja lõik laulust, mida praegu ümisen:
Love for sale
Advertising young love for sale
Love that's fresh and still unspoiled
Love that's only slightly soiled
Love for sale
Love for sale
Lots and lots of young love for sale
Now if I you'd like to try my way
Follow me and climb the stairs
Love for sale
Like the poet's type of love in their childish way
I know every kind of love better far than they
If you want to trail of love
I've been through the mill of love
Old love, new love, every love but true love
Love for sale...
viiuldasin kell 00:03
10 jaanuar 2003
mu tahtejõud on peaaegu kadunud. koka kola on otsas. maailm on ikka süüdimatu, aga ma ei väsi. damn it's siren's call.
viiuldasin kell 02:00
viiuldasin kell 02:00
tuunikalaadsed asjad muutuvad öösiti tuunikala-laadseteks asjadeks. siimu india reisikiri.
viiuldasin kell 01:42
viiuldasin kell 01:42
mul on koka kola ja pisut tahtejõudu.
mul on tunne, nagu kooriksin ma päevpäevalt maailmalt süütust.
mulle paistab, et see polegi väga halb.
viiuldasin kell 01:26
mul on tunne, nagu kooriksin ma päevpäevalt maailmalt süütust.
mulle paistab, et see polegi väga halb.
viiuldasin kell 01:26
täna prooviti siis järgi minu greibikoorimisoskused ja need läbisid kriitilise kontrolli suurepäraselt. isegi väljanägemine olevat parem. mitte minu, vaid greipide. a no mis teha.
üldiselt teen ma praegu nägu, nagu läheks ma õige pea dushi alla ja hakkaks seejärel saksa keele kirjandit kirjutama. ma ei peta iseennastki ära. ei, m, sa pead selle kirjandi täna ära tegema. peadpeadpead. kusjuures, eilse kirjandi ma sain valmis. ja unustasin suures rõõmutuhinas ta loomulikult kotti panna. ja ma pean veel essee ümber kirjutama ja kokku on seda rõõmu ja lusti nii palju, et ohohoo... JA ma olen kolm tundi maganud. võibolla oleks parem, kui see viimane pisiasi mulle praegu meenunud ei oleks.
ikkagi on kuidagi kummaliselt hea olla.
viiuldasin kell 00:15
üldiselt teen ma praegu nägu, nagu läheks ma õige pea dushi alla ja hakkaks seejärel saksa keele kirjandit kirjutama. ma ei peta iseennastki ära. ei, m, sa pead selle kirjandi täna ära tegema. peadpeadpead. kusjuures, eilse kirjandi ma sain valmis. ja unustasin suures rõõmutuhinas ta loomulikult kotti panna. ja ma pean veel essee ümber kirjutama ja kokku on seda rõõmu ja lusti nii palju, et ohohoo... JA ma olen kolm tundi maganud. võibolla oleks parem, kui see viimane pisiasi mulle praegu meenunud ei oleks.
ikkagi on kuidagi kummaliselt hea olla.
viiuldasin kell 00:15
09 jaanuar 2003
oi dziisõs täna oli tore. kõik oli ülepeakaela tore ja mina olen nüüd ülepeakaela sees. omadega. aga kui keegi tahaks vabatahtlikult võtta paar minu pilti ja treida neist üks tagasihoidlik head viiuldajakese lehele, hõisaku mulle hurraa.
ma ärkasin hommikul, olin õnnelik nagu pisiloom ning nüüd lähen õige pea trenni, kus näen üle liiga pika aja r'i. ja siis kunagi öösel, kui ma lähen magama - ikka õnnelikuna nagu pisiloom - mõtlen ma üleni ühele blondile pätile ja peidan pea padja alla ja olen ülepeakaela sees. omadega.
viiuldasin kell 18:06
ma ärkasin hommikul, olin õnnelik nagu pisiloom ning nüüd lähen õige pea trenni, kus näen üle liiga pika aja r'i. ja siis kunagi öösel, kui ma lähen magama - ikka õnnelikuna nagu pisiloom - mõtlen ma üleni ühele blondile pätile ja peidan pea padja alla ja olen ülepeakaela sees. omadega.
viiuldasin kell 18:06
08 jaanuar 2003
täna on õhk kahtlaselt kerge. täna on tähed pidevalt silme ees. täna laulavad haldjad sosinal laule. täna öösel lendan ma värvilises udus ja ei tee märkamagi lähenevat argipäeva-hommikut...
viiuldasin kell 23:54
viiuldasin kell 23:54
nüüd peaks siin miski pilt olema hetkest, kus ma olen pseudo-viiuldaja. samas tantsus olen veel pseudo-kelner, pseudo-dirigent ja pseudo-laip. praegu olen suht eht-m.
viiuldasin kell 16:04
viiuldasin kell 16:04
niih, nüüd olen üritanud natuke aega tubli olla ja õppinud neid asju, mida oleksin pidanud juba ammu ära õppima. väga ammu. ja peale neljatunnist vaevanägemist pole ma jõudnud suht kuhugile ja nüüd hakkan kirjutama kirjandit Kivikase "Nimed marmortahvlil" kohta. filmi vaatamas ei käinud :( Igal juhul olen ma hädas, sest pean kirjutama oma mõtetest raamatu kohta ja sõjamõtted tulevad mu peakolust küllalt vaevaliselt välja. õnneks saan need kompenseerida ajaloomõtetega, sest ajaloo valu on kõige valusam valu minu jaoks.
me ajalool on sõlm sees
öösel ajaloo valu võib kuulda
tee selle sõlmega mis sa teed
umbsõlme on raske ju avada
öösiti võin ajaloo valu kuulda jah, vahel kuulen isegi tuleviku valu. ja siis ma mõnikord nutan.
viiuldasin kell 15:43
me ajalool on sõlm sees
öösel ajaloo valu võib kuulda
tee selle sõlmega mis sa teed
umbsõlme on raske ju avada
öösiti võin ajaloo valu kuulda jah, vahel kuulen isegi tuleviku valu. ja siis ma mõnikord nutan.
viiuldasin kell 15:43
07 jaanuar 2003
koolis oli meid viis, siis seitse, siis veel mõni ja siis läksime koju. tunde ei olnud, ei ole ega tule. neljapäeval tehakse uus vaheajalõpetamise katse, aga ma kavatsen selle nurja ajada. kuidagi. ja paralleelklassi omadest oli 21 koolis! nad ei oska korralikult puududagi!
diip oli maas jah ning mina tahan taolisi asju ennetada ja nüüd on mul kõik bloggerdavad kullakesed oma aadressidega ilusti kirjas, nii et ma ei pea alati siimu lehelt neid lugema minema. igaks juhuks.
ja kuigi ma juhtun tihtilugu olema subjektiivne ja lasen oma tunnetel oma mõtlemist suuresti mõjutada ja nii ja naa, ometi pean ma - kõigi oma sagedaste kergelt-armumiste ja raskelt-armumiste kiuste - tunnistama, et ma olin täna õhtul kogu oma tutvusringkonna kõige ilusama inimesega. ta oli nii ilus, et ma ühtäkki jahmusin ja jalaga lund pekstes minema kõndisin. ideaalsus teeb haiget, täiuslik ilu on nii võõrastav, et seda on raske taluda. aga ma talun seda siiski hea meelega. see lihtsalt nõuab natuke harjumist.
trennis on meil praegu kehatunnetus-tundide periood, see tähendab et trennid on vaimselt poole kurnavamad kui muidu. tehnikatrennides on ajule omamoodi lõõgastuseks kaheks tunniks vaid füüsisele keskenduma, kehatunnetuse puhul pead sa mõttejõul üles otsima oma kõige varjatumad lihased - ja siis neid veel kasutama! kokku on väga-väga keeruline ning nõuab väga palju mõttejõudu.
homme pean ma õppima. ma lihtsalt PEAN. mida ma teen, mida ma teen? see kõik on nii tohutult vastumeelne...
viiuldasin kell 20:45
diip oli maas jah ning mina tahan taolisi asju ennetada ja nüüd on mul kõik bloggerdavad kullakesed oma aadressidega ilusti kirjas, nii et ma ei pea alati siimu lehelt neid lugema minema. igaks juhuks.
ja kuigi ma juhtun tihtilugu olema subjektiivne ja lasen oma tunnetel oma mõtlemist suuresti mõjutada ja nii ja naa, ometi pean ma - kõigi oma sagedaste kergelt-armumiste ja raskelt-armumiste kiuste - tunnistama, et ma olin täna õhtul kogu oma tutvusringkonna kõige ilusama inimesega. ta oli nii ilus, et ma ühtäkki jahmusin ja jalaga lund pekstes minema kõndisin. ideaalsus teeb haiget, täiuslik ilu on nii võõrastav, et seda on raske taluda. aga ma talun seda siiski hea meelega. see lihtsalt nõuab natuke harjumist.
trennis on meil praegu kehatunnetus-tundide periood, see tähendab et trennid on vaimselt poole kurnavamad kui muidu. tehnikatrennides on ajule omamoodi lõõgastuseks kaheks tunniks vaid füüsisele keskenduma, kehatunnetuse puhul pead sa mõttejõul üles otsima oma kõige varjatumad lihased - ja siis neid veel kasutama! kokku on väga-väga keeruline ning nõuab väga palju mõttejõudu.
homme pean ma õppima. ma lihtsalt PEAN. mida ma teen, mida ma teen? see kõik on nii tohutult vastumeelne...
viiuldasin kell 20:45
06 jaanuar 2003
tegin sõnamängu. võtsin võõrsõnade raamatu suvaliselt lehelt ja vaatasin, kuhu sõrm jäi. tuli misantroopia. ja misjon. ehk siis 'inimestevihkamine' ja 'oma usu kuulutamine'. homme kooli. lehmakaka. head ööd.
viiuldasin kell 22:43
viiuldasin kell 22:43
ja kõige lõpuks on mul tunne, et diip.ee on maas mis maas. see tähendab, et ma istun ja sügelen. vean kihla, et just praegu kirjutavad nad kõik oma kõige lahedamaid sissekandeid ja mina olen siin ja... saan neid tegelikult homme ka lugeda. nii et ei midagi, unustage ära.
viiuldasin kell 22:17
viiuldasin kell 22:17
ma lõpetasin külma kartmise. mul on külm ikka edasi, aga ma lihtsalt ei tee sellest välja. ma arvan, et enne mu surnukskülmumist tuleb kevad, nii et mina võidan igal juhul. oo, kevad. kevadkevadkevad. kui sügavalt ma ka eesolevaid eksameid ei jälestaks, kevadet ootan ma ikka. kõiki ülejäänud kevadeid, kui aus olla.
kevadkevadkevadkevadkevadkevadkevad. kevad.
talv on ka lahe.
viiuldasin kell 22:08
kevadkevadkevadkevadkevadkevadkevad. kevad.
talv on ka lahe.
viiuldasin kell 22:08
käisin täna ujumas. mul oli väga lõbus, kuni tuli vetelpäästja ja palus meil oma käitumist kontrollida, kuna oleme lastebasseinis. no ja edasi oli ka väga lõbus. igal juhul oli ujula kommertsi omasid täis, kõik kasutasid võimalust, et ülejäänud tartu rahvas on koolis, aga MEIL ON VEEL VABA PÄEV! ma julgen oletada, et neid vabasid päevi tuleb veelgi seoses klassiruumide madala temperatuuriga, sest decartes'is oli täna näituseks 7 kraadi. sooja.
praegu mõnulen shokolaadikreemi ja glögitee ääres ning kobin varsti lõunauinakut tegema.
tuhat üks asja on tegemata.
viiuldasin kell 15:35
praegu mõnulen shokolaadikreemi ja glögitee ääres ning kobin varsti lõunauinakut tegema.
tuhat üks asja on tegemata.
viiuldasin kell 15:35
05 jaanuar 2003
I feel the wind blowing in my empty head
I see snowflakes right behind my window
smiling and singing
tomorrow is a brand new day
and we'll bring it to you in the morning
so go and sweet dreams, our darling
viiuldasin kell 23:10
I see snowflakes right behind my window
smiling and singing
tomorrow is a brand new day
and we'll bring it to you in the morning
so go and sweet dreams, our darling
viiuldasin kell 23:10
kõik üritavad mind mõistusele tuua. oma rahulike, tasakaalukate häältega püüavad nad mulle seletada, et maailm läheb ikka oma rada ning ma peaksin loobuma seda oma tahtmise järgi kujundamast. nad tahaksid, et ma ei teeks neid vigu, mida kõik ülejäänud juba enne mind on teinud. aga elu eesmärk ongi ju elada! laske ma rikun pisut oma elu, laske ma kõmbin allakäigutrepist üles ja vastupidi, laske ma saan kogemusi läbi oma ebaõnnestumiste ja õnnestun oma vigade kiuste. nad ütlevad, et pean maa peale tulema ja asju reaalselt vaagima. laske ma püüdlen oma unistuste täitumisele, kui ebaõnnestungi, saavutan mõne muu tahtmise täitumise ja õnnestun niiviisi ikka. laske ma elan ise oma elu ja saan ise hakkama oma läbikukkumistega. laske ma lendan, laske ma komistan, laske ma hingan ja köhin ISE. laske ma elan.
viiuldasin kell 19:35
viiuldasin kell 19:35
midagi täna ei ole
kõik on kas möödas või ees
aega ka ammugi pole
hommik on öös juba sees
viiuldasin kell 00:36
kõik on kas möödas või ees
aega ka ammugi pole
hommik on öös juba sees
viiuldasin kell 00:36
ma ei hakka vist kunagi mõistma, mis jama nad ajavad selksuaalvähemuste ja muude selliste kohta. juba gerry vennaraas teatas kolmekümnendatel, et parim on olla bi, sest saad niiöelda kaks head korraga. minu poolest tehku kõik mida tahavad ja olgu kellega tahavad. when it comes to feelings, on sool asjaga kõige vähem pistmist, sest põhialuse paned ikkagi isiksusega. aga no eesti on nii tilluke, et siin ei saa ükski mustanahalinegi rahulikult elada, ilma et mingid skinheadid teda sõimama ei tuleks. rate's kirjutab üks neist näiteks nii (tsenseerin osad sõnad): mis siin ikka...vihkan heavy meal kuulajaid (ehk karvaseid)...kuradi hiphop'i kalkareid kes kuulavad eminemi ja neegreid...skater'eid kes on lihtsalt m****näod...geto'sid kes mängivad kõvasid vendasid aga tegelikult on s***kotid...punkar'eid kes on täelikud pervod...hipi'sid kes n******d loomi...juute kellel on m*** ära lõigatud..ja kõige enam NEEGREID kes on lihtsalt musta nahaga ja nad tuleks ära tappa !!!....(ühesõnaga WHITE POWER) kaltsakad on m****d !!!!
lapsepõlvega peab midagi tõsiselt lahti olema. aga püüan mitte välja teha neist, kes välja tegemist ei vääri.
õnneks pole neid minu tutvusringkonnas palju.
viiuldasin kell 00:15
lapsepõlvega peab midagi tõsiselt lahti olema. aga püüan mitte välja teha neist, kes välja tegemist ei vääri.
õnneks pole neid minu tutvusringkonnas palju.
viiuldasin kell 00:15
04 jaanuar 2003
Knulp on sümpaatne hulkur, kes ennast kellegagi ega millegagi ei seo. Ta oskab kõike, ei tee aga midagi. Knulp on nagu liblikas: kellelgi pole tast kasu, kuid kõigil on meeldiv teda näha.
mul on kummaline ettekujutus, et vahepeal võiks ka minu kohta niiviisi öelda. vähemalt ma tahaksin, et minu kohta saaks niiviisi öelda. et saaks vähemalt sedagi öelda. et saaks vähemalt midagi öelda. igatahes ma ise tunnen end tihtilugu nii. nagu mul poleks mingit sügavamat pointi, aga mul oleks vähemalt kesine oskus oma ümbritsevaid naerma ajama. või nutma, oleneb, mis tujus ma parasjagu olen. alati on publiku seas üks inimene, kellele sa tantsid. ainult üks. alati on olemas üks inimene, kes teeb teile soovi korral pitsat ja teeb teile pisut jõhkralt selgeks, et /maailm on üks hädaorg, ära surema peab kord/, aga kõik tuleb lihtsalt põrgu saata ja välja naerda. kui me nii ei teeks, oleks me ammu... kroonilises depressioonis. selle asemel oleme me lihtsalt kroonilises masenduses. siin on vahe sees, kindlasti on, ma ainult ei tea, milline.
aga see oleks suurepärane võimalus. olla luuletaja, aga luuletusi trükis ei ilmutaks. olla muusik, kes ei võta esinemiste eest tasu. olla mõttetark, kes ei suru oma arvamust kellelegi peale.
Iga mees tahab olla Knulpi sõber, ehk küll kellelgi sellest sõprusest kasu ei ole. Knulpisse kiinduvad pea kõik naised, kuid Knulp jätab nad puutumata. Knulp tunneb igasuguseid töid, kuid ei tee neist ainsatki.
see on peaaegu nagu See Teine Poeet.
viiuldasin kell 23:49
mul on kummaline ettekujutus, et vahepeal võiks ka minu kohta niiviisi öelda. vähemalt ma tahaksin, et minu kohta saaks niiviisi öelda. et saaks vähemalt sedagi öelda. et saaks vähemalt midagi öelda. igatahes ma ise tunnen end tihtilugu nii. nagu mul poleks mingit sügavamat pointi, aga mul oleks vähemalt kesine oskus oma ümbritsevaid naerma ajama. või nutma, oleneb, mis tujus ma parasjagu olen. alati on publiku seas üks inimene, kellele sa tantsid. ainult üks. alati on olemas üks inimene, kes teeb teile soovi korral pitsat ja teeb teile pisut jõhkralt selgeks, et /maailm on üks hädaorg, ära surema peab kord/, aga kõik tuleb lihtsalt põrgu saata ja välja naerda. kui me nii ei teeks, oleks me ammu... kroonilises depressioonis. selle asemel oleme me lihtsalt kroonilises masenduses. siin on vahe sees, kindlasti on, ma ainult ei tea, milline.
aga see oleks suurepärane võimalus. olla luuletaja, aga luuletusi trükis ei ilmutaks. olla muusik, kes ei võta esinemiste eest tasu. olla mõttetark, kes ei suru oma arvamust kellelegi peale.
Iga mees tahab olla Knulpi sõber, ehk küll kellelgi sellest sõprusest kasu ei ole. Knulpisse kiinduvad pea kõik naised, kuid Knulp jätab nad puutumata. Knulp tunneb igasuguseid töid, kuid ei tee neist ainsatki.
see on peaaegu nagu See Teine Poeet.
viiuldasin kell 23:49
oplaa. tegelesin natuke sellega, et lugesin meie sitta elu. oot mis lause see oligi? ahjaa.
"sitt sitt sitt, MIKS MIND KEEGI EI ARMASTA. see on nii masendav"
ja ausalt öeldes olin ma äkitselt heatujuline ja õnnelik ja naeratav. inimlikkuse juurde käib ka see, et kõikide elu on aegajalt (üpris tihti) üpris... ei, ma lubasin, et ma püüan vähem ropendada. ärge naerge, püüan jah.
mis on iseenesest kurb, sest mulle meeldib intelligentne sõim.
see on selline sõim, mille puhul kõik kõrvalseisjad end poole intelligentsemana tunnevad.
öö on, ma ajan jama, viige mind palun kiiresti voodisse. soovitavalt vesivoodisse, aitäh.
viiuldasin kell 01:56
"sitt sitt sitt, MIKS MIND KEEGI EI ARMASTA. see on nii masendav"
ja ausalt öeldes olin ma äkitselt heatujuline ja õnnelik ja naeratav. inimlikkuse juurde käib ka see, et kõikide elu on aegajalt (üpris tihti) üpris... ei, ma lubasin, et ma püüan vähem ropendada. ärge naerge, püüan jah.
mis on iseenesest kurb, sest mulle meeldib intelligentne sõim.
see on selline sõim, mille puhul kõik kõrvalseisjad end poole intelligentsemana tunnevad.
öö on, ma ajan jama, viige mind palun kiiresti voodisse. soovitavalt vesivoodisse, aitäh.
viiuldasin kell 01:56
ma olen nüüd ringi uitand ja oodanud, kas mõni kiri ka postkasti potsatab või mitte. potsatasid küll ning üks neist pani mind mõtlema inimese üle. et nagu väide oli, et inimene peaks ju vähemasti ennast tundma. minu meelest on see just viimane asi, millega ta hakkama saab. inimene on nii nõrk ja nii inimlik, et see on suisa kurb. ja samas väga tore, sest inimesed oma ehtinimlikkuses... ee. teevadki inimkonna? no maailma. no selle, mis meil siin ümber praegu on. kus oleks mina, et seda nautida, kui inimesi poleks olnud? kõigest mingi energiapunkt kuskil universumis. ei, kogu see inimeste värk ei mahu mulle pähe. kui ma oleksin üksi kogu planeedil, oleksin ma purutark ja puruõnnetu. no tähetark näiteks. ja taimetark. ja loomad käiksid mu juures sügamissessioonidel. niisiis lähen praegu kutsavusserdise manu.
viiuldasin kell 01:15
viiuldasin kell 01:15
herve lewis. andrea saatis lingi, ju talle siis meeldisid need pildid. herve'le on võimalik modelliks minna, tuleb lihtsalt saata oma pilt. ja siis prantsusmaale sõita, ma arvan, sest siia ta tulema juba ei hakka. hm, ma lepin kodumaisega ja kõnnin ühel heal päeval andreale endale modelliks. või siis ikka mitte, ta mainis kord, et paksu inimest on huvitavam joonistada. nii et siin näen ma ületamatut probleemi.
eile lugesin entertainmenti korras 'võluva võrdsuse' uuesti läbi. pratchett läheb üsna suures osas mu maailmavaatega kokku (lisaks veel see, et tema tõlkija teeb samu komavigu nagu mina), nii et nautisin seda nö mittejaburat maailma täiel määral.
Loomade teadvus on lihtne ja seetõttu teravapiiriline. Loomad ei raiska iial aega sellele, et oma kogemust osadeks jaotada ning juurelda kõikide nende osade üle, millest nad on ilma jäänud. Kogu universumi sõjavarustus on nende jaoks selgelt väljendunud objektidena, (a) kellega paarituda, (b) keda või mida süüa, (c) kelle eest ära joosta ja (d) kes on kivid. See vabastab teadvuse ülearustest mõtetest ja annab talle vajaliku teravuse seal, kus see on tarvilik. Kui järele mõelda, siis ei ürita normaalne loom iialgi samaaegselt ringi käia ja nätsu järada.
Keskmine inimene ga mõtleb lõputult kõikvõimalikest asjadest kõikvõimalikel tasanditel, kusjuures tema mõttelõnga katkestavad tosinad bioloogilised kellad ja kalendrid. On mõtteid, mida kavatsetakse väla ütelda, ja salajasi mõtteid, ja päris mõtteid, ja mõtteid mõtete kohta, ja siis veel terve alateadlike mõtete register. Telepaadi jaoks tähendab inimteadvus müra. See on nagu raudtee lõppjaam, kus kõik valjuhääldid korraga räägivad. See on kogu ultralühilaineala tervikuna - kusjuures mõned raadiojaamad pole sugugi hea kuulsusega, need on lindpriid piraadid keelatud meredel, kes mängivad hilisõhtuti heliplaatidelt limbilisi lugusid.
kogu see värk mõtete kohta on see, millega ma nõus olen. mul endal pressivad mõtted kõrvadest välja.
täna mõtlen kuurüütlitele.
viiuldasin kell 00:18
eile lugesin entertainmenti korras 'võluva võrdsuse' uuesti läbi. pratchett läheb üsna suures osas mu maailmavaatega kokku (lisaks veel see, et tema tõlkija teeb samu komavigu nagu mina), nii et nautisin seda nö mittejaburat maailma täiel määral.
Loomade teadvus on lihtne ja seetõttu teravapiiriline. Loomad ei raiska iial aega sellele, et oma kogemust osadeks jaotada ning juurelda kõikide nende osade üle, millest nad on ilma jäänud. Kogu universumi sõjavarustus on nende jaoks selgelt väljendunud objektidena, (a) kellega paarituda, (b) keda või mida süüa, (c) kelle eest ära joosta ja (d) kes on kivid. See vabastab teadvuse ülearustest mõtetest ja annab talle vajaliku teravuse seal, kus see on tarvilik. Kui järele mõelda, siis ei ürita normaalne loom iialgi samaaegselt ringi käia ja nätsu järada.
Keskmine inimene ga mõtleb lõputult kõikvõimalikest asjadest kõikvõimalikel tasanditel, kusjuures tema mõttelõnga katkestavad tosinad bioloogilised kellad ja kalendrid. On mõtteid, mida kavatsetakse väla ütelda, ja salajasi mõtteid, ja päris mõtteid, ja mõtteid mõtete kohta, ja siis veel terve alateadlike mõtete register. Telepaadi jaoks tähendab inimteadvus müra. See on nagu raudtee lõppjaam, kus kõik valjuhääldid korraga räägivad. See on kogu ultralühilaineala tervikuna - kusjuures mõned raadiojaamad pole sugugi hea kuulsusega, need on lindpriid piraadid keelatud meredel, kes mängivad hilisõhtuti heliplaatidelt limbilisi lugusid.
kogu see värk mõtete kohta on see, millega ma nõus olen. mul endal pressivad mõtted kõrvadest välja.
täna mõtlen kuurüütlitele.
viiuldasin kell 00:18
02 jaanuar 2003
talkin about pixies? öelge, mis tahate, kõigele vaatamata võib hp2-ga ikkagi rahule jääda ja seda ma teengi. ja lockhart, kes oli piltidel tundunud kahtlane, sai väga hästi hakkama, ning malfoy seenior omas sellist blondi bimbosoengut, et ma ei saanud kommentaare kuidagi kohe omale jätta.
täna on tore olnud, loodame, et asi muutub traditsiooniks.
homme jälle trenni. jess!
viiuldasin kell 19:34
täna on tore olnud, loodame, et asi muutub traditsiooniks.
homme jälle trenni. jess!
viiuldasin kell 19:34
01 jaanuar 2003
shampanja. ärge jätke mind üksi. me läksime täna magama alles kell kaheksa hommikul ja magasime vaevalt kaks tundi. aga ma ei ole vist kunagi end rohkem üksi tundnud kui siis, kuigi meid oli nii mitu. mingid pisihaldjad või paharetid käivad mul meeli kummitamas ja nii on mu uue aasta algus üpris rahutu olnud. hingeliselt ehk eriti, muidu olen kodus olnud ja teinud igasugu asju, mida ikka vahel peaks tegema.
olin enne dushi all, püüdes välja nuputada kõiki kalleid, kelle peale olin unustanud keskööl mõtlemast. jäin vannituppa kohe tükiks ajaks. aga nüüd olen poole teadlikum. ja ühtlasi õnnelikum.
suudlen
viiuldasin kell 22:58
olin enne dushi all, püüdes välja nuputada kõiki kalleid, kelle peale olin unustanud keskööl mõtlemast. jäin vannituppa kohe tükiks ajaks. aga nüüd olen poole teadlikum. ja ühtlasi õnnelikum.
suudlen
viiuldasin kell 22:58
head uut aastat, maailm. kui laskuda nii madalale, et mängida pimedatel hommikutundidel (siis kui kõik normaalsed aastavahetajad on juba väikest uinakut tegemas) segu pokkerist (riiete peale) ja tõde-või-tegu'st, on tulemuseks hunnik rohkemal või vähemal määral paljaid inimesi, kes teevad totraid asju. nagu siim juba eile emmele selgeks suutis teha, käisin ma niisiis orgial.
aga tulestik (ilu) äratas mõningad mõtted, mida nüüd rahus vaagima pean. äratas mingid kummalised pisikesed mõttejubinad...
viiuldasin kell 15:22
aga tulestik (ilu) äratas mõningad mõtted, mida nüüd rahus vaagima pean. äratas mingid kummalised pisikesed mõttejubinad...
viiuldasin kell 15:22
kujundas: maali
