Haapsalu müürid
ehk lugu nendest, kes nüüdsest on lubanud igal suvel vähemalt korra Haapsalus käia.
Haapsalu on imelik linn - tal on totter komme uppuda päikesepaistesse, sinna sisse üleni kaduma minna. Võtame kasvõi selle nädala, mil Uue Lordi Kvartett Haapsallu keskaega pidama sattus.
Me jõudsime kohale kolmapäevasest pealinnaäärepaduvihmast ja tutvusime oludega, st linnusehoovi, tehnika ja kalturikeldriste staabiruumidega.
Me ei teadnud siis veel, mida me täpselt tegema hakkame või kuidas K minema sõidab ja mis me siis teeme jne.
Aga meist, algul vaidlushimulisest amatöörnäitetrupist sai paari päeva jooksul pioneerilikus valmisolekus viibiv rahvalõbustaja pärisoma fännide ja kõigega. Meid käidi korduvalt isegi tänamas!
Ma arvan, et sellest kõigest ma rääkida ei oska, jäägu see mulle pigem meelele. Tartus nüüdsama lugesin Ma'd: "Ei mingeid muusasid, blonde juuksekahlusid ega kehasid enam. Vaid töö, kool, kellegi valutav süda ja jalad...". Siis Jo Kääbiku-mõnitust ja Geisha kurvameelset lausejuppi juuni lõpust: "Ajasrändamine sai füüsiliselt otsa." Ning naersin, naersin, naersin! Heatujuliselt ja ikka veel kuskil Haapsalu-uimas viibides, sest siit ei saa ma selle nädala jooksul veel kindlasti välja... Ja ma mäletan K sätendavaid silmi kogu õhtu jooksul, sest ta oli ikkagi otsustanud tagasi tulla...
Kui tol õhtul üks pisike kratt oleks istunud kõige kõrgemal vaatamisplatvormil ja selle käsipuul jalgu kõigutanud, oleks tema silme all avanenud kummaline vaade. Ta oleks vaadanud korruse võrra alla, paremat kätt, ning oleks olnud tunnistajaks, kuidas avatud kapiitlisaali rõdul pikkade puust laudade taga mingi rahvas tõrvikutulede valgel pidutses. Ta oleks kuulnud lärmi ja kappade kokkukolksumist - seal istusid karused võitlejad ja pealikud, paar viikingisugukonda, käputäis haldjaid ja halflinge.
Kuningate lauast ja selle poole kostus valjuhäälseid tooste ja austusavaldusi, mille peale kirju seltskond juubeldas ja rõkkas. Pikkadest sarvedest joodi mõdu ja veini, laiadelt leivataldrikutelt maitsti lõheroogi ja riisitoite, puukaussidest kuldseid suppe, ringi liikusid vaagnatega süldid, juustud, singid, vorstid, õunaviilud hunnitu kaneelikastmega, viiekilosed pähklianumad ning hõrgud lambakintsud tervelt lambalt, kes veel eile oli õue peal jooksnud ja keda üks väike Bilbo-nimeline mees ühe päkapikust sõbra abiga terve õhtu sütel küpsetanud oli. Õlut voolas ojadena, üks suur mees õpetas seda masinast ise laskma... Õuelaulikud mängisid vaikselt muusikat, ent peagi kostus peokülaliste laul sellest üle.
See kratt oleks näinud, kuidas vasakul, allpool lossiõuel, põlesid suurte telkide ümber laagrilõkked ja inimesed liikusid kivimüüride vahel ning ajasid oma väikseid asju.
Õige pea irdus peolauast üks seltskond ning liikus endise lambaküpsetamistule juurde. Veel hõõgusid söed selles ning Bilbo võttis nad seal vastu - neile pakuti veini ja seltskonda ning Bilbo rõõmustas. Mõned puud visati sütele, tuli lõi heledalt lõõmama ja kratt võis märgata, et Bilbo rääkis haldjarahvaga - nad olid ilusad ja värvilistes riietes, ei kõnelenud palju, kuid naeratasid ja tantsisid Bilbo rõõmuks märjas rohus ühe tantsu, nii et viimane sai neile taustaks bandžot tinistada. Ta oli õnnelik selle üle, et tema risotto oli hästi õnnestunud ning et haldjad peale sütesse vaatamist ning tasast arupidamist naersid ja veel ühe tantsu tantsisid. Ta viis nad üles, et nad seal ka tantsiksid.
Hiljem istusid nood neljakesi sealsamas kus enne, Bilbo ise tegi mujal oma tegemisi. Nad laulsid mitmehäälseid laule (alul proovisid paar korda, neil ei tulnud kohe välja) ja jutustasid tasasel häälel päevasest turniirist, vallutatud väravast ja sellele järgnenud lahingutest. Nad kadusid paariti ööpimedusse, ekseldes enne pisut õuel ringi, sest väljapääsu siit muinasjutust oli pisut raske leida...
Viimane hommik leidis meid unisena teatrisaali põrandalt ja toolidelt pilkases pimeduses. Jarmo Karingu Rootsituru kohvik on tore. Robin Hoodi ja piiskopi lugu esitada oli tore, ja tantse ja kõike. Piiskopilinnus oli võrratu, kogu maailm säras ja rõõmustles vastu, ja õhk lõhnas mere, värskuse ja millegi rohelise järele. Kostüümilattu see lõhn õnnetuseks ei küündinud...
Ma peaksin äkki olema kurb, et mu suve õnnelikeim aeg eile läbi sai. Aga see oli kaugelt liiga õnnelik, et selle pärast kurb olla!
viiuldasin kell 18:29