<$BlogRSDUrl$>


ikka ta viiuldab

          kodu
      vend siim
   sirel
   helena
    noor e
    geish
   nellu
    mm
    kaisa (maisaa)


viiuldajake
 issemm
siimelina
kataainar&co
kaidivahur&co
vusserdis
geisha
nellu
hundid (love)
FX (love)


vanad:

  2009
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2008
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2007
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2006
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2005
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2004
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2003
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2002
12 8-12

27 juuli 2004

Mustlased läksid taevasse, üks tüdruk veel komistas.

Igav oli ka, kuigi huvitav. Soovitan 40%


viiuldasin kell 23:06


26 juuli 2004

Ma ikka JUMALDAN pesumasinaid. Tänud nende loojale!

Lähen sõidan Plikaga Illile koera kammima. Jyrka korteripidu... peab vististi ootama. Selle asemel mustlased?


viiuldasin kell 18:52


25 juuli 2004

"Sina ei dokumenteeri seda mingis lollis blogas!"

Arhitektuur on tardunud muusika - raadio ütles praegu. Teadmiseks. Ta räägib ilusa intelligentse naisehäälega Firenze ajaloost. Aga enne hakkas raadiost täielik õudus, nii et ma heli maha keerasin. Vaatasin järgi, kas Smilersi lugude sõnad ongi alati nii kohutavad, või on asi ainult viisis, kuidas need välja hääldatakse.
Jep, nii see oligi. Sõnad ei pannud mind karjuma.

Käsitledest ühte teemadest, mida pidin ammugi: Haldjas. Haldjashaldjashaldjashaldjashaldjashaldjashaldjashaldjashaldjas
haldjashaldjashaldjashaldjashaldjashaldjashaldjashaldjashaldjas
haldjashaldjashaldjashaldjashaldjashaldjashaldjas.
Jep, see ütleb mingi osa sellest. 

uinun ja näen kui’s me sõidame
isaga draakonil
kroonid peast rebib tuul
me ei hooli, me kuningad ikkagi
 
pungil purjed me draakonil
me eebenist draakonil
täna tuju tal hea, saab veel suhkrut me käest
ja me naerame
kui me lendame
üle lainete
isaga draakonil



viiuldasin kell 15:49


Vanaema on hipi

Saagu sellest minu tulevase raamatu pealkiri - sellest või millestki taolisest.

Ma deformeerusin mesilaseks ja ümisesin ühte pisikest viisi, mis rääkis õitest, kes kutsusid kedagi enda juurde, ja keegi läkski, ja samal ajal sadas mulle katkematult pärnaõiepudi pähe. Ma tegin pilti ka endast seal sedasi korjamas. Ja enne seda laulsin ühte susisevat laulu rohule, mis nägi hea rahulik välja, aga mine tea, keda seal kohata võis. See oli selline äraajamise laul.

Vanaema vantsis ringi suure kirju ürbi sees ja ajas käed kenasti laiali, kui ma teda palusin. Siis ta lehvis nagu lina.


viiuldasin kell 14:52


22 juuli 2004

Kontrollpunkt

Ühikahommikune Krissu rõdul lindude peale keskendunult karjumas. Ta ajas mind üles, et fööni laenata, ja söötis mind hiljem tatraga, et sellest lahti saada, ja lasi Ma'l Pegasuses laua kõrval seista, et talle päike silma ei paistaks, ja kannatas ülejäänud õhtu ootamatu südamekloppimise all, tõenäoliselt seetõttu, et oli kaaninud kokkuvõttes kogu päeva kohvi, rohelist teed, suhkruasendajaid ja sigarette. Ma tegin improviseeritud tomatisuppi, mis osutus oivaliseks, ja söötsin neid jäätise ja arbuusiga.
Ma ei ole vist kunagi järjest nädal aega nii korralikult ja hästi süüa teinud.

Vaidlesin Chad'iga blogide üle - ja nõustusin salamisi temaga paljuski. Kas nüüd tabab mind kuskil mingi koletisliku blogideemoni kättemaks? Kõik mu arhiivid kustutavad endid ja praegune sissekanne muutub mongolikeelseks? Ootan huviga.   

Reed kirjutas ja teatas, et talle meeldis kuulsa kirjaniku P lõik minu sissekandes Haapsalu kohta. Nagu selgus, mõtles ta seda, mille ma olin hoolikalt, ent täielikult ilustamata või tõde väänamata Haapsalu pidusöögi kohta välja munenud. Hakkas huvitama, kas keegi ei mõiganutki, et see on päriseluline lõik? Et võib panna teksti Italicusse ja kohe on tegemist tsitaadiga?

Lugesin Wilde'i lõpuni, tellisin neti teel oma esimese raamatu (sellesama "Välimääraja" kasutatud eksemplari) ja olen nüüd naiadoloogias ka vitsad saanud. Nüüd loen "Kolme meest paadis". Teadmiseks.

Siia sissekandesse ei saanud mitte midagi sellist nagu oli plaanitud - Haldjast ja Inksust, linnuse piiramisest ja sõpradest, Kadrioru piknikest ja halvast õnnest...

Aga ma pean jooksma veel rohkem lõunasse - äkki on veel midagi rohida!



viiuldasin kell 23:08


16 juuli 2004

Osutus hoopis Belfordi "Oscar Wilde"
 
Rohimine on suurepärane. Ma mõlgutasin mõtteid esteetika, Marko Matvere, vastutustunde, oma augustikuu, abiellumiste, Merca, memuaaride, nõiaelu, sisseastumiste, Rowlingu, igasuguse hariduse subjektiivsuse ja sipelgate kohta, samal ajal lakkus päike mu selga (pealinnas vohas vihmavesi) ja umbrohi muudkui hukkus. Terve põllu ulatuses! Peaaegu - kaks peenart, kus midagi ei kasva, jäid rahumeeli lopsakatena alles, sest midagi võib seal ju ometi kasvada.
 
Ja emme vuhkis oma magistritööd teha ja mina segasin teda täiesti jaburate erialaste tekstide täiesti ajuvaba tõlkimisega. Oli mõeldud abina...
 
Leidsin ka lõpuks midagi sarnast, mida olin ammu püüdnud sõnastada kellegi teise abil, Fitchi kirjast Wilde'ile:
"Kell on kolm, kuid Sa ei tule. Ma vaatasin mitu-mitu korda aknast välja. Ma pole maganud. Olen vaid unistanud ja mõelnud. Ma ei tea, kus ma olen ja miks. Kirglikult Sinu."
 
Ja ma kirjutasin luuletusi maasikatest!


viiuldasin kell 09:55


12 juuli 2004

Suvelugemine: vastus

Pooleli on "Teine Teater", Tsehhovi "Näitleja tee", ette tahan võtta Indrek Hirve "Ööpäeva". Ja kust leida Vetemaa "Näkiliste välimäärajat"? See oleks võibolla suvelugemine. "Head ended" miljon esimest korda.


viiuldasin kell 23:30


Haapsalu müürid
ehk lugu nendest, kes nüüdsest on lubanud igal suvel vähemalt korra Haapsalus käia.

Haapsalu on imelik linn - tal on totter komme uppuda päikesepaistesse, sinna sisse üleni kaduma minna. Võtame kasvõi selle nädala, mil Uue Lordi Kvartett Haapsallu keskaega pidama sattus.

Me jõudsime kohale kolmapäevasest pealinnaäärepaduvihmast ja tutvusime oludega, st linnusehoovi, tehnika ja kalturikeldriste staabiruumidega.

Me ei teadnud siis veel, mida me täpselt tegema hakkame või kuidas K minema sõidab ja mis me siis teeme jne.

Aga meist, algul vaidlushimulisest amatöörnäitetrupist sai paari päeva jooksul pioneerilikus valmisolekus viibiv rahvalõbustaja pärisoma fännide ja kõigega. Meid käidi korduvalt isegi tänamas!

Ma arvan, et sellest kõigest ma rääkida ei oska, jäägu see mulle pigem meelele. Tartus nüüdsama lugesin Ma'd: "Ei mingeid muusasid, blonde juuksekahlusid ega kehasid enam. Vaid töö, kool, kellegi valutav süda ja jalad...". Siis Jo Kääbiku-mõnitust ja Geisha kurvameelset lausejuppi juuni lõpust: "Ajasrändamine sai füüsiliselt otsa." Ning naersin, naersin, naersin! Heatujuliselt ja ikka veel kuskil Haapsalu-uimas viibides, sest siit ei saa ma selle nädala jooksul veel kindlasti välja... Ja ma mäletan K sätendavaid silmi kogu õhtu jooksul, sest ta oli ikkagi otsustanud tagasi tulla...

Kui tol õhtul üks pisike kratt oleks istunud kõige kõrgemal vaatamisplatvormil ja selle käsipuul jalgu kõigutanud, oleks tema silme all avanenud kummaline vaade. Ta oleks vaadanud korruse võrra alla, paremat kätt, ning oleks olnud tunnistajaks, kuidas avatud kapiitlisaali rõdul pikkade puust laudade taga mingi rahvas tõrvikutulede valgel pidutses. Ta oleks kuulnud lärmi ja kappade kokkukolksumist - seal istusid karused võitlejad ja pealikud, paar viikingisugukonda, käputäis haldjaid ja halflinge.
Kuningate lauast ja selle poole kostus valjuhäälseid tooste ja austusavaldusi, mille peale kirju seltskond juubeldas ja rõkkas. Pikkadest sarvedest joodi mõdu ja veini, laiadelt leivataldrikutelt maitsti lõheroogi ja riisitoite, puukaussidest kuldseid suppe, ringi liikusid vaagnatega süldid, juustud, singid, vorstid, õunaviilud hunnitu kaneelikastmega, viiekilosed pähklianumad ning hõrgud lambakintsud tervelt lambalt, kes veel eile oli õue peal jooksnud ja keda üks väike Bilbo-nimeline mees ühe päkapikust sõbra abiga terve õhtu sütel küpsetanud oli. Õlut voolas ojadena, üks suur mees õpetas seda masinast ise laskma... Õuelaulikud mängisid vaikselt muusikat, ent peagi kostus peokülaliste laul sellest üle.
See kratt oleks näinud, kuidas vasakul, allpool lossiõuel, põlesid suurte telkide ümber laagrilõkked ja inimesed liikusid kivimüüride vahel ning ajasid oma väikseid asju.
Õige pea irdus peolauast üks seltskond ning liikus endise lambaküpsetamistule juurde. Veel hõõgusid söed selles ning Bilbo võttis nad seal vastu - neile pakuti veini ja seltskonda ning Bilbo rõõmustas. Mõned puud visati sütele, tuli lõi heledalt lõõmama ja kratt võis märgata, et Bilbo rääkis haldjarahvaga - nad olid ilusad ja värvilistes riietes, ei kõnelenud palju, kuid naeratasid ja tantsisid Bilbo rõõmuks märjas rohus ühe tantsu, nii et viimane sai neile taustaks bandžot tinistada. Ta oli õnnelik selle üle, et tema risotto oli hästi õnnestunud ning et haldjad peale sütesse vaatamist ning tasast arupidamist naersid ja veel ühe tantsu tantsisid. Ta viis nad üles, et nad seal ka tantsiksid.
Hiljem istusid nood neljakesi sealsamas kus enne, Bilbo ise tegi mujal oma tegemisi. Nad laulsid mitmehäälseid laule (alul proovisid paar korda, neil ei tulnud kohe välja) ja jutustasid tasasel häälel päevasest turniirist, vallutatud väravast ja sellele järgnenud lahingutest. Nad kadusid paariti ööpimedusse, ekseldes enne pisut õuel ringi, sest väljapääsu siit muinasjutust oli pisut raske leida...


Viimane hommik leidis meid unisena teatrisaali põrandalt ja toolidelt pilkases pimeduses. Jarmo Karingu Rootsituru kohvik on tore. Robin Hoodi ja piiskopi lugu esitada oli tore, ja tantse ja kõike. Piiskopilinnus oli võrratu, kogu maailm säras ja rõõmustles vastu, ja õhk lõhnas mere, värskuse ja millegi rohelise järele. Kostüümilattu see lõhn õnnetuseks ei küündinud...

Ma peaksin äkki olema kurb, et mu suve õnnelikeim aeg eile läbi sai. Aga see oli kaugelt liiga õnnelik, et selle pärast kurb olla!


viiuldasin kell 18:29


Rakveres Baltoscandali aegu. Märkmeid.

Romaani stiilis akendest paistab valgus murupõrandale. Punased sametiga kaetud toolid, kuldsete jalgadega; kuldne palksein akende vahel.
Laes ripub pilvemaastik, kaltsunud, vihmane.

Miks tuleb kõikide lapsepõlvest kaasa nii palju rõõmu, valu, nostalgiat, igatsust, komplekse või kõike natuke korraga? Mängud ei ole lihtsakoelised; üks kõrvakiil võib rikkuda kümme tulevikusuhet.
Liblikaefekt.

Tahaksin, et muru poleks liiga külm magamiseks. Mul on igav, ma põen vähemalt kahte jama, millesse ma end mässida suutsin ja mida ma seni lahendanud pole.

Aga kõlarikarpidest tuleb karedalt-helisevalt


Uinun ja näen kuis me sõidame
isaga draakonil
...
ja me naerame kui me lendame
üle lainete
isaga draakonil

Nüüd on kogu kiviruudu-põrand jõgesid täis - ning kandilisi ojasid ja suurveealasid. Kõik voolab kokku juhtmepundarde sisse.

Aga väljas särab päike paduvihmasahina taustal.

Siin murupõrandal pole jõgesid, on jahe tuul ja valguslaigud romaani akendest.

Kas keskmise inimese kirjalik väljendamis-, arutlemisvõime langeb pärast kohustusliku arendamise lõppu (peale lõpukirjandit) niisama madalale kui minul? Kas kõlarikarbid jäeti vait, et me kuuleksime veel paremini vee laulu võltskatusel?


ZUGA "Walking Home Solo"
______

Udu geomeetriapuudega õhtusöögiks.

Enne olid pargipuud ja mehehäälesumedus. Mõtted, mõtted. Nad peaksid jagama iga etenduse tekste, ma mõtlen tõsiselt. Inimese tekstitöötlemis/salvestamisvõime on liiga nõtk selle festivali jaoks.

Nii mäletan ma, kuidas Ta
"magab lõunani, aga edasi oleks see vale." Kuidas "lihtne on olla lõpmata õnnelik, sest kui kogu muru ... ei, rohi on otsas, võib niita igalt poolt."

Temalt jälle mäletan, kuidas küsimusele "Mida arvate Eesti olukorrast? Mis teile võõras on? Mis teid rõõmustab?" vastas Ta - pärast pikka, uskumatult intelligentset vestlus - pika vaikimise ja kerge "eitea'ga".

Oma invaliidistunud kehaga toolil pekseldes.


Margus Kasterpalu & Jaan Toomik "Ratsukäik"
______

Kuu, lumi ja lilled.

Nad tegid kõik koos pokaaliservade undamist. Pokaalidega, mis seisid noodimappide all lauakestel. Sõnad tekitasid kõhedust, õõva; viisiga koos naudinguvärinaid.
Varem oleks pidanud minema pimedaks... Taavet toetus väsinult mu õlale.

Lätlane oli võtnud Wolve'i Õismäe ehitussurnuaia idee ja sellest matuseabsurdi teinud. Mozartile. Roosades täispikkades trikoodes koorilauljatega, kilekeebid üll.

Mulle meeldisid need matused ja pulmad. Nad olid ka esimesed, mida ma siin nägin.

Skisofreenik vägistas publikut. Ma ei tea siiamaani, kas mulle meeldis. Naturalism segi inimliku soojusega. Kas ta tõesti viimast vaid näitles? Ja meist ei hoolinudki?

Hiljem unustasin inglise keele täielikult. Mul on siiani häbi, ei taha meenutadagi.
Viimane mees oli kaunis, palju kaunim oma tegelikust koledusest. Ta laulis ja OLI ning pürgis väärtuse poole, kujuteldavasse taevasse. Ta mähkis oma alasti kehatähtede vahele kuninglikult peitu.
Kõik oli aeglane, mitte midagi polnud üle. Kõik toimus, elas, tuksus ajaga edasi. Kuidas sa saavutad publikule sellist nii-ongi-tunnet? Kust tuli see MISKI, mis kestis palju kauem kui etendus? Lumm.

Nii palju on õppida ja teada saada.


Eesti Filharmoonia Kammerkoor & Helena Tulve & Anu Lamp "It's getting so dark"
Viesturs Kairišsi ööfilmid "Wedding" & "The Magic Flute"
Barbara Kraus "Wer will kann kommen"
Mark Tompkins "Song and Dance"

______

Pole hullu-
öö on varsti käes
lähme sinna sisse ära
ei meid keegi enam näe
enam näe

Eriti Kurva Muusika ansambel täna RAMiga.
Kus sa käisid, SO KU KE NE?!?
Veskil käisin, HÄRRAKENE!

Kus sa käisid, tütrekene?
Kõrtsis käisin, PA PA KE NE!!!

Kus sa käisid, inimene?
PÕRGUS käisin, JUMALAKE

Udumeri päikesetõusuga. Ajutine. Tuleb endale plaat ka hankida. Chad'ile mainida - Kuntu viskas Anthonyt, käed, peahoid ja õla-keha suhe.

Üllar Saaremäe nahkriided nagisesid teatritoolile naaldudes. Ta käis asju vaatamas, mulle meeldis see. Otsustada saab ju alati päris lõpus. Alles.
Uus näitekas Vil'ist Margušš hüples hullumeelselt. Ta oli ilus ja noor.

NOOR.

Anni oli rase, väsinud, tore, armas, soe, asjalik, pisut külmetanud.
Anni jäta kõigest sellest meelde.

______
juuni 2004


viiuldasin kell 17:46


kujundas: maali

blogger