30 oktoober 2003
50 tundi üleval
Ja võibolla polegi nii mainimist väärt tõsiasi, et ma jälle silmini HPsse olen uppunud - viimasest korrast väljumine võttis üle aasta. 850 lehekülge, alustasin kell 12 öösel, lõpetasin kell 10 hommikul ja kinesioloogia tunni paratamatult piinlesin.
Tehke järgi, aga mitte ülelöömise tõttu, vaid raamatu enda pärast.
viiuldasin kell 23:14
Ja võibolla polegi nii mainimist väärt tõsiasi, et ma jälle silmini HPsse olen uppunud - viimasest korrast väljumine võttis üle aasta. 850 lehekülge, alustasin kell 12 öösel, lõpetasin kell 10 hommikul ja kinesioloogia tunni paratamatult piinlesin.
Tehke järgi, aga mitte ülelöömise tõttu, vaid raamatu enda pärast.
viiuldasin kell 23:14
Ei loe
See on see tegelik põhjus, kuidas ma oma vastiku pisikese eluga tundun hakkama saavat - ma muudan end jäätükiks kõige selle valusa vastu, mis meie ümber ja sees tegelikult on. Ma lülitan välja kõik maailmavalutavad inimesed, väljavihastatud ema, üksikud ja foobikud, kõik vähem egoistlikud... ning vaatan neid mõtliku ükskõiksusega, mis pole küll päris vaba hoolivusest. Tegelik õud tabab mind ainult siis, kui nemad sellest piisavalt kaua hääletult kriisata suudavad, siis muutun ma näost üha kalgimaks ja tunnen, kuidas mu südamele päev-päevalt kasvab paks paekivikiht nagu ikka veel ignoreeritud Tallinnas. Ja ma olen üheks pikaks ööks vapustatud, mispeale lihtsalt sulgun veel kaugemale iseenda igatsuste ja haigete unistuste ees ja räägin sellest, kuidas parasjagu on külm või kirjutan oma kooriproovidest, mis on ju rangelt võttes nonsens.
Mulle meenub kibedalt eelmine aasta, kui samamoodi jäätusin, kusjuures mingit otsest põhjust ei olnudki. Oma roll on võibolla praegu selles mälestuses, et kui väga hulluks läks, pistsin ma jooksu, mis siis, et nuttes.
Ma ei ole niiviisi enam joosta saanud, millest on kusjuures kahju.
Mult küsitakse, kuidas käivad tunderongid Tallinna-Võru vahelt. Murelikult vastan, et Võru poolel möllab gripiviirus.
Ja jätan vastikult enda teada kõik selle üüratu igatsuse, mis on nii suur, et on muutunud lõpmatuks, seega Kasaku järgi olematuks, ning armastuse, millesse on nii raske uskuda, sest ta ei mahu mu sisse ära. Need kohutavad, ent harvad ööd, kui mõtlen elevantidest ja konjakikommidest ja tegelen meditatsiooni kõrgema astmega - iga hinna eest välja lülitada end teadmisest, et armsam on Võrus, pere ja Pelle on Tartus, Hetero on läbi, koduks on ühikas, kõik vanad on jäänud eemale. Ja ma suudan ikka veel: kirjutan kirju, mille võiks kunagi trükis avaldada, sest nad võivad olla naljakad; võtan kergeid kõnesid vanematele, mille teemaks on tihti ilm; lähen magama voodis, mis on täis eelpoolmainitud siniseid tekikotielevante ja üksindust; lähen pakun kasutut seltsi vennaraasule, kes samuti võibolla just maailma parimas seisus pole, olles ajutiselt ilma jäänud oma lemmikmodellist...
Siiski on mul praegu (jälle vaid üheks ööks arvatavasti) tõsiselt kõrini kõige olulise ignoreerimisest.
Mitte et ma seda oleks tahtnud mainida, aga näib, et neli päeva külmetamist on asja ette läinud ja meil on hullumeelne värisev materjal primitiivse tantsufilmi jaoks koos. Kellelgi mõnd tuttavat fanatist operaatorit?
viiuldasin kell 22:30
See on see tegelik põhjus, kuidas ma oma vastiku pisikese eluga tundun hakkama saavat - ma muudan end jäätükiks kõige selle valusa vastu, mis meie ümber ja sees tegelikult on. Ma lülitan välja kõik maailmavalutavad inimesed, väljavihastatud ema, üksikud ja foobikud, kõik vähem egoistlikud... ning vaatan neid mõtliku ükskõiksusega, mis pole küll päris vaba hoolivusest. Tegelik õud tabab mind ainult siis, kui nemad sellest piisavalt kaua hääletult kriisata suudavad, siis muutun ma näost üha kalgimaks ja tunnen, kuidas mu südamele päev-päevalt kasvab paks paekivikiht nagu ikka veel ignoreeritud Tallinnas. Ja ma olen üheks pikaks ööks vapustatud, mispeale lihtsalt sulgun veel kaugemale iseenda igatsuste ja haigete unistuste ees ja räägin sellest, kuidas parasjagu on külm või kirjutan oma kooriproovidest, mis on ju rangelt võttes nonsens.
Mulle meenub kibedalt eelmine aasta, kui samamoodi jäätusin, kusjuures mingit otsest põhjust ei olnudki. Oma roll on võibolla praegu selles mälestuses, et kui väga hulluks läks, pistsin ma jooksu, mis siis, et nuttes.
Ma ei ole niiviisi enam joosta saanud, millest on kusjuures kahju.
Mult küsitakse, kuidas käivad tunderongid Tallinna-Võru vahelt. Murelikult vastan, et Võru poolel möllab gripiviirus.
Ja jätan vastikult enda teada kõik selle üüratu igatsuse, mis on nii suur, et on muutunud lõpmatuks, seega Kasaku järgi olematuks, ning armastuse, millesse on nii raske uskuda, sest ta ei mahu mu sisse ära. Need kohutavad, ent harvad ööd, kui mõtlen elevantidest ja konjakikommidest ja tegelen meditatsiooni kõrgema astmega - iga hinna eest välja lülitada end teadmisest, et armsam on Võrus, pere ja Pelle on Tartus, Hetero on läbi, koduks on ühikas, kõik vanad on jäänud eemale. Ja ma suudan ikka veel: kirjutan kirju, mille võiks kunagi trükis avaldada, sest nad võivad olla naljakad; võtan kergeid kõnesid vanematele, mille teemaks on tihti ilm; lähen magama voodis, mis on täis eelpoolmainitud siniseid tekikotielevante ja üksindust; lähen pakun kasutut seltsi vennaraasule, kes samuti võibolla just maailma parimas seisus pole, olles ajutiselt ilma jäänud oma lemmikmodellist...
Siiski on mul praegu (jälle vaid üheks ööks arvatavasti) tõsiselt kõrini kõige olulise ignoreerimisest.
Mitte et ma seda oleks tahtnud mainida, aga näib, et neli päeva külmetamist on asja ette läinud ja meil on hullumeelne värisev materjal primitiivse tantsufilmi jaoks koos. Kellelgi mõnd tuttavat fanatist operaatorit?
viiuldasin kell 22:30
24 oktoober 2003
Lumi on maas. Olen suutnud kahe kuuga kätte võidelda oma tavalise seisu: constantly livin from 8am to 11pm. Õppida ei jõua, kuigi hetkel ei tundu see nii suure kaotusena ka. Eelmisel pühapäeval teist korda "Outboundi" vaadates oli elamus absoluutselt teine ja absoluutselt vaimustav.
Lähen kolmas kord ka.
Ükski bussisõit pole muidugi olnud nii lühike kui tol õhtul. Ja ükski trammiootamine pole olnud nii elamusterikas - siinkohal söandan vist anda "Rahva Lõbustamise auhinna" iseendale, kes ma jätsin oma mobiili TAKi bussi (nr 880).
Järgnes varahommikune taksosõit Õismäele läbi pimeduse ning tihedalt langevate valgete udemete. Kohe peale mobiili kättesaamist helistas ema (pool 8 homikul) - Kas kõik on korras? Kas eile läks sõit hästi?
Emad tunnevad vist alati, kui laps mingites jamades mässab.
Tolles esmaspäevases esimeses loengus (filmiajalugu) kukkus üks noormees üsna ehmatavalt kokku. Kõiki haaras paanikapaanika, igaüks käitus vastavalt oma kriitilisele mõtlemisele, paar tükki hakkasid üksteise võidu esmaabi andma. Mina kahe teise tüdrukuga vist võitsin.
Õhtul oli esimene proov sakslastega, 2,5h, inglisekeelne ja massidele. Ma loodan, et ma täna Raekojas (kell 19:00 Tallinna Kammerkoori ja Aacheni Kammerkoori Carmina Mundi kontsert, homme kell 17:00 Tartus Salemi kirikus, mõlemad tasuta) vesistama ei hakka lihtsalt selle suure hunniku ilusa muusika pärast.
Ja ma olengi elanud kuidagi ühest tegevusest teise hinge tõmbamata, kuigi rahulikult, pisut väsitavalt, ent mõnuga. Mul on ikkagi lõppude lõpuks ometi võimalus taas tantsuloomega tegeleda. Järgmine nädal, mis on kavalalt nimetatud iseseisva töö nädalaks, tõotab tulla elus põrgu.
Te ju teate, kuidas ma seda naudin.
Mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Tahtsin lihtsalt öelda, et püüdsin kontakteeruda Rubeniga täpselt senikaua, kuni mul sai kaart tühjaks. Nüüd olen ma jälle vaikusesse jäetud ja nuputan, kas ta üleüldse mäletab, et keegi minusugune ta elus ükskord olemas on olnud.
Lumi on maas. Pean ütlema, et see pisut isegi päästab Tallinnat minu jaoks.
viiuldasin kell 13:27
Lähen kolmas kord ka.
Ükski bussisõit pole muidugi olnud nii lühike kui tol õhtul. Ja ükski trammiootamine pole olnud nii elamusterikas - siinkohal söandan vist anda "Rahva Lõbustamise auhinna" iseendale, kes ma jätsin oma mobiili TAKi bussi (nr 880).
Järgnes varahommikune taksosõit Õismäele läbi pimeduse ning tihedalt langevate valgete udemete. Kohe peale mobiili kättesaamist helistas ema (pool 8 homikul) - Kas kõik on korras? Kas eile läks sõit hästi?
Emad tunnevad vist alati, kui laps mingites jamades mässab.
Tolles esmaspäevases esimeses loengus (filmiajalugu) kukkus üks noormees üsna ehmatavalt kokku. Kõiki haaras paanikapaanika, igaüks käitus vastavalt oma kriitilisele mõtlemisele, paar tükki hakkasid üksteise võidu esmaabi andma. Mina kahe teise tüdrukuga vist võitsin.
Õhtul oli esimene proov sakslastega, 2,5h, inglisekeelne ja massidele. Ma loodan, et ma täna Raekojas (kell 19:00 Tallinna Kammerkoori ja Aacheni Kammerkoori Carmina Mundi kontsert, homme kell 17:00 Tartus Salemi kirikus, mõlemad tasuta) vesistama ei hakka lihtsalt selle suure hunniku ilusa muusika pärast.
Ja ma olengi elanud kuidagi ühest tegevusest teise hinge tõmbamata, kuigi rahulikult, pisut väsitavalt, ent mõnuga. Mul on ikkagi lõppude lõpuks ometi võimalus taas tantsuloomega tegeleda. Järgmine nädal, mis on kavalalt nimetatud iseseisva töö nädalaks, tõotab tulla elus põrgu.
Te ju teate, kuidas ma seda naudin.
Mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Tahtsin lihtsalt öelda, et püüdsin kontakteeruda Rubeniga täpselt senikaua, kuni mul sai kaart tühjaks. Nüüd olen ma jälle vaikusesse jäetud ja nuputan, kas ta üleüldse mäletab, et keegi minusugune ta elus ükskord olemas on olnud.
Lumi on maas. Pean ütlema, et see pisut isegi päästab Tallinnat minu jaoks.
viiuldasin kell 13:27
18 oktoober 2003
Need olemegi, kes meil peeglis vastas.
Ei ole eraldajaks habras klaas,
sest siis, kui killud ümberringi maas
meid seguneda ikkagi ei lasta.
Uus mäng, uus mall, ei loe, et üheks õhtuks,
"Oo, kaunis hetk," hing hüüab, "viibi veel!"
On haarat' sellest rollist kogu meel
ja pole väge, mis maailma lõhuks ...
ehk vaid - me ise, siis, kui aeg on käes,
hetk enne, kui mäng oma võlu kaotab
ja pole kahetsust: taas tuleb päev,
taas peeglist keegi teine vastu vaatab.
See pole minu kirjutatud, selle on saatnud keegi järjekordne võõras sõnasepp. Kui tänulik ma olen, et just minu aadressile sellised kummalised saadetised kohale jõuavad!
See tolleks. Praegu olen ma unine nagu talvesaabas ja mõtlen tuttavlike mõtteid. Eile jäime sinna Peda pidulikule aktusele terveks õhtuks, olime ühed vähestest tudengitest ja püüdsime vähesel määral behave'idagi (ebaõnnestunult). Helin-Mari Arder ja kellegi Saksa kvartett - mis saab veel jumalikumat olla?!? Niisiis seisime me varmalt seina ääres, kuni olin suutnud teoorias Janarile põhisammu selgeks teha, ning läksime tiirutasime kogu õhtu sambade/rumbade/tshatshade rütmis... Jaan muidugi on täiesti hull, proovib ühe tantsu jooksul ära kõik erinevad võimalused enda (ja oma parteri) liigutamiseks, huilgab ja teeb tükke ja ei hooli maast ega ilmast...
Ja ma julgen oletada, et enamik viinamarjadest leidsid tee just meie kõhtu, arvatavasti sõime seal üldse kõigist kõige rohkem.
Ma pean nüüd suutma leida Hiiu õlletoa ning hiljem seal tagasitee Siimu juurde, kes mingil vahval põhjusel mulle pannkooke pakub. Ning äkki öösel Coppeliat vaatama tulnud Heteroga tagasi Tartusse põrutada?
Näisnäis.
viiuldasin kell 17:11
Ei ole eraldajaks habras klaas,
sest siis, kui killud ümberringi maas
meid seguneda ikkagi ei lasta.
Uus mäng, uus mall, ei loe, et üheks õhtuks,
"Oo, kaunis hetk," hing hüüab, "viibi veel!"
On haarat' sellest rollist kogu meel
ja pole väge, mis maailma lõhuks ...
ehk vaid - me ise, siis, kui aeg on käes,
hetk enne, kui mäng oma võlu kaotab
ja pole kahetsust: taas tuleb päev,
taas peeglist keegi teine vastu vaatab.
See pole minu kirjutatud, selle on saatnud keegi järjekordne võõras sõnasepp. Kui tänulik ma olen, et just minu aadressile sellised kummalised saadetised kohale jõuavad!
See tolleks. Praegu olen ma unine nagu talvesaabas ja mõtlen tuttavlike mõtteid. Eile jäime sinna Peda pidulikule aktusele terveks õhtuks, olime ühed vähestest tudengitest ja püüdsime vähesel määral behave'idagi (ebaõnnestunult). Helin-Mari Arder ja kellegi Saksa kvartett - mis saab veel jumalikumat olla?!? Niisiis seisime me varmalt seina ääres, kuni olin suutnud teoorias Janarile põhisammu selgeks teha, ning läksime tiirutasime kogu õhtu sambade/rumbade/tshatshade rütmis... Jaan muidugi on täiesti hull, proovib ühe tantsu jooksul ära kõik erinevad võimalused enda (ja oma parteri) liigutamiseks, huilgab ja teeb tükke ja ei hooli maast ega ilmast...
Ja ma julgen oletada, et enamik viinamarjadest leidsid tee just meie kõhtu, arvatavasti sõime seal üldse kõigist kõige rohkem.
Ma pean nüüd suutma leida Hiiu õlletoa ning hiljem seal tagasitee Siimu juurde, kes mingil vahval põhjusel mulle pannkooke pakub. Ning äkki öösel Coppeliat vaatama tulnud Heteroga tagasi Tartusse põrutada?
Näisnäis.
viiuldasin kell 17:11
17 oktoober 2003
Ma arvan, et ma olen hull. Ma kirjutan igal öösel pikkilaiu kirju esoteerilistel, filosoofilistel ja muudel mulateemadel ja saadan neid Võru suunas. Ma tahan teha paari nädala jooksul tantsufilmi Toompeal. Ma üritan ühikas dushi all akrobaatilisi asendeid kasutades jalgu raseerida ning jõllitan pargis lehehunnikus tuustivat tsau-tsau koera. Ja ma naeran, naeran ning naeran, kui olen koos oma kursusega, ja ei suuda uskuda, et nii vahvaid inimesi üldse olla saab.
Vahepeal on mul tunne, et ma olen mustvalgelt fotolt, kus suured rahvahulgad liiguvad ja ainult üks keskel seisab ja on fookuses. Kui ma seisan seal seljaga, on pildile lisandunud veel Tallinna silt, kui näoga, siis Tartu oma.
Ausõna, ma esinen täna Peda aktusel, pean homme mingi saksa kooriga pidu ja lähen pühapäeval Tartusse, kus mind heal juhul ootavad J, H ja "Outbound" oma headuses (teist korda!).
Ma pole midagi suurt teinud, sellepärast pole midagi suurt rääkida. Saksa töö tulemused saan ma ka alles järgmine nädal teada. Aga muusikateoste analüüsi sain arvestatud, kuigi ma ei mäletanud, et 6/8 taktimõõdus on 2 3/8 lööki.
viiuldasin kell 13:46
Vahepeal on mul tunne, et ma olen mustvalgelt fotolt, kus suured rahvahulgad liiguvad ja ainult üks keskel seisab ja on fookuses. Kui ma seisan seal seljaga, on pildile lisandunud veel Tallinna silt, kui näoga, siis Tartu oma.
Ausõna, ma esinen täna Peda aktusel, pean homme mingi saksa kooriga pidu ja lähen pühapäeval Tartusse, kus mind heal juhul ootavad J, H ja "Outbound" oma headuses (teist korda!).
Ma pole midagi suurt teinud, sellepärast pole midagi suurt rääkida. Saksa töö tulemused saan ma ka alles järgmine nädal teada. Aga muusikateoste analüüsi sain arvestatud, kuigi ma ei mäletanud, et 6/8 taktimõõdus on 2 3/8 lööki.
viiuldasin kell 13:46
13 oktoober 2003
Olgu tagantjärgi mainitud, et ma sain Illi, sauna, kamina ja Kuperjanovi üksikjalaväepataljoni. Lisaks sain ma veel pühapäevaõhtused pannkoogid Sauel ja ühe kirja, mis häbelikult teatas, et arvas, et mu kirjutamispaus on seoses kiire perioodiga. No ei ole, mul on aega maa ja ilm, kui ma ainult seda õigesti käsitsen.
Raha õigesti käsitsemine ei tule mul veel päris välja: ostsin täna uued tumepruunid velvetpüksid, trennitrikoo, tantsusukad, juuksekummid ja tellisin trennipüksid ära. Aga söönud olen: hommikul tomat+leib, lõuna1 porgand, lõuna2 porgand, lõuna3 leib, lõuna4 tomat.
Õhtuks, ma arvan, saab keedetud kala ja üks vahva kapsarull.
Ma lihtsalt pean, ostsin püksid nimelt mahavõtmisvaruga - neil polnud lihtsalt suuremat numbrit. Hehee.
Nüüd ma lähen ja vaatan, kuidas Nele oma judinaid peale ajavat soolot sünnitab.
Kallim oli pikem, kenam ja seksikam, kui ma mäletasin. Lisaks sellele armastas ta mind ikka sama palju (kui mitte rohkemgi), mis on uskumatult tore.
Ma arvan, et mina olen ehk lühem, peenem ja üksildasem.
viiuldasin kell 17:41
Raha õigesti käsitsemine ei tule mul veel päris välja: ostsin täna uued tumepruunid velvetpüksid, trennitrikoo, tantsusukad, juuksekummid ja tellisin trennipüksid ära. Aga söönud olen: hommikul tomat+leib, lõuna1 porgand, lõuna2 porgand, lõuna3 leib, lõuna4 tomat.
Õhtuks, ma arvan, saab keedetud kala ja üks vahva kapsarull.
Ma lihtsalt pean, ostsin püksid nimelt mahavõtmisvaruga - neil polnud lihtsalt suuremat numbrit. Hehee.
Nüüd ma lähen ja vaatan, kuidas Nele oma judinaid peale ajavat soolot sünnitab.
Kallim oli pikem, kenam ja seksikam, kui ma mäletasin. Lisaks sellele armastas ta mind ikka sama palju (kui mitte rohkemgi), mis on uskumatult tore.
Ma arvan, et mina olen ehk lühem, peenem ja üksildasem.
viiuldasin kell 17:41
11 oktoober 2003
Et kui juba pidutseda, siis staarimoodi nagu kultuuriteaduskonna rebaste korraldatud peol, kus ehmatavalt elutruudest Justin Timberlake'ist ja Freddie Mercury'st moodustus kohe alguses orgaaniline paarike; kus Krissu Aguilera oli selgeks õppinud hirmuäratava vibraatoga kauboide hüüde; kus Ally McBeal laulis ise oma Uga-tshaka laulu (kirjapilt?); kus kaunis Marlene Dietrich püüdis parandada suhet Charlie Chapliniga, kes sai muuseas õhtu naisartisti tiitli, või istus võluva pika Audrey Hepburniga nurgas ning tossutas mittesuitsetajana oma sigarette; kus Elvis istus ja ajas asjalikul moel juttu Mart Sanderiga, kes oli kogu seltskonnast ainuke, kel on au ka eraelus sama nime kanda; kus Jimi Hendrix (vist) laulis terve võimsa inglikoori ees "Oh happy day'd"; kus Antonio Banderas tantsutas oskamatult, ent ennastunustavalt Pipi Pikksukka, kes oli kahtlemata ka õhtu sekspomm; kus kaheliikmeline Eesti Suusatamine käis ringi ja üritas õhtut (õnnestunult) läbi viia ning tegi koreograafilisi vallatusi Andrus Veerpaluga; kus Mafiooso tegi endale igas lauas koldiga vehkides ruumi ning Marilyn Manson keerutas valssi minuga (kes ma olin tulnud mitte kellegina, ent suutsin koheselt transformeeruda Carmen Kassiks - võttis ainult väikse soengukohendamise ja näo tuimaks muutmise vaeva); kus Lible kohalejõudmine kutsus esile ovatsioonid; kus Eminem müüs baaris naistele kõike poole kallimalt kui meestele; kus kogu koreograafia õppetool nii andunult tantsis, et ülejäänud vahel lihtsalt mokk töllakil vaatama jäid ning kust ma lahkusin koos Brad Pittiga (kes oli alguses küll Freddie'na kohale tulnud, aga ühe Freddie juba eest leidis. Aga ta oligi pigem Brad).
Seejärel istusid Carmen Kass ja Brad Pitt Toompeal ja panid nahka Carmeni küpsetatud ja kaasa võetud pannkoogid ning läksid siis uudishimust Kukusse, kus laulis, rääkis ja viskas nalja Marju Kuut, kelle lauda sattusime. Ja siis jooksid Brad ja Carmen läbi vihmasaju ühikasse ja ütlesid endile head ööd.
Ma sain lõpuks kätte kõik oodatud kirjad ja võin nüüd uuesti (rahuliku südamega) viiuldada. Kuigi ma ei näe sellel erilist mõtet, sest kogu nädala jooksul pole mitte keegi kurtnud, et ma vait olen. Ju siis pole kirjutamist nii väga vajagi.
Kui täna saaks Illile, sauna ja kamina ette, ning homme saaks Võrru Kuperjanovi üksikjalaväepataljoni, oleks elu suisa kibuvitsaline, st okkaline, kuid ilus!
viiuldasin kell 14:52
Seejärel istusid Carmen Kass ja Brad Pitt Toompeal ja panid nahka Carmeni küpsetatud ja kaasa võetud pannkoogid ning läksid siis uudishimust Kukusse, kus laulis, rääkis ja viskas nalja Marju Kuut, kelle lauda sattusime. Ja siis jooksid Brad ja Carmen läbi vihmasaju ühikasse ja ütlesid endile head ööd.
Ma sain lõpuks kätte kõik oodatud kirjad ja võin nüüd uuesti (rahuliku südamega) viiuldada. Kuigi ma ei näe sellel erilist mõtet, sest kogu nädala jooksul pole mitte keegi kurtnud, et ma vait olen. Ju siis pole kirjutamist nii väga vajagi.
Kui täna saaks Illile, sauna ja kamina ette, ning homme saaks Võrru Kuperjanovi üksikjalaväepataljoni, oleks elu suisa kibuvitsaline, st okkaline, kuid ilus!
viiuldasin kell 14:52
05 oktoober 2003
See on nagu see, mis juhtub siis, kui ma näen näitlejaid off-stage. Ma kõigepealt naeratan, jalutan edasi ja hakkan siis pikemalt mõtlemata nutma. Ma arvan, et ma ei suuda neile kunagi andestada, et nad saavad nii lähedal keegi-teine-olemisele. Ma olen veendunud, et poleks kunagi pidanud sündima inimesena, pigem oleksin mõne raamatutegelasena üha uuesti ja uuesti reinkarneerunud. Ma tean, et näitleja-elu on üsna ebakindel ja igatpidi keerukas; ma tean, et ei suudaks kunagi õppida näitlejaks või veel enam töötada näitlejana - aga ma peaksin olema vähemalt näitleja, kui ma ka ei saa olla mõni kuldne tolmukübe mõnes hommikuses habemes või kaotsiläinud piimatilk. Ja siis ma nutangi, nutan vihasemalt isegi kui tavaliselt, nutan abitult ja pisarateta, sest olen kinni siin reaalsuses, mis pidavat olema parim kõigist võimalikest. Ja kui ma juba taolises tujus olen, nutan veel kõikide suvilasse jäetud kasside, sõdade, taeva kauguse, udu kättesaamatuse, niiskete koerasilmade, vaevatud emade, raha olemasolu, suitsetavate inimeste, mehhaanika hulga, õnnelike inimeste vähesuse, asfaltile teel andvate puude, Jumala töömahu, inimhulkade üksinduse ja kõige muu pärast - mõttetult, vihaselt ja vahetevahel ikka pisarateta, aga seda valusam see on.
Ma arvan, et ma ei suuda iial leppida sellega, et ma ei saa olla rohkemat, kui ma olen.
See teine on see tunne, et kuskil ma olen. Olen leidnud ainult ühe paiga, kus olen end näinud - ma näen end Peedu lähedal saleda pikajalgse täku seljas silmapiiril kappamas, vilksamisi, kuni auto jälle majade vahele kaob. Täna nägin end seal kaugel seismas ja vaatamas trotslikult maapinda keset värskelt raiutud lagendikku.
Seegi kodu rikuti ära.
Mulle meenub mingi mets, kus ma vist samuti olen end näinud, eks seegi kuskil Eestis oli.
Ma olen ennast neisse paigusse ära kaotanud ja mu siinne mina kardab hobuseid paaniliselt neljandast eluaastast peale. Aga tema - mina - kappab seal ja on vahel kolmekesi nende inimestega, kes jäävad mu meeles alati sinna, Peedu lähedale silmapiirile heinasele künkale, kus ma kunagi käinud pole, vaid ainult autoga mööda sõitnud.
viiuldasin kell 02:11
Ma arvan, et ma ei suuda iial leppida sellega, et ma ei saa olla rohkemat, kui ma olen.
See teine on see tunne, et kuskil ma olen. Olen leidnud ainult ühe paiga, kus olen end näinud - ma näen end Peedu lähedal saleda pikajalgse täku seljas silmapiiril kappamas, vilksamisi, kuni auto jälle majade vahele kaob. Täna nägin end seal kaugel seismas ja vaatamas trotslikult maapinda keset värskelt raiutud lagendikku.
Seegi kodu rikuti ära.
Mulle meenub mingi mets, kus ma vist samuti olen end näinud, eks seegi kuskil Eestis oli.
Ma olen ennast neisse paigusse ära kaotanud ja mu siinne mina kardab hobuseid paaniliselt neljandast eluaastast peale. Aga tema - mina - kappab seal ja on vahel kolmekesi nende inimestega, kes jäävad mu meeles alati sinna, Peedu lähedale silmapiirile heinasele künkale, kus ma kunagi käinud pole, vaid ainult autoga mööda sõitnud.
viiuldasin kell 02:11
03 oktoober 2003
Nojah, okei. Esiteks muidugi jõudis mu õppelaen kohale, mispeale mulle silmadesse dollarimärgid plõksasid. Viimati juhtus see moedemmi palganumbrit kuuldes. Ja ma tahaks osta prügikasti ja vihmavarju ja sügisjope ja talvesaapad ja värvilisi markereid ja trennipüksid ja lisanuustiku ja -dushigeeli ja riiuli ja villase salli ja ühe vaasi, aga ei osta, sest saan ju praegu veel ilma ka. Ja niiviisi seisab see õnnetu õppelaen ja ma ei ole selle eest isegi süüa veel ostnud, mis pole üldse minu moodi.
Paistab, et kõigil on pistmist kastanitega, aga mina pole ühtegi seni veel NÄINUDKI. Pelgan, et ei jää muud üle, kui võtta istet Tallinn-Tartu rongil, helistada H-kullakesele ja ronida Toomemäele, kui see koht vahepeal maa pealt pühit ei ole.
Puhtalt selle mainimine pani mu kõhus kasvama pisikese rõõmupalli ja katki torgatakse see alles pühapäeval. Mul ei olegi enam nagu muud rõõmu kui kojuminemise oma, sest kallim... on minu päralt taas 8 kuu pärast.
8 vastikut, külma, tühja kuud, mis sest, et üsna lühikest. Selline vabatahtlikult haige tunne on, hommikud teeb toredamaks Marko pilt linnatatri plakatil, lõuna ajal naerutavad kaaskannatajad, õhtul sööme Nelega end oimetuks.
Aga öödel on õuel prügikastid ja hulkuvad kassid ning Batmani tunne, toas on meetee ja filosoofiamaterjalid, sinine padi ja oranzh lina, märjad juuksed ja tühjus. Marko pildiga kaasnevad tunnelis magavad mehed, päikesepalavus, trammipileti mitteaugustamine ja taevas, kuhu ma vist ammu pole vaadanud. Naerutavate kaaskannatajatega seltsis tulevad nahka pandud moorapead, kasutud põlvekaitsmed, mmpangede kaupa munakive. Oimetukssöömine on üks asi, laisad poemüüjad, õhtune paduvihm ja lompidel hüplemine, taksopeatusest möödudes laulude laulmine on hoopis kaheksas.
Kas Tartu üldse ootab mind? Kas ta pillab mulle mõne piisa oma võluvihmadest, kas ta puhub oma sadistliku Annelinna tõmbetuulega, on seal mõni uus vastik monstrumkaubanduskeskus, milles mulle tegelikult päris meeldib ringi lonkida? Kas mul on aega ronida uuele sillale ja kujutada ette, et all voolav vesi on hoopis aeg, ja teada, et kuskil pole tammi?
Kastanid, kastanid, kastanid, Tartu, anna mulle kastaneid nagu teistele bloggerdajatele.
viiuldasin kell 10:57
Paistab, et kõigil on pistmist kastanitega, aga mina pole ühtegi seni veel NÄINUDKI. Pelgan, et ei jää muud üle, kui võtta istet Tallinn-Tartu rongil, helistada H-kullakesele ja ronida Toomemäele, kui see koht vahepeal maa pealt pühit ei ole.
Puhtalt selle mainimine pani mu kõhus kasvama pisikese rõõmupalli ja katki torgatakse see alles pühapäeval. Mul ei olegi enam nagu muud rõõmu kui kojuminemise oma, sest kallim... on minu päralt taas 8 kuu pärast.
8 vastikut, külma, tühja kuud, mis sest, et üsna lühikest. Selline vabatahtlikult haige tunne on, hommikud teeb toredamaks Marko pilt linnatatri plakatil, lõuna ajal naerutavad kaaskannatajad, õhtul sööme Nelega end oimetuks.
Aga öödel on õuel prügikastid ja hulkuvad kassid ning Batmani tunne, toas on meetee ja filosoofiamaterjalid, sinine padi ja oranzh lina, märjad juuksed ja tühjus. Marko pildiga kaasnevad tunnelis magavad mehed, päikesepalavus, trammipileti mitteaugustamine ja taevas, kuhu ma vist ammu pole vaadanud. Naerutavate kaaskannatajatega seltsis tulevad nahka pandud moorapead, kasutud põlvekaitsmed, mmpangede kaupa munakive. Oimetukssöömine on üks asi, laisad poemüüjad, õhtune paduvihm ja lompidel hüplemine, taksopeatusest möödudes laulude laulmine on hoopis kaheksas.
Kas Tartu üldse ootab mind? Kas ta pillab mulle mõne piisa oma võluvihmadest, kas ta puhub oma sadistliku Annelinna tõmbetuulega, on seal mõni uus vastik monstrumkaubanduskeskus, milles mulle tegelikult päris meeldib ringi lonkida? Kas mul on aega ronida uuele sillale ja kujutada ette, et all voolav vesi on hoopis aeg, ja teada, et kuskil pole tammi?
Kastanid, kastanid, kastanid, Tartu, anna mulle kastaneid nagu teistele bloggerdajatele.
viiuldasin kell 10:57
kujundas: maali
