Täiesti uskumatu, aga uus nädal suutiski alata - liiga rasvaste makaronide, laimivee ja uudisliku seltskonnaga. Eelmisest nädalast kaks ühegi unetunnita ööd, peaaegu liiga palju külalisi, toidule kulutatud hiigelsummad ning rekordlikku pulsikõrgust. Ahjaa, ja tööd, professionaalset - tavalist ja siis veel Jõhvis, Kanutis ning Tartus.
Ja väga
kinky'd olime ka - konnadega ja maasikatega aluspesus, hiigelmuhuga otsaees, punase tukaga näos. Ainult magajate fotod ei läinud tööle.
---
Mis, Kata, vähem ilukirjanduslikult või?
Võtame ühe klassikalise näite minu nädala ajajaotusest. Esmaspäeva hommikul ärkan, pakin vaikides asjad ja kiirustan 7:46 Tartu rongile; kohale jõudes käin kaltsukates, söön kodus hommikust, loen lehti ja annan kell 4-9 lastele tunde. Õhtul räägin vanematega ja olen arvutis. Teisipäeval on samuti 4-9 tunnid. Kolmapäeval jõuan alati liiga napilt Jõgeva bussile; kohale jõudes istun tunni kohvikus, kuulan tantsumuusikaid ja loen lehti, siis annan 1-8 tunde. Õhtul räägin kaua oma riidesse panevatega lastega juttu ning siis teen endale midagi süüa.
Neljapäeval magan kultuurimaja garderoobis nii kaua, kuni majas mingi möll lahti läheb, siis ajan end üles, söön hommikust ja annan 1-5 tunde, siis lippan Tallinna rongile.
Nii, ja Tallinnasse jõudmise hetkest hakkab mul elu pihta.
Mis tähendab, et võite mõista mu nördimust, kui eelmise neljapäeval õhtul ust avades leidsin eest haigutava tühjuse.
Mitte kedagi ei olnud. Mis veel hullem, ühtegi külalist ka ei olnud.
Samas jälle, kindlasti märkasite sissekannete vähesust.
Mis tähendab, et neljapäeva õhtul ilmusid siiski kohale esimesed külad ja viimased lahkusid ammu pärast seda, kui pühapäeva hommikul erandkorras 6:40 rongiga Tartusse tuikusin.
Ja arvuliselt... 18?
Ingridile ütlesin, et järgmisel nädalavahetusel mind Tallinnas pole.
"Ootoot. Mis ma nüüd siis teen?" küsis ta suhteliselt jahmunud näoga.
Jah, tõepoolest. Ja mida mina, jälle tööd või?
viiuldasin kell 10:48