31 detsember 2002
kõik sada aastat üksindust on äkki siin koos. ehk siis kaks head konserti 24 tunni jooksul: riho sibul, jaak johanson ja veel mõned kontserdil "eesti keeled" ning eesti riiklik sümfooniaorkester, välis- ja omad solistid ning eri klas hennessy ja eesti kontserdi aastalõpukontserdil. muusika! hennessy esimene lugu oli juba nii vaimustavalt hea, et istusin vapustatult ja võitlesin mõnujudinatega. jah, oligi liiga hea - ülejäänud ei küündinud selle tasemele (kuigi oli vägaväga hea).
ei, nüüd on rahvas lauas ja ma lähen ühinen oma toreda perekonnaga. õhtul väikse m juurde, siis kesklinna, siis ehk väikse k juurde.
fantastilist ööd teile.
viiuldasin kell 17:57
ei, nüüd on rahvas lauas ja ma lähen ühinen oma toreda perekonnaga. õhtul väikse m juurde, siis kesklinna, siis ehk väikse k juurde.
fantastilist ööd teile.
viiuldasin kell 17:57
meie greibikultuur on saavutanud masendavalt madala taseme. paljud isegi ei tea enam, millise fantastilise maitseelamuse võib saavutada vaid greibi õige koorimisega. nad arvavad pigem, et greip ongi selline mõru värk.
comment from siim: mata hari on meie arvutisse tunginud. vallutab siin internetti.
comment teile: ma olen mingil kummalisel põhjusel, mida ma isegi ei tea, üleni narmalisse rätikusse mässitud.
igatahes tuleva aasta parim pakkumine: if u ever need a delicious greip, too see mulle ja ma olen nõus selle ära koorima! täitsa tasuta, ainult tulumaks: üks greibilõik. tõsiselt, ma ei jama, ma koorin iga lõigu eraldi ära ja siis te alles leiate, mis jumalikku maiku greibid tegelikult on... carpe me
meenub good omens (head ended, terry pratcett ja neal somebody) - kohustuslik lugemisvara kõikidele!
viiuldasin kell 00:36
comment from siim: mata hari on meie arvutisse tunginud. vallutab siin internetti.
comment teile: ma olen mingil kummalisel põhjusel, mida ma isegi ei tea, üleni narmalisse rätikusse mässitud.
igatahes tuleva aasta parim pakkumine: if u ever need a delicious greip, too see mulle ja ma olen nõus selle ära koorima! täitsa tasuta, ainult tulumaks: üks greibilõik. tõsiselt, ma ei jama, ma koorin iga lõigu eraldi ära ja siis te alles leiate, mis jumalikku maiku greibid tegelikult on... carpe me
meenub good omens (head ended, terry pratcett ja neal somebody) - kohustuslik lugemisvara kõikidele!
viiuldasin kell 00:36
30 detsember 2002
natuke läheb veel aega, enne kui kell lööb kaheteistkümnendat tundi. see märgib viimase päeva algust sel aastal. milline mu aasta on olnud? ma mäletan eelmist aastavahetust, mil ma tartust eemal, sõprade seltskonnas hakkasin tajuma, et tahan midagi muud. ma elasin jaanuaris üle masendava aja, millal põlved pidid mul trennitee pooleli jätma. ma suutsin veebruaris hakkama saada ajaloo uurimistööga. märtsis tegime klassiga midagi, mis oli meile absoluutselt kohatu - meie hädine improviseeritud näidend (autoriks meeleheitel m) kutsuti kooliteatrite festivalile. me võitsime aprillis läti-eesti tantsuvõistlusel teise koha ja pisut raha (raharahajee!). mais (lehitsen kalendrit) oli rahvusvaheline orgasmipäev. ma ei saanud alguses pihta, miks see mu märkmikku sisse oli kantud, aga pärast tuli meelde, et pidasin seda lihtsalt intrigeerivaks pisiasjaks. ja tuli juuni. tuli tants 2002 (ja ma jäin ellu), tuli tantsupidu (ja ma jäin ellu), juulis oli trennilaager (ikka elus, aga põlved hullemas situatsioonis kui ei iial varem) ning viljandi folk, kus said paljud asjad otsustatud. tuli august, mida meenutan siiani igatsusega, sest see oli täis rännakuid, tantsu, üksildust ja õnne. õnne edaspidi ilma jo'ta. ma ei kahetse siiamaani, et ma nii valisin. igatahes, septembris maandusin suure pauguga reaalsusesse (ehk kooli), mida vihkan iga hetkega järjest rohkem. ainuke tore pikaajalisem saavutus oli see, et üliheade tulemuste eest spordipäeval olin teisel veerandil kehalisest vabastatud. keegi hakkas lõpuks mõistma, et ma teen nagunii peaaegu seitse korda nädalas trenni. oktoobris sai põhiliseks trenntrenntrenn, mis kulmineerus novembris valgre festivaliga ja veel suurema hulga igasuguse tantsuga. nüüd detsembris... märksõnadeks vist sõbrad, muusika ja kirg.
pole suurt midagi. ma olen meeletult rüganud - isegi piret mainis kord, et mul on juba tumedad varjud silme all. no uskuge mind, niipea nad ei kao, sest mind ootab veel aastaid rügamist, enne kui ma rahule jään. enne kui ma rahu leian. tea, kas see rahu leidmine ongi kõige olulisem. ma usun alati rohkem teekonda, mitte sihtkohta.
ühe huvitava pisiasja avastasin küll: selle aasta esimesel neljapäeval läksin vaatama harry potteri esimest osa. tuleva aasta esimesel neljapäeval olen jõudnud teise osani. siin pole asi selles, et neid filme igal aastal letti hakatakse laduma, vaid minu erilises suhtes hp'ga. aga sellest ma siin rääkima ei hakka.
täna olin trennis! lihtlabane tehnikatrenn üksikute hulludega, kes end kohale viitsisid vinnata (õigemini kes õnnelikult kohale tõttasid) ning ma sain jälle kogeda seda vaimustavat tunnet, kus kogu mu mõte ja olemus keskendub sellele, kuidas füüsist tulemusrikkamalt kasutada ja arendada. see on absoluutne väljalülitumine reaalsusest, püsides siiski õnnelikul kombel selle raames. aga ma ei mõtle kordagi oma igapäevakakadele vaid olen ainult mina ja mu keha. proovige järgi.
üks asi, mida ma tahaks, oleks kickboxing. äkki oleks see hea võimalus end välja elada? ei, tegelikult tahaks ma lihtsalt, et mul oleks poksikott, mida ma võiks iga päev tappa. ma arvan, et siis ma oleks hulk maad tasakaalukam.
ööd.
viiuldasin kell 23:55
pole suurt midagi. ma olen meeletult rüganud - isegi piret mainis kord, et mul on juba tumedad varjud silme all. no uskuge mind, niipea nad ei kao, sest mind ootab veel aastaid rügamist, enne kui ma rahule jään. enne kui ma rahu leian. tea, kas see rahu leidmine ongi kõige olulisem. ma usun alati rohkem teekonda, mitte sihtkohta.
ühe huvitava pisiasja avastasin küll: selle aasta esimesel neljapäeval läksin vaatama harry potteri esimest osa. tuleva aasta esimesel neljapäeval olen jõudnud teise osani. siin pole asi selles, et neid filme igal aastal letti hakatakse laduma, vaid minu erilises suhtes hp'ga. aga sellest ma siin rääkima ei hakka.
täna olin trennis! lihtlabane tehnikatrenn üksikute hulludega, kes end kohale viitsisid vinnata (õigemini kes õnnelikult kohale tõttasid) ning ma sain jälle kogeda seda vaimustavat tunnet, kus kogu mu mõte ja olemus keskendub sellele, kuidas füüsist tulemusrikkamalt kasutada ja arendada. see on absoluutne väljalülitumine reaalsusest, püsides siiski õnnelikul kombel selle raames. aga ma ei mõtle kordagi oma igapäevakakadele vaid olen ainult mina ja mu keha. proovige järgi.
üks asi, mida ma tahaks, oleks kickboxing. äkki oleks see hea võimalus end välja elada? ei, tegelikult tahaks ma lihtsalt, et mul oleks poksikott, mida ma võiks iga päev tappa. ma arvan, et siis ma oleks hulk maad tasakaalukam.
ööd.
viiuldasin kell 23:55
kell lõi keskööd. ma sõin, käisin koeraga õues, koristasin toa ära, traageldasin kleidile luku ette, käisin dushi all ja tegin ühe mõnusa puuviljalõhnalise olemise (against animal testing), pärast väike enese-massaash (avocado oil), kreemitasin end ülepeakaela sisse, lugesin tarku raamatuid ja tulin nüüd veel viimaseid kirju saatma ja pisut ringi vaatama. igatpidi tegus öö. oleks see minu teha, muudaksin oma reziimi täpselt nii, et päeval-uni, öösel-elu.
ikkagi murran pead cc üle. ma ei oska talle midagi vastugi kirjutada, sest kõik, mida ma mõtlen, tundub ebapiisav. oh mind.
viiuldasin kell 03:53
ikkagi murran pead cc üle. ma ei oska talle midagi vastugi kirjutada, sest kõik, mida ma mõtlen, tundub ebapiisav. oh mind.
viiuldasin kell 03:53
29 detsember 2002
mingid pihlakamarjad terendavad mõtteis. mingid read, millele pandi pealkirjaks kirevein, ning mis sel kujul mulle kingiti. võibolla sellepärast, et tahaksin praegu pihlakaveini. jo'l oli seda sageli, nad tegid seda isaga ise ning see viis keele alla. see oli magus ja mõrkjas ja mahlakas ja ma arvan, et mitte eriti voldiline. ideaalne vein isegi janukustutamiseks, kuigi janu olevat tark kustutada vaid veega. möga. vesi on liiga hea maitsega, et seda vaid janukustutamiseks kasutada. aga võibolla on see jälle mingi tantsijate värk, meil on vedelikega igasugu erilised suhted. AGA MA SAAN HOMME TRENNI! me teeme viimase trenni sel aastal ning kui ma maiale helistasin ja küsisin, kas tal homme ruumid vabad on, kostis ta rabatult: oh teid segaseid! nagu saaks teda meie puhul veel miski üllatada. aga ju siis saab. ja mõnusad reaktsioonid olid ka, erililmelised telefonikõned.
väike kati versus m
m: m olen
vk: homme trenn?
m: kell üks
vk: näeme siis
geisha versus m
m: m olen
g: tsau
m: trenn
g: jess, jess, JESS, väga hea
m: kell üks
g: tsau
jne.
aga täna olime mina, mel, h ja andrea, oli palju muljetamist, sest a jõudis just tagasi kreekast oma karumõmmiga aega veetmast ja see nõudis meie põhjalikku läbivaagimist. oli palju jõulusööke ja üks vallatu kõne m'ile noormehelt, kes sellesama kõne jooksul autoga lumme kinni suutis jääda, nii et ma pärast naerda sain. oli glögi rosinatega, mahe sulajuust, koogidvärgidsärgid. oli muusika ja mitmeid mõtteid. ahjaa, mõtted! üks eesti blogger räägib täna järgmist:
väljas on väga külm. nii külm, et kui jalutad, siis mõtted jäävad kristalselt kõlisedes õhku ja vaatavad tobeda naeratusega, kuidas sa edasi jalutad. te arvate, et on üsna tobe jalutada sellises külmas ja mõelda? novot. need tobedalt naeratavad ja veel tobeldamalt kõlisevad mõtted mõtlevad sedasama. rekursiivne mõttetegevus mõtete poolt.
see väljendab päris palju. mina näiteks lihtsalt ei suuda selle külmaga iial harjuda. mul on pidevalt nii külm, et see on juba mul mingi tavafaas. et nagu asi on kontrolli alt väljas, kui mul juhuslikult soe peaks olema. aga igal pool on külmkülmKÜLM, koolis, õues, autodes, korterites, teki peal ja teki all ja tekkide vahel. peaksin leidma endale ehk kellegi sooja süle. niisiis: homme otsingutele. või siis ikka mitte.
aprilliunenägu ma eile ei suutnudki meelde tuletada, maiunenäos mäletan vaid seda, et mu ema helistas mulle tunni ajal (saksa keel) kooli ainult selleks, et rääkida, et ta on mu blogi lugenud. ja ta naeris pisut hüsteeriliselt ja äärmiselt ebameeldivalt ja teatas, et ta teeb sellest nüüd omad järeldused ja see kõik oli üldse kokku nii kurjakuulutav, et mul ihukarvad püsti tõusid. ma ei tea üldse, miks ma näen nii kuratlikult hulle unenägusid. nagu mingil eritellimusel. spooky.
aga nüüd tahaksin mõningad hetked pühendada vaid mulle ja hunnikule fetajuustule.
viiuldasin kell 23:46
väike kati versus m
m: m olen
vk: homme trenn?
m: kell üks
vk: näeme siis
geisha versus m
m: m olen
g: tsau
m: trenn
g: jess, jess, JESS, väga hea
m: kell üks
g: tsau
jne.
aga täna olime mina, mel, h ja andrea, oli palju muljetamist, sest a jõudis just tagasi kreekast oma karumõmmiga aega veetmast ja see nõudis meie põhjalikku läbivaagimist. oli palju jõulusööke ja üks vallatu kõne m'ile noormehelt, kes sellesama kõne jooksul autoga lumme kinni suutis jääda, nii et ma pärast naerda sain. oli glögi rosinatega, mahe sulajuust, koogidvärgidsärgid. oli muusika ja mitmeid mõtteid. ahjaa, mõtted! üks eesti blogger räägib täna järgmist:
väljas on väga külm. nii külm, et kui jalutad, siis mõtted jäävad kristalselt kõlisedes õhku ja vaatavad tobeda naeratusega, kuidas sa edasi jalutad. te arvate, et on üsna tobe jalutada sellises külmas ja mõelda? novot. need tobedalt naeratavad ja veel tobeldamalt kõlisevad mõtted mõtlevad sedasama. rekursiivne mõttetegevus mõtete poolt.
see väljendab päris palju. mina näiteks lihtsalt ei suuda selle külmaga iial harjuda. mul on pidevalt nii külm, et see on juba mul mingi tavafaas. et nagu asi on kontrolli alt väljas, kui mul juhuslikult soe peaks olema. aga igal pool on külmkülmKÜLM, koolis, õues, autodes, korterites, teki peal ja teki all ja tekkide vahel. peaksin leidma endale ehk kellegi sooja süle. niisiis: homme otsingutele. või siis ikka mitte.
aprilliunenägu ma eile ei suutnudki meelde tuletada, maiunenäos mäletan vaid seda, et mu ema helistas mulle tunni ajal (saksa keel) kooli ainult selleks, et rääkida, et ta on mu blogi lugenud. ja ta naeris pisut hüsteeriliselt ja äärmiselt ebameeldivalt ja teatas, et ta teeb sellest nüüd omad järeldused ja see kõik oli üldse kokku nii kurjakuulutav, et mul ihukarvad püsti tõusid. ma ei tea üldse, miks ma näen nii kuratlikult hulle unenägusid. nagu mingil eritellimusel. spooky.
aga nüüd tahaksin mõningad hetked pühendada vaid mulle ja hunnikule fetajuustule.
viiuldasin kell 23:46
nii vastik on avastada, kui laps ma veel olen. võibolla mitte laps muus mõttes, aga igal juhul oma vanemate laps. pisut konservatiivsetegi vanemate laps, sest hoolimata ainukordsest võimalusest veeta toredat aega oma kauaaegsete ja ülikallite klassikaaslastega, pean ma kaak olema kodus kell 12. umbes nii et hetero tüdrukutega hulla nagu tahad, merli juurde laseme sind ka vanade klassiõdedega lustima, aga ülejäänud on võõrad ja keelatud ja mine parem magama ja korista oma tuba ära. või vastupidi. ega ma ei kaeba, lihtsalt mind hakkab juba lämmatama see meeletu unistus vabadusest. ma ei taha kuskile halvale teele minna, ma ei suitseta ja mu sõbrad võivad tunnistada, et ma ei joo, ma ei löö isegi litsi, sest ei tunne selle vastu huvi. aga ma tahaks, et mul oleks võimalik rahuliku südamega kasvõi p'ga juttu rääkida. p oligi eile suurim üllataja, sest olin unustanud, kui kena ta on. või on ta siis lihtsalt kenamaks läinud. liigagi kenaks. p'ga seob meid kummaline side, me hakkasime tihedalt suhtlema juba kuskil neljandas klassis ning koos lavalaudadel elama. mind seob temaga üks parimaid tundeid: ma tunnistan kõiki tema vigu ja pean teda kalliks kõigile neile vaatamata. tingimusteta. p ja j on mu mõtteis pisut sarnased, mõlemad on sellise artistliku iseloomuga ja te teate, et mindki näeb laval tihti. oleks see minu teha, siis ma sealt ei lahkukski.
aga tegelikult oli eile ikkagi tore, kuigi ma murran nüüd pead t jutu üle ja ootan nende kõigiga uuesti kohtumist. eriti mõnega neist, aga selles ei saa mind süüdistada. või siis et loomulikult saab.
tunnen, et vajan tantsimist, ning püüan rahva homseks trenni kutsuda. oo, tants. ja ma jään sõnatuks.
viiuldasin kell 13:06
aga tegelikult oli eile ikkagi tore, kuigi ma murran nüüd pead t jutu üle ja ootan nende kõigiga uuesti kohtumist. eriti mõnega neist, aga selles ei saa mind süüdistada. või siis et loomulikult saab.
tunnen, et vajan tantsimist, ning püüan rahva homseks trenni kutsuda. oo, tants. ja ma jään sõnatuks.
viiuldasin kell 13:06
28 detsember 2002
vaatame, kumb juhtub enne: kas jõuab mulle auto maja ette või jõuan mina selle sissekandega valmis.
sooh, aga eile sai käidud pisut ringi ja oldud pisut õnnelikki - või vähemalt vägaväga rahulolev, sest kohtusin kedagi, keda olin oodanud - ning tundub, et tema oli mindki oodanud. siis kihutasin ma'ga ujuma, aga kuna väljas on ikkagi talv ja rasvakiht meil teadupoolest on kesine, veetsime enamuse ajast lastebasseini põlvepikkuses, ent see-eest mõnusalt soojas vees. kuni meil sealgi külm hakkas. ja me kõmpisime läbi pimedate, ent ilusate tänavate ma poole ja vaatasime hilja öösel ämblikmeest. mis iseenesest poleks olnud midagi erilist, kui ma poleks olnud terve oma mürsikuea temasse kõrvuni armunud. ämblikmehesse. selline mai-tea-kes-sa-oled-sa-võid-olla-ükskõik-kes asi on üüratult seksikas. ja ma mäletasin iga pisimatki asja sellest! ma arvan... ptüi, ma olen kindel, et ma pole normaalne. jess.
hommikul oli ärgata nii raske, nii raske! aga see kena blond tüdruk mu kõrval pidi perega tallinnasse sõitma ja nii vedasin ma end püsti ja kõmpisin koju. ja kukkusin küpsetama. pidasin kinni peale oma neljandat kooki, haarasin seljakoti ja läksin uusi inderigentse ostma. tagasi tulles ootasin veerand tundi bussi - ning vähegi soojasaamiseks uisutasin terve selle aja pisikesel jääplatsil. tiirlesin seal katkematult ringi ja arutlesin endamisi, et täiskasvanust lahutab mind veel tükk maad piiritust. selles mõttes et ma ei kavatse veel mingeid piire tunnistada. jess. aga seal jää peal sai päris paljude asjade üle päris korralikult järgi mõeldud. kõige vastikum on see, et inimene saab küll valida, kelleks ta hakkab, ent ta ei saa valida, kelleks ta sünnib. ja mina sündisin tükk maad kehvemaks, kui ma tahaksin.
ja ma küpsetasin veel kaks kooki ja tegin fetajuustusalatit, mis oli lubamatult jumalik. nüüd ootan ma autot.
viiuldasin kell 18:05
sooh, aga eile sai käidud pisut ringi ja oldud pisut õnnelikki - või vähemalt vägaväga rahulolev, sest kohtusin kedagi, keda olin oodanud - ning tundub, et tema oli mindki oodanud. siis kihutasin ma'ga ujuma, aga kuna väljas on ikkagi talv ja rasvakiht meil teadupoolest on kesine, veetsime enamuse ajast lastebasseini põlvepikkuses, ent see-eest mõnusalt soojas vees. kuni meil sealgi külm hakkas. ja me kõmpisime läbi pimedate, ent ilusate tänavate ma poole ja vaatasime hilja öösel ämblikmeest. mis iseenesest poleks olnud midagi erilist, kui ma poleks olnud terve oma mürsikuea temasse kõrvuni armunud. ämblikmehesse. selline mai-tea-kes-sa-oled-sa-võid-olla-ükskõik-kes asi on üüratult seksikas. ja ma mäletasin iga pisimatki asja sellest! ma arvan... ptüi, ma olen kindel, et ma pole normaalne. jess.
hommikul oli ärgata nii raske, nii raske! aga see kena blond tüdruk mu kõrval pidi perega tallinnasse sõitma ja nii vedasin ma end püsti ja kõmpisin koju. ja kukkusin küpsetama. pidasin kinni peale oma neljandat kooki, haarasin seljakoti ja läksin uusi inderigentse ostma. tagasi tulles ootasin veerand tundi bussi - ning vähegi soojasaamiseks uisutasin terve selle aja pisikesel jääplatsil. tiirlesin seal katkematult ringi ja arutlesin endamisi, et täiskasvanust lahutab mind veel tükk maad piiritust. selles mõttes et ma ei kavatse veel mingeid piire tunnistada. jess. aga seal jää peal sai päris paljude asjade üle päris korralikult järgi mõeldud. kõige vastikum on see, et inimene saab küll valida, kelleks ta hakkab, ent ta ei saa valida, kelleks ta sünnib. ja mina sündisin tükk maad kehvemaks, kui ma tahaksin.
ja ma küpsetasin veel kaks kooki ja tegin fetajuustusalatit, mis oli lubamatult jumalik. nüüd ootan ma autot.
viiuldasin kell 18:05
27 detsember 2002
kellelegi ei meeldi, kuidas ma kirjutan. olevat liiga aus. liiga tõsine. liiga... jaddajaddajadda. hei, tegelikult on see lehekülg nagunii vaid mulle endale ja mõnele üksikule tuttavale. h'le näiteks, sest siis ma ei pea talle esimesel koolipäeval kõike suusõnaliselt seletama, mis ma vaheajal tegin. h'le jah enamjaolt, selleks et ta mind natukenegi mõistaks. ja mingil määral on see veel ühele tundmatule. ja see on ka kõik. r ja ma ja haldjas ja u ja vennaraasud peaksid siit kohe heaga eemale hoidma, sest see kõik ajaks neid vist lihtslt segadusse. tähendab - ajabki. lugejad peaksid arvestama, et ma mõtlen poole rohkem kui siin kirjas on. totraid mõtteid, naljakaid mõtteid, vahvaid mõtteid, ehtmadlilikke mõtteid. aga nad loevad - ja siis leiavad, et mul on hingeline kriis. möga. maailmal on hingeline kriis. mina olen lihtsalt üks õnnelik inime.
ja märtsiunenägu: ühes kenas majas elab kuninglik perekond oma elu. samal ajal elab keegi all keldris teises reaalsuses läbi kaltsunukkude sama elu. ja need reaalsused segunevad kummaliselt, nii et vahepeal on tegelasteks elusuurused liikuvad kaltsunukud, vahetevahel tibatillukesed inimesed jne...
viiuldasin kell 15:11
ja märtsiunenägu: ühes kenas majas elab kuninglik perekond oma elu. samal ajal elab keegi all keldris teises reaalsuses läbi kaltsunukkude sama elu. ja need reaalsused segunevad kummaliselt, nii et vahepeal on tegelasteks elusuurused liikuvad kaltsunukud, vahetevahel tibatillukesed inimesed jne...
viiuldasin kell 15:11
What Color Is Your Aura? - We don't need a psychic to tell us that you're giving off a Gold vibe. You couldn't ask for a better color — a glistening gold aura is as good as it gets. A lively blend of yellow and orange, gold people are happy, playful, energetic, sensitive, and generous. Always up for adventure, you'd give a friend in need the shirt off your back. You're spiritual, too — all those halos in old paintings aren't colored gold by coincidence. Almost childlike in the carefree, joyful way you live your life, you're popular and outgoing with your large circle of friends. Chances are you're so full of light and energy that you sometimes find it hard to sit still and chill out. Instead, you're constantly looking for excitement, no matter how risky or impulsive the occasion. Happy-go-lucky and always laughing, you truly are as good as gold.
või midagi sellist. täna olen ma küll tõeline rõõmurull, isegi mark oleks üllatunud. sarkasm. head ööd.
viiuldasin kell 02:37
või midagi sellist. täna olen ma küll tõeline rõõmurull, isegi mark oleks üllatunud. sarkasm. head ööd.
viiuldasin kell 02:37
hudson, we've got a problem. arusaamatused ftp-ga ja järelikult cratis enamik asju ei tööta. mis teeb meele mõruks. ei, tegelikult olen ma suurtes muredes, sest ta ütleb mulle logon failure ja samal ajal on lehekülg läinud, aga hotis ei saa viga olla, sest viiuldajakesse saan ma sisse. mis netideeman mul seal möllab? kui kätte saan, kütan naha kuumaks...
hee, aga r paneb asja paika: "kes see piinab..., ma v6in aidata... kui aega leian... kiusan vastu... kiai..."
aitäh, kallis
viiuldasin kell 01:19
hee, aga r paneb asja paika: "kes see piinab..., ma v6in aidata... kui aega leian... kiusan vastu... kiai..."
aitäh, kallis
viiuldasin kell 01:19
viimasel ajal teeb kõik mulle valu. suhted... no need nagunii, need ongi vist määratud valu tegema. aga isegi maailma ilu, selle kuldsed küljed tekitavad mulle valupisteid kuskile rinnakorvi piirkonda. mulle teeb valu mu enda ignorantsus, sest ma nagu ei hoolikski, et mulle teeb kõik valu. ja nagu kõik ülejäänud püüaks ka ignoreerida, et neil on valus. võibolla nad üldse ei märkagi seda. aga olen hiljuti olnud koos... maailma imelisemate inimestega, olnud sõnatult, vaikides, ning iga rakuga tundnud seletamatut valu. ja teate mis? see ei ole halb tunne. ma mõtlen, et olgu, see on halb tunne, aga see nagu peakski nii olema. see nagu on osa minust, osa, mis peabki olema. vajalik osa. peaaegu et meeldiv osa.
viiuldasin kell 00:52
viiuldasin kell 00:52
You wanna know what I want, huh? I'll tell you what I want. I've never wanted anything more than that. It's all you. Youyouyou. All of you, every little part of you, your perfect lips, I just can't get my eyes off of them. Your messy hair that annoys me while I'm kissing you. Your clever eyes, full of beauty and secrets... All your body, I'm too week to count all details, I'd really soon be breathless. God I hate you for being so perfect. It’s like all my dreams would have come true, I’m gonna believe in fairytales, if you’re not going to sprinkle away like a silver dust or anything. I mean – the sky turns gray because it understands that it can never be as beautiful as you. That’s something, huh? I wish you’d stop torturing me; I’m just a man, not a hero. I wish I wouldn’t know you. But you’re already in my life. It aint a life, it’s a nightmare watching something as wonderful as you just out of the reach of my hand… So I told ya what I want, what I really really want. Happy?
viiuldasin kell 00:45
viiuldasin kell 00:45
26 detsember 2002
the world keeps screwing me.
olen päev otsa ringi tröllanud nagu pisike pahameelehunnik. ma arvan, et mu biovoolud voolasid põhjamutta. või veel sügavamale. mu haldjas (mu ainuke, olgugi ta arvab, et mul on neid jalaga segada), mu ainus tõeline haldjas saatis mu pikalt. no ma oleks tema asemel loomulikult sama teinud ja kõik oli ette aimata ja isegi ette ära arvestatud, ent ikkagi oli sitt olla. r tõi pisut naeru mu näole, tänud talle. ja siis läksin kahe väiksega uisutama ja olin nagu kõikide pahade emotsioonide ristumispunkt. täna pole maailm minu jaoks. täna pole universum minu jaoks, uskuge mind.
aga mulle helistas keegi ja homme ma ehk kohtun temaga ja olen nüüd nii ootel, kui ootel saab olla. heh, telefonikõnest:
m: ma ei tea, kui sa mind tahad...
vastaja: ja kuidas veel...
ikkagi soovitan teil mind mitte tahta, sest ma tüütan teid ära. punkt.
ja meenus unenägu number 1: maakohas toimuvad ühel naisel kosjad, üks vahva mees on minemas ning mina trullaka, ent toreda mehe rollis otsustan ka minna. ja ma puuderdan põsed roosaks, oi kui roosaks, ning viin talle (valges kleidis keskealisele naisele) kimbu lilli. teine mees viib ka.
väikse kati juurde filme vaatama.
viiuldasin kell 18:57
olen päev otsa ringi tröllanud nagu pisike pahameelehunnik. ma arvan, et mu biovoolud voolasid põhjamutta. või veel sügavamale. mu haldjas (mu ainuke, olgugi ta arvab, et mul on neid jalaga segada), mu ainus tõeline haldjas saatis mu pikalt. no ma oleks tema asemel loomulikult sama teinud ja kõik oli ette aimata ja isegi ette ära arvestatud, ent ikkagi oli sitt olla. r tõi pisut naeru mu näole, tänud talle. ja siis läksin kahe väiksega uisutama ja olin nagu kõikide pahade emotsioonide ristumispunkt. täna pole maailm minu jaoks. täna pole universum minu jaoks, uskuge mind.
aga mulle helistas keegi ja homme ma ehk kohtun temaga ja olen nüüd nii ootel, kui ootel saab olla. heh, telefonikõnest:
m: ma ei tea, kui sa mind tahad...
vastaja: ja kuidas veel...
ikkagi soovitan teil mind mitte tahta, sest ma tüütan teid ära. punkt.
ja meenus unenägu number 1: maakohas toimuvad ühel naisel kosjad, üks vahva mees on minemas ning mina trullaka, ent toreda mehe rollis otsustan ka minna. ja ma puuderdan põsed roosaks, oi kui roosaks, ning viin talle (valges kleidis keskealisele naisele) kimbu lilli. teine mees viib ka.
väikse kati juurde filme vaatama.
viiuldasin kell 18:57
ahjaa, tänased unenäod.
VEEBRUAR
unenägu 1: maal, talv, mingid kummalised tegelased. ainsana meeles ümaravõitu mees, kes sõidab traktoriga, keeleots suust väljas, ning see keeleots on mustaks külmunud.
unenägu 2: koolis. käime ringi nagu ikka, tunnid ja vahetunnid, kaaslaseks h või u.
unenägu 3: keegi sõidutab meid autoga. pidevalt sõidame mingile laevale, teeme lühikese laevareisi - ja tagasi maale. lõpuks läheme viimast korda (marilin m veel saadab meid) - mina, isa, kadri. isa peab sellepärast minema, et tal on osa mingis pornofilmis. kadri läheb eemale künkale päikest võtma, meie läheme joonelt järjekorra etteotsa (ma ei tea, miks privileegid). aga siis tuleb issile mingi kahtlane haigushoog peale ning kaks meest (üks neist näeb välja nagu pikk chippendales) toovad ta kaldale ja määrivad üleni mingi rohuga kokku. järgmisel hommikul on kaidi sünnipäev, hakkan talle kinkima cd-sid, aga kingin hoopis kolm silmapliiatsit. ja püüan valgeid tenniseid jalga panna, aga mitte ei lähe.
bugshit.
viiuldasin kell 10:53
VEEBRUAR
unenägu 1: maal, talv, mingid kummalised tegelased. ainsana meeles ümaravõitu mees, kes sõidab traktoriga, keeleots suust väljas, ning see keeleots on mustaks külmunud.
unenägu 2: koolis. käime ringi nagu ikka, tunnid ja vahetunnid, kaaslaseks h või u.
unenägu 3: keegi sõidutab meid autoga. pidevalt sõidame mingile laevale, teeme lühikese laevareisi - ja tagasi maale. lõpuks läheme viimast korda (marilin m veel saadab meid) - mina, isa, kadri. isa peab sellepärast minema, et tal on osa mingis pornofilmis. kadri läheb eemale künkale päikest võtma, meie läheme joonelt järjekorra etteotsa (ma ei tea, miks privileegid). aga siis tuleb issile mingi kahtlane haigushoog peale ning kaks meest (üks neist näeb välja nagu pikk chippendales) toovad ta kaldale ja määrivad üleni mingi rohuga kokku. järgmisel hommikul on kaidi sünnipäev, hakkan talle kinkima cd-sid, aga kingin hoopis kolm silmapliiatsit. ja püüan valgeid tenniseid jalga panna, aga mitte ei lähe.
bugshit.
viiuldasin kell 10:53
i'm a little happy bug. the world keeps sending huge birds to get me but i'll just go and sh** on everything.
ma olen iseendale tüütu. kõiki teisi ma tüütaks kindla peale küllalt ruttu ära, ma pole tegelikult proovinud. kellegagi piisavalt kaua ühes ruumis viibida või nii. aga ma tüütaks teid ära, uskuge mind. nii et pole üldse mõtet mind tahtagi, ma oleksin liialt tüütu.
ma sain täna kaks kirja ja nüüd on tuju alla nulli.
viiuldasin kell 10:46
ma olen iseendale tüütu. kõiki teisi ma tüütaks kindla peale küllalt ruttu ära, ma pole tegelikult proovinud. kellegagi piisavalt kaua ühes ruumis viibida või nii. aga ma tüütaks teid ära, uskuge mind. nii et pole üldse mõtet mind tahtagi, ma oleksin liialt tüütu.
ma sain täna kaks kirja ja nüüd on tuju alla nulli.
viiuldasin kell 10:46
25 detsember 2002
kaks asja meenusid veel. meenus see, kuidas ma eile vannitoas põrandal istusin ja nutta proovisin. põhjus oli ka, tõsine põhjus veel: koristamisega läks mu verivärske lõpusõrmus kaduma, arvatavasti vajus põrandapesuvette ja läks sealt kõige liha teed (ehk siis kanalisatsiooni). maksumus 200 krooni ja emotsionaalne side mu klassiga on mulle oluline ja puha ja nii ma siis püüdsingi selle pärast pisut nutta. eks ka sellepärast, et pole meeletult kaua nutnud. aga ebaõnnestusin seegi kord.
teine oli see lause mis kuskilt leiti: Ingleid pole olemas. On vaid tiibadega deemonid. seepeale sukeldusin oma minevikku ja koukisin kuskilt 2000 aasta kevadest (eluaastaid 15 - olid ajad...) välja järgmise:
Inglite raamat mu ees,
inglite elu ja surm,
inglite naer suurvee sees,
inglite hukutav hurm.
Inglite vaikusehetked,
inglite juuste hõng,
inglite jutukatked,
inglid ja viirukiving.
Inglite raamat mu ees,
ingel mus eneses,
ingel mu südame sees
oled sina.
see on tänaseks kõik, mis mul öelda on.
viiuldasin kell 20:34
teine oli see lause mis kuskilt leiti: Ingleid pole olemas. On vaid tiibadega deemonid. seepeale sukeldusin oma minevikku ja koukisin kuskilt 2000 aasta kevadest (eluaastaid 15 - olid ajad...) välja järgmise:
Inglite raamat mu ees,
inglite elu ja surm,
inglite naer suurvee sees,
inglite hukutav hurm.
Inglite vaikusehetked,
inglite juuste hõng,
inglite jutukatked,
inglid ja viirukiving.
Inglite raamat mu ees,
ingel mus eneses,
ingel mu südame sees
oled sina.
see on tänaseks kõik, mis mul öelda on.
viiuldasin kell 20:34
ma olen täna päev otsa lugenud. ma võtsin ühe tundmatu noormehe blogi ja lugesin selle algusest lõpuni läbi. 2001 aasta novembrist alates, kõik sissekanded, kõik. te ei usuks, kui palju seda oli. ning kui vähe, sest janunesin iga tema mõtte järele järjest enam ning kustutasin oma janu kuuma glögiga. ma lugesin, tülgastusin vahepeal sellest rabavalt poeetilisest proosast, ent suutmata end lahti rebida tema erudeeritud jutuajamistest iseendaga, lugesin üha edasi... vahepeal kangastusid mulle visioonid öödest, nägin tema tuba ning tema elu, siiski piisavalt häguselt, et mitte midagi hiljem mäletada. kuskil juulis 2002 tekkis mulle juba tunne, nagu oleksin selle aasta temaga koos elanud (kuigi ta kooselusse ei usu). ma lugesin tema mõtteid nagu raamatut, mille puhul ei suuda otsustada, kas see on nüüd tohutult hea või on see jubedamalt õudne oma headuses. ja ma lugesin neid nii, et ma ei saanud tegelikult midagi teada. siis ma mõistsin (taas), kui palju pean ma veel õppima. mõtlemist. sest avastasin, et olin selle raamatu jaoks kaugelt liiga rumal. aga ma lugesin ikka edasi. vahepeal jälle tekkis mul tunne, nagu petaksin kedagi temaga lihtsalt seetõttu, et loen tema päevikut. see tunne oleks olnud tugevam, kui mul oleks praegu Keegi Tõeline, keda petta. aga nüüd oli see pigem taoline aimdus, et kui asjalood oleksid teised, ei tohiks ma neid ülestähendusi lugeda. aga ma lugesin. mu kõrvus kumisesid vahepeal mingid kauged rütmid, teel kööki (uue glögi järele) tantsisin koridoris nagu meeletu. siin pole muidugi midagi imestada, sest 1. olen tantsija ja 2. olen meeletu. aga ma tantsisin silmad kinni ja nägin vaimusilmas mingeid teisi ruume ja vihma, mis lakkamatult mu palgeile sadas. suur lust on olla hull, kuid seda lusti tunneb ainult hull. shakespeare. ja ma püüdsin mõõta selle tundmatu põhjatust ja iseenda hulluse mõõtmatust. ning kui ema tuli mind arvutist välja peksma, oli mul selline on-hommik-ma-pean-ta-kõrvalt-(voodist)-tõusma-ja-tööle-tormama-tunne. möga. ma ei käi isegi tööl. mul peab ikka tõsiselt midagi viga olema, et ma armastan kõige enam mingeid ööelukaid, skisosid ja poolhulle. kasvõi see kaks ja pool aastat jo'ga - põhimõtteliselt oli see nagu ajateenimine, sest peaksin olema nüüd suuteline ükskõik kellega lähedastesse suhetesse laskuda. või ei, võibolla tekiks probleeme nendega, kes ei kaldu kunagi psüühilisfilosoofilisse maailmavallu ja kellel öösiti luupainajad kallal ei käi. ja kurat võtku, ma olen ju alles nii noor! õnneks pole maailmas normaalsust, st normaalseid inimesi. fakt on see, et vahepeal tundsin ma tungivat vajadust teda otsekohe kohata ja järgmisel hetkel mõistsin õudusega, et ma ei tohi temaga kunagi tutvuda. see oleks mu järjekordne hukk. ma ei püüagi teile seletada, kui hästi ta tegelikult kirjutab ja kui paganama tark ta on, suisa noor geenius. piinatud geenius? sellised mind tõmbavatki, saadanas. nii et ma parem sellele ei mõtle.
viiuldasin kell 20:28
viiuldasin kell 20:28
mmm. eeee. nagu. kas te teate seda värki, et unenäod vahemikus 24.dets kuni 6.jan, so 13 unenägu öeldakse olevat etteennustus järgmiseks aastaks? et iga kuu kohta üks unenägu ja siis üks veel pealekauba (bonus). eelmisel aastal proovisin, üks kuu läks isegi täppi :)
igal juhul märgin ma siia üles, sest mingid paberilehed kaotaks ma joonelt ära.
JAANUAR
unenägu 1: tehasehoone, tühi, suur, hall. keskel asetseb mingitel asjadel mingi asi, millega me midagi teeme. no näiteks putitame mingit mehhanismi, mine sa tea. rahvast on mitu, bossiks on mingi pikajuukseline mees.
unenägu 2: tegevus toimub ruumis, mis on sulam minu toast ja kooli aulast. vaatan klassivenna (nime ei ütle, muidu saaksid osad inimesed naerukrambid) taskuarvutiga tema rate.ee pilte, istudes ta põlve peal (?). ja ta hakkab mulle ligi ajama (?!?). ja ma lasen tal seda teha (!!!!!!). appi.
unenägu 3: aulas proovid mingile muinasjutulisele näidendile. meie oleme haldjakoor ja teisel pool on mingi trollide koor ja katrinil on hääl ära. ja ta võtab meiega järjest mingit lõiku, aga meil ei tule üldse välja ja minul on ka hääl ära.
avastasin, et olen üks maailma armukadedamaid inimesi, kui lahke ma ka välja ei paistaks. tahaksin kõik head asjad endale hoida ja mitte kellelegi näidata. see kehtib eriti osade toredate inimeste kohta, sest siis ma olen uhke, et nad mul on (sõbraks näiteks), ja tahan, et neid teistel poleks. eranditega loomulikult, r'i tahaks ma üleni endale hoida, aga anni on osa temast, nii et ma olen nõus teda kõige anniga hoidma. ei, tõsiasi on lihtsalt see, et ärge tehke siis nii vahvaid mehi, kellele meeldivad peaaegu kõik maailma tüdrukud ja kes seda neile ka ütleb. aga sel sügisel olen ma tõepoolest armukade olnud ning seda seekord hoopiski koolis, kus pidin põhjendama oma näost ära langemisi. siis oli tavaliselt mul kõik muu viga, aga seda ma ei tunnistanud, et mu tuju tegi pahaks see, mis kõrvallauast mu kõrvu kostis... igal juhul helistasin eile h'le ja mu tuju oli sestpeale super.
viiuldasin kell 14:27
igal juhul märgin ma siia üles, sest mingid paberilehed kaotaks ma joonelt ära.
JAANUAR
unenägu 1: tehasehoone, tühi, suur, hall. keskel asetseb mingitel asjadel mingi asi, millega me midagi teeme. no näiteks putitame mingit mehhanismi, mine sa tea. rahvast on mitu, bossiks on mingi pikajuukseline mees.
unenägu 2: tegevus toimub ruumis, mis on sulam minu toast ja kooli aulast. vaatan klassivenna (nime ei ütle, muidu saaksid osad inimesed naerukrambid) taskuarvutiga tema rate.ee pilte, istudes ta põlve peal (?). ja ta hakkab mulle ligi ajama (?!?). ja ma lasen tal seda teha (!!!!!!). appi.
unenägu 3: aulas proovid mingile muinasjutulisele näidendile. meie oleme haldjakoor ja teisel pool on mingi trollide koor ja katrinil on hääl ära. ja ta võtab meiega järjest mingit lõiku, aga meil ei tule üldse välja ja minul on ka hääl ära.
avastasin, et olen üks maailma armukadedamaid inimesi, kui lahke ma ka välja ei paistaks. tahaksin kõik head asjad endale hoida ja mitte kellelegi näidata. see kehtib eriti osade toredate inimeste kohta, sest siis ma olen uhke, et nad mul on (sõbraks näiteks), ja tahan, et neid teistel poleks. eranditega loomulikult, r'i tahaks ma üleni endale hoida, aga anni on osa temast, nii et ma olen nõus teda kõige anniga hoidma. ei, tõsiasi on lihtsalt see, et ärge tehke siis nii vahvaid mehi, kellele meeldivad peaaegu kõik maailma tüdrukud ja kes seda neile ka ütleb. aga sel sügisel olen ma tõepoolest armukade olnud ning seda seekord hoopiski koolis, kus pidin põhjendama oma näost ära langemisi. siis oli tavaliselt mul kõik muu viga, aga seda ma ei tunnistanud, et mu tuju tegi pahaks see, mis kõrvallauast mu kõrvu kostis... igal juhul helistasin eile h'le ja mu tuju oli sestpeale super.
viiuldasin kell 14:27
aitäh sulle. tegelikult tahaksin ma siia üles panna, mida sa mulle täna kirjutasid - vähemalt osa sellest. aga siis oleks jälle mu ego liiga rahul. või midagi sellist.
mmmm... romantikast. selleks tuleb vaadata filmi peaosas ryaniga. või hanksiga. või mõlemaga. või siis minna ja reaalses elus midagi romantilist korda saata. aga selles pole ma veel eriti osav. mule meenub, kuidas mind vahepeal pani imestama armunute kudrutamine. see kõik on nii tavaline. tüübid muutuvad järjest lähedasemaks, siis võibolla suudlevad, hakkavad käest kinni käima, üksteisega aega veetma, vaatavad vahel sõnatult silma ning aegajalt jonnivad üksteisega nagu väikesed lapsed. no muuga ma võin ju veel leppida, aga see jonnimisosa on totter. otsekui oleks nad unustanud, et armastuse läbi saab olla üksteises pühitsetud, ning taandarenenud oma tundeskaalal kümmekond aastat tagasi. või veel rohkem. ma usun suhtesse eri haridustasemega inimeste vahel, aga ma usun poole rohkem ikkagi sarnaste huvidega paarikestesse. drastilisem näide: lavainimene saab õnnelik olla vaid teise lavainimesega. paratamatus, lava sööb kõik ülejäänud välja. usukuge mind ja ärge katsetagegi muud. või tegelt võite katsetada, see ju ongi elu. says mamma m :)
lõppkokkuvõttes on inimene alati ise kõige tähtsam. tema soovid, unistused, mõtted - need võivad ühineda vahel kellegi teise omadega, kuid sedagi omakasupüüdlikkusest. ah krt, elada on mõnus. elada on hirmus ja tore ja kohutav. ja ilus.
jooge hõõgveini ja nähke unenägusid.
viiuldasin kell 00:01
mmmm... romantikast. selleks tuleb vaadata filmi peaosas ryaniga. või hanksiga. või mõlemaga. või siis minna ja reaalses elus midagi romantilist korda saata. aga selles pole ma veel eriti osav. mule meenub, kuidas mind vahepeal pani imestama armunute kudrutamine. see kõik on nii tavaline. tüübid muutuvad järjest lähedasemaks, siis võibolla suudlevad, hakkavad käest kinni käima, üksteisega aega veetma, vaatavad vahel sõnatult silma ning aegajalt jonnivad üksteisega nagu väikesed lapsed. no muuga ma võin ju veel leppida, aga see jonnimisosa on totter. otsekui oleks nad unustanud, et armastuse läbi saab olla üksteises pühitsetud, ning taandarenenud oma tundeskaalal kümmekond aastat tagasi. või veel rohkem. ma usun suhtesse eri haridustasemega inimeste vahel, aga ma usun poole rohkem ikkagi sarnaste huvidega paarikestesse. drastilisem näide: lavainimene saab õnnelik olla vaid teise lavainimesega. paratamatus, lava sööb kõik ülejäänud välja. usukuge mind ja ärge katsetagegi muud. või tegelt võite katsetada, see ju ongi elu. says mamma m :)
lõppkokkuvõttes on inimene alati ise kõige tähtsam. tema soovid, unistused, mõtted - need võivad ühineda vahel kellegi teise omadega, kuid sedagi omakasupüüdlikkusest. ah krt, elada on mõnus. elada on hirmus ja tore ja kohutav. ja ilus.
jooge hõõgveini ja nähke unenägusid.
viiuldasin kell 00:01
24 detsember 2002
Ma lihtsalt ei jõua kõikide sms'idele vastata, ma oleks siis rahast lage. ja meilidele ka mitte, sest emm pahandab niigi, et ma arvutis olen. niisiis kõikidele, kes loevad, ja neile ka, kes ei loe: HÄID PÜHI! jõulud on sürr värk, mu ema jaoks on need näiteks aasta õudseim aeg, sest siis avastab ta järjekordselt kui jubedad tütred tal on. ning ta kraamib ja koristab ja teeb süüa ja majandab nii et tapab ja on ise samal ajal hüsteerias, sest tema peab üksi rabama... ja võtab üldse jõule pisut üledramatiseeritult. f*** me, inimesed peaksid läbi aasta head olema, mitte ainult korra aastas. tuba peaks kogu aeg korras olema jne. says who :) ja häid sööke peaks igaüks tegema just siis, kui tahab. näiteks hapukapsast. oooo.
aga olin kirikus ja mingil hetkel sattusin jumalavallatu mõtte peale. no jutlus rääkis sellest, miks ikkagi oli vaja, et jeesus inimesena maa peale tuli. et sellepärast, et jumal oli igatpidi püüdnud märku anda, et inimesed end parandaksid, aga nood ei teinud kuulmagi. nii et oli vaja inimest - äkki endasugust nad kuulavad. ja siis ma mõtlesingi, et jeesus oli sel juhul ju hea käik jumala reklaamikampaanias. tüüp, kes kuulutas õiget elu. ja siis ma mõtlesingi kähku teistele asjadele, näiteks sellele, et vaat millisele mõtlemisele viib tänapäeva maailm. jne. möga.
ja kuulasin raadiost hommikul ühte saadet, mis rääkis gregoriuse koraalist. seal tehti selgeks, et tundeusk on üldse vale, et uskuma peab teadlikult, palvetada võib ainult kindlate sõnadega, mis on sajandite jooksul välja kujunenud, ning tegelikult on üldse parem ladina keeles palvetada. sest see on surnud keel ja ükski rahvas seda ei rüveta/risusta, aga palve kaotab pool oma mõjust juba seeläbi, et me ütleme seda samas keeles, milles igapäevaseid vulgaarseid asjugi. ja siis veel räägiti üsna julmalt tänapäeva muusikast, kuidas see on madalaim aste, ning gregoriuse koraal on kõige lähem jumalikkusele. palju huvitavat värki ühesõnaga. iseasi, kui paljuga ma nõus olen. äähh, maailm on üldse kahtlane.
aga kõikide õnnitlusmesside seas saabus üks, mida ma oodata ei julgenud, ning nüüd olen rahul.
head jõuluööd.
viiuldasin kell 21:02
aga olin kirikus ja mingil hetkel sattusin jumalavallatu mõtte peale. no jutlus rääkis sellest, miks ikkagi oli vaja, et jeesus inimesena maa peale tuli. et sellepärast, et jumal oli igatpidi püüdnud märku anda, et inimesed end parandaksid, aga nood ei teinud kuulmagi. nii et oli vaja inimest - äkki endasugust nad kuulavad. ja siis ma mõtlesingi, et jeesus oli sel juhul ju hea käik jumala reklaamikampaanias. tüüp, kes kuulutas õiget elu. ja siis ma mõtlesingi kähku teistele asjadele, näiteks sellele, et vaat millisele mõtlemisele viib tänapäeva maailm. jne. möga.
ja kuulasin raadiost hommikul ühte saadet, mis rääkis gregoriuse koraalist. seal tehti selgeks, et tundeusk on üldse vale, et uskuma peab teadlikult, palvetada võib ainult kindlate sõnadega, mis on sajandite jooksul välja kujunenud, ning tegelikult on üldse parem ladina keeles palvetada. sest see on surnud keel ja ükski rahvas seda ei rüveta/risusta, aga palve kaotab pool oma mõjust juba seeläbi, et me ütleme seda samas keeles, milles igapäevaseid vulgaarseid asjugi. ja siis veel räägiti üsna julmalt tänapäeva muusikast, kuidas see on madalaim aste, ning gregoriuse koraal on kõige lähem jumalikkusele. palju huvitavat värki ühesõnaga. iseasi, kui paljuga ma nõus olen. äähh, maailm on üldse kahtlane.
aga kõikide õnnitlusmesside seas saabus üks, mida ma oodata ei julgenud, ning nüüd olen rahul.
head jõuluööd.
viiuldasin kell 21:02
täna tabas öö mind ootamatult nagu ikka. olin vannitoas ja pesin koera, kui ta äkitselt mulle helistas ja mulle sealt muusikat lasi. selleks on ainult tema võimeline. ooh, ja eile ma kirjutasin talle:
öö tuli
sosistas
paitan su pead
tule ma hoian sind
uni teeb head
öö tuli
puudutas
võttis mu sülle
hellalt viis minema
head ööd ka sulle
kõige sagedamini mõtlengi ta peale kui ööle, sest ainult tema näeb ööd selliste silmade läbi. ta on viimane romantik, ent ainult selle vahega, et ta pole viimane. ja öö hoiab mind hellalt kogu aeg, nii nagu tegelikult temagi hoiab. või hoiaks? seda ma ei saa kunagi teada. aga mõeldagi on magus.
viiuldasin kell 01:20
öö tuli
sosistas
paitan su pead
tule ma hoian sind
uni teeb head
öö tuli
puudutas
võttis mu sülle
hellalt viis minema
head ööd ka sulle
kõige sagedamini mõtlengi ta peale kui ööle, sest ainult tema näeb ööd selliste silmade läbi. ta on viimane romantik, ent ainult selle vahega, et ta pole viimane. ja öö hoiab mind hellalt kogu aeg, nii nagu tegelikult temagi hoiab. või hoiaks? seda ma ei saa kunagi teada. aga mõeldagi on magus.
viiuldasin kell 01:20
geisha: ta on kena
m: tõsiselt?
geisha: jah, tõesti kena
m: kindel?
geisha: JAH
m: ikka päriselt räägid või?
geisha: kas ta sinu meelest ei ole kena?
m: kas ma nägin tookord välja, nagu ma poleks seda arvanud?
geisha: sa ei näinud nii välja
mott
viiuldasin kell 01:15
m: tõsiselt?
geisha: jah, tõesti kena
m: kindel?
geisha: JAH
m: ikka päriselt räägid või?
geisha: kas ta sinu meelest ei ole kena?
m: kas ma nägin tookord välja, nagu ma poleks seda arvanud?
geisha: sa ei näinud nii välja
mott
viiuldasin kell 01:15
ta räägib amoraalsusest. you have seen nothing yet. ja siis ma üritan veel seletada, et olen kristlane. kui asi oleks tõepoolest nii amoraalne, siis ma põleksin põrgus. aga mine tea, võibolla põlengi kord. küll aga olen ma sutsu õnnetu, sest olen valinud raske tee - raske ka mulle, aga eriti neile, kellest ma üle olen otsustanud kõndida. sest ma hakkan elukutseliseks suudlustekogujaks, proffesionaalseks südamessepugejaks. lubasin ma ju tookord jo'legi, kui tema juurest põgenesin - ma ei anna ennast enam tervenisti, te võite saada osasid, aga kilde te kokku ei korja. sest olen kildudeks kukkunud ja kingin killud kõikidele maailma toredatele inimestele, sest killud toovad õnne. ja kuidas ma neid inimesi siis kutsun? nad on mu armastajad - armuke oleks väär ja labane. nad on armastajad, sest olen trubaduur, olen armastuselaulik ja te leiate mu armastajad kõikidest mu luuletustest. tunne ei ole kirjeldatav ega sõnadesse pandav. tunne on see, mis sunnib hüvastijätul aega veel... ja veel... ja veel venitama. ta sunnib telefonihelina peale võpatama ja arvutis igal hetkel kirju vaatamas käima. ta sunnib öösiti voodis vähkrema, sest kellegi siidine nahk ja heledad juuksekahlud näivad mind kauguses kutsuvat... vastupandamatult. mõnikord ei olegi see keegi kindel isik, mu armastajad sulavad tundes ühte ja jääb vaid tunne ise. tunne, et ma olen poolik, et midagi on puudu ja midagi on valesti. nad arvavad, et see on armastus. aga mina tunnen end nii ka siis, kui saan olla armastatud või armastada, kuigi ajutiselt varjutavad seda inimlikud emotsioonid. ma olen ikkagi üksi ja andke kõik andeks, kellega ma olen üksi olnud: ka teie olete üksi. ja teiega on olnud fantastiline tunne üksi olla. ma ei ütle, et ma ei suuda end siduda. no get real - igaüks näeb ju, et olen kukkunud järjekordse blondiini võrku, kelle tugevatel kätel ma luban end kanda ja kelle huultel ma luban end puudutada. ma ei tea, mis sellest asjast kord saama hakkab ja ma ei julge sellele mõeldagi. nii et see eelnev lõik on üks paras bluff. aga ma tahaksin kangesti selle järgi elada. ainult haiget ei taha ma enam teha. kuidas see küll võimalik oleks? polegi ju...
ta ise on muidugi õige mugav - võtab mu rajalt maha, nii et mulle jääb mulje, nagu oleks ta seda vaid testiks teinud. et proovida, kas ma lähen õnge, kas ma tõesti olen see, keda ta arvab/kardab mind olevat. ja siis korraga tuleb välja, et see oli talle oluline. kuidagi kummalisel keerulisel viisil oli see talle kuratlikult oluline. ja ühtäkki olen mina see kurja juur. samal ajal kui mina pidin üle elama need esimesed ööd oma esimest häbitut näkki meenutades. luuletajad, te teate, kui raske see tegelikult on. sama raske kui kelleltki süütust võtta. aga seda pole ma veel proovinud. või mine sa tea... on ju ometigi olemas vaimne süütus. see, mille minult on võtnud kõik mu kullakesed ja ikka edasi võtavad. ma pean kuidagigi võitlema selle vastu, et te kõik mind oma erilisusega põlvist nõrgaks võtate. nii et ma üritan lihtsalt samaga vastata ja samal ajal endale valetada, et mul on kõigist kõrini.
olen ma iial varem sellist jama ajanud? off to koristama, ma väike lucky bastard...
viiuldasin kell 00:33
ta ise on muidugi õige mugav - võtab mu rajalt maha, nii et mulle jääb mulje, nagu oleks ta seda vaid testiks teinud. et proovida, kas ma lähen õnge, kas ma tõesti olen see, keda ta arvab/kardab mind olevat. ja siis korraga tuleb välja, et see oli talle oluline. kuidagi kummalisel keerulisel viisil oli see talle kuratlikult oluline. ja ühtäkki olen mina see kurja juur. samal ajal kui mina pidin üle elama need esimesed ööd oma esimest häbitut näkki meenutades. luuletajad, te teate, kui raske see tegelikult on. sama raske kui kelleltki süütust võtta. aga seda pole ma veel proovinud. või mine sa tea... on ju ometigi olemas vaimne süütus. see, mille minult on võtnud kõik mu kullakesed ja ikka edasi võtavad. ma pean kuidagigi võitlema selle vastu, et te kõik mind oma erilisusega põlvist nõrgaks võtate. nii et ma üritan lihtsalt samaga vastata ja samal ajal endale valetada, et mul on kõigist kõrini.
olen ma iial varem sellist jama ajanud? off to koristama, ma väike lucky bastard...
viiuldasin kell 00:33
23 detsember 2002
ma seisin suures, tühjas spordisaalis ja vaatasin läbi kõrgete trellitatud akende taevast. ma istusin pisikeses sööklas ümmarguse laua taga ja vaatasin läbi pika trellitatud akna taevast. ma kõndisin läbi lillasid uksi täis koridoride ja vaatasin läbi selle lõpus oleva trellitatud akna taevast. ma heitsin nalja pisut ebatavaliste meestega, vaadates läbi uduse trellitatud akna külmunud õuele, mis oli täis kõrgeid metallaedu. ma seisin keset seda õue, vaatasin ümberringi ning nägin kõikjal metalli, tsementi, müüre, külmust, suletust, kuigi ka inimeste soojust ja muret. ja ma olin väikses kandilises kirikus, mille trellitamata kõrgete akende taga sõudsid ebareaalselt sinise taeva taustal helevalged pilved, ning ma mõistsin, mis hind on vabadusel. ja mis hind tegelikult on armastusel. sest mu ümber oli neli inimest, keda ma olen õppinud tingimusteta, piiritult, ennastunustavalt armastama. ma saan seda teha, allumata seadustele - või just alludes ülimale armastuse seadusele? aga tartu vangla kirikus nägin ja tundsin ma äkki, et seal oli vabadus. kirikus valitseb mõte ja tunne ja usk, ning need asjad on alati vabad. kirjandis saaks ma praegu linnukese kirja - abstraktsed mõisted pole 'asjad'. möga.
ma mõtlen täna ühele oma blondile lemmikule (mul paistab neid mitu olevat). ta võrgutas mu üheks unistuste ööks ja käib nüüd aegajalt mind unenägudes kummitamas. kuigi täna ärkasin keset kõige magusamat und, sest nägin unes oma kohtumist u-ga - ja kell oli 11:08, see tähendab et olin seitsme minuti pärast bussi peal. shokiteraapia, nii meeldivast hetkest nii reaalsesse reaalsusesse... igal juhul see blond kaunitar paistis kurvameelne, ning nüüd olen ma sunnitud mõtlema, mis võiks olla põhjus ja kuidas ma saaksin talle headmeelt teha.
aga homme on jõul. juuuhuuu!
viiuldasin kell 21:41
ma mõtlen täna ühele oma blondile lemmikule (mul paistab neid mitu olevat). ta võrgutas mu üheks unistuste ööks ja käib nüüd aegajalt mind unenägudes kummitamas. kuigi täna ärkasin keset kõige magusamat und, sest nägin unes oma kohtumist u-ga - ja kell oli 11:08, see tähendab et olin seitsme minuti pärast bussi peal. shokiteraapia, nii meeldivast hetkest nii reaalsesse reaalsusesse... igal juhul see blond kaunitar paistis kurvameelne, ning nüüd olen ma sunnitud mõtlema, mis võiks olla põhjus ja kuidas ma saaksin talle headmeelt teha.
aga homme on jõul. juuuhuuu!
viiuldasin kell 21:41
mulle kirjutab üks kummaline isik. ma ei tea, kes ta on, ning ta ei ütle seda mulle - aga ta kirjutab nii hästi! ta kirjutab nii, et ma loen tummas imestuses ning mu süda (või on see hing?) hakkab sees tasakesi värisema.
kestaonkestaonkestaon. sest kui ta on keegi mu tuttav - kuidas olen siis saanud elada ta kõrval ja mitte märgata, millised mõtted kellelgi võivad olla!
viiuldasin kell 01:20
kestaonkestaonkestaon. sest kui ta on keegi mu tuttav - kuidas olen siis saanud elada ta kõrval ja mitte märgata, millised mõtted kellelgi võivad olla!
viiuldasin kell 01:20
22 detsember 2002
Kadri again:
Ah, sa kelm, või jälle minu tunnetele mängid
mu paljaid õlgu suudled kivikülmas sängis
mu värisevaid sõrmi tõmbad rinna ligi
ma kalk ju sinu vastu kummatigi
tjaah. tahaks ka osata kirjutada.
viiuldasin kell 23:02
Ah, sa kelm, või jälle minu tunnetele mängid
mu paljaid õlgu suudled kivikülmas sängis
mu värisevaid sõrmi tõmbad rinna ligi
ma kalk ju sinu vastu kummatigi
tjaah. tahaks ka osata kirjutada.
viiuldasin kell 23:02
nüüd olen jälle väsinud. eile, saadanas, magasin 16 tundi ühtejutti ja oleks edasi maganud, kui ei oleks pidanud Heterosse jõule pidama kihutama. no ja seal olime hilisööni, vaatasime tantsu ja tegime tantsu. ja kondasime läbi öö koju ja istusime hommikuni küünlavalgel üleval otsekui unenäos, mille kordumist ma üha enam ootan. ning mind äratas kellegi karune hääl - minu jaoks nii vara, oi kui vara! - ja kutsus mind kähku enda juurde. eks ma siis läksin, nägin tervet hunnikut ilusa tüdruku tehtud tantsufotosid ja lasin endale rummiteed välja teha, kuigi ma rummi praegu veel alles väikestes kogustes armastan. ent küll harjub ära.
palju põnevam oli õhtul. me leidsime end teatrilaboris, kus etendus "maja jaama uulitsal", tegijaiks zuga ühendatud tantsijad. oli võimalus konnata kõikidel korrustel, jälgida toimekate vanameeste tegemisi, röstida endale leiba, küpsetada vahvleid, mõelda mõtteid ning ülimalt toredat aega hävida. nii lihtsate vahenditega nii palju - ja nii head. imetlusväärne.
nüüd ootan ma kirju, lähen kutsavusserdisega õue ning hakkan siis ehk sööma. igavusest. ei, laiskusest. muidugi.
viiuldasin kell 22:45
palju põnevam oli õhtul. me leidsime end teatrilaboris, kus etendus "maja jaama uulitsal", tegijaiks zuga ühendatud tantsijad. oli võimalus konnata kõikidel korrustel, jälgida toimekate vanameeste tegemisi, röstida endale leiba, küpsetada vahvleid, mõelda mõtteid ning ülimalt toredat aega hävida. nii lihtsate vahenditega nii palju - ja nii head. imetlusväärne.
nüüd ootan ma kirju, lähen kutsavusserdisega õue ning hakkan siis ehk sööma. igavusest. ei, laiskusest. muidugi.
viiuldasin kell 22:45
20 detsember 2002
ja saadan kõik seenele, kes tahavad teada, mis see on, sest ma mõistan ise veel vähem. aga homme - HETERO JÕULUKONTSERT! Ujula 1a kell 16:00 (vist), nii et rahvas, tulge m'i vaatama, ma tantsin ja tantsin ja tantsin...
viiuldasin kell 21:34
viiuldasin kell 21:34
if you still want me, come and claim me. quick.
see ei ole lihtsalt võimalik, kui väsinud ma olen. see väsimus vajus mulle peale sellest hetkest, kui sain iga keharakuga aru, et mul hakkas vaheaeg. TAMi ja TANi kontserdil valmistas laval laulvale issile palju nalja, kuidas mu pea ikka tonksti! ja tonksti! otsast ära kukkus. ja rait sarjas, kes mu kõrval istus, võis lõbu tunda. nüüd ootab mind voodi, mind ootab jumalik uneaeg ja ma ei viitsi sõnagi teile rääkida jõuluballist. no olgu, paar lauset ju võib - mu oli tore, aga h oli õnnetu. kahju, et kõigil ei saa korraga hea olla. praegu on see hetk, kus jõulud tunduvad mulle pisut üksildased ja vaheaeg pisut pikk. aga ehk läheb üle.
Kadri Roos:
kui sa hingad
minu hinge
palun ära
hinga kaua
minu hing
on teinud ringe
ymber teadmatuse haua
minu hing on
olnud haige
saanud petta
päikest näinud
aga syda
see on kaine
veest ja tulest
läbi käinud...
viiuldasin kell 21:29
see ei ole lihtsalt võimalik, kui väsinud ma olen. see väsimus vajus mulle peale sellest hetkest, kui sain iga keharakuga aru, et mul hakkas vaheaeg. TAMi ja TANi kontserdil valmistas laval laulvale issile palju nalja, kuidas mu pea ikka tonksti! ja tonksti! otsast ära kukkus. ja rait sarjas, kes mu kõrval istus, võis lõbu tunda. nüüd ootab mind voodi, mind ootab jumalik uneaeg ja ma ei viitsi sõnagi teile rääkida jõuluballist. no olgu, paar lauset ju võib - mu oli tore, aga h oli õnnetu. kahju, et kõigil ei saa korraga hea olla. praegu on see hetk, kus jõulud tunduvad mulle pisut üksildased ja vaheaeg pisut pikk. aga ehk läheb üle.
Kadri Roos:
kui sa hingad
minu hinge
palun ära
hinga kaua
minu hing
on teinud ringe
ymber teadmatuse haua
minu hing on
olnud haige
saanud petta
päikest näinud
aga syda
see on kaine
veest ja tulest
läbi käinud...
viiuldasin kell 21:29
- Sa pidid rääkima. No räägi siis.
vaikus
Nii palju oleks öelda. seda ja seda ja... seda. ja siis tuleks hüüda seda ja rääkida sellest ja pisut seletadagi. ja siis suudelda ja edasi rääkida. ja siis kõneleda neist teistest asjust, neist ebaolulisest. aga praegu on kõik niinii oluline.
- Häid jõule.
mitmetähenduslik vaikus
aga ma tahan veel kuulda su sõnu, su mõtteid, su häält. natukenegi. ei, ma ei lähe veel, ma pean ju ometigi siin olema. ei pea. pean. ei pea. tahan. tahan. aga lähen.
viiuldasin kell 21:02
vaikus
Nii palju oleks öelda. seda ja seda ja... seda. ja siis tuleks hüüda seda ja rääkida sellest ja pisut seletadagi. ja siis suudelda ja edasi rääkida. ja siis kõneleda neist teistest asjust, neist ebaolulisest. aga praegu on kõik niinii oluline.
- Häid jõule.
mitmetähenduslik vaikus
aga ma tahan veel kuulda su sõnu, su mõtteid, su häält. natukenegi. ei, ma ei lähe veel, ma pean ju ometigi siin olema. ei pea. pean. ei pea. tahan. tahan. aga lähen.
viiuldasin kell 21:02
19 detsember 2002
if you want me come and claim me
täna ära kooli jõuluballile (enne veel õpsi kingitus - soeng - mikriproov - segakoori proov), peale seda läheme ehk klassikaaslastega kuskile istuma. wilde kõlab kenasti, mina tahaks küll pange, aga ma pole veel suutnud neid selle võlusid maitsma õpetada. näisnäis, toredat õhtut kõigile.
viiuldasin kell 14:19
täna ära kooli jõuluballile (enne veel õpsi kingitus - soeng - mikriproov - segakoori proov), peale seda läheme ehk klassikaaslastega kuskile istuma. wilde kõlab kenasti, mina tahaks küll pange, aga ma pole veel suutnud neid selle võlusid maitsma õpetada. näisnäis, toredat õhtut kõigile.
viiuldasin kell 14:19
18 detsember 2002
niih. jälle pisut korda saadetud ja pisut korda saatmata jäetud. nüüd ootab mind eesti kirjandus aastatel 1905-1940 ja ma olen üks väike õnneseen küll, kui ma peaks sellega homme hakkama saama. kui ma üldse millegagi peaks homme hakkama saama, sellest tuleb üks paras pähkel päev.
siis virgusin ja lummutised kadusid kõik
hiir nurgas näris seina ja kiisu nurru lõi...
viiuldasin kell 22:32
siis virgusin ja lummutised kadusid kõik
hiir nurgas näris seina ja kiisu nurru lõi...
viiuldasin kell 22:32
üritan kodukale pisut kosmeetilist kohendust teha, nii et seal suht midagi praegu ei tööta. ja ma leidsin endale kaubamajast enamvähem sobivad püksid! aga ikkagi pole mul veel martinile kingitust (selline lõbus asi nagu loosipakk) ja õpsile ammugi mitte. ja ma ei tea sedagi, kas mulle homme keegi soengut teeb või mitte. nii et lõbu laialt.
küll aga avastasin ma kohkumusega, kui halb võib keegi olla. nii enda kui teiste vastu. ma tean, et ma teen praegu midagi üleliigset, teen täiesti oma põhimõtete vastu ja teen nii, et ma tean tulemust juba ette. lõpuks saab ikkagi keegi haiget, praegu tundub see olevat mitte mina. aga mida ma üldse tean või tahan? essugi ma ei tea, ma tean, et mul on vahepeal hea olla ja vahepeal halb olla ja kuna mulle meeldib rohkem siis, kui on hea, siis ei kohku ma tagasi millestki oma teel. aga miks siis on inimesed nii üllatavad? ma õpin neid tundma ja nad osutuvad kümneid kordi enamateks kui esmapilgul. ja kuidas sa siis neist jällegi lahti ütled? veel vähema tean ma seda, mida ma tahan. aga võibolla taandub siin asi siiasamma - ma tahan, et mul oleks hea. lõppude lõpuks tahavad nii ju kõik, miks ma teistsugune peaks olema. rumal küsimus. loomulikult peaks ma mina ise olema.
kurk on ikka valus. ahjaa - ma hakkan staaristuma. katrini soovil esineme juhaniga pisut teise lauluga jõuluballil, kui mul vähegi häält peaks jätkuma.
iseenesest vahva ju.
viiuldasin kell 19:22
küll aga avastasin ma kohkumusega, kui halb võib keegi olla. nii enda kui teiste vastu. ma tean, et ma teen praegu midagi üleliigset, teen täiesti oma põhimõtete vastu ja teen nii, et ma tean tulemust juba ette. lõpuks saab ikkagi keegi haiget, praegu tundub see olevat mitte mina. aga mida ma üldse tean või tahan? essugi ma ei tea, ma tean, et mul on vahepeal hea olla ja vahepeal halb olla ja kuna mulle meeldib rohkem siis, kui on hea, siis ei kohku ma tagasi millestki oma teel. aga miks siis on inimesed nii üllatavad? ma õpin neid tundma ja nad osutuvad kümneid kordi enamateks kui esmapilgul. ja kuidas sa siis neist jällegi lahti ütled? veel vähema tean ma seda, mida ma tahan. aga võibolla taandub siin asi siiasamma - ma tahan, et mul oleks hea. lõppude lõpuks tahavad nii ju kõik, miks ma teistsugune peaks olema. rumal küsimus. loomulikult peaks ma mina ise olema.
kurk on ikka valus. ahjaa - ma hakkan staaristuma. katrini soovil esineme juhaniga pisut teise lauluga jõuluballil, kui mul vähegi häält peaks jätkuma.
iseenesest vahva ju.
viiuldasin kell 19:22
17 detsember 2002
einolahe. lesis otsas jah. f*** tha lõunauinak, ärkasin hommikul kell kuus ja taipasin, et lisaks trenni mahamagamisele jäi mul ka kõik õppimata. ja see pole naljakas, sest on üks nädal aastas, kui oleksin pidanud õppima hakkama. aaarghh f*** tha õppimine.
Ma pean kahe päevaga minetama oma kõige hullema kompleksi: st laulmisekartuse. nimelt esitavad j (kitarr) ja mina (laul) reedesel aktusel mingi luuletusejubina ja louis armstrongi "what a wonderful worldi", nii et tegime täna 3h proovi ja nüüd olen suurtes muredes. ma ei saa aru - olen veetnud poole oma elust lavadel, aga rambipalavik ikka nii kõrge! ma olen jube häbelik tüüp, aga keegi ei usu seda - täna nad naersid selle üle. aga ma võin ju olla mingi aktivist ja muidu poosetaja ja toppida oma nina igale poole ja püüda õpsidele vahelduseks oma mõtteid sisse sööta, aga tegelikult olen ma ikkagi tohutult häbelik. nii et kokkuvõttes saab reedel nalja. aga j mängib hästi, oikuihästi, ning ma armastan kitarriste...
valge maja teatas t2na et ameerika poliitikas valitsevad edasi v2rdjad ja ei anna kellegile v6imalust vastupidist v2ita. lisaks n6utakse j2rgmise aasta kaitsekulutuste eelarveks n6uda sisse 2se maailmas6ja ajal saksamaa ja jaapani vastases v6itluses kulutatud raha boliivialt. ja iraagi vastase aktsiooni treenimiseks soovitakse kasutada eesti 6huruumi ja setu pension2re. bns.
ma mõnikord ei märka seda, aga enamuse ajast ma armastan oma vendi.
viiuldasin kell 22:04
Ma pean kahe päevaga minetama oma kõige hullema kompleksi: st laulmisekartuse. nimelt esitavad j (kitarr) ja mina (laul) reedesel aktusel mingi luuletusejubina ja louis armstrongi "what a wonderful worldi", nii et tegime täna 3h proovi ja nüüd olen suurtes muredes. ma ei saa aru - olen veetnud poole oma elust lavadel, aga rambipalavik ikka nii kõrge! ma olen jube häbelik tüüp, aga keegi ei usu seda - täna nad naersid selle üle. aga ma võin ju olla mingi aktivist ja muidu poosetaja ja toppida oma nina igale poole ja püüda õpsidele vahelduseks oma mõtteid sisse sööta, aga tegelikult olen ma ikkagi tohutult häbelik. nii et kokkuvõttes saab reedel nalja. aga j mängib hästi, oikuihästi, ning ma armastan kitarriste...
valge maja teatas t2na et ameerika poliitikas valitsevad edasi v2rdjad ja ei anna kellegile v6imalust vastupidist v2ita. lisaks n6utakse j2rgmise aasta kaitsekulutuste eelarveks n6uda sisse 2se maailmas6ja ajal saksamaa ja jaapani vastases v6itluses kulutatud raha boliivialt. ja iraagi vastase aktsiooni treenimiseks soovitakse kasutada eesti 6huruumi ja setu pension2re. bns.
ma mõnikord ei märka seda, aga enamuse ajast ma armastan oma vendi.
viiuldasin kell 22:04
16 detsember 2002
aikrt vahele jäin. kõigepealt avastas mu erki, kes saatis mulle kirja, mis pani mind millegipärast toolilt püsti kargama ja mu ema uudishimulikult arvuti juurde jooksma. ta kirjas polnud midagi, mida ma poleks enne teadnud, aga just see oligi nii lummav. tekitas sellise uhke tunde - on ikkagi neid, kes mõtlevad samamoodi nagu mina! nii et pole ma nii ainuhull siin midagi... aga tegelikult olin ma ikkagi parajas shokis, et keegi loeb ja mõtleb kaasa. ja ta lohutas mind, et tantsust (ja poistest) rääkimine polegi nii hull :)
no ja siis sõitis siimpoiss piltlikult trammiga puusse ja nüüd on oodata mingit tähesadu. ma ei tea ise ka, mida ma selle lausega mõtlesin, fakt on see, et ma peaksin rakendama oma olematut enesetsensuuri. jah, tõepoolest peaksin, aga vat ei rakenda, sest kuigi ma otsustan mitte arutleda seksist, vähemasti püüan ma julgelt kõigest muust ümbritsevast rääkida, olgu nendeks või siimu kaasbloggerid, kellelt mul on nüüd suur võimalus peksa saada. ahjaa, alustab vist vahur, sest ta ei lepi oma vahurlikkusega. või siis on tal sügavalt savi.
ja eila oli siimu sünna ja täna on kadri oma ning väikeõena püüan ma neile kingi asemel lihtsalt armas olla. mmmm. raske ülesanne. ma tahan üldse praegu kõigile armas olla.
kazam!
viiuldasin kell 16:33
no ja siis sõitis siimpoiss piltlikult trammiga puusse ja nüüd on oodata mingit tähesadu. ma ei tea ise ka, mida ma selle lausega mõtlesin, fakt on see, et ma peaksin rakendama oma olematut enesetsensuuri. jah, tõepoolest peaksin, aga vat ei rakenda, sest kuigi ma otsustan mitte arutleda seksist, vähemasti püüan ma julgelt kõigest muust ümbritsevast rääkida, olgu nendeks või siimu kaasbloggerid, kellelt mul on nüüd suur võimalus peksa saada. ahjaa, alustab vist vahur, sest ta ei lepi oma vahurlikkusega. või siis on tal sügavalt savi.
ja eila oli siimu sünna ja täna on kadri oma ning väikeõena püüan ma neile kingi asemel lihtsalt armas olla. mmmm. raske ülesanne. ma tahan üldse praegu kõigile armas olla.
kazam!
viiuldasin kell 16:33
ma kirjutasin eile kaks tundi uut sissekannet, see rääkis mu nädalavahetusest, mu mõtetest, tunnetest, püüdis olla üheaegselt naljakas ja filosoofiline ning oli üldse üks igatpidi suurepärane mammutsissekanne. no ja see loomulikult kustus ära. ma teadsin seda ette ja kopisin selle ära ja kõik, aga saatuse vastu ei saa. nii et nüüd te ei teagi, kuidas ma olin üleval 42 tundi järjest; kuidas ma püüdsin reedel koolis vilistlasturniiril purjus noorte-vanadega hakkama saada ja võimalikult palju raha neilt välja pressida ning kuidas teised samal ajal decartes'is tundide kaupa proovi tegid; kuidas me siis kuskil kahe paiku edasi poolde kuute suundusime ja seal viiekesi kella neljani filosofeerida püüdsime; kuidas ma seejärel kodus hommikutundideni kostüüme õmblesin; kuidas ma tormasin decartes'i proovidesse, seejärel koolist vilturniirilt jälle läbi ja edasi ujulasse kitarriproovi; kuidas ema mu järjekordselt oma hindamatu nõu ja jõuga välja aitas, nii et kostüümid õigeks ajaks valmis said; kuidas me ootasime oma esinemist decartes'i jõulukabareel, mis võeti vastu suurepäraselt ja õnnestus veel paremini ja andis meile võimaluse üheks õhtuks litsina käituda (kostüümid olid super!); kuidas h ja u mind kaks tundi truult autos ootasid, et mind viia linna, joota mulle neljas koopas linna parimat kohvi ja vaadata, kuidas ma uimasena segast juttu räägin; kuidas meiega seejärel ühinesid geisha ja r, nii et ma elasin üle vahva silmapilgu, mille jooksul pidin nägema nende muigel nägusid, kui laususin kurikuulsad sõnad "see on u", sest ma olen viimased pool aastat kõiki oma tuttavaid selle nimega kutsunud ja ei leia kuskil isegi alateadvuslikke põhjuseid (olgu, tegelikult leian küll, kui hästi otsin); kuidas h'le jäi mulje, et ma pöörasin u'le liiga vähe tähelepanu ja et r'ile ei meeldinud u; kuidas r arvas, et nad on hullult segav faktor ning kuidas mina ei osanud sellest kõigest midagi arvata, sest osad asjad on näilised, osad reaalsed, osad sisemised ja osad välised ja neil vahet teha on saatanlikult raske ning enamuse ajast püüdsin ma lihtsalt aimata, mida r parasjagu mõtleb, sest tema mõtted on vist vaat et kõige olulisemadki minu omade kõrval; kuidas ma hommikul ikkagi ärgata suutsin ning end ujulasse soenguid meisterdama vinnasin; kuidas ma avastasin, et mõne minuti jooksul olin ma ebamaiselt ilus, sest mu nahk oli kahvatu, selge ja õrn, mu huuled punetasid, mu silmad olid selged ja pilk klaar ja ma vaatasin need hetked peeglisse ja võin nüüd jälle paar aastat tavalisena edasi elada - ma mõtlen: mitu korda mõne aasta jooksul saab üldse ilus olla?; kuidas meie ajaloolise tantsu etendusel linnamuuseumis oli kaks vaatajat, kusjuures üks oli neist nagunii r, aga meil endil oli lõbus ja me tegime paljupalju harivaid pilte; kuidas meile vanemuisesse proovi minnes esimese inimesena raido vastu tuli ja me siis kramplikult trepi käsipuust kinni haarasime; kuidas seal vanemuises olid ühtäkki kohal absoluutselt kõik, keda hing ihaldas: kõik vanemuise balletikad ja tantsukad, viljandi, peda tantsukad ja juhendajad - oooo, juhendajad; kuidas oleg mulle tervitades naeratas; kuidas einar pikkamööda arvatavasti paljuütleva pilguga (ma ju lühinägelik) trepist alla kõndis; kuidas päär ja ajjar (TUHANDE NÄOGA MEES) mulle tsau ütlesid; kuidas me seal fuajees andrese jõulis-romantilise kitarrimängu saatel tantsisime kui ei iial varem ning kuidas r'i sõnade järgi tantsujumal rene ainuüksi mind vaadanud oli; kuidas me õhtu lõpuks atlantisesse oma kabaree-tantse sobitada püüdsime... ja ma seletasin sellest kõigest seal sissekandes põhjalikult ja toredalt ja nüüd jääte sellest kõigest ilma ja ei saa põhimõtteliselt millestki aru, sest see kõik on ju ni isiklik ja jupitatud ja segane.
aga need huuled, mida kellegi neljanda jaoks hoiti? jah, need huuled...
viiuldasin kell 16:14
aga need huuled, mida kellegi neljanda jaoks hoiti? jah, need huuled...
viiuldasin kell 16:14
13 detsember 2002
aga õige pea olen ma vastamisi minevikuga. ma mäletan seda aega mitmed aastad tagasi: ma elasin nagu lõputus õudusunenäos. ma mäletan kõiki värinaid (kuigi neid oli lugematul hulgal), ma mäletan kõiki kordi, kui mu süda meeletult peksles, kui veri mulle murdosa sekundi jooksul pähe lõi, kui jalad mind keeldusid kandmast ja mõistus lakkas olemast - kõik ainult selle tõttu, et nägin teda või kuulsin teda või mõtlesin talle. see lumm on ammu kadunud - mu mõistusega on kõik juba tükk aega nii korras, kui see minu puhul võimalik on, ning jaladki värisevad pigem lavakrambist. aga minevikus on kõik alles, need tunded võivad olla möödanik, aga nad on kord olnud reaalsed ja kehtivad ühe osana minu olemusest. võibolla on nii ka seetõttu, et vaid nii hirmnoorelt võib midagi sellist tunda, sest ei kunagi hiljem pole minuga midagi sellist lahti olnud. ma võisin vahepeal anda kellelegi oma südame ja keha ja hinge, ma võin selle kõigega praegu mingeid ohtlikke mänge mängida, ikkagi pole ma pärast seda enam kunagi niimoodi põlenud. kirg jah, kirg võib ju põletada, aga kuidas sai mind toona pimestada kirg, kui ma veel ei teadnudki, mis see on? aga kui oli kunagi keegi, kelle poole kogu mu olemus igal sekundil püüdis, oli see tema. ja ma ei kahetse, et sellest iial midagi ei saanud ning et me nüüd tavalised teretuttavad oleme. see tunne ei pruugigi mul meeles olla igavesti. aga vähemasti ma tean nüüd, mille poole inimene oma tunnetes tegelikult püüdlema peaks. pole siis ime, et maailmas on nii palju üksikuid...
viiuldasin kell 00:20
viiuldasin kell 00:20
ma ei tea. tunne on, nagu oleksin kummalises seisus. ah, keda ma kiddin - ma olengi kummalises seisus. kuidas saab näiliselt minna nii kaugele, samas kuskile jõudmata? kuidas saab sõnatult olla nii lähedal, kõnes aga - ma ei ütleks, et kaugel, vaid lihtsalt - tavatasemel?
inimesed on kogu sellest võrdõiguslikkuse- ja demokraatiajamast hoolimata erinevatel levelitel. sa vaatad mõnd paari ja leiad: no ta lihtsalt pole teda väärt, mitte midagi pole parata. ja asjad ongi siis nii. aga ma näen enda leveli inimesi ja olen imestuses, ma vaatan mõne muu leveli omi ning naeratan ja olen õnnelik ja ma kohtan siis mingeid kõrgema taseme inimesi ja olen hurmatud ja leian inspiratsiooni ning rahu. tänk gad der ar tous piipl. tahtsin tänase sissekande kirjutada inglise keeles, aga eneseusaldust napib. igal juhul huvitab mind too kadri. mida rohkem ma temast kuulen/teada saan, seda imetlusväärsemaks ta muutub. nii suurel hulgal, et ma ei taha enam ammugi temaga tuttavaks saada - äkki see lumm kaoks. aga äkki ei kaoks ning mul oleks hoopis juures üks kõrgema leveli inimhingedest? ja äkki jälle pole hea, kui neid liiga tõelisi inimesi liiga palju saab.
mul on üks halb komme - ma teen inimestele kingitusi, mis mulle endale liiga hingelähedased on. nagu geishale näiteks. ma kinkisin talle 17 luuletust: 12 haikut, neli tankat (ühel vist sattus sekka üks üleliigne rida, aga idee poolest oli ta ikkagi tanka) ja ühe vabavärsilise tüki. ma andsin talle selle täna kätte ja ta hakkas neid otsemaid lugema (minu hingevärinaist ja sisemistest sõimusõndest hoolimata) ja korraga eksisteerisin ma täiesti üleliigses maailmas. hei, kui ma annan end teile, võtke mind salaja, nii et mina ei märka. siis ei voola mu südamest õnne- ja häbipisaraid.
viiuldasin kell 00:08
inimesed on kogu sellest võrdõiguslikkuse- ja demokraatiajamast hoolimata erinevatel levelitel. sa vaatad mõnd paari ja leiad: no ta lihtsalt pole teda väärt, mitte midagi pole parata. ja asjad ongi siis nii. aga ma näen enda leveli inimesi ja olen imestuses, ma vaatan mõne muu leveli omi ning naeratan ja olen õnnelik ja ma kohtan siis mingeid kõrgema taseme inimesi ja olen hurmatud ja leian inspiratsiooni ning rahu. tänk gad der ar tous piipl. tahtsin tänase sissekande kirjutada inglise keeles, aga eneseusaldust napib. igal juhul huvitab mind too kadri. mida rohkem ma temast kuulen/teada saan, seda imetlusväärsemaks ta muutub. nii suurel hulgal, et ma ei taha enam ammugi temaga tuttavaks saada - äkki see lumm kaoks. aga äkki ei kaoks ning mul oleks hoopis juures üks kõrgema leveli inimhingedest? ja äkki jälle pole hea, kui neid liiga tõelisi inimesi liiga palju saab.
mul on üks halb komme - ma teen inimestele kingitusi, mis mulle endale liiga hingelähedased on. nagu geishale näiteks. ma kinkisin talle 17 luuletust: 12 haikut, neli tankat (ühel vist sattus sekka üks üleliigne rida, aga idee poolest oli ta ikkagi tanka) ja ühe vabavärsilise tüki. ma andsin talle selle täna kätte ja ta hakkas neid otsemaid lugema (minu hingevärinaist ja sisemistest sõimusõndest hoolimata) ja korraga eksisteerisin ma täiesti üleliigses maailmas. hei, kui ma annan end teile, võtke mind salaja, nii et mina ei märka. siis ei voola mu südamest õnne- ja häbipisaraid.
viiuldasin kell 00:08
12 detsember 2002
ai kael on valus. ai selg on valus. ai rinnalihased lõugavad valust. katsuge ise lasta ennast neli tundi ühtejutti mööda saali ringi tuuseldada. ehk siis tegime täna tango ühte raskeimast kohtadest, minu ja kahe poisi trio, kus mind muudkui tassitakse ja lennutatakse ja kokku on väga lahe... aga vastik oli ka, sest iga keharakuga tahtsin ma täna kooli. kuhu ma jõudnud olen, mina - ja kooli! aga tahtsin küll ja mul oli väga raske keskenduda ja asi võttis lõpuks ilmet ainult tänu r'i kindlameelsusele, nii et ta meil kokkuvõttes hetkegi istuda ei lasknud ja aitas mul selle koha ilusasti ära lahendada (mida ma olingi salamisi lootnud). nii et olen väga rahul ja r on väga kullatükk. seda ma muidugi talle ei ütle.
nüüd sai aeg mu kätte ja ma olen lootusetult ta lõugade vahel. homme hommikul mingid kontroll/järeltööd, mille tegemiseks olen teovõimetu. no vähemasti liiga loll. aga eks mingi hinde peale peab ära tegema. kella kolmest kuni keskööni olen vilistlasturniiril leti taga ja püüan järgmiseks päevaks mõttes ette valmistada (st et ümisen endamisi ja tõmblen pidevalt). laupäeval olen üheksast keskpäevani decartesis proovis, saan maha pooleteise uue tantsuga ja teen näo, nagu peakski kõik nii olema. ja mingil ajal õmblen 4 kostüümi. no ja siis lähen annetrenni, mis kestab ka hunnik aega. ja siis decartesi, soengud, kostüümid, närveldamised, asjad... ja hoplaa! lavale! taevas tule appi... ei, see pole ütlus, tõepoolest tule appi. no ja siis, kui olen elus, lähen ehk koju. vaatab veel seda asja. no ja siis pühapäeva hommikul ärkan surnuist üles, kihutan ujulasse, ehitan seal kümmekond soengut ja padavai linnamuuseumi esinema. sealt trenni, sealt vanemuisesse, kümme soengut ja - esinemine. siis vaatan huviga kolledzi omade klassikat, ehitan samal ajal veel 3 soengut ja atlantisesse - esinema. ja siis lähen koju ja kukun kooma ja väljun sealt umbes järgmise päeva ühiskonnaõpetuse kontrolltöö ajaks. ja siis hakkan edasi jälle normaalset elu elama, niipalju kui see minu puhul võimalik on. te võibolla ei usu, aga ma olen täis adneraliini ja särtsu ja indu selle kõigega hakkama saada ja üldse igatpidi kaifin siukest värki. kui ainult kael ja selg ja rinnalihased vähem valutaksid.
viiuldasin kell 16:22
nüüd sai aeg mu kätte ja ma olen lootusetult ta lõugade vahel. homme hommikul mingid kontroll/järeltööd, mille tegemiseks olen teovõimetu. no vähemasti liiga loll. aga eks mingi hinde peale peab ära tegema. kella kolmest kuni keskööni olen vilistlasturniiril leti taga ja püüan järgmiseks päevaks mõttes ette valmistada (st et ümisen endamisi ja tõmblen pidevalt). laupäeval olen üheksast keskpäevani decartesis proovis, saan maha pooleteise uue tantsuga ja teen näo, nagu peakski kõik nii olema. ja mingil ajal õmblen 4 kostüümi. no ja siis lähen annetrenni, mis kestab ka hunnik aega. ja siis decartesi, soengud, kostüümid, närveldamised, asjad... ja hoplaa! lavale! taevas tule appi... ei, see pole ütlus, tõepoolest tule appi. no ja siis, kui olen elus, lähen ehk koju. vaatab veel seda asja. no ja siis pühapäeva hommikul ärkan surnuist üles, kihutan ujulasse, ehitan seal kümmekond soengut ja padavai linnamuuseumi esinema. sealt trenni, sealt vanemuisesse, kümme soengut ja - esinemine. siis vaatan huviga kolledzi omade klassikat, ehitan samal ajal veel 3 soengut ja atlantisesse - esinema. ja siis lähen koju ja kukun kooma ja väljun sealt umbes järgmise päeva ühiskonnaõpetuse kontrolltöö ajaks. ja siis hakkan edasi jälle normaalset elu elama, niipalju kui see minu puhul võimalik on. te võibolla ei usu, aga ma olen täis adneraliini ja särtsu ja indu selle kõigega hakkama saada ja üldse igatpidi kaifin siukest värki. kui ainult kael ja selg ja rinnalihased vähem valutaksid.
viiuldasin kell 16:22
ja ma vaatasin korraga, et ühele nukukesele olen ma vist üsnagi südamesse pugenud. vahel nagu unustad ära ja siis äkki vaatad jälle: mina! ja mina! ikka ei lähe ma tal meelest maha, ikka olen siin mäluraasu peal jalgu kõlgutamas! ja siis on korraga nii soe ja kuum ja külm ja vahva olla, nagu jooks kokat või oleks armunud või miskit. samamoodi on vahel kirju lugedes. selline ei-ole-võimalik tunne. selline sulan-ära tunne. ei no viimasel ajal juhtub jah. aga tõsistest teemadest hoian ma end kohe heaga eemale, sest nii võib juhtuda asju, mis võiksid jääda juhtumata. õigemini: mida ma kardan lasta juhtuda. nii et ärme üldse mõtle, ärme isegi hooli, lihtsalt kõnnime vahetundides ringi ja mõtleme omi mõtteid...
viiuldasin kell 00:12
viiuldasin kell 00:12
umbes pooled asjad ei lähe absoluutselt nii, nagu nad peaksid minema. õnneks teine pool kuulab enamvähem sõna.
ma pidin eile või üleeile siin avaldama arvamust nende inimesehakatiste kohta, kellel ülemäära põhimõtteid on. neil tundub olevat ilus-kena-tore-piisav intelligents, aga samal ajal nad ei mõista, mis on vaja kirjakeelt! sest nagu PÕHIMÕTTELISELT huvitavad teda teised asjad ja miks peaks ta gümnaasiumis (mis on ikkagi majanduskallakuga) õppima eesti kirjanike elulugusid. või midagi sellist. üldse tahaks ma vahel mõne inimese oma PÕHIMÕTETEGA rulli keerata ja kiirpakendiga alaskale saata. see tolleks, ei maksa vist kasvatada endale kurjusekortse silmade vahele vaid teiste inimeste halbade iseloomujoonte tõttu.
aga täna ma olin ühtäkki õnnelik J tõttu. et nii tore, et mul on üks selline klassivend, kellele võib ausalt oma pahameele välja purtsatada, siis lamba näoga vabandama minna ja hiljem koos rõõmsalt lausa self-amusing'likult naerda. et kuidas see on? self amusement on selline, et hakkad iseenesest naerma ja naerad järjest rohkem ja rohkem ja rohkem, kuni oled lõpuks põrandal ja naerad ikka edasi.
samal ajal olen ma kuidagi kummalises seisus, sest ma olen sageli mõtlik ja tõsine, siis jälle kelm ja käbe, kogu aeg nagu ootaks midagi ja samal ajal on kõigest kõrini. tegelikult ma natuke aiman, mis mul viga on: põnevus närib, mis muud. igal juhul homme ma kooli ei lähe (mis mul lollil sinna kirjanduse kontrolltööle ajurakke tapma minna), lähen hoopis tantsima ja natuke põen. mitut asja.
viiuldasin kell 00:01
ma pidin eile või üleeile siin avaldama arvamust nende inimesehakatiste kohta, kellel ülemäära põhimõtteid on. neil tundub olevat ilus-kena-tore-piisav intelligents, aga samal ajal nad ei mõista, mis on vaja kirjakeelt! sest nagu PÕHIMÕTTELISELT huvitavad teda teised asjad ja miks peaks ta gümnaasiumis (mis on ikkagi majanduskallakuga) õppima eesti kirjanike elulugusid. või midagi sellist. üldse tahaks ma vahel mõne inimese oma PÕHIMÕTETEGA rulli keerata ja kiirpakendiga alaskale saata. see tolleks, ei maksa vist kasvatada endale kurjusekortse silmade vahele vaid teiste inimeste halbade iseloomujoonte tõttu.
aga täna ma olin ühtäkki õnnelik J tõttu. et nii tore, et mul on üks selline klassivend, kellele võib ausalt oma pahameele välja purtsatada, siis lamba näoga vabandama minna ja hiljem koos rõõmsalt lausa self-amusing'likult naerda. et kuidas see on? self amusement on selline, et hakkad iseenesest naerma ja naerad järjest rohkem ja rohkem ja rohkem, kuni oled lõpuks põrandal ja naerad ikka edasi.
samal ajal olen ma kuidagi kummalises seisus, sest ma olen sageli mõtlik ja tõsine, siis jälle kelm ja käbe, kogu aeg nagu ootaks midagi ja samal ajal on kõigest kõrini. tegelikult ma natuke aiman, mis mul viga on: põnevus närib, mis muud. igal juhul homme ma kooli ei lähe (mis mul lollil sinna kirjanduse kontrolltööle ajurakke tapma minna), lähen hoopis tantsima ja natuke põen. mitut asja.
viiuldasin kell 00:01
10 detsember 2002
nüüd olen jälle pätt olnud. uni, see suurim ajaraisk, vedas mu voodisse (ta on viimasel ajal olnud ainuke, kes seda teeb - jess) ja nii ma siis põõnasin. ja siis ärkasin õnnelikult üles ja meisterdasin annele sünnipäevakingituse ja nüüd tuli meelde, et pean geishale sama tegema. fakt on see, et päeval sai jälle lauldud ja tundides viibitud, aga see kõik ei üllata enam kedagi. ent ma saan trenni! ma saan trennitrennitrenni, mind ootab vaimustav õhtu täis tantsu, muusikat ja kõige toredamaid inimesi maamuna peal ja nad kõik hoolivad minust vist peaaegu sama palju, kui mina neist hoolin. ma loodan. igal juhul on seda siis vägaväga palju. nii hea, et kell alati nii kiirelt läheb, põrgu see vananemine, iga elatud hetk on ju vahva, peab olema puruloll, et seda mitte märgata. aga mul on üks haldjas, kes räägib, et ta on üksi, ja niiväga kui ma ka tahaks tema üksindust leevendada, ei saa ma sellega vist kunagi pihta hakatud. sest mõned hetked libisevad käest ja nende järele haarata on liiga hilja, kui väga ma seda ka ei tahaks...
viiuldasin kell 17:55
viiuldasin kell 17:55
09 detsember 2002
aga kui nüüd päevast midagi mainida, siis kool oli jama (ma ei saa lisada kõlksu "nagu ikka", sest mulle pole kool kunagi kuigi jama, kuna seal käivad nii hullud inimesed) ja peale kooli toimus salemi kirikus kolmapäevase konsterdi proov. ja siis olin ma nii kurnatud, et ronisin koju, vinnasin end voodisse ja magasin praeguseni. ahjaa, eilsest on keha piisavalt afääris, et oleksin enne vabalt toolilt alla kukkunud. niisama lambist. küll aga puudusin ma trennist ja seetõttu on tükk küljest ära ja nüüd olen sunnitud õhtul (ee... öösel?) lihastrenni tegema või lihtsalt mööda tuba ringi kargama. Aga uskuge mind, täna olen tubli, täna ma õpin, tõepoolest, täna ongi see päev...
viiuldasin kell 21:27
viiuldasin kell 21:27
ja peale telleri ja peale kõige sealleiduva ülelugemist sattusin mõtlema blogide peale. et mul on ju ka juba paar päeva olnud ja puha. fakt on see, et avalikkusesse ei ole ma julgenud seda üles riputada, sest kahtlen selle potensiaalis. no läbilöögivõimes. no misasja sa loed neid 17 aastasi mõttekesi, mis räägivad enamasti tantsust või poistest? mul ei ole mingit sügavat maailmavaadet, mida ma suudaks kõikidele põnevalt kirjeldada, ma ei oska arutleda isegi tänapäeva untsuläinud maailma või sealsete sündmuste üle ja blablabla... isiklikult mulle meeldib kert, sest ta on nii kuratlikult noor (ma arvan, et 12 klass nagu allakirjutanugi), tal on kuratlikult hea inglise keel ja ta kirjutab kuratlikult hästi. ahjaa, ja pealegi armastab ta tõsiselt oma tüdrukut. tari-krahv, kaks elujanus (või lihtsalt janus) bloggerit jäävad silma oma vahurliku maailmavaenu ja -irooniaga, mida võib lugeda ja irvitada ja mõtelda, et jutt jumala õige. andrit ja kalmerit loen puhthuvist, sest on nad ju ikkagi siimu ammused sõbrad. esimene neist kirjutab ajakirjandusliku südikuse ja keelega, teine tundub teistsugusem, tabamatum... ja varem lugesin liisat, ent nüüd pole seda ammu teinud, sest ma ei suutnud toona orienteeruda tema maailmas, kuna see oli minu omast nii kaugel ja nii huvitav ja nii kreisi. ja teisi ma ei loe lihtsalt selle tõttu, et pole sinna millegipärast kunagi läinud, aga kindlasti on need ka jube huvitavad. siimu vastu muidugi ei saa, siim on nagu kõigi nende sõlmpunkt või selline kese või asi. kas ma räägin liiga segaselt? igatahes saate kõiki neid inimesi tundma õppida sealtsamast teller.diip.ee'st.
noh ühesõnaga mõtlesin siin neid enesekriitilisi mõtteid ja sattusin ühele päris uuele leheküljele, mis kuulub Ma parimale sõbrannale Kadrile ja sain korraga päris palju indu. kellelegi peavad mu mõtted ju korda minema. kui sa tantsid, siis on saalis alati üks inimene, kellele sa tegelikult tantsid. ainult üks. lugemisega peab ju vähemalt samamoodi olema. nii et kui olen pisut julgust kogunud, saadan selle lehe võibolla avalikuks. või mis teie arvate?
viiuldasin kell 21:21
noh ühesõnaga mõtlesin siin neid enesekriitilisi mõtteid ja sattusin ühele päris uuele leheküljele, mis kuulub Ma parimale sõbrannale Kadrile ja sain korraga päris palju indu. kellelegi peavad mu mõtted ju korda minema. kui sa tantsid, siis on saalis alati üks inimene, kellele sa tegelikult tantsid. ainult üks. lugemisega peab ju vähemalt samamoodi olema. nii et kui olen pisut julgust kogunud, saadan selle lehe võibolla avalikuks. või mis teie arvate?
viiuldasin kell 21:21
08 detsember 2002
oo. Ma on jälle midagi uut moodustanud. see on väga vahva, aga seda saab üsna lühikest aega nautida, sest perekond tahab mind oma tuppa teisaldada. üldiselt elasin täna üle kogu oma senise elu kõige raskemad hetked - ja jäin ellu! tänulik olen neile, kes ei tulnud seda võistlust vaatama, teiste ees on lihtsalt piinlik. no saime teise koha, saime jah. mis siis. poisid ju olid esimeses nii kindlad ja see rikubki kõik ära, õigemini sellepärast nad ongi nüüd nii nördinud - ja loomulikult minu üle. aga ikkagi oli kummaline kuidas terve 50 meetrit - mu elu pikim tee, mu elu venivaim hetk - vasardas peas: vaid jõuda selle ootel kehani seal eemal, vaid jõuda sinnani ja kõik on kohe korras, vaid sirutada oma käsi ja ma saan siit minema... ja see ootel keha oli nii ideaalne, kuivõrd see üldse reaalne on. ahjaa, A mainis mulle, et olen peaaegu ta ideaalkaaslane. nüüd ihun ma sellele "peaaegule" hammast. aga täna raekoja platsis laulda oli väga ilus, küünlad, lumi, asjad, kõik. soojad mõtted tungisid põue. minul aga on käsil nädal, millal m ei saa kordagi hinge tõmmata ja nii optimistlik, kui ma oskangi olla, siiski olen ma kuratlikult murelik.
viiuldasin kell 21:22
viiuldasin kell 21:22
trampampaa-rampampaa. treffneri ball osutus üle ootuste vaimustavaks, kuigi mina paistsin seda isegi rohkem nautivat kui A. omamoodi oli see muidugi nagu peaproov meie kooli ballile, mis omakorda peaks olema eelprooviks 100 päeva ballile. ma ei tea veel, kellega ma küll sinna lähen. aga kokkuvõttes satun sel aastal kolmele ballile, ühele jõulukabareele, ühele firma jõulupeole, ühele ühenduse jõulupeole ja igale poole mujale praeguste arvestuste järgi. vahva. aga ma olin piisavalt totter, et käisin hommikul ujumas ja nii oli õhtu otsa klooriveest kipitavate ja verd täis valgunud silmadega. ja treffneristid arvavad, et ma käin A-ga, kommertsi arvates on mul U-ga kuumad suhted, ning paar inimest arvavad veel osasid asju, aga mina jätan oma huuled kellelegi neljandale, hoian paljusid oma südames ja just sellepärast ei kingi seda kellelegi. teen ma valesti? ma ei ole leidnud kedagi, kes mulle 100% meeldiks. võibolla ma valetan, aga sel juhul olid lihtsalt asjaolud valed. ai, aga ikkagi olen ma sellises seisus, et mul on tõsiselt kõrini kõigist peale tantsuinimeste ja veel mõne kullakese. nii et don't piss me off, you bastards. nagu näha, on öö, madli on väsinud ja tõsiselt endast väljas, sest mõne tunni pärast hakkavad suremist... ptüi, ujumisvõistlused. kahju, et ei saa niisama lambist tulla, näha, võita...
viiuldasin kell 01:15
viiuldasin kell 01:15
07 detsember 2002
ohoo. täna siis käisid kümme tartu hullu kaheksal rattal tallinnas ja see oli väga mittehariv päev. vähemalt nägi suur k, kui kirev võib issanda loomaaed olla. mina aga käisin tantsutarvete poes pronksi tänaval ja rikastusin oma esimeste tantsukingade ja sääriste võrra ja olin ülejäänud ajast seitsmendas taevas. ja need, kes teavad kõike, elavad küll mõnel teisel planeedil kui mina.
siiski ei saa jätta kordamast, kui tore võib üks nele olla.
viiuldasin kell 00:13
siiski ei saa jätta kordamast, kui tore võib üks nele olla.
viiuldasin kell 00:13
05 detsember 2002
mind ootab vahelduseks tants. mind ootab tants ja tants ja tants ja tants ja järgmisel nädalavahetusel ootab mind NELI ESINEMIST. minu teada on see rekord. tegelikult saab siis üldse nalja: alustuseks olen reedel järgmise päeva varaste hommikutundideni vilistlasturniiril letis müüjaks ja promillide kantseldajaks (ma pean ju Marilini kuidagi selle eest tänama, et ta mulle ballikleiti laenas). siis mõne tunni pärast laupäeva hommikul algavad meil kabaree-proovid, siis Decartes'is jõulukabareel, siis laval, laval, lõpuks ometi... siis kuskil öösel koju, hommikul vara ujulasse soenguid tegema, siis Linnamuuseumis ajaloolise etendus, siis mingid proovid, siis Vanemuises valgre etendus, siis padavai Atlantisesse ja kabaree etendus... ja ma olen istunud päev otsa jõllis silmadega ja mõelnud, kuidas ma hakkama saan. kostüümide ja pühapäevase ujumisvõistluse ja kõigega. naerma ajab mind aga see, et kõik arvavad end teadvat rohkem kui neil üldse aimu on. see kuidas nad sügelevad - kas nende vahel ikka on midagi? ja kas nende vahel juba nüüd on midagi? ja ninnunännu... mina aga sõidan seenele (tegelikult küll homme pealinna) ja leian, et las nad ullikesed mõtlevad omi mõtteid, minu pealuu sisse nad õnneks tungida ei saa ja nii ei oska nad aimatagi, mis hullud mõtted seal tegelikult peituvad... aga elu on mäng ja meie oleme mängurid ja mäng on meelelahutuseks ja ühesõnaga elu on meelelahutus, sellega olen ma 100% nõus.
viiuldasin kell 17:51
viiuldasin kell 17:51
04 detsember 2002
ma olen täna sõnatu. põhjuseks ei ole see, et mul oli viis tundi segakoori proov ja nüüd pole mul häält. põhjuseks pole ka see, et ma elasin täna üle viis tundi mudilas-, laste- ja poistekoori möllu. põhjuseks ei ole see, et ma suutsin tervelt koju jõuda kolm tundi kestnud kabareeproovist ja et ma tegin ära sajandi suurima ajaloo töö. põhjuseks ei ole see, et ma nägin oma onutütardest pilte, mis ületavad oma ilult kõik varemnähtu. tehke, mis tahate, aga põhjuseks ei ole homne saksa keele töö ja "nimed marmortahvlil" vastamine ning isegi see mitte, et täna jälle aigariga proovi saime teha.
mine tea, milles siis põhjus on. mina küll ei tea. aga seda, mis ma täna korda olen saatnud, ei viitsi ma küll teile ümber jutustama hakata.
viiuldasin kell 23:48
mine tea, milles siis põhjus on. mina küll ei tea. aga seda, mis ma täna korda olen saatnud, ei viitsi ma küll teile ümber jutustama hakata.
viiuldasin kell 23:48
kujundas: maali
