See nädalavahetus oli raskem, keegi ei märganud, kuidas see juhtus, aga korraga hakkas kõigil valus. Mina ka ei märganud ja nüüd on mu reite sisekülgede asemel okastraat.

Teistel ei tundunud olevat eriti parem.
Mis seal ikka, võin ühendada seda valu oma emo-hetkedega ja nautida sellest tulevat elamise tunnet. Ei pea veenide kallale minema.

Pisike oli vapralt meiega, vahel heitis küll minu poole heitunud pilke, ent ei kadunud ära, jäi lõpuni. Ma olin nii õnnelik. Blondie käis korraks läbi, ta nägu kumas nagu skulptuuridel (seda laadi värvid ja jooned, mis mind jõllitama panevad, nagu ma hiljem märkasin), ent ma ei saanud seda pildile. Üritasin liiga vähe ja kaart oli ammu täis. Ta kadus peagi ja ma ei saanud nendega eriti rääkida, aga neil olidki omad jutud. Ikkagi igatsen nende poole minna, nad teevad head pastat, neil on lahedad tassid ja neid on huvitav kuulata.

L käis ja kukutas põlve ära. Out of nowhere, lihtsalt niisama ja ma ei saa aru, ma ei saa üldse aru, millest talle sellised või teistsugused asjad tulevad, või miks. Mõne puhul ma nagu saan aru... Nii palju jäi temaga tantsimata. Bollocks.

Ja Geisha tegigi meile Arenali, jumalik, midagi ei tulnud välja, see polnud oluline, nii huvitav oli taas tegeleda millegi kiire ja võimatuga, Jüri tuli meelde ja kõik muusikalid ja üldse nö profiks olemine.

Mul on usku paremaks saamisesse.

viiuldasin kell 23:49