31 mai 2003
einojah.
vahur vaatab blade II-te. "kas see tshikk on siis vamp või mitte?" küsisin talt. ja ta vastas: "tal on ju rinnad. vampiiridel ei ole rindu."
geisha tegi koduka! seal on küll enamus hoopis väikse maarja pilte, aga mis tost. ta tegi blogi peale selle! seal on küll mõned armsad komaveakesed ja ainult kaks sissekannet, aga ometi kord nägi ilmavalgust üks blog, kus hakatakse rääkima tantsust arvatavasti veel rohkem kui minu omas. milline õndsus.
aaaa. blade murdis just kollil käe ära. mul see küll nii lihtsalt ei käiks. õigemini minu käe murdmine käiks veel lihtsamalt, aga mina nii lihtsalt ei murraks. lihtsalt. :)
ja kuulge kui vampiiridel suremisel nii head valgustajad on, tahan mina ka.
ühesõnaga tegelikult tahtsin ma hoopis tantsust rääkida. ma kõmpisin vist eile atlantisest koju (ma ei läinud sinna vabatahtlikult - mul oli esinemine) ja mõtlesin, et kas inimestel juba kõrini ei ole sellest, milline fanatt ma olen. et blogis arutan mingeid tantsuasju, sõpradega räägin mingeid tantsuasju, tänavatel ja värkidel tantsin. siim korraldab pläskutulistamisvõistluse - ja mida teen mina? loomulikult võtan käputäie tantsijaid ja lasen neil seal karelda, selle asemel et normaalseid pilte teha. kaidi küsib juba igal nädalavahetusel, et kas mul kuskil jälle mingi kargamine tuleb. ja ükskõik, kus ma ka ei oleks, ma olen trennis. jne. teine asi, mis ma mõtlesin, oli see, et kuigi ma püüdsin neid vältida, räägin ma ikkagi lihtlausetega, kui loll ma niiviisi krahvile (tarile?) ei tunduks. kirjanditesse ma võin neile meetriseid lauseid toppida, aga siia tahan ma natukenegi selgust.
naerumürin.
käisin täna "cassandrat" vaatamas, niisiis. iseenesest oli jube hea (vahepala vahuriga: MADLI! - mis on? - SÖÖMA!) ja tehniliset on estonia vanemuisest peajagu üle ja sergei upkin ning vladimir a. võitsid täega südamed, ainult stoori oli natuke naljakas. kogu (itaalia) küla sattus lõpuks televiisori mõju alla ja siis tuli üks ameeriklane ja röövis nad paljaks - sõna otseses mõttes! nii et naistel oli pisut rohkem riideid seljas, aga mehed lösutasid valgete (pungis) aluspükste väel oma toolidel etenduse lõpuni ja ma olin sellest täiesti võlutud. lihtsalt stseenist kui sellisest ja selle (rohekast) maagiast. judinad. minge kõik vaatama. lõpuks julgeb peategelane oma hullusärgist vabaneda ja televiisori välja lülitada! tegelikult oli see ikka hea ballett, arvake nüüd sellest, mis tahate.
ogedi, homme siis "igaviku meele" esietendus kontserdimajas kell 19:00. minu viimane esietendus heteros arvatavasti (lähima paari aasta jooksul vähemalt), nii et kurb. sellepärast ma rohkem midagi ei räägigi.
viiuldasin kell 22:43
vahur vaatab blade II-te. "kas see tshikk on siis vamp või mitte?" küsisin talt. ja ta vastas: "tal on ju rinnad. vampiiridel ei ole rindu."
geisha tegi koduka! seal on küll enamus hoopis väikse maarja pilte, aga mis tost. ta tegi blogi peale selle! seal on küll mõned armsad komaveakesed ja ainult kaks sissekannet, aga ometi kord nägi ilmavalgust üks blog, kus hakatakse rääkima tantsust arvatavasti veel rohkem kui minu omas. milline õndsus.
aaaa. blade murdis just kollil käe ära. mul see küll nii lihtsalt ei käiks. õigemini minu käe murdmine käiks veel lihtsamalt, aga mina nii lihtsalt ei murraks. lihtsalt. :)
ja kuulge kui vampiiridel suremisel nii head valgustajad on, tahan mina ka.
ühesõnaga tegelikult tahtsin ma hoopis tantsust rääkida. ma kõmpisin vist eile atlantisest koju (ma ei läinud sinna vabatahtlikult - mul oli esinemine) ja mõtlesin, et kas inimestel juba kõrini ei ole sellest, milline fanatt ma olen. et blogis arutan mingeid tantsuasju, sõpradega räägin mingeid tantsuasju, tänavatel ja värkidel tantsin. siim korraldab pläskutulistamisvõistluse - ja mida teen mina? loomulikult võtan käputäie tantsijaid ja lasen neil seal karelda, selle asemel et normaalseid pilte teha. kaidi küsib juba igal nädalavahetusel, et kas mul kuskil jälle mingi kargamine tuleb. ja ükskõik, kus ma ka ei oleks, ma olen trennis. jne. teine asi, mis ma mõtlesin, oli see, et kuigi ma püüdsin neid vältida, räägin ma ikkagi lihtlausetega, kui loll ma niiviisi krahvile (tarile?) ei tunduks. kirjanditesse ma võin neile meetriseid lauseid toppida, aga siia tahan ma natukenegi selgust.
naerumürin.
käisin täna "cassandrat" vaatamas, niisiis. iseenesest oli jube hea (vahepala vahuriga: MADLI! - mis on? - SÖÖMA!) ja tehniliset on estonia vanemuisest peajagu üle ja sergei upkin ning vladimir a. võitsid täega südamed, ainult stoori oli natuke naljakas. kogu (itaalia) küla sattus lõpuks televiisori mõju alla ja siis tuli üks ameeriklane ja röövis nad paljaks - sõna otseses mõttes! nii et naistel oli pisut rohkem riideid seljas, aga mehed lösutasid valgete (pungis) aluspükste väel oma toolidel etenduse lõpuni ja ma olin sellest täiesti võlutud. lihtsalt stseenist kui sellisest ja selle (rohekast) maagiast. judinad. minge kõik vaatama. lõpuks julgeb peategelane oma hullusärgist vabaneda ja televiisori välja lülitada! tegelikult oli see ikka hea ballett, arvake nüüd sellest, mis tahate.
ogedi, homme siis "igaviku meele" esietendus kontserdimajas kell 19:00. minu viimane esietendus heteros arvatavasti (lähima paari aasta jooksul vähemalt), nii et kurb. sellepärast ma rohkem midagi ei räägigi.
viiuldasin kell 22:43
30 mai 2003
niisiis suutsin ma oma uurimistööga eile hakkama saada. niisiis suutsin ma matrixit käia vaatamas nagu keskmine inimene kunagi.
oi kus ma alles naersin! ma vaatasin neid võitlusstseene, mis olid kirjeldamatud ja meenutasid otsekui mingit nägemata kaasaegset tantsuetendust väga suurel määral, ning mu kõht oli üleni suurtsuurt õnne täis ja siis ma naersingi - rõõmust. sellist hoogu pole mul veel varem peale tulnud, nii et tagamaid ei oska arvata. pärast subtiitrites jooksid kenasti ka selle peostseeni (tõsiselt eriline, muuseas) tantsijad ja muud loomad ja ma olin ülimalt rahul, istusin nagu pisike budda seal kinotoolis ja u suutis mind suure vaevaga ekraanist välja kiskuda.
kino seina ääres seisis mees, kes põdes a) nahavähki b) mõnda muud kohutavat nahahaigust. ta ketendas ja paistis koost murenevat, ta jäsemed ja pea olid krimpsu tõmmanud, juuksed olid hõredad ja püsti, silmade ümber olid erepunased jooned. ma ei saa eitada oma tülgastust.
pärast koju sõites arutain ma endamisi (ebaküpselt), et milleks neid filmides grimeeritakse, kui koledad inimesed ju päriselt ka olemas on.
aga neid on, teate, nii vähe!
viiuldasin kell 09:52
oi kus ma alles naersin! ma vaatasin neid võitlusstseene, mis olid kirjeldamatud ja meenutasid otsekui mingit nägemata kaasaegset tantsuetendust väga suurel määral, ning mu kõht oli üleni suurtsuurt õnne täis ja siis ma naersingi - rõõmust. sellist hoogu pole mul veel varem peale tulnud, nii et tagamaid ei oska arvata. pärast subtiitrites jooksid kenasti ka selle peostseeni (tõsiselt eriline, muuseas) tantsijad ja muud loomad ja ma olin ülimalt rahul, istusin nagu pisike budda seal kinotoolis ja u suutis mind suure vaevaga ekraanist välja kiskuda.
kino seina ääres seisis mees, kes põdes a) nahavähki b) mõnda muud kohutavat nahahaigust. ta ketendas ja paistis koost murenevat, ta jäsemed ja pea olid krimpsu tõmmanud, juuksed olid hõredad ja püsti, silmade ümber olid erepunased jooned. ma ei saa eitada oma tülgastust.
pärast koju sõites arutain ma endamisi (ebaküpselt), et milleks neid filmides grimeeritakse, kui koledad inimesed ju päriselt ka olemas on.
aga neid on, teate, nii vähe!
viiuldasin kell 09:52
29 mai 2003
26 mai 2003
kusjuures näitab mu template-i leht juba teist päeva järjest täielikku tühjust. nii et template'i mul ei ole, aga blog jookseb kenasti.
mine võta kinni.
viiuldasin kell 12:53
mine võta kinni.
viiuldasin kell 12:53
aaaaaaaaaaaaa. nüüd ma olen kiriku oma või midagi sellist. laupäeval tuli vana hea (noor hea, ohvkooss) konservatiivne emps ja ütles, et me kirikus väga ei paarituks. et ma ei pea ju u käest kinni hoidma ega midagi, me ju ei pea kõikidele oma suhet demonstreerima. siis ma natuke paanitsesin, et oma vanust pisut õigustada, ja järgmine hommik siis olimegi nii lahus, et kõik arvasid, et midagi on katki. no ja siis pärast väljas lasi siim meil toolide peale ronida ja kukkus pilte klõpsutama ja mina itsitasin mõnuga, et säh sulle siis suhte mitte-demonstreerimist.
mitte et ma ema peale vihane poleks olnud, sest mina olen uus põlvkond ja kasvatusest hoolimata sk vabameelne ja tantsimise tõttu üdini füüsiline ja kui ma ei saa oma partneri, kes peagi on neli äärmiselt üksildast päeva maal veetnud, sõrmeotsast energiat pumbata, lähen ma nurka ja hakkan silmi pungitama ja värisema. ma ei demonstreeri kunagi, aga paratamatult leidub mitmetes kohtades siin maailmas inimesi, kes meid näevad. don't blame me.
ja siis ütles emps veel õhtul, et tema ei mängi, keelab bloggerdamise ära, sest tema ei saa enam kodus normaalset elu elada, ja võtku ma see tolmuimeja-lugu maha.
vahur mainis seda kuuldes, et hea, et mammi tema blogi ei loe. mind muuseas hakkab juba närvi ajama, kuidas ma iga kord teller.diip.ee-s üritan vahuri blogi lugeda ja võtan tüütu järjekindlusega enda oma lahti.vastik skiso. vastik ego.
aga väga kallis kellelegi!
viiuldasin kell 12:49
mitte et ma ema peale vihane poleks olnud, sest mina olen uus põlvkond ja kasvatusest hoolimata sk vabameelne ja tantsimise tõttu üdini füüsiline ja kui ma ei saa oma partneri, kes peagi on neli äärmiselt üksildast päeva maal veetnud, sõrmeotsast energiat pumbata, lähen ma nurka ja hakkan silmi pungitama ja värisema. ma ei demonstreeri kunagi, aga paratamatult leidub mitmetes kohtades siin maailmas inimesi, kes meid näevad. don't blame me.
ja siis ütles emps veel õhtul, et tema ei mängi, keelab bloggerdamise ära, sest tema ei saa enam kodus normaalset elu elada, ja võtku ma see tolmuimeja-lugu maha.
vahur mainis seda kuuldes, et hea, et mammi tema blogi ei loe. mind muuseas hakkab juba närvi ajama, kuidas ma iga kord teller.diip.ee-s üritan vahuri blogi lugeda ja võtan tüütu järjekindlusega enda oma lahti.vastik skiso. vastik ego.
aga väga kallis kellelegi!
viiuldasin kell 12:49
23 mai 2003
"ja katsu sa, mees, ainult tolmuimeja peale kusta!" hüüdis ema vetsust isale.
oli päev, mil tolmuimeja võitis omale koha serveriruumis.
viiuldasin kell 00:23
oli päev, mil tolmuimeja võitis omale koha serveriruumis.
viiuldasin kell 00:23
22 mai 2003
minu internetirägastikku musta auku vajunud sissekande jäänused hüüavad haledal kombel oma looja poole. kas tõepoolest pean astuma puruks oma autori-uhkuse ja oma eilseid nägemusi taastama hakkama? võibolla aitaks mu meeleolul tõusta uute, tänasele päevale ja praegusesse hetke kuuluvate nägemuste püüdmine. ei taha teada.
tegelikult ajab see naerma, kuidas kõik alatasa muutub ja samaks jääb. mu elu pole iseendaga kunagi võrreldav ja on stabiilselt pöördumatult teistsugune. neil päevil mõtlesin ma lahkuminekutest, mille põhjused on mõlemal osapoolel või vähemasti mahajätval persoonil teada suhteraasu tekkimise algusest peale. need põhjused paisatakse ettekäändeina letti, kui lõpuks on kõrini, ning see on totter. need ei ole põhjused lahkuminekuks, sest need on alati olnud ja varem pole nad häirinud. nad on ettekäänded. nii et lahkuminekud on mõttetud, nende tegelik põhjus peitub hoopis milleski muus.
nagu tavaliselt, pole mul õrna aimdustki, milleni ma jõuda soovin. ma tahan öelda, et ma sain lõpuks arhiivid kuidagimoodi tööle. ma tahan öelda, et mu öö oli üksildasem kui tavaliselt, sest mul ei olnud võimalust kujutada ette, kuidas u teises linnaotsas patja kaissuvõttes uinub, kuna otepääl olles ta vististi magab külili, ilma padjata. ma tahan öelda, et ma olen viimasel ajal liiga palju matemaatikat õppinud, et nüüd ühtäkki leida end keset kirjanduse uurimistöö loogilist ja analüütilist vormi. võibolla on teatav matemaatiline seaduspärasus mu armastusluulepõrgus isegi positiivne, aitab selget pead hoida. võibolla ka mitte.
eile lugesin lehte ja mind ootas paras süpriis - täna kell 16:00 avatakse linnaraamatukogus raamatunäitus "Tants, tants, tants", mille ühe osana on üleval ka fotograaf heiki toomi (oli äkki selline nimi?) pildid hetero stuudio tantsijatest... tõelise staarina kavatsen ma end üles lüüa ja avamisel kenasti kohal olla, sest äkki paistan mõne seina peal ka mina. mine sa tea.
kusjuures kummaline probleem tekkis mul seoses selle kirjanduse uurimistööga - ma räägin liiga tarka juttu. sellest loobusin ma siin blogis millegipärast juba ammu ja nii jäid hoopis tantsukirjad mu tegeliku intelligentsi väljundiks, ent kas ma tohin gümnaasiumiõpilasena oma vaateid nii põhjalikult seletada või peaksin ma põhinema loetud kirjandusele? ma lugesin iseenda sõnu ja mul oli ajuti raske uskuda (komisjonina), et need ei ole võetud kuskilt raamatust. uurimus põhineb nagunii täiesti individuaalsele arvamusele, mul on see suisa pealkirjas sees ning ma üritan personaalselt kirjeldada, mida hakkab kaasaegne gümnaasiumilõpetaja (nagu mina) peale eelmisel sajandil kirja pandud eesti luulega ja mis ta selles näeb. kõik kokku teeb lihtsalt ühe suuremamahulise essee - kuidas ma seda varjata saan? ma ehitan sellele oma uurimistöö üles, nagu tegin "seoseenergiaga", mis baseerus visuaalsele mürale, ning pean selle pärast kaitsmisel igakülgselt ära põhjendama. tants libedal jääl, ent ma pean selle lõpuni viima, sest järelejäänud kolme päeva sees ma muud lahendust asjale ei suuda moodustada. ühesõnaga on mul suur blufieksam ja selle ma lihtsalt pean läbima.
kõik muutub ja jääb samaks. ma sadasin ühte tundmatusse esoteerikapoodi, sadasin mööda tänavaid ja õgisin pistaatsiapähkleid punasest läikivast pakist ning puhkesin naerma selsamal hetkel, kui minust mööduv huvitava välimusega noormees mulle põnevil silmil otsa vaatas ja ma tema käte vahel punast läikivat pakki märkasin. kõik muutub ja jääb samaks. ma olen tülgastunud mõnest olust ja hetkest ja isikust ning pean seda lootusrikkalt mööduvaks nähtuseks. ma läbin üht viimaste aastate suurimat pettumust, mis puudutab üsna põhjalikult mitmeid mu lugejaid ja mu praegusi tegemisi ning millest ma pean vaikima, sest osad asjad jäävad kirjutamata.
ma sajan õige pea edasi.
viiuldasin kell 14:30
tegelikult ajab see naerma, kuidas kõik alatasa muutub ja samaks jääb. mu elu pole iseendaga kunagi võrreldav ja on stabiilselt pöördumatult teistsugune. neil päevil mõtlesin ma lahkuminekutest, mille põhjused on mõlemal osapoolel või vähemasti mahajätval persoonil teada suhteraasu tekkimise algusest peale. need põhjused paisatakse ettekäändeina letti, kui lõpuks on kõrini, ning see on totter. need ei ole põhjused lahkuminekuks, sest need on alati olnud ja varem pole nad häirinud. nad on ettekäänded. nii et lahkuminekud on mõttetud, nende tegelik põhjus peitub hoopis milleski muus.
nagu tavaliselt, pole mul õrna aimdustki, milleni ma jõuda soovin. ma tahan öelda, et ma sain lõpuks arhiivid kuidagimoodi tööle. ma tahan öelda, et mu öö oli üksildasem kui tavaliselt, sest mul ei olnud võimalust kujutada ette, kuidas u teises linnaotsas patja kaissuvõttes uinub, kuna otepääl olles ta vististi magab külili, ilma padjata. ma tahan öelda, et ma olen viimasel ajal liiga palju matemaatikat õppinud, et nüüd ühtäkki leida end keset kirjanduse uurimistöö loogilist ja analüütilist vormi. võibolla on teatav matemaatiline seaduspärasus mu armastusluulepõrgus isegi positiivne, aitab selget pead hoida. võibolla ka mitte.
eile lugesin lehte ja mind ootas paras süpriis - täna kell 16:00 avatakse linnaraamatukogus raamatunäitus "Tants, tants, tants", mille ühe osana on üleval ka fotograaf heiki toomi (oli äkki selline nimi?) pildid hetero stuudio tantsijatest... tõelise staarina kavatsen ma end üles lüüa ja avamisel kenasti kohal olla, sest äkki paistan mõne seina peal ka mina. mine sa tea.
kusjuures kummaline probleem tekkis mul seoses selle kirjanduse uurimistööga - ma räägin liiga tarka juttu. sellest loobusin ma siin blogis millegipärast juba ammu ja nii jäid hoopis tantsukirjad mu tegeliku intelligentsi väljundiks, ent kas ma tohin gümnaasiumiõpilasena oma vaateid nii põhjalikult seletada või peaksin ma põhinema loetud kirjandusele? ma lugesin iseenda sõnu ja mul oli ajuti raske uskuda (komisjonina), et need ei ole võetud kuskilt raamatust. uurimus põhineb nagunii täiesti individuaalsele arvamusele, mul on see suisa pealkirjas sees ning ma üritan personaalselt kirjeldada, mida hakkab kaasaegne gümnaasiumilõpetaja (nagu mina) peale eelmisel sajandil kirja pandud eesti luulega ja mis ta selles näeb. kõik kokku teeb lihtsalt ühe suuremamahulise essee - kuidas ma seda varjata saan? ma ehitan sellele oma uurimistöö üles, nagu tegin "seoseenergiaga", mis baseerus visuaalsele mürale, ning pean selle pärast kaitsmisel igakülgselt ära põhjendama. tants libedal jääl, ent ma pean selle lõpuni viima, sest järelejäänud kolme päeva sees ma muud lahendust asjale ei suuda moodustada. ühesõnaga on mul suur blufieksam ja selle ma lihtsalt pean läbima.
kõik muutub ja jääb samaks. ma sadasin ühte tundmatusse esoteerikapoodi, sadasin mööda tänavaid ja õgisin pistaatsiapähkleid punasest läikivast pakist ning puhkesin naerma selsamal hetkel, kui minust mööduv huvitava välimusega noormees mulle põnevil silmil otsa vaatas ja ma tema käte vahel punast läikivat pakki märkasin. kõik muutub ja jääb samaks. ma olen tülgastunud mõnest olust ja hetkest ja isikust ning pean seda lootusrikkalt mööduvaks nähtuseks. ma läbin üht viimaste aastate suurimat pettumust, mis puudutab üsna põhjalikult mitmeid mu lugejaid ja mu praegusi tegemisi ning millest ma pean vaikima, sest osad asjad jäävad kirjutamata.
ma sajan õige pea edasi.
viiuldasin kell 14:30
nüüd ma loobun. ma kirjutasin mammutliku sissekande ja selle kustumise paratamatus vajus mulle peale saatuslikul post & publish hetkel. ma hakkasin seda rekonstrueerima filoloogiliselt palju nauditavamal moel ja ta kustus teistkordselt. ma ei saa enam. voodi karjub, ma kuulen. ma hakkasin sadama koos taevaga, kui lahkusin bussi juurest, mis u minema viis, ning sadasin üleni ära.
ma lakkan sadamast, kui ta tagasi tuleb.
aga see sissekanne oleks ületanud paljud mu varasemad parimad, nii et nüüd on mul pisut aega suu pettumusest suletud.
viiuldasin kell 00:43
ma lakkan sadamast, kui ta tagasi tuleb.
aga see sissekanne oleks ületanud paljud mu varasemad parimad, nii et nüüd on mul pisut aega suu pettumusest suletud.
viiuldasin kell 00:43
20 mai 2003
leidsin üles suvise blogi, mida tegin siis, kui bloggerdada veel ei osanud, ning ainult kahele inimesele lugemiseks. üleeile kuskil hakkasin nimelt mõtlema, et sel kevadel on mu bloggerdamine kuskile kinni jäänud - ja leidsin põhjused ka. esiteks pole mu põhilugejal enam eriti asja internetti, sest koolis meid enam nii tihti ei näe ja h valmistub eksamiteks. teiseks olen ma tülgastumiseni õppinud ja kolmandaks on kevad mulle lihtsalt nii mittemidagiütlev aastaaeg, mil mul on raske ükskõik mida teha, kaasa arvatud bloggerdada. arutlesin siin endamisi, et kõike silmas pidades olen ma ikkagi suvekirjutaja, sest ükski teine aastaaeg ei viska mulle selliseid vempe.
"Ühtlasi jõudsin ma järeldusele, et MS Excel, "MS Excel 2002 võhikutele" autorid ja mina oleme võrdselt idioodid." 15.okt 2002
viiuldasin kell 20:53
"Ühtlasi jõudsin ma järeldusele, et MS Excel, "MS Excel 2002 võhikutele" autorid ja mina oleme võrdselt idioodid." 15.okt 2002
viiuldasin kell 20:53
19 mai 2003
järgmiseks enesemüümise õppetunniks osutus saksa suuline eksam kaks päeva hiljem (kas te ikka märkasite, kui sujuvalt ma hiilisin mööda oma blogi-pausi põhjuste selgitamisest?), kus lootsin oma heale õnnele, saatsin kõik seni läbi seletatud totrad narkoteemad ja strassenkinderid seenele ja võtsin teema ich. mis muu mulle rohkem sobikski, elukutseline ego nagu ma olen? ja sain suurepärase võimaluse rääkida tähtsatest asjadest elus, kasutasin saint-ecxupery'd ja pugesin komisjonile kenasti südamesse, nii et neil härduspisarad (enda sõnul) silmas olid ning tegin teise 20 otsa. see on tõesti midagi, millega kekata, sest saksa keel on mul üks nõrgemaid külgi, kuigi grammatikat juba jagan.
emme võttis eelmisel nädalal puhkuse, põgenes oma esimese juubeli eest noarootsisse mingisse palkmajja ja kükitas seal vihma käes. mina istusin kodus ja lakkasin millegipärast seda koduks pidamast. ei, põhjus polnud selles, et keegi minuga ei vaielnud - hoopis tema on ainuke, kes mu päevategemiste vastu mingitki huvi tunneb. igal juhul tegelesin ma vahelduseks päris põhjalikult emme järele igatsemisega ja seepeale ta tuligi koju - tükk maad ennem, kui pidi tulema. nii et saime täna ikkagi ta juubelit peetud ja meil on feta-arbuusi salatit, mis on oivaline, kartulisalatit, mis on nagunii üdini nauditav, ning puuviljasalatit, mis on kirjeldamatult taevalik. ja ma olen ihuüksi kodus ja olen lisaks salatitele söönud liha ja kringlit ja torte ja mangot, aga enam ma lihtsalt ei suuda. miks kedagi ei tule, kes mul aitaks süüa ja homse mata-eksami hirmu leevendada? ma vaataksin hea meelega veel mingit filmi (aga telekast ei ole vist midagi tulemas) - näiteks matrixit - ja keriks jalad diivanil enda alla ja järaks ennast tervest puuviljasalatist läbi. aga emmiss läksid wildesse juubeldama, kaidivahur on kadunud, viimaste luureandmete järgi siimelina väljusid wildest (enne emmeissi sinnajõudmist) ja suundusid vanemusie tänavat pidi üles.
vähemasti sain ma oma ema tagasi.
nojah, nädalavahetusel vedasin end palavikus kirikusse ja vaataisn tuikudes, kuidas hunnik rahvast ära ristiti, u kaasaarvatud. hee. naersin igasugu asju, näiteks seda, kuidas üks ristitav mees oma küljeluul kogu aeg salaja jalga tonksas - ju tal oli siis igav.
eile võtsin kätte ja õppisin 10 tundi u-ga matat, täna 7 tundi. peavalu on mind jälitanud neli päeva järjest ja ma julgen seostada seda samuti matemaatikaga (lineaarselt).
teatud põhjustel olen ma ma peale heas mõttes kade.
nüüd tulid korraga kõik koju. mul on siin emmeissikaidivahursiimelinepelle, nad mahuvad kõik ühte tuppa ja söövad!
vahva.
homseks siis palun soovige mulle head.
viiuldasin kell 22:18
emme võttis eelmisel nädalal puhkuse, põgenes oma esimese juubeli eest noarootsisse mingisse palkmajja ja kükitas seal vihma käes. mina istusin kodus ja lakkasin millegipärast seda koduks pidamast. ei, põhjus polnud selles, et keegi minuga ei vaielnud - hoopis tema on ainuke, kes mu päevategemiste vastu mingitki huvi tunneb. igal juhul tegelesin ma vahelduseks päris põhjalikult emme järele igatsemisega ja seepeale ta tuligi koju - tükk maad ennem, kui pidi tulema. nii et saime täna ikkagi ta juubelit peetud ja meil on feta-arbuusi salatit, mis on oivaline, kartulisalatit, mis on nagunii üdini nauditav, ning puuviljasalatit, mis on kirjeldamatult taevalik. ja ma olen ihuüksi kodus ja olen lisaks salatitele söönud liha ja kringlit ja torte ja mangot, aga enam ma lihtsalt ei suuda. miks kedagi ei tule, kes mul aitaks süüa ja homse mata-eksami hirmu leevendada? ma vaataksin hea meelega veel mingit filmi (aga telekast ei ole vist midagi tulemas) - näiteks matrixit - ja keriks jalad diivanil enda alla ja järaks ennast tervest puuviljasalatist läbi. aga emmiss läksid wildesse juubeldama, kaidivahur on kadunud, viimaste luureandmete järgi siimelina väljusid wildest (enne emmeissi sinnajõudmist) ja suundusid vanemusie tänavat pidi üles.
vähemasti sain ma oma ema tagasi.
nojah, nädalavahetusel vedasin end palavikus kirikusse ja vaataisn tuikudes, kuidas hunnik rahvast ära ristiti, u kaasaarvatud. hee. naersin igasugu asju, näiteks seda, kuidas üks ristitav mees oma küljeluul kogu aeg salaja jalga tonksas - ju tal oli siis igav.
eile võtsin kätte ja õppisin 10 tundi u-ga matat, täna 7 tundi. peavalu on mind jälitanud neli päeva järjest ja ma julgen seostada seda samuti matemaatikaga (lineaarselt).
teatud põhjustel olen ma ma peale heas mõttes kade.
nüüd tulid korraga kõik koju. mul on siin emmeissikaidivahursiimelinepelle, nad mahuvad kõik ühte tuppa ja söövad!
vahva.
homseks siis palun soovige mulle head.
viiuldasin kell 22:18
13 mai 2003
ooh. istusin kaks tundi kullakalli mel'iga (20 punkti olid tal juba hommikul käes) ja vestlesin inglise keeles. ja siis läksin ja sain kah 20 punkti. seegi hea. homme ja ülehomme saksa eksam ja öö pean veetma viljandis tantsides ja pidutsedes, nii et saab nalja nagu katuse-karlssoni päevil.
kuidas ma end ometigi nüüd deutschile suudan häälestada?
muuseas, heteros uus etendus, mille muusikat reedel kuulasime ja ploti arutlesime. siis läksin koju ja mõtlesin, et anne mõtteviis on üdini hesselik. esmaspäeval mainisin talle seda ja tuli välja, et kogu uue etenduse aluseks ongi võetud hesse lugu! siinkohal lõin ma ise end pahviks. ja pühapäeval oli tõnis mäega esinemine ja midagi nii pulli pole ma ammu läbi elanud.
viiuldasin kell 17:02
kuidas ma end ometigi nüüd deutschile suudan häälestada?
muuseas, heteros uus etendus, mille muusikat reedel kuulasime ja ploti arutlesime. siis läksin koju ja mõtlesin, et anne mõtteviis on üdini hesselik. esmaspäeval mainisin talle seda ja tuli välja, et kogu uue etenduse aluseks ongi võetud hesse lugu! siinkohal lõin ma ise end pahviks. ja pühapäeval oli tõnis mäega esinemine ja midagi nii pulli pole ma ammu läbi elanud.
viiuldasin kell 17:02
10 mai 2003
võtsin siis ühel hetkel kätte ja tahtsin drastiliselt vähendada must-read-blogide hulka, jättes ainult siimu, erki ja ma. siis surusin listi kenasti ka liisa ja mingil põhjusel isegi pärtli. seejärel ei suutnud vastu panna ning vaatasin tari-krahvi üle. no ja nii ta läks.
tegelikult ei tea te minust ikkagi suht midagi. ma ei ole siin rääkinud vetsust, mis minu peres serveriruumi aset täidab, sest seal olevatest vilkuvatest kastidest (mitte loputuskastist) jookseb internet sinna, kuhu parasjagu vaja on. ma võiksin rääkida lõbusat lugu, kuidas vahur puhta südamega eile telekajuhtmesse augu puuris ja kuidas minul kolmapäeval seksi(saksa)eksam tuleb, milles ma vahuri sõnul kindlasti läbi kukun ja järeleaitamistunde pean võtma. ma ikka oskan sõnadega vempe visata, rääkides kaidile, kuidas maasikad on orgasmile head ja üldse. sellest kuidas emme mind esimest ja viimast korda shokeeris, saates inglise keele südamest ja kõva häälega pe***e. kuidas ma millegipärast reeglina unustan ära, kui suurõde ja ainar meil on ja siis, kui nad juba teki alla on kobinud, käterätikut seljas kandes nende tuppa sisse sajan. või näiteks lugu, mida issi alati itsitades räägib, kui tal lauajalg jalge vahele trehvab, või kuidas ta praegu juubeldas, sest sai solitaire'i ära tehtud.
kuidas ma vist ealeski oma toa koristamisega hakkama ei saa ja kuidas pelle laua pealt delikatesse pänna paneb. ja tal oli viis pirakat puuki!
inglise keele eksamist niipalju, et see oli raskeim läbi aastate.
kurb.
viiuldasin kell 17:17
tegelikult ei tea te minust ikkagi suht midagi. ma ei ole siin rääkinud vetsust, mis minu peres serveriruumi aset täidab, sest seal olevatest vilkuvatest kastidest (mitte loputuskastist) jookseb internet sinna, kuhu parasjagu vaja on. ma võiksin rääkida lõbusat lugu, kuidas vahur puhta südamega eile telekajuhtmesse augu puuris ja kuidas minul kolmapäeval seksi(saksa)eksam tuleb, milles ma vahuri sõnul kindlasti läbi kukun ja järeleaitamistunde pean võtma. ma ikka oskan sõnadega vempe visata, rääkides kaidile, kuidas maasikad on orgasmile head ja üldse. sellest kuidas emme mind esimest ja viimast korda shokeeris, saates inglise keele südamest ja kõva häälega pe***e. kuidas ma millegipärast reeglina unustan ära, kui suurõde ja ainar meil on ja siis, kui nad juba teki alla on kobinud, käterätikut seljas kandes nende tuppa sisse sajan. või näiteks lugu, mida issi alati itsitades räägib, kui tal lauajalg jalge vahele trehvab, või kuidas ta praegu juubeldas, sest sai solitaire'i ära tehtud.
kuidas ma vist ealeski oma toa koristamisega hakkama ei saa ja kuidas pelle laua pealt delikatesse pänna paneb. ja tal oli viis pirakat puuki!
inglise keele eksamist niipalju, et see oli raskeim läbi aastate.
kurb.
viiuldasin kell 17:17
06 mai 2003
no on alles lugu, peaaegu nädal aega viimasest arvutisistumisest. kuhu ma jõudnud olen? olen jõudnud sinnamaale, et mitmed bloggerdajad on mu oma listidest eemaldanud, sest see pole korralik bloggerdaja, kes miinimum üle päeva ära ei pane. ooh, see tolleks. püüdsin praegu läbi joosta mõned üksikud blogid ja kommenteeriks niipalju, et on kaks bloggerdajat, keda ma tartus kõmpides igasse sobivasse möödujasse püüan asetada, ehk siis erki ja krahv (kuigi ta on tariga üks isik minu jaoks ja ma ei püüagi aru saada, kumb on kumb). kui ma satun vihmaste ja tumedate hetkede juurde linnas, otsin erkit, kui ühikate lähedusse, siis krahvi. siimu koduka arvutusülesanne tuli ka 100%-liselt välja. seda oligi oodata neiult, kes eile hommikul mata proovieksamist läbi kihutas (st sooritasin selle ilma vaheta ja reordkiirusel, et tallinna bussile jõuda) ning esimesest poolest (max 50p) 47 punkti korjas. jeberijee. mõnikord võib kekata ka, eriti siis, kui kodus leitakse, et ma liiga vähe õpin.
ehk siis see õppimise-teema. täna õhtul tegin seda vahelduseks viis tundi järjest ja nüüd... hehee. istun arvutis. kurb tõsiasi on lähenev inkaeksam, mida ma paaniliselt kardan (minu teatud vaatenurgast rahulikku olekut tundvad inimesed irvitavad siinkohal). ikka mata-inka-saksa, siis saksa-mata-inka, siis kolmandat moodi... kirjanduse uurimistöö esitamiseks on mul 20 päeva ja päikesekiiri ei paista. inimesed, kel on kostmist teema kohta "armastuse mõiste eesti luules 2003. a. vaatenurgast", kirjutage viiuldajake@hot.ee.
aga nüüd siis põhipoint! reedel istusime neli tundi ma ja r'iga china gardenis ja naersime ettekandja-õpilast maxim "shasmin"i. laupäeva hommikul r'i diplomi proovid... kaua ja kurnavad. siis ma kerisin ennast suure toa diivanile ja vaatasin öötundideni telekat puhtalt selleks, et mitte nii väga mõelda blondile peanupule, kes otepääl peesitas - igal juhul kukkus see kavatsus läbi, sest mõtlesin ikka. pühapäeva hommikul põrutasin viljandisse veel kurnavamatesse valgusproovidesse, mis kestsid kaheksani õhtul, sõitsin koju ja kukkusin mata valemeid tuupima. esmaspäeva hommikul sooritasin eelpool mainitud proovieksami ning põrutasin tallinnasse kanuti gildi.
siinkohal peaksin seletama tantsuvõõraile mõnd tõsiasja. esiteks muidugi see, et harukordsed on need juhud, kui tantsuõpetaja-koreograafi diplomi taotlejad kasutavad oma diplomitöös mitte-proffesionaalseid tantsijaid, so neid, kes tulevad väljaspoolt kultuurikat või pedat. teiseks olen ma küll lavalaudadega harjunud juba kuskilt kuuendast eluaastast saati, ent sellise publikuga pole ma veel varem maadlema pidanud. nii et meil on siis kolm gümnaasiumiõpilast, kelle hobiks on tants - nemad on laval. ja siis on meil terve eesti tantsuringkond (prof. tantsupedagoogid, produtsendid jne) - nemad on saalis.
kokku tuleb elu suurim närveldamine ja sama suur õnnestumine, mida võib öelda juba kamme kommentaaride põhjal. karmen on nagu kõige kriitilisem ja rahulolematum tantsukas üldse ja meil vajusid suud ikka üsna ammuli kohe esimesest hetkest, kui ta rääkima hakkas.
mida ma üldse öelda saan? et ma oleks teinud kõik, et oleksin võinud jäädagi sinna lavale? et kunagi varem pole aeg niimoodi lennanud ja niimoodi seisnud? et raido kallistus? et kristjani hääl? et r? et energia? et kõik, kõik, kõik see, mida ma kellegagi kunagi jagada ei suuda mu sisse üldse ära mahub?
et tagasi õppima?
viiuldasin kell 23:03
ehk siis see õppimise-teema. täna õhtul tegin seda vahelduseks viis tundi järjest ja nüüd... hehee. istun arvutis. kurb tõsiasi on lähenev inkaeksam, mida ma paaniliselt kardan (minu teatud vaatenurgast rahulikku olekut tundvad inimesed irvitavad siinkohal). ikka mata-inka-saksa, siis saksa-mata-inka, siis kolmandat moodi... kirjanduse uurimistöö esitamiseks on mul 20 päeva ja päikesekiiri ei paista. inimesed, kel on kostmist teema kohta "armastuse mõiste eesti luules 2003. a. vaatenurgast", kirjutage viiuldajake@hot.ee.
aga nüüd siis põhipoint! reedel istusime neli tundi ma ja r'iga china gardenis ja naersime ettekandja-õpilast maxim "shasmin"i. laupäeva hommikul r'i diplomi proovid... kaua ja kurnavad. siis ma kerisin ennast suure toa diivanile ja vaatasin öötundideni telekat puhtalt selleks, et mitte nii väga mõelda blondile peanupule, kes otepääl peesitas - igal juhul kukkus see kavatsus läbi, sest mõtlesin ikka. pühapäeva hommikul põrutasin viljandisse veel kurnavamatesse valgusproovidesse, mis kestsid kaheksani õhtul, sõitsin koju ja kukkusin mata valemeid tuupima. esmaspäeva hommikul sooritasin eelpool mainitud proovieksami ning põrutasin tallinnasse kanuti gildi.
siinkohal peaksin seletama tantsuvõõraile mõnd tõsiasja. esiteks muidugi see, et harukordsed on need juhud, kui tantsuõpetaja-koreograafi diplomi taotlejad kasutavad oma diplomitöös mitte-proffesionaalseid tantsijaid, so neid, kes tulevad väljaspoolt kultuurikat või pedat. teiseks olen ma küll lavalaudadega harjunud juba kuskilt kuuendast eluaastast saati, ent sellise publikuga pole ma veel varem maadlema pidanud. nii et meil on siis kolm gümnaasiumiõpilast, kelle hobiks on tants - nemad on laval. ja siis on meil terve eesti tantsuringkond (prof. tantsupedagoogid, produtsendid jne) - nemad on saalis.
kokku tuleb elu suurim närveldamine ja sama suur õnnestumine, mida võib öelda juba kamme kommentaaride põhjal. karmen on nagu kõige kriitilisem ja rahulolematum tantsukas üldse ja meil vajusid suud ikka üsna ammuli kohe esimesest hetkest, kui ta rääkima hakkas.
mida ma üldse öelda saan? et ma oleks teinud kõik, et oleksin võinud jäädagi sinna lavale? et kunagi varem pole aeg niimoodi lennanud ja niimoodi seisnud? et raido kallistus? et kristjani hääl? et r? et energia? et kõik, kõik, kõik see, mida ma kellegagi kunagi jagada ei suuda mu sisse üldse ära mahub?
et tagasi õppima?
viiuldasin kell 23:03
01 mai 2003
tartul on täna pohmakas, teatas m. mul ei ole, sest otsustasin oma niigi puuduliku joomisharjumuse seniks maha jätta, kuni mul mu munarakke millekski vaja on läinud. pidevatest nikotiiniannustest avalikes kohtades piisab juba täiega. eile siis sai veelkord u sõpruskonda uuritud-puuritud ja kõigest oma järeldused tehtud.
ja kevad, mida ma eile lõpuks märkasin (jäin põõsa kõrvale seisma ja katsusin jõllis silmadega selle leheraasukesi), mõjub noorsoole hukutavalt. kõik virisevad küll meie (as mina ja u) kallal, aga ise ei näe, kuidas nooremate klasside mesised paarikesed üksteist vahetundides koridorinurgas kabistavad. palju avalikumalt kui meie, meie ju ei tee midagi sellist ja oleme nagunii rohkem klassis! mul on tõesti kahju nendest, kes peavad kadedalt pealt vaatama ja ise nö katsuda ei saa, aga kune me u-ga näeme isegi neetumalt harva, siis ei on see täiesti võimatu end temast koolis eemal hoida. tõsti, ma proovisin. ei tulnud välja.
mina olen terve hommikupooliku õppinud. järgmisel laupäeval kukub ingliskeele eksami tähtaeg, samal õhtul on mul esinemine haridusministeeriumis, järgmisel õhtul kontserdimajas, siis on mul päev saksa õppimiseks, teisipäeval on inka suuline, kolmapäeval saksa kirjalik, samal ööl viljandis r'i diplom ja järgmisel päeval saksa suuline. siis on kõigest viis päeva mata eksamini ja sealt viis päeva kirjanduse uurimistöö esitamiseni ja siis ma võin põhimõtteliselt tantsule pühenduda. ohkan pisut kurnatult.
juba praegu on olukord veidi kriitiline, sest esmaspäeva hommikul on mul mata proovieksam ja õhtul r'i diplomi esietendus tallinnas kanuti gildis. eesti võiks mõnikord veel tsipa väiksem olla, kui ta on.
ooh, see vist tähendab seda, et nädalavahetusel on mul trennid ja mata, mata ja trennid... viimase koolikella aktusele olid kutsutud kaljujärv-lumiste-lunge ja midagi muud minu rahuloluks polegi vaja.
back to english.
viiuldasin kell 13:45
ja kevad, mida ma eile lõpuks märkasin (jäin põõsa kõrvale seisma ja katsusin jõllis silmadega selle leheraasukesi), mõjub noorsoole hukutavalt. kõik virisevad küll meie (as mina ja u) kallal, aga ise ei näe, kuidas nooremate klasside mesised paarikesed üksteist vahetundides koridorinurgas kabistavad. palju avalikumalt kui meie, meie ju ei tee midagi sellist ja oleme nagunii rohkem klassis! mul on tõesti kahju nendest, kes peavad kadedalt pealt vaatama ja ise nö katsuda ei saa, aga kune me u-ga näeme isegi neetumalt harva, siis ei on see täiesti võimatu end temast koolis eemal hoida. tõsti, ma proovisin. ei tulnud välja.
mina olen terve hommikupooliku õppinud. järgmisel laupäeval kukub ingliskeele eksami tähtaeg, samal õhtul on mul esinemine haridusministeeriumis, järgmisel õhtul kontserdimajas, siis on mul päev saksa õppimiseks, teisipäeval on inka suuline, kolmapäeval saksa kirjalik, samal ööl viljandis r'i diplom ja järgmisel päeval saksa suuline. siis on kõigest viis päeva mata eksamini ja sealt viis päeva kirjanduse uurimistöö esitamiseni ja siis ma võin põhimõtteliselt tantsule pühenduda. ohkan pisut kurnatult.
juba praegu on olukord veidi kriitiline, sest esmaspäeva hommikul on mul mata proovieksam ja õhtul r'i diplomi esietendus tallinnas kanuti gildis. eesti võiks mõnikord veel tsipa väiksem olla, kui ta on.
ooh, see vist tähendab seda, et nädalavahetusel on mul trennid ja mata, mata ja trennid... viimase koolikella aktusele olid kutsutud kaljujärv-lumiste-lunge ja midagi muud minu rahuloluks polegi vaja.
back to english.
viiuldasin kell 13:45
kujundas: maali
