IgapäevastTegime jalkaetendust viimast korda Kunstihoone kunstmurul täispikalt - ja täissaalile. Ja ovatsioonidega. Nad naersid jälle uute kohtade peal ja Maikul ei kukkunudki kollane kaart maha ja Chadil ei õnnestunud ikka palli penaltiga sisse saada (ta lõi selle äraütlemata kauni hooga ja see peatus täpselt enne väravat).
Rõõmu teeb see etendus küll, ma pean teda kvaliteetseks ja kompositsiooniliselt hästi õnnestunuks - vähemalt esitades tundub kõik õigel kohal ja piisavalt vahelduv olevat.
Karmen rääkis uuest asjast KUMUs, kuhu oleks vaja pintsakuid, korsette ja sukahoidjaid ning julget meessugu ja tugevaid naisi. Pidasime Miku ja Chadiga asja päris intrigeerivaks. Ja samas on ootamas Romeo & Julia, TLÜ jõuluka tulevärk ning kvarteti karvasus. Eks ma kuuluta teile.
Lähen Kanutisse - neil on vaja inimest, kes läheks kokkulepitud ajal tänavale, korjaks kokku esinejate seljastvõetud/laialipillatud hilbud ja vantsiks seda pesuväel massi siis teatrisaali vaatama.
Ahjaa - laused, millest ma arvasin, et ma neid kunagi meestele ei pea ütlema (põhjused vali järgnevatest: muusikal/keskaeg/ballett/tantsuetendus):
- Kas sul on meik maha võtmata?
- Kas sa juukselakki saad laenata?
- Ma tahan sulle uue kleidi õmmelda.
- Sa pead uued balletisussid ostma.
- Pane peitepulka peale.
- Lase Liisi teeb sulle soengu.
jne...
viiuldasin kell 18:04
12 november 2005
to really kill you outJALKAETENDUS "MÄNGU-UNI"KÄIS TARTUS
ja põhimõtteliselt loeme me seda esimeseks mänguks, mille me tõesti kaotasime, aga issi päris naeris pärast ja tegi laua ääres joogat järgi (ja Lizzie kurja nägu). Nii et teatud mõttes oli ju super, mis seal siis ikka, et me ennast ise nii pahasti tundsime. Ja et kümme inimest vaatas ja 8-t ma tundsin - AITÄH, ET TULITE!
Pärast läksime ja sõime masenduses ligi 700 krooni laiaks, mis oli meie jaoks kole (on ikka veel). Ja mängisime tänaval kergelt jalkat ja kuulasime Tubina juures kilinatkolinat ja arvustasime tolerantselt Kaubamaja.
Chadi naeris mu hommikusöögilauas, see tegi mulle rõõmu.
Saatsin just imeliku kirja neile, keda sooviksin oma lõputöösse muusikat tegema, keda ma üldse ei tunne ja kellele mul pole ka väga palju raha maksta ja nüüd hoian nädal aega pöialt, et nad vastaksid mulle, enne kui Kulka tähtaeg kukub.
viiuldasin kell 21:59
06 november 2005
Olen koolis kurja valvurionuga
Kergelt plärisev viiul mu korteriotsingute taustaks. Teatud oskamatus olla või midagi teha või mõelda (asjalikku?). Marta möirgamas tillukese süütu Otto peale ja Otto meenutamas Kingpoolt ja paanilist väga vana meest üheaegselt.Kohtusin Fred'i ja George'iga üle kolme aasta - esimene oli kasvanud minust pikemaks, tal olid heledad kahlud ja rõõmus-kaval sale nägu. Ta oli väga ilus. George oli kokku tõmbunud, ta oli ööpimeduses uimane ja hurmavalt inetu. Tal olid käed taskus. Nad olid nii lähedal. Fred oli just load kätte saanud...Hugole oli pähe tulnud koolipoisi nägu.Karoliina Emilia (kirjapilt?) oli aga nagu kalamaim, ta muigutas oma pehmes issises mullis ja vahtis ühekuuliselt ringi ja ei pannud mu pannkooke mikski ning teda vaadates jäi aeg õige natuke aeglasemaks (või ei julgenud ma lihtsalt hingata?).Andke mulle kodu.
viiuldasin kell 21:22
03 november 2005
Elu kutseKas usute, et mõnel hilisõhtul pole köögis võimalik süüa teha, sest mu jäsemete luud otsustavad nii põrglikult valutada, et ei aita enam istumine, lamamine ega vanduminegi - ja seega ma ikkagi lähen ja teengi süüa, sest vahet ei ole? Hiljem lähen valutan end unele, sest hommikukindlus on alati. Hommikuti jäävad kondid rahule, kuid lihtne kõndiminegi on algul põnev ülesanne enne kui veri liikuma ja närvisüsteem vaikselt töötama hakkab.
Kas te kujutate ette, kui pikk on meie kooli keerdtrepp (mis tegelikult polegi nii väga pikk) ning mis laulu laulavad reiepealsed lihased?
Kui mu vastas elaks pisike piiluv vanatädi, suudaks ta meie esikate tähtaegu ennustada öösel koju jõudmise kellaaja järgi. Kui see pidevalt üle kesköö kisub ja hommikune lahkumine sellest hoolimata varane on, on esietendus õite lähedal. Ja kui ühel hommikul siis peale eriti hilist kojujõudmist me hoopis magusasti edasi magame, on esikas tehtud, pidugi peetud ja nüüd ootab ainult argine kordusetenduste jada.
Oo, aga hellitlevad hommikud, tigeunised oma hilinemiste pärast, ikkagi magusad oma igapäevases teadmises - seesamane ongi parim võimalikest.
viiuldasin kell 14:32
02 november 2005
Tahaksin suurele õele külla minna, aga mina ja tema ja Chadi ja...Harva saame kokku tihti jookseb kokku ma veel teen tööd, no ma teen tööd, ma teen tööd Kui jääb puudu aega homselt juurde laenan ja jälle tööd, ma teen tööd, ma teen tööd ...
Ikka tunnen puudust kui ma aknaruudust näen sooja ööd, kui ma teen tööd, ma teen tööd ...
Helde aeg, kord on mul heldelt aega siis mu taevalaele ootan ma teid siis joome teed ja laual muudki veel on
näib ja näib ja näibki jäi ja jäi, taas jäigi tühjaks te tool ja kogu hoov nad teevad tööd.
Dagö
viiuldasin kell 14:14
01 november 2005
Nojah, et teid põhjalikult ära tüüdata, siis
olete kõik oodatud vaatama minu kursa uut (kaasaegse tantsu) etendust
"Mängu-Uni"
Esikas on Kunstihoones 4. novembril (reedel) kell 15:00, aga see tuleb tõenäoliselt liigagi täis, aga järgmised etendused on 10.nov, 15.nov ja 18.nov alati kell 15:00 & olete oodatud - Tellerid, Seppetid, Sepad, tuttavad kunstnikud ja riigiametnikud, õmblejad ja pintseldajad, arvutifriigid ja turvatöötajad, filosoofid-farmatseudid-arstihakatised. Raamatumaniakid.
MINU SÕBRAD!
Etendusest niipalju, et kuna see on koostööprojekt Kunstihoone ja Goethe instituudi näitusega "Kas te räägite jalgpalli" ning meie kostüümikujundajaks on noh... Jalgpalliliit... siis see ta ongi - jalgpall. Uurisime seda asja siit- ja sealtnurgast, oli suuri segadusi poolajavilede ja aegluubis jooksmise ja penaltitega ja lõpuks kõigest võibolla (kindlasti) aru ei saagi, aga publik on oodatud pärast etendust kõige segase kohta küsimusi esitama ja siis me võime seletada, mida me täpselt kujutame sellega, et teeme aknalaua peal joogat.
Tantsivad mina, Lizzie ja Chad, Miku ja Maiku ja Kristina ehk siis selle blogi sagedased tegelased, me oleme üks veider kuueliikmeline segameeskond, kus mängijad on ühtlasi treenerid ja väravavaht samaaegselt ka kohtunik - inimeste defitsiit, jajah. Ja kui mingil määral me püüamegi algul jälgida struktuuri - soojendus-mängualgus-vaheaeg-teinepoolaeg, siis lõpuks läheb see kõik üsna segaseks ja viimase värava lööb-puhub igaüks juba oma peas.
Jalgpall kui lihtsalt midagi erilist?
viiuldasin kell 16:01
kujundas: maali