27 mai 2008
Please give me a ride into Oblivion,
as I watch these roses before me and count their meanings
a white one for sincerity and another one for purity
a mauve one for honest work and another one for every day spent together
a lush pink one for the children playing fairy tales
and a dark red
a dark red for the amounts of love I try to remember swallowing as I starve now once again
it took years to go and a second to return, only to live trough all the leavings again and knowing, that this time the come-back is never too soon
this is the greatest feeling, really,
it was never true on any other case and never will be,
but
when I fall in love
it will be forever
and lilies of the valleys remind me of my blue scent of this incredibly blue day
and the flowers from last friday still breathe on my chest
unforgettable
Yeah. It is okay to run away to fantasies, now.
I think we all deserved it.
viiuldasin kell 23:55
as I watch these roses before me and count their meanings
a white one for sincerity and another one for purity
a mauve one for honest work and another one for every day spent together
a lush pink one for the children playing fairy tales
and a dark red
a dark red for the amounts of love I try to remember swallowing as I starve now once again
it took years to go and a second to return, only to live trough all the leavings again and knowing, that this time the come-back is never too soon
this is the greatest feeling, really,
it was never true on any other case and never will be,
but
when I fall in love
it will be forever
and lilies of the valleys remind me of my blue scent of this incredibly blue day
and the flowers from last friday still breathe on my chest
unforgettable
Yeah. It is okay to run away to fantasies, now.
I think we all deserved it.
viiuldasin kell 23:55
25 mai 2008
Worked quite officially - for 8 hours, and have some troubles with laziness right now - could boil some pasta, couldn't hurt, could it?
Or make up some combinations or ideas for my last classes coming on Monday to Wednesday.
Yeah, that would mean some hungry dancing fun.
I don't like these places in my performances that just... don't... work...
viiuldasin kell 21:36
Or make up some combinations or ideas for my last classes coming on Monday to Wednesday.
Yeah, that would mean some hungry dancing fun.
I don't like these places in my performances that just... don't... work...
viiuldasin kell 21:36
24 mai 2008
leban ülevalgustatud office'i põrandal ja kuulan lambipirni vahtides tom waitsi. misery is the river of the world.
and the piano has been drinking, not me.
see oli kirglik päev, emotsioonid vaheldumas ruutkilomeetritel tuulehoogudega, kõik minevik ja olevik ja tulevik oli jälle koos ja tegelikult oli elamise tunne.
miks ma siis jälle nutan mingeid minnalaskmisi, mida ma endale andestada ei suuda?
ja mida ma teen järgmise kolmapäevaga, kui kogu tuju on varastatud?
ma ei taluks seda kõike enam hetkegi, kui poleks jäänud veel viimased kolm päeva. Ma pean vahepeal oma tundidest minema "pudelit täitma", sest ma ei talu olla ühes ruumis nii suure armastuse ja nii suure kaotusega. ja ma ei talu minekuid. ja sõnu. ja isegi kallistusi enam mitte.
ja ma ei talu ilusaid kirjusid kleite ja soenguid või üldse juukseid ja ma ei talu varbasirutusi peaaegu, ja ma ei talu aplause ja kummardusi, ja ma ei talu kellaaegu, ja ma vihkan ronge ja busse ja und ilmselgelt.
ma leban office'i põrandal ja ei talu seda, kui palju erilisi inimesi on mu ümber ja kui heaks see kogu elu teeb.
ma ei talu, ma joon seda kõike.
i'm an ice cream man.
and i'll be good to you.
viiuldasin kell 00:37
and the piano has been drinking, not me.
see oli kirglik päev, emotsioonid vaheldumas ruutkilomeetritel tuulehoogudega, kõik minevik ja olevik ja tulevik oli jälle koos ja tegelikult oli elamise tunne.
miks ma siis jälle nutan mingeid minnalaskmisi, mida ma endale andestada ei suuda?
ja mida ma teen järgmise kolmapäevaga, kui kogu tuju on varastatud?
ma ei taluks seda kõike enam hetkegi, kui poleks jäänud veel viimased kolm päeva. Ma pean vahepeal oma tundidest minema "pudelit täitma", sest ma ei talu olla ühes ruumis nii suure armastuse ja nii suure kaotusega. ja ma ei talu minekuid. ja sõnu. ja isegi kallistusi enam mitte.
ja ma ei talu ilusaid kirjusid kleite ja soenguid või üldse juukseid ja ma ei talu varbasirutusi peaaegu, ja ma ei talu aplause ja kummardusi, ja ma ei talu kellaaegu, ja ma vihkan ronge ja busse ja und ilmselgelt.
ma leban office'i põrandal ja ei talu seda, kui palju erilisi inimesi on mu ümber ja kui heaks see kogu elu teeb.
ma ei talu, ma joon seda kõike.
i'm an ice cream man.
and i'll be good to you.
viiuldasin kell 00:37
21 mai 2008
kell on viis. ma tegin kuue tunniga mingi helitooriku valmis, kui suurepärane. ja mul tuli tantsu lõpu idee viimaks külla.
ikka tundub kuidagi, et mingitele teistele olulistele asjadele on täiesti mõtlemata.
aga kuidas sa soovid, et töö saaks otsa?
viiuldasin kell 04:57
ikka tundub kuidagi, et mingitele teistele olulistele asjadele on täiesti mõtlemata.
aga kuidas sa soovid, et töö saaks otsa?
viiuldasin kell 04:57
Alfie helistas üllatavalt ammu pärast keskööd ning ütles, et ta leidis oma telefoni sokikorvist üles. Ta oli eelmisel õhtul kella poole neljani ehitanud vastuvõtulauda.
Pärast koorisin endalt mõtlikult riided, tõin liitri jahedat vett ning piinasin oma istmikunäkke edasi. Kuidas need intervjuud H Stuudio omadega 2,6 tundi kestsid, mine võta kinni. Olen viimased kolm tundi püüdnud neid kuidagiviisi sorteerida ning mingit süsteemi tekitada ja olen ehk poole peal? Pärast seda saab hakata tüki heli vist kokku lõikama... Ja inimestega olid õhtused netisuhted mul kuidagi kahtlaselt rabedad, mingid haavumised hõljusid liiga õhus.
Tundsin end veidralt.
viiuldasin kell 02:10
Pärast koorisin endalt mõtlikult riided, tõin liitri jahedat vett ning piinasin oma istmikunäkke edasi. Kuidas need intervjuud H Stuudio omadega 2,6 tundi kestsid, mine võta kinni. Olen viimased kolm tundi püüdnud neid kuidagiviisi sorteerida ning mingit süsteemi tekitada ja olen ehk poole peal? Pärast seda saab hakata tüki heli vist kokku lõikama... Ja inimestega olid õhtused netisuhted mul kuidagi kahtlaselt rabedad, mingid haavumised hõljusid liiga õhus.
Tundsin end veidralt.
viiuldasin kell 02:10
10 mai 2008
ma tahaksin, et suudaksin end sundima magama minema, sest magades ma ei märkaks oma igatsust.
ma tean, et ma ei suuda.
aga äkki, kui ma olen kirja pannud tänase laulu.
võibolla, aga ei usu.
viiuldasin kell 23:35
ma tean, et ma ei suuda.
aga äkki, kui ma olen kirja pannud tänase laulu.
võibolla, aga ei usu.
viiuldasin kell 23:35
07 mai 2008
Kokku võttes jäin ilma oma köhast ja millestki veel.
Kõige rohkem hirmutab mind see ütlemine, et reisides inimene avastab, kes ta tegelikult on.
Oo ei.
Vanematele samas väga suur aitäh.
viiuldasin kell 12:09
Kõige rohkem hirmutab mind see ütlemine, et reisides inimene avastab, kes ta tegelikult on.
Oo ei.
Vanematele samas väga suur aitäh.
viiuldasin kell 12:09
Saksamaa 8. Eesti
Sõitsime kogu päeva rongiga. Ma olin Wieskirche ja laevasõidu pärast kurb ja ma olin jälle iseenese iseloomus nii kohutavalt pettunud, et mul oli süda paha.
Oimukohtades tukslesid juba tööasjad.
Selle kõige kõrval polnud lendamise maakülgetõmbejõud märgatagi.
Tallinnas helistasin Mari-Liisile ja ütlesin, et mul on frustratsioon. Ta helistas hiljem tagasi ja ütles, et tahab kalli.
Me võtsime fotoka, pudeli odavat kirsiveini mu kodust külmkapi pealt, ostsime Mac'ist topeltfriikartulid ja ronisime Linnahalli katusele.
Sain seal tuttavaks ühe puhkusel oleva sakslasega ning kolme poisiga, kellele loogilise jätkuna tantsuteatrit tegime.
Pärast oli sõrmedel liiga külm.
Õhtul jõudis Alfie. Teda oli hea näha.
viiuldasin kell 12:03
Sõitsime kogu päeva rongiga. Ma olin Wieskirche ja laevasõidu pärast kurb ja ma olin jälle iseenese iseloomus nii kohutavalt pettunud, et mul oli süda paha.
Oimukohtades tukslesid juba tööasjad.
Selle kõige kõrval polnud lendamise maakülgetõmbejõud märgatagi.
Tallinnas helistasin Mari-Liisile ja ütlesin, et mul on frustratsioon. Ta helistas hiljem tagasi ja ütles, et tahab kalli.
Me võtsime fotoka, pudeli odavat kirsiveini mu kodust külmkapi pealt, ostsime Mac'ist topeltfriikartulid ja ronisime Linnahalli katusele.
Sain seal tuttavaks ühe puhkusel oleva sakslasega ning kolme poisiga, kellele loogilise jätkuna tantsuteatrit tegime.
Pärast oli sõrmedel liiga külm.
Õhtul jõudis Alfie. Teda oli hea näha.
viiuldasin kell 12:03
05 mai 2008
Saksamaa 7 ja viimanetegelikult olen siin olles unes näinud ebameeldivalt meeldejäävana kolme asja - tööd, see on erinevate proovide/etenduste piinarikkust; alfie't, see on temast pidevat eemalviibimist stiilis päkapikk-ja-maja; või klassivendi. Klassivendi! Algas kõik suurest klassikokkutulekust ühel ööl ja paralleeli omasid oli palju ning neil oli lõbus, meid oli vähe ja ma olin üldse autsaider. Siis järgmisel ööl rääkisin midagi Raidiga, sellest järgmisel olin natuke liialt lähedane Ahtiga, sellest järgmisel kohtusin taas kord surnud Maiduga ning viimasel arutlesin laste kasvatamise üle ootamatult küpse Jüriga. Ju siis Merli ja Andrea taasnägemine loksutas mul mingid nimed ja mälestused lahti, ei ole aimu.
Aga
Oberammergau-Neuschwanstein'i loss-Füssen-Oberammergau
Hommikul vist šoppasime. Ostsin bikiinid ja veel ühed kuldsed kingad, ametlikult kolmandad.
Mul võib olla kuldkingafetiš. Mis muinasjutust ma pärinen?
Ema ostis ka midagi. Isa igavles.
Aga siinse piirkonna küladele on lisandunud veel üks kohustuslik osa - või siis pigem vaikselt asendunud gasthaus'idega - holzschnitzerei'd. Sadade kaupa puunikerduspoode, mis on pungil tuhandete kaupa aiapäkapikke, keskaegseid jahimehi, kõikvõimalikke ja lõputuid piiblistseene ning Jeesust ja tema ema. Oi. See läheb vahel nii külluslikuks, et tundub suisa rumal. Nagu ei oleks nende poodide omanikel muud teha kui hommikust õhtuni väikseid ornamente puidu sisse vedida. Aga samas tegelen ka mina päevast päeva ka millegi suht müstilisega.
Bussidega suundusime Ülembaierimaalt hoopis Allgäu piirkonda - bussijuhid on siin õnnelikud ja ilusad, busside võrk külades ümberistumistega minutipealt täpseks aetud, piletivariante mitmesuguseid...
Aga meie ronisime jälle mäkke ja ma sundisin meid emaga ka piletit ostma - Ludwig II ehitada lastud Neuschwansteini lossi, sinnasamasse, mille järgi hiljem disainiti Disney valge unistustepalee.
....
Neuschwansteini kirjeldus jääb selleks korraks, kui mu tuju argisest pisut poeetilisem on. Edasi suundusime sealt Füssenisse, kust ostsin endale peaaegu tundetult uued teksad, ning buss viis meis mägede vahelt tagasi Oberammergausse. Istusime Dedler-hausi külma kivipõrandaga söögituppa ja lugesime kannatusmängudest, mida 1634. aastast selles külas tehakse. 1400 külainimest spetsiaalselt selleks ehitatud teatris Kristuse passiooni esitamas - koos vere ja ristikandmise ja kogu värgiga (kahe pätiga ka) - aukartusjudinad, tõesõna.
Ma kõlan endale ka praegu pisut segaselt :)
Tol ööl magasime rahutult ja ma olen täiesti kindel, et kummitas.
viiuldasin kell 23:20
04 mai 2008
Saksamaa 6
Mittenwald'ist rongiga Oberau'sse, sealt bussiga Ettal'isse, sealt jala Oberammergau'sse, sealt rongiga Murnau'sse õhtust sööma ja siis tagasi Oberammergau'sse (ehk siis hõissa Bayern-Ticket)
Hommikul pakkisime asjad ja tõusime mägedesse, seekord saime kotid külla hoiule jätta. Olid küll - mägiojad, koerad, kepikõndijad, lumi oli ka, ja järved (Lautersee, Ferchensee), ja päike, ja külm, ja Jeesus ka. Mitu.
Ilus oli, aga tujutsesin.
Rong viis meid läbi Garmisch-Partenkircheni Oberausse. Enne sõitma hakkamist jälgisin üht keskealist paarikest - ma ei ole vist küll kunagi nii romantilist hüvastijättu näinud.
Ma ei räägi sellest lähemalt, romantika on saladus!
Enne seda mäel oli ema minult ebamugavaid küsimusi küsinud, midagi tänapäeva ja suhete ja mõtteviiside kohta.
Olen elu praegusel perioodil liiga küüniline, et neile vastata osanuks.
Bussiga suundusime kohe edasi Ettalisse. Seal oli ka klooster, aga mitte nii hirmuäratavalt suur nagu Benediktbeuerni oma (unustasin sellest vist lähemalt rääkida - see oli nii suur klooster, et see oli suurem kui ükski loss, mida ma näinud olen. Aga ma pole losse muidugi näinud ka. See oli nii suur, et ma kartsin!). See-eest oli Ettali basiilika täiesti haige - TO-HU-TU sellise olematu mägiküla kohta, ja mingil vahval sajandil barokselt ümberehitatud, mis tähendab, et teda polnud võimalik vaadata, pildistada ega ka hoomata. Nikerdused, ma ütlen.
Ma ei saa seda sõnades kirjeldada, ma ütlen.
Kõndisime mäenõlva pidi järgmisesse külla. Talusin suure koti kandmist ja ronimist kuidagi märgatavalt kergemini, aga vanemad hakkasid kohvi järele nõudma.
Selle peale astusime Oberammergau kiriku kõrval olevasse pansionisse ja võtsime endale toa.
Samas olid Bayern-Ticket'i võlud veel järgi proovimata, nii et sõitsime suure mõnusa mägederingiga Murnausse, kus sõime õhtusöögi - seekord tõeliselt Baieri-pärase ja 35-eurose - ning vaatasime päikeseloojangut Staffelsee kohal. Vanemad said lõpuks kohvi! Ja mina mingit nime poolest õlut, mis nüüd vist küll mu lemmiksiider on.
Pärast seda sõitsime õhtupimeduses vaiksesse Oberammergau'sse tagasi. Isa oli nii väsinud, et polnud nõus minuga isegi matemaatilist tehet tegema.
Ema ütles, et peaksin mõneks ajaks moosi sisse minema.
Mina püüan nüüd välja mõelda, mis moos see olla võiks.
Mesi äkki?
Naine on mees...
Jajah.
PS. Ma ei räägi teile praegu kirikukelladest, eks. Aga pildil on mu praegune asukoht. Öödööd!
viiuldasin kell 23:45
Saksamaa 5.
Mul hakkavad päevad sassi minema. Esimene päev, kus läksime kuupäeva numbri üle vaidlema ja pidime telefonist järgi vaatama.
Kochel ja Kochelsee. Bussiga läbi Wallgau Austria piiri lähedale Mittenwaldi.
Jalutasime Kochelis ja vahtisime kitsi. Piiiisikesi. Nad olid nii armsad, et sure maha.
Hiljem sattusime matkarajale, mille igas peatuspunktis olid postile soovitatavad treeningharjutused koos juurdekäivate selgitustega joonistatud. Sundisin vanemaid poomil kõndima. Emme tegi pääsukest ka.
Ma tegin pääsukest, siis teisest jalast pääsukest, siis relevé lent'i mõlemast jalast küljele ja ette ka ja tundsin ennast korraks päris okeilt.
Linn oli nagu nad on. Keskel on kindlasti Hotel zur Post, endine postitõlla peatuspaik ja ühtlasi väga kallis maalingutega hotell, siis on kusagil jäätisekohvik, pisut eemal raekoda ja kirik - või mitu. Ülejäänud majad kesklinnas on praktiliselt eranditult hotellid, ääre pool külalistemajad, siis pansionid ja lihtsalt toad... Iga enesest lugupidav baierlane on vähemalt ühe toa oma elamust väljaüürimiseks kohandanud, nende jaoks ei tähenda see vist eriti muud vaeva kui lihtsalt paar viilu juustu hommikul rohkem taldrikule tõsta.
Mitte et ma kaebaks.
Tegime Kochelis oma kodinatega veel väikese tiiru ja leidsime end Tiroler Kreuzilt vaatega veelkord Kocheli järvele. Koos ühe nunnaga. Ja Jeesusega loomulikult, ta oli järve äärde risti löödud. Bussini oli aega, nii et istusime hiljem kruusasel rannaeendil sinnaveetud pingil, mina kirjutasin kirju ja vanemad liigutasid varbaid vist. Päike tegi minuga natuke nalja toopäev - praeguseks juba tiba kahetsen.
Buss sõitis serpentiini mööda kilomeetri kõrgusele, nii et kõrvad plõksusid. Vahele jäi Wallgau küla ja see oli praktiliselt tobe - ei ole võimalik, et kusagil lumiste mäenõlvade vahel asubki mingi selline segu Grimmidest ja vanadest western-filmidest, see oli täiesti ebanormaalselt valgete majade ja pruunide puunikerduste ja 18. sajandi pealekirjutustega lüftlmalerei paradiis, nii et mul hakkasid silme ees ujuma sefiiritordid ja punamütsikesed ja hundid ja hobused ja õlu kõik üheaegselt. Õnneks sõitsime me sealt ainult läbi.
Iga maja oli nagunii gasthaus.
Mittenwald oli ka selline, aga natuke inimlikum. Seal käis näiteks tänavate remont.
See võis muidugi olla ka filmivõttepaiga ehitus, mine neid tirooli külasid tea.
Me leidsime endale teistega võrreldes häbitult odava öömaja ja läksime "linna" avastama. Kahjuks avastasime hoopis ühe suvalise söögikoha ja tegime 50-eurose arve. Me ei söönud isegi midagi baierlikku, kui mitte arvata spargleid rohkes võis...
Unes nägin tööd loomulikult.
viiuldasin kell 23:00
02 mai 2008
Saksamaa 4
Jalgsi Bad Tölz-Bad Heilbrunn-Benediktbeuern, rongiga Kochel'isse
No oi. Tegelikult ju on valus. See oli ligikaudu 20 km, mis on nummi, aga meil oli kogu elu seljas.
Siiski - kui minust inimesena eriti asja ei saa, siis võin mägedesse minna küll.
Me olime tublid ja lihtsalt kõndisime ja ojad ja mäed ja aasad ja põllud ja külad ja talud ja kirikud ja hobused läksid meist muudkui mööda. Midagi väga ei juhtunud peale selle, et mu otsmik läks üleni punaseks, ja ometi oli täiesti oivaline päev.
Aga siin piirkonnas oleks ateistidel suht võimatu olla. Iga restorani, kohviku, külalistemaja, office'i, talu nurgal või sees ripub suur krutsifiks ja kuskil palvetab Maarja, radadel asuvad vähem kui kilomeetri järel kas teekäijate kabelid või palvenurgad, kirikud on täis täiesti haledal hulgal kulda ja kokkuvõttes olen ma sellest riigist lahkudest näinud vähemalt paarisadat kannatavat Kristust. Ja oi, kuidas ta veel kannatab - ta kannatab süüdimõistmisel ja kannatab Kolgatale minnes, ta kannatab ristilöömisel ja seal olles, ta laipki on muserdatud, kuivetunud ja valus vaadata. Maarja kannatab ka - ühes teeäärses kabelis oli tal isegi pistoda rinnust läbi löödud, sest pidi oma poja lõpmatuid kannatusi nägema.. Ja kirikutes lebavad kullatud basiilikakujulistes kirstudes lugematute märtrite reliikviad, ja kõrvallöövid on täis perekondade palvelaid, ja Kristus muudkui kannatab igas mõeldavas poosis ja nurgas ja seinal ja laes ja kambris.
Mul läks ühes Müncheni kirikus lausa süda pahaks, kui kogu elusuuruste maalidena esitatud kannatamistee pidin läbi käima.
Okei, okei, kallid katoliiklased, ma sain juba aru.
Ja samas on see kõik siin nii loomulik võrreldes Eestiga. Miks Eestis usk nii tekitatud näib? Sest ta on?
Aga muidu oleme Kochelis (teistega võrreldes) odavas võõrastemajas, kus pole seepi, ja kell on kaheksa õhtul, ja mul ei ole täna vist muud teraapilist tehagi kui lihtsalt magama minna.
Arvake ära, kas praegu mu vaates on puunikerdustega valged majad ja lumised mäetipud? Siinsamas, selles mõttes. Et homme läheme võibolla neisse kõndima, selles mõttes.
Mis Eesti, selles mõttes?
viiuldasin kell 20:50
Saksamaa 3
Bad Tölz
Mis seal siis oli - linn Münchenist ca 50 km lõunas, mida mina kartsin koledaks ja tööstuslikuks, osutus hoopiski üleni maalitud/nikerdatud/tikitud/kurvitatuks. Selles oli valkjassinine jõgi ja filmivõttepaigana näiv kesklinn, absurdselt uhke mäepealne kirik koos ristilöödud Jeesusega (ja mitte ainult Maarjate ja Peetrusega, vaid ka kahe pätiga) kõrgel linna kohal ning pärast seda, kui kaks eelmist vaatamisväärsust põhjalikult ära olime imetlenud - tadaa! - kirjade järgi Euroopa puhtaim veekeskus Alpamare, kuhu pärast pikka piinlemist oma vanemad siiski vedada suutsin.
Noh, jah,
ujula-mäekõrguste-ookeanilainetega, türgi-saun-soome-saun-aroomisaun, joodi-inhalatsiooni-ruum, tasuta-solaariumid, rahunemis-rahunemis!-rahunemisruumid ja muud väiksed pudinaid, mis sinna kõik juurde käisid... Ja mu ema leilitati saunast välja. Peaaegu piinlik, aga mina jäin temast maha vaid oma haavatud rahvuslikku eneseuhkust kaitsma, tegelikult ei olnud mul ammu enam hapnikku.
Hiljem tuli välja, et isa rahvuslik seesamunegi ulatus nii kaugele, et tema ei tulnud saunast üldse välja, enne kui kõik ülejäänud mehed polnud lahkunud.
Ja siis mõned imestavad mu kangekaelsust. Geenid, mis muu.
Me jäime magama Kuursaali ja promenaadi vahel asuvas väikeses Rosl'i külalistemajas, kus elasid lillelised kardinad ja kummitused. Vaatasin viimase asjana Madonna Confessions'it - no kurat, mis nendest tantsijatest - ta koreograaf on lihtsalt perversselt hea.
Lihtsalt.
viiuldasin kell 20:28
kujundas: maali
