
Et oma viimased poolteist nädalat lühidalt kokku võtta...
Pariis oli alguses jahe. Sõitsin äärelinna Noisy-le-Grand'i Nele etendust vaatama ja valas paduvihma.
Nad olid oma punaste kleitidega seekord turukatuse all viltusel mustal asfaldil ja mulle väga meeldis.
Pärast vaatasin kummikutega tantsivaid aafriklasi ja käisin Nele "kolleegidega" teatrikohvikus pasteeti ja hakklihavormi söömas.
Montmartre'i "kodu", nagu ma ütlesin, oli pisike, aga igati sobiv.
Ilm oli järgmisel päeval ikka veider. Jalutasime pisut Montmartre'il, käisin Abbesses'i kirikus, mis oli kummaliselt tume ja kus ma millegipärast tundsin ära evangelistide sümblid, loomulikult Sacre Coeur'is, kus inimesed päriselt palvetasid (ma mõtlen päriselt päriselt, nii et ma nägin nende palveid kerkimas), Place du Tertr'il, kus uue aja kunstnikud ikka veel kõiki linnavaateid kätteõpitult muudkui kordasid ja kordasid.. öösel oli üks teine Montmartr'i kodu ja tatar.
Ah ei, aga enne oli ka Montmartre'i surnuaed. Nad ehitasid oma surnutele maju ja tänavaid ja me nägime kaugelt ühte mõtlikku klouni ühel haual istumas...
See oli Nijinsky ja ma korraks isegi mõtlesin, et miks seal haual hoopis faun ei olnud,
aga see oli üks väga mõtlik kloun.
Suur lust on olla hull, ent seda lusti tunneb ainult hull. Shakespeare?

Edasi läks kõik kiiresti. Tegelesime päeval kulka taotluste ja asjaajamistega, jooksime läbi Louvre'i (vaatasin hoolikalt üle kõik keskaja skulptuuride kostüümimoed ja oo, need tubadest suuremad seinavaibad, kirevad ja elavad!... Ning mõned Itaalia tööd, blondid ja lokkidega. Mulle meeldisid muide väga lihtsad asjad, näiteks Gerard'i "Daphnis ja Chloe"...
Pompidou's olid geniaalne ja mänguline Alexander Calder ning Kandinsky, kelle ajaks olin õnnetuseks juba liiga väsinud, nii et ei näinudki suurt midagi peale Pariisi linnavaate.. Teisipäeval olid kõik asjad kinni ja tagasi tulles esmaspäeval oli jällegi Orsay kinni (impressionistid! fakk) ning Keskaja muuseumi ai lastud mind suure kotiga sisse. Hommikupoole olin käinud Vincennes'i lossis ja kabelis Bulgaaria ikoonide näitusel, mis lõhnas veidralt puidu ja õli ja millegi paksu, võibolla värvi järgi.
Louvre'is ja Vincennes'is mõlemas kujutlesin endale pidevalt järele lohisevat kleidisaba.
Selle tasane sahin ja Vincennes'is mujalt tornidest kostuvad sammud panid mu naeratama.
Pariis ei ole lahe. Pariisis on kunst lahe. Kõik alla 26 aastased Euroopa kodanikud saavad tasuta.
Nagu minge minema. Mul on alla kahe aasta, et uuesti Pariisi muuseumidesse trügida.
Kutsub.
Kolmapäeval pidasime Nelega Vincennes'i vallikraavi äärel piknikku. Ta oli teinud singisalatit ja meil oli veel õige pisut veini. Kraavis krohvis mees lossi vundamenti ja saatis meile alt tervitusi.
Võtsime need vastu.
Oli Kuressaare-tunne, see tähendab iseseisvust.
Siis läksin kohtusin Deslignes'de vanapaariga, saksa ja inglise keeles läbisegi, ning peagi jõudsid poisid Balthasar ja Christophe.
Sõitsime ära Burgundiasse.

Juust ja vein ma ütlen. Juust ja vein ja siirad prantslased ja iseenda kuulamine ja iseendaga rääkimine.
Ma ei tea, kas ma saaksin tagasi minna, veel ei tea.
viiuldasin kell 14:55