30 aprill 2007
Rahast
Jah, käisin ostsin tuhande krooni eest raamatuid.
Selle koti raskus sunnib mind nüüd jalgu järgi vedama.
Tantsust
Olin tol hommikul jube endast väljas, peaaegu vastikult.
Oli vaja ainult keskenduda sellele, kuidas püüda kinni kellegi teise (võõrast) kukkuvat pead, et minu meelest oleks pühitud kõik kõrvaline.
Vabanemine tuli siis, kui keegi teine hakkas püüdma minu kukkuvat keha.
See oleks võinud kesta lõputult.
Let the dance work it's magic with you.
Sünnipäevadest
Maia - Parimate soovidega. Ei õnnestunud tuua meile isegi mitte eriauhinda. See on okei, sel aastal oli hea Koolitants, tõepoolest.
Ma - Bisous. Tegelesin parasjagu Tallinnas klaasikildudest möödaastumise ning Koolitantsul vedelemisega, ei märganudki kuupäevi ega midagi. Tüüpiline. Loodan, et sul on hea.
Ise - sain, nagu öeldud, kilode viisi šokolaadi ja kummikomme (mille õnnelikult sõpradele sisse söötsin), H'lt peegli, FX'ilt õpetaja-raamatu, Siimult kaks osa "Eragoni" ning Katalt "My name is Red'i", Vahurilt-Kaidilt body scrub'i ja silmaasja - mälemad väga head, muide - ning R'ilt kaneeli.
J ei kinkinud midagi, aga see polnud esimene kord.
Autorlusest
Oksana Titova "Hamlet" mulle meeldis, aga mul ongi kalduvus omada teistest erinevat arvamust. Viskas tüüpilist Oksana liikumist (tõstetes lahtine sissepoolne põlvest pisut kõverdatud jalakaar läbi õhu; seljast taha painutatud poolsillas rippumine; kostüümi kahepoolne eksponeerimine sillas ja upakil; ülakeha ja pea varjamine kostüümiga jne) ning Pepeka fragmenteeritust ilma üldistuse püüdeta.
Marina Kesleri "Libahunt" oleks olnud geniaalne, kui see ei oleks olnud püüdlik Mats Eki, Nacho Duato, Jiri Kyliani ja Dima Hartchenko tööde kokkupanek.
Ta oli isegi võtnud nende kostüümid.
Itaallastest
Nad on linna peale lahti lastud ja neid on palju.
Kolm keskealist istusid näiteks Platsil ja näugusid nagu kiimased kassid.
Ma arvan, et ma nägin hiljem, kuidas tuvid seksisid.
Muusikast
Kui kusagil üldse on veel säilinud eestlust, on see (Tartu Akadeemilise) Meeskoori forte's. Ma ei tea, kas neile on nii suur drill peale pandud või mis, aga minu meelest on nad 20 aasta parimas vormis (umbes niikaua olen neid kuulamas käinud). Igatsesin pisut piano'de järele ning tenori ülemised soolod läksid laiali ja määgimiseks ning Schuberti missa ladina keel oli veidralt puine, aga muidu oli ülevoolavalt hea seal kontserdil istuda.
Lugesin 17 meest, kellest paljusid olen teadnud kauem kui olen osanud tantsida ning kes nägid ikka täpselt sama vanad välja - kuigi üks oli paksuks läinud.
Hoidsin Kapp'i "Põhjarannikul" ajal end tagasi.
Nii et ma püüdsin minna läbi Tõnismäe maksuametisse, mis kahjuks oli kinni;
Me viisime hilisõhtul Siimule ratta, kuigi vältisime igasugu inimesi;
Ma enam ei märganud klaasikilde;
Koolitants toimus - suurelt, lahkelt, sõbralikult, kindlalt. Ma sain muuta enda arvamust ühe inimese kohta;
Me pidime küll ära jätma oma tantsupäeva performance'i, sest seda oleks võinud tõlgendada rahvakogunemisega - JA meile oleks võidud tänaval peksa anda lihtsalt selle eest, millised me välja kavatsesime näha;
Ma jalutasin komme süües Hirvepargi lähistel ja ei allunud provokatsioonidele;
Ma lehvitasin politseinikele, nii et nad ei näinud, ning soovisin neile salaja jõudu.
Madlist
Oh sa vana... New York jne, ma olen kulutanud viie päevaga .... krooni. Massažile, söögile, riietele, kosmeetikale, raamatutele, kingitustele, kultuurile.
Kellelgi oleks tööd pakkuda?
viiuldasin kell 13:14
Jah, käisin ostsin tuhande krooni eest raamatuid.
Selle koti raskus sunnib mind nüüd jalgu järgi vedama.
Tantsust
Olin tol hommikul jube endast väljas, peaaegu vastikult.
Oli vaja ainult keskenduda sellele, kuidas püüda kinni kellegi teise (võõrast) kukkuvat pead, et minu meelest oleks pühitud kõik kõrvaline.
Vabanemine tuli siis, kui keegi teine hakkas püüdma minu kukkuvat keha.
See oleks võinud kesta lõputult.
Let the dance work it's magic with you.
Sünnipäevadest
Maia - Parimate soovidega. Ei õnnestunud tuua meile isegi mitte eriauhinda. See on okei, sel aastal oli hea Koolitants, tõepoolest.
Ma - Bisous. Tegelesin parasjagu Tallinnas klaasikildudest möödaastumise ning Koolitantsul vedelemisega, ei märganudki kuupäevi ega midagi. Tüüpiline. Loodan, et sul on hea.
Ise - sain, nagu öeldud, kilode viisi šokolaadi ja kummikomme (mille õnnelikult sõpradele sisse söötsin), H'lt peegli, FX'ilt õpetaja-raamatu, Siimult kaks osa "Eragoni" ning Katalt "My name is Red'i", Vahurilt-Kaidilt body scrub'i ja silmaasja - mälemad väga head, muide - ning R'ilt kaneeli.
J ei kinkinud midagi, aga see polnud esimene kord.
Autorlusest
Oksana Titova "Hamlet" mulle meeldis, aga mul ongi kalduvus omada teistest erinevat arvamust. Viskas tüüpilist Oksana liikumist (tõstetes lahtine sissepoolne põlvest pisut kõverdatud jalakaar läbi õhu; seljast taha painutatud poolsillas rippumine; kostüümi kahepoolne eksponeerimine sillas ja upakil; ülakeha ja pea varjamine kostüümiga jne) ning Pepeka fragmenteeritust ilma üldistuse püüdeta.
Marina Kesleri "Libahunt" oleks olnud geniaalne, kui see ei oleks olnud püüdlik Mats Eki, Nacho Duato, Jiri Kyliani ja Dima Hartchenko tööde kokkupanek.
Ta oli isegi võtnud nende kostüümid.
Itaallastest
Nad on linna peale lahti lastud ja neid on palju.
Kolm keskealist istusid näiteks Platsil ja näugusid nagu kiimased kassid.
Ma arvan, et ma nägin hiljem, kuidas tuvid seksisid.
Muusikast
Kui kusagil üldse on veel säilinud eestlust, on see (Tartu Akadeemilise) Meeskoori forte's. Ma ei tea, kas neile on nii suur drill peale pandud või mis, aga minu meelest on nad 20 aasta parimas vormis (umbes niikaua olen neid kuulamas käinud). Igatsesin pisut piano'de järele ning tenori ülemised soolod läksid laiali ja määgimiseks ning Schuberti missa ladina keel oli veidralt puine, aga muidu oli ülevoolavalt hea seal kontserdil istuda.
Lugesin 17 meest, kellest paljusid olen teadnud kauem kui olen osanud tantsida ning kes nägid ikka täpselt sama vanad välja - kuigi üks oli paksuks läinud.
Hoidsin Kapp'i "Põhjarannikul" ajal end tagasi.
Rannik kui hüppel rünnakuhoos,
manner ja meri siin sülitsi koos...
Publikut oli väga vähe, kuigi väljas oli väga rahulik. Neil päevil olin teistmoodi aru saanud sellest, kuidas inimeste elud tahavad elamist, ükskõik mis ka nende õuel toimuks.Nii et ma püüdsin minna läbi Tõnismäe maksuametisse, mis kahjuks oli kinni;
Me viisime hilisõhtul Siimule ratta, kuigi vältisime igasugu inimesi;
Ma enam ei märganud klaasikilde;
Koolitants toimus - suurelt, lahkelt, sõbralikult, kindlalt. Ma sain muuta enda arvamust ühe inimese kohta;
Me pidime küll ära jätma oma tantsupäeva performance'i, sest seda oleks võinud tõlgendada rahvakogunemisega - JA meile oleks võidud tänaval peksa anda lihtsalt selle eest, millised me välja kavatsesime näha;
Ma jalutasin komme süües Hirvepargi lähistel ja ei allunud provokatsioonidele;
Ma lehvitasin politseinikele, nii et nad ei näinud, ning soovisin neile salaja jõudu.
Madlist
Oh sa vana... New York jne, ma olen kulutanud viie päevaga .... krooni. Massažile, söögile, riietele, kosmeetikale, raamatutele, kingitustele, kultuurile.
Kellelgi oleks tööd pakkuda?
viiuldasin kell 13:14
25 aprill 2007
25. aprilli viimane tund algas praegu.
24 tundi tagasi...
Olime just põlanud Novelli kinni olevaks ning jalutasime Geishaga Kathmandu toitu täis kõhtudega Basso poole - mina, et juua mingeid loodetavasti rohelisi kokteile ja nuputada, kas uue eluaasta jooksul mu isiklikus elus ka midagi positiivset juhtuda võiks; tema, et taluda mu alateadvuse puudutusi ning mõningasi roppusi.
23 tundi tagasi...
Lõime G ja J'ga šokolaadisüdameid kokku. J keeldus mind õnnitlemast. Ma nuputasin ikka veel seda vana mõtet. Laim ja sidrunid olid otsas, nii et nad ei saanud meile teha mitte midagi rohelist. Jõin head pruuni, keskmist roosat ja halba kollakaspunast. G jõi kokakoolat.
22 tundi tagasi...
Astusime sellest näiliselt lounge'ist tänavale (lugematute politseipatrullide sekka) - viimase tunni jooksul oli meile lastud rokki Tanel Padarist System of the Town'ini ja ettekandja oli neetidega püksid jalga tõmmanud. Peatusin Platsil - see oli tühi, kuigi eemal luusis kaks ekipaaži. Lehvitasin turvapoistele. G kandis J soni - kas te ei teadnud veel?
21 tundi tagasi...
Heal juhul olin juba teki all ja meenutasin naljakat esmaspäeva ööd, kui äratasime J'ga üksteist, arvates... J suudles mind õlale ja õnnitles tasakesi.
20 tundi tagasi... 19 tundi tagasi... 18 tundi tagasi... 17 tundi tagasi... 16 tundi tagasi...
Tulin duši alt, J serveeris praetud muna ja karamelliteed - ütles, et ma kiirustaks, et muidu jahtub. Ei vaevunud riidesse panema - ei vaevu kunagi.
15 tundi tagasi...
Istusin "restoranvagunis" ja solgutasin teepakki plasttopsis. Postimehes polnud midagi.
Unistasin ajast, mil minu sünnipäev trükitakse ära. Naersin.
14 tundi tagasi...
Kirjutasin kavade jaoks täpsustusi ja unistasin õige põgusalt millestki heast. Kindlasti mitte magusast. Rong rappus hullumeelselt.
13 tundi tagasi...
Massöör teretas mind, ütles, et eelmine klient riietub. Uurisin riiulil Tiggi piparmündimaski plastpange.
12 tundi tagasi...
Ta võttis mu sääremarjad. Mul oli hästi läinud, mul oli parasjagu paranenud vasaku käe mingisugune müstiline rebestus. Ma tundsin ennast jumala okeilt.
Aga ta piinas mind tõega, väitis, et need on kivikõvad, et ta ei saagi neid pehmeks, et ma olen jobu.
Kui ta mu reiepealseteni jõudis, tundsin end kergelt massohistina. Selles valus oli midagi pööraselt magusat.
11 tundi tagasi...
Mul hakkasid keskendumisraskused. Ma küll püüdsin veel mingit perioodikat lehitseda ning keskenduda oma puuviljasalatile, aga mõtted lippasid kogu aeg..
10 tundi tagasi...
Panin sinililled viinapitsiga garderoobi lauale ja püüdsin paberkäterätiga juukseid kuivatada. Raiskasin ära pool purki geeli ja värvisin silmad liiga roheliseks.
9 tundi tagasi...
Istusin saalis, püüdsin keskenduda. Madli, kirjuta. Valgustajale märksõnu, plaadi peale lugusid, lugejale infot.
8 tundi tagasi...
Alustasime Pärlitega läbitantsimist, nad karjusid jee. Ma ei vaadanud neid, vaatasin pabereid enda ees. See tants on mu halvim, aga nad jumaldavad seda, need hüplevad. Nad on väga armastusväärsed ja embavad spontaanselt. Nad tahavad kõik tähelepanu endale ja ainult endale.
7 tundi tagasi...
Föönix lõpetas "Lõunamaa lume", olin olnud üllatunud nende kehalisest ebatäpsusest. Elinet ei olnud enam ja pilt oli tühi. Nad hoidsid laval liiga kokku ja ma ei olnud rahul sellega, kuidas nad paigutanud olin. Kokkuvõttes oli mul hea meel - ma ei usu ideaalselt õnnestunud proovidesse.
Nad kinkisid mulle väga, väga õige raamatu - ja tonnidega kummikomme... mis praegusel hetkel minus isu tekitasid.
6 tundi tagasi...
H omad jõudsid saali, kuidagi lühikesed, noored ja elevil. Mul käis südame alt soe jutt läbi, nagu oleksin ma koju jõudnud. Ma siiamaani pole hakanud tajuma, kas nad midagi minust peavad või mitte - Jõgeva omad näitavad oma armastust vahetumalt oma nooruses ja mulle meeldib neile sama siiralt vastata - ennast üha edasi utsitades ja paremaks püüeldes. H omade juures peaksin seda tõenäoliselt veidraks, nii et kõik oli hästi. H'dega tõestame end vastamisi, mina läbin pidevalt nende kadalippu ja nõuan neilt enda (st, minu, Madli) ületamist.
See ei ole kusjuures kuigi keeruline kahjuks.
Igatahes, H omad jõudsid ja laulsid ja kinkisid ja L pani pahaks nende U-duuri - mis oli L'ilik. Endal mitte kunagi lubada rahul olla, pidada tulemust tähtsamaks kavatsusest ja püüetest, lõpp-punkti teekonnast - kuigi lõpp-punkti keegi veel ei teagi.
Olin õnnelik nende olemasolust.
5 tundi tagasi...
Jooksin tehnikute juurest alla kaamera manu ja kirusin endamisi juba ette ära tulevased valgusapsud. Publikut oli - mitte et mina kedagi teadnud oleks, aga seal oli natuke igat vanust ja igat sorti ja igal real ning mu tuju oli rahulik ja lõbus.
4 tundi tagasi...
Nööbid pidasid "Liblika labajala" lõpuni vastu, kuigi Slide'il vedas närv alt. "Lahingu" ajal sai aku tühjaks ning Marta kartis, tõsiselt - nagu minagi oleksin pidanud kartma seda tantsu nii noorena nähes. Nagu ma praegugi kardan, aga välja enam ei näita.
Enese- ja teisehävituslikkus on kõige hirmsamad.
Aga publik tõenäoliselt ei märganudki, et nii tõsised asjad korraks laval käisid.
H tantsis nagu udu, eriti samuraid.
3 tundi tagasi...
Maandasime endid H'dega, isa luges bussis päid üle. Naersin natuke ajastatuse üle ning pakkusin neile viinamarju. He ja S pugesid kõige lõppu ja ma mingis mõttes ei märganudki.
Teises mõttes.
2 tundi tagasi...
Mu kingad surusid liig tugevalt mu välimisi varbaid, kõndisin üha aeglasemalt, ühes käes sinililled ja teises tutù. Ühelt peegelduselt märkasin oma mantlisiilu ja isegi see ajas mind naerma. Ei, ma ei olnud ülirõõmus - iga esinemiskord teeb mind nukraks. Ausalt öeldes elan oma plikade vaatamise ja nendele mõtlemisega läbi kaugelt rohkem tundeid, kui tervele psüühikale vajalik oleks.
Selles on sündinud ja kohe surnud ilu, selles on minu tikitud alateemasid ja Madlit kõige vahetumas vormis.
Nad tantsivad alati mind, see olengi mina, mis sealt lavalt paistab.
Peegelduste valdjatarid.
1 tund tagasi...
Rääkisin vee ja veini ja ema ja isaga köögilaua taga Jeltsinist (ka minu Gorbatšovi-apsust), politseinikest, kontserdist, ülikoolidest, elukutsetest ja oliividest.
Viimased said otsa praktiliselt hetkel, kui puudutasid lauda.
////////////////////////
Istun tutù's ja kirjudes sukkades kummikommide ning laialiläinud roheliste silmadega siin ja meenutan oma esimesi kauneid kingitusi. Seda raamatut mul oli vaja - kust nad teadsid? Mina sel hetkel veel ei teadnud. FX sai eriauhinna ka - palju õnne. Te olete lumi.
See peegel, see peegel - ja kaardil oli väike tantsija? Ma tunnen, kuidas selle raskus viib mind sinna käegakatsutavatele varjumaadele ja mu silme ette kerkivad kõrbed ja kanjonid, preeriasse lõkke ümber kogunenud kaheksa kuju - või ei, nende arv pole oluline - kes vaatavad mõtlikult sinna, kuhu parasjagu tahavad. Nad on mässitud tekkidesse, kuigi õhtu polegi nii jahe, ning keegi neist pahvatab korraks naerma.
Ma näen, kuidas taamal tuhmunud päikesesaba taustal lendavad raagus puudelt paar ronka.
viiuldasin kell 23:00
24 aprill 2007
Sünnipäev
Olen olnud tubli, kuigi võinuks olla tublim. 22. eluaastal võiksin olla tervem ja rõõmsam.
- Umberto Eco "Ilu ajalugu"
- Umberto Eco "Baudolino"
- Christine Astell "Inglid"
- vannipallid (need, mis lagunevad ja lõhnavad)
- raha, palju (massaaši, reiside, raamatute, etenduste, loengute ja muu toreda tarvis)
- Haikukogu "Mäetipp järve põhjas"
- Ajaloolisi romaane keskajast (ilukirjanduslikke)
- teed
- massaaši
- pidu
- magusat palun mitte, pigem eksootilisi puuvilju
- lilli ainult koju
- Georges Duby "Katedraalide aeg"
- Michael Camille "Gooti kunst"
- Le Goff "Raha või elu"
- Abakhani kinkekaart
- kehakreem
- söögistaffi (mitte nõusid, ikka söödavaid asju. tomateid ja juustu jne)
- värskendavat jalakreemi
- jalamassaaši
- tarka infot Püha Nikolause kohta
- ööbimisvõimalus Gotlandil, Visbys
- et J ikkagi ei läheks
- fotosessioon
- Sirbi või TeMuKi aastatellimus
- vabakava
Aitäh!
viiuldasin kell 19:47
Olen olnud tubli, kuigi võinuks olla tublim. 22. eluaastal võiksin olla tervem ja rõõmsam.
- Umberto Eco "Ilu ajalugu"
- Umberto Eco "Baudolino"
- Christine Astell "Inglid"
- vannipallid (need, mis lagunevad ja lõhnavad)
- raha, palju (massaaši, reiside, raamatute, etenduste, loengute ja muu toreda tarvis)
- Haikukogu "Mäetipp järve põhjas"
- Ajaloolisi romaane keskajast (ilukirjanduslikke)
- teed
- massaaši
- pidu
- magusat palun mitte, pigem eksootilisi puuvilju
- lilli ainult koju
- Georges Duby "Katedraalide aeg"
- Michael Camille "Gooti kunst"
- Le Goff "Raha või elu"
- Abakhani kinkekaart
- kehakreem
- söögistaffi (mitte nõusid, ikka söödavaid asju. tomateid ja juustu jne)
- värskendavat jalakreemi
- jalamassaaši
- tarka infot Püha Nikolause kohta
- ööbimisvõimalus Gotlandil, Visbys
- et J ikkagi ei läheks
- fotosessioon
- Sirbi või TeMuKi aastatellimus
- vabakava
Aitäh!
viiuldasin kell 19:47
Tundsin ennast nagu koer, mind löödi jalaga.
Aitäh, aitäh, ma armastan sind ka. Iga päev.
viiuldasin kell 19:45
Aitäh, aitäh, ma armastan sind ka. Iga päev.
viiuldasin kell 19:45
22 aprill 2007
Korrates midagi Douglaselt, mille siia juba aastal 2003 kirja panin:
"Ma arvasin, et sa oled surnud..." ütles ta lihtsalt.
"Seda minagi mõnda aega arvasin," ütles Ford, "ja pärast seda otsustasin ma paariks nädalaks, et ma olen sidrun. Lõbustasin end kõik see aeg dzinnist ja toonikust sisse ja välja hüpates."
Arthur köhatas kurgu puhtaks ja tegi seda siis uuesti.
"Kus...?" ütles ta.
"Leidsin ma dzinni ja toonikut?" ütles Ford röõmsalt. "Ma leidsin ühe väikese järve, mis pidas end dzinniks ja toonikuks ning hüppasin sellest sisse ja välja. Vähemalt ma arvan, et see pidas end dzinniks ja toonikuks."
"Ma võisin," lisas ta irvega, mis oleks pannud terve mõistusega mehed robinal puude otsa ronima, "seda ka ainult ette kujutada."..."
viiuldasin kell 20:24
"Ma arvasin, et sa oled surnud..." ütles ta lihtsalt.
"Seda minagi mõnda aega arvasin," ütles Ford, "ja pärast seda otsustasin ma paariks nädalaks, et ma olen sidrun. Lõbustasin end kõik see aeg dzinnist ja toonikust sisse ja välja hüpates."
Arthur köhatas kurgu puhtaks ja tegi seda siis uuesti.
"Kus...?" ütles ta.
"Leidsin ma dzinni ja toonikut?" ütles Ford röõmsalt. "Ma leidsin ühe väikese järve, mis pidas end dzinniks ja toonikuks ning hüppasin sellest sisse ja välja. Vähemalt ma arvan, et see pidas end dzinniks ja toonikuks."
"Ma võisin," lisas ta irvega, mis oleks pannud terve mõistusega mehed robinal puude otsa ronima, "seda ka ainult ette kujutada."..."
viiuldasin kell 20:24
Väike tantsukalender
siia kogutud seoses rahvusvahelise tantsupäevaga 29. aprillil. NB - kõikidele asjadele on raske pileteid saada.
19. - 21. aprill - Noorte tantsuloomingu festival Future Tartus Athena keskuses
23. aprill kell 19:30 - Noorte tantsuloojate sari hypekas Kanuti Gildi SAALis (Pikk 20, Tallinn): SANDRA Z + RENATE VALME + JANE RAIDMA + LIINA-KARINA MIKKOR + KRISTA KÖSTER
25. ja 26. aprill kell 19:30 - Jo Stromgreni Kompanii "Orchestra" Kanuti Gildi SAALis (Pikk 20, Tallinn) - väga soovitatav
25. aprill kell 18:00 - Jõgeva Kultuurikeskuse Huvikooli Tantsustuudio kevadkontsert Jõgeval :) 27. aprill kell 19:00, 28. aprill kell 18:00 - Olga Privis ja Kaarel Väli "Total1" (Narva mnt 7, Tallinn)
29. aprill ja 3. mai kell 19:00 - Kaasaegse tantsu etendused "Hamlet. Libahunt" Rahvusooperis Estonia
27. aprill kell 19:00 - Aleksandr Ivaškevitši "Jazz & Tap" kontsert Vene Teatris
27. - 29. aprill - festival Koolitants finaal Tallinnas Salme Kultuurikeskuses (estraad 27.04 kell 18:00, vabatants 28.04 kell 12:00, lastetants 28.04 kell 18:30, showtants 29.04 kell 13:00 ja 16:00)
viiuldasin kell 17:25
siia kogutud seoses rahvusvahelise tantsupäevaga 29. aprillil. NB - kõikidele asjadele on raske pileteid saada.
19. - 21. aprill - Noorte tantsuloomingu festival Future Tartus Athena keskuses
23. aprill kell 19:30 - Noorte tantsuloojate sari hypekas Kanuti Gildi SAALis (Pikk 20, Tallinn): SANDRA Z + RENATE VALME + JANE RAIDMA + LIINA-KARINA MIKKOR + KRISTA KÖSTER
25. ja 26. aprill kell 19:30 - Jo Stromgreni Kompanii "Orchestra" Kanuti Gildi SAALis (Pikk 20, Tallinn) - väga soovitatav
25. aprill kell 18:00 - Jõgeva Kultuurikeskuse Huvikooli Tantsustuudio kevadkontsert Jõgeval :) 27. aprill kell 19:00, 28. aprill kell 18:00 - Olga Privis ja Kaarel Väli "Total1" (Narva mnt 7, Tallinn)
29. aprill ja 3. mai kell 19:00 - Kaasaegse tantsu etendused "Hamlet. Libahunt" Rahvusooperis Estonia
27. aprill kell 19:00 - Aleksandr Ivaškevitši "Jazz & Tap" kontsert Vene Teatris
27. - 29. aprill - festival Koolitants finaal Tallinnas Salme Kultuurikeskuses (estraad 27.04 kell 18:00, vabatants 28.04 kell 12:00, lastetants 28.04 kell 18:30, showtants 29.04 kell 13:00 ja 16:00)
Liikumine ei valeta iial
Martha Graham
Martha Graham
viiuldasin kell 17:25
21 aprill 2007
Today's fortune:
You and your wife will be happy in your life together
Yes, we will.
viiuldasin kell 02:07
You and your wife will be happy in your life together
Yes, we will.
viiuldasin kell 02:07
Ma ei tea, kas ma tohiksin täna õhtul midagi publishida.
Tõenäoliselt teen ma suure vea.
Ja mu H plikad olid ju tõepoolest suurepärased,
profikad, nii nagu ma unistanud olin. Päriselt.
Siis miks kuradi pärast ma neile selle viimase osa pidin tegema?
See oli nagu lavastajat tabanud debiilsushoog.
Ja pärast seda tabas mind veel... hoogi. Ma ei taha neid sõnastada, ära küsi neid.
Need on väga vanad.
Ja ma tunnen ennast nagu kalts, minuga pestakse põrandat ja minusse pühitakse jalgu
ja kõik maailma kiitus ei aita mind enam, sest ma olen õõnes, õõnes.
Nüüd aga (et täiskasvanulikult edasi minna, nagu ma nii väga harjunud olen):
mismoodi ma H'kaid tänada saaksin?
Tõenäoliselt teen ma suure vea.
Ja mu H plikad olid ju tõepoolest suurepärased,
profikad, nii nagu ma unistanud olin. Päriselt.
Siis miks kuradi pärast ma neile selle viimase osa pidin tegema?
See oli nagu lavastajat tabanud debiilsushoog.
Ja pärast seda tabas mind veel... hoogi. Ma ei taha neid sõnastada, ära küsi neid.
Need on väga vanad.
Ja ma tunnen ennast nagu kalts, minuga pestakse põrandat ja minusse pühitakse jalgu
ja kõik maailma kiitus ei aita mind enam, sest ma olen õõnes, õõnes.
Nüüd aga (et täiskasvanulikult edasi minna, nagu ma nii väga harjunud olen):
mismoodi ma H'kaid tänada saaksin?
viiuldasin kell 01:47
20 aprill 2007
Enne esikat
Ma kuulan ja kuulan üha uuesti "Varjumaa" muusikat ja mu silme ees tantsivad erivärvilised kleidid ning ma tunnen nende kurbust ja nende üksindust ja nende valu ja see on väga ilus.
See on väga... igatsev.
Ma ise olen "Lahingu" lõpus ja kuulen ühe kõrvaga juba "Mõttevahetuse" muusikatki - ent ma ei ole veel leppinud - endaga, autoriteetidega, oma lastega, oma kehaga, oma tervisega, oma armastatutega, oma ambitsioonidega, oma reaalsustega.
Kuidas peaksid siis suutma seda H plikad teha, nemad, kes minu arvestuse järgi peaksid olema keset kõige kibedamat lahingumöllu - sedasama, mis mul hakkas lõpule jõudma alles II või III kursuse paiku...
või mis ikka veel kestab - seda ma näen alles hiljem.
Aga see muusika, see muusika - miks see mulle täna nii hinge läheb? Kas see on lihtsalt lavanärv? Kas ma kardan jälle mitte korda minna?
Mu silme ees hoiab Liisa käsi mõõgal ja alustab oma hüppamist. Kerli keerleb põrandal eri suundades oma kondise noore kehaga. Helena alustab Katku, nii et mu kõri hakkab nöörima. Ja Sirel, Sirel loobib oma jalgu seina poole nagu masin, nagu vaim.
Tegelikult nagu ei tohikski me keegi veel viimasele osale minna, kas pole mitte? Mõttevahetus on liiga suur uuestisünd, see on teine maailm.
Meie oleme veel siin.
Kui ma praegu saaksin, jätaksin selle ära.
Miks ongi vaja õnnelikke lõppe?
Aga võibolla see ei olegi samade tegelaste edasiareng, võibolla on argipäeva minek hoopis regress, kõigi oma sisemiste läbielamiste kiuste oma igapäeva juurde naasmine samana, muutumatuna, võibolla isegi pinnapealsemana? Otsides mugavat suhtlust ja kohustusteta teineteisegaolemist - täpselt nagu me seda tavaliselt trennis leiame?
Jah, see seletaks selle kerglase muusika.
viiuldasin kell 00:51
Ma kuulan ja kuulan üha uuesti "Varjumaa" muusikat ja mu silme ees tantsivad erivärvilised kleidid ning ma tunnen nende kurbust ja nende üksindust ja nende valu ja see on väga ilus.
See on väga... igatsev.
Ma ise olen "Lahingu" lõpus ja kuulen ühe kõrvaga juba "Mõttevahetuse" muusikatki - ent ma ei ole veel leppinud - endaga, autoriteetidega, oma lastega, oma kehaga, oma tervisega, oma armastatutega, oma ambitsioonidega, oma reaalsustega.
Kuidas peaksid siis suutma seda H plikad teha, nemad, kes minu arvestuse järgi peaksid olema keset kõige kibedamat lahingumöllu - sedasama, mis mul hakkas lõpule jõudma alles II või III kursuse paiku...
või mis ikka veel kestab - seda ma näen alles hiljem.
Aga see muusika, see muusika - miks see mulle täna nii hinge läheb? Kas see on lihtsalt lavanärv? Kas ma kardan jälle mitte korda minna?
Mu silme ees hoiab Liisa käsi mõõgal ja alustab oma hüppamist. Kerli keerleb põrandal eri suundades oma kondise noore kehaga. Helena alustab Katku, nii et mu kõri hakkab nöörima. Ja Sirel, Sirel loobib oma jalgu seina poole nagu masin, nagu vaim.
Tegelikult nagu ei tohikski me keegi veel viimasele osale minna, kas pole mitte? Mõttevahetus on liiga suur uuestisünd, see on teine maailm.
Meie oleme veel siin.
Kui ma praegu saaksin, jätaksin selle ära.
Miks ongi vaja õnnelikke lõppe?
Aga võibolla see ei olegi samade tegelaste edasiareng, võibolla on argipäeva minek hoopis regress, kõigi oma sisemiste läbielamiste kiuste oma igapäeva juurde naasmine samana, muutumatuna, võibolla isegi pinnapealsemana? Otsides mugavat suhtlust ja kohustusteta teineteisegaolemist - täpselt nagu me seda tavaliselt trennis leiame?
Jah, see seletaks selle kerglase muusika.
viiuldasin kell 00:51
18 aprill 2007
Pressiteade - DON'T SKIP
Foto: H stuudio
Jälle on aeg sättida sammud teatrisaali poole - minu uus kaasaegse tantsu etendus "Varjumaa" vajab Teie vaatamist ning kriitikat ning võimalus selleks avaneb festivalil Future sel reedel, 20. aprillil kell 19:00 Tartus uues Athena keskuses (aadressil Küütri 1, Tartu).
Minu etendus tuleb esitamisele õhtu teises osas, st et sellele eelneb 15 eri pikkuses, laiuses ja kvaliteediastmes noorte loojate tantsutööd ning vaheaeg.
Muu programmi kohta täpsem info aadressil
http://www.heterotantsud.ee/futureuus/index.php?leht=32&keel=1
Minu etenduse kohta:
______________________
Varjumaa
Kõneleja : Lahing : Mõttevahetus
Lavastus ja koreograafia: Madli Teller
Tants ja koreograafia: Katriin Antonov, Sirel Heinloo, Helena Krinal, Liisa Kõrv, Margit Mäsak, Kerli Paabo, Ester Tamm, Merle Väli (H stuudio)
Muusika: Opium Flirt, The Red Masque, Adham Shaikh, The Frank and Joe Show
Pikkus: 20-25 min
Kostüüm: Maia Karm
Tänud: Maia Karm, Anne Tamm-Kivimets, Janari Kintsiraud, Maarja Pärn, Otto, Margit ja Vahur Teller, tantsijad
Surnud sõnade tolm liibub Su külge.
Pese oma hinge vaikimisega.
Tagore
:::
Nõgeskõrvad ja sõnasõdurid elasid suure kõrbe serval lõpumajas ja nad kõik tahtsid õppida kuulajateks…
Madli Teller (s 1985) on osalenud Future’l selle algusaastatest peale 5 tööga grupile, 2 soologa, 1 tantsufilmi ja 1 performance’iga, jättes vahele vaid 2004.a. toimunu seoses muusikalis „Grease“ tantsimisega.
Madli lõpetas Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna 2006.a. kevadel. Ta töötab kaasaegse tantsu õpetajana Tartus H stuudios ja Jõgeva Kultuurikeskuse Huvikoolis ning koreograafi ja tantsijana Tallinnas tantsuteatris Tee Kuubis.
________________
"Varjumaa" võtab kokku minu selle aastanumbri tegevuse H stuudio vanema vanuserühmaga, kellele olen klassika ja kaasaegse tantsu tunde andnud kaks korda nädalas. Üks osa etendusest, "Kõneleja", osaleb Koolitantsu festivali finaalis pooleteise nädala pärast.
Kohtumiseni Tartus!
viiuldasin kell 00:42
13 aprill 2007
Mis mõttes ma kunagi selline välja nägin? Aga kaltsakas on kerge olla, korralik palju keerulisem.
Foto: Siim Teller
viiuldasin kell 22:12
This is love, I feel it today.
It just hangs out here in the air and makes my stomach smile, although there's no recipient, no subject, no valentine whatsoever.
But I feel it so deeply today! It has the most incredible sweet smell and the tendency to make you think about people - like the ones you saw today. Or the ones that are in England etc or the ones that are asleep next room or the little ones that go bed after nine o'clock or the not-so-people ones who sleep on the carpets next to the doors and greet you in the mornings whit the happy movements of their tale.
This is love, can you feel it?
It is like holding a fascinating book, heavy in its knowledge. It's the way you meet peoples eyes on the train, impossibly blue - and you dare not look again. It's my bad wannabe-English.
It has no sexuality in it, although it has the touch - like the flying dust you can see in bright sunshine.
It is the sneeze that comes out of it.
It is in the air. I dare not say that it's the spring.
I dare not write any longer.
viiuldasin kell 00:11
It just hangs out here in the air and makes my stomach smile, although there's no recipient, no subject, no valentine whatsoever.
But I feel it so deeply today! It has the most incredible sweet smell and the tendency to make you think about people - like the ones you saw today. Or the ones that are in England etc or the ones that are asleep next room or the little ones that go bed after nine o'clock or the not-so-people ones who sleep on the carpets next to the doors and greet you in the mornings whit the happy movements of their tale.
This is love, can you feel it?
It is like holding a fascinating book, heavy in its knowledge. It's the way you meet peoples eyes on the train, impossibly blue - and you dare not look again. It's my bad wannabe-English.
It has no sexuality in it, although it has the touch - like the flying dust you can see in bright sunshine.
It is the sneeze that comes out of it.
It is in the air. I dare not say that it's the spring.
I dare not write any longer.
viiuldasin kell 00:11
12 aprill 2007
Battle (constant). Endast. SKIP
Ma juba tean, et ma tahan siin rääkida palju rohkemast, kui vaja. Selles mõttes, et kui ma ennast nüüd lühidalt väljendaksin, leiaksin endas otsustavust arvuti kinni panna ja oma tuppa naasta. Ent kui ma hakkan siia tuletama neid mõtteid, mida ma kavatsen tuletada... siis saan jälle üht päikesetõusu suudelda.
Ja ajurakud saaksid taas surra.
Vaatame.
H-s oli üle tüki aja normaalne proov. Võibolla tuli see sellest, et kõik olid kohal. Ma ei tea, miks ma olen puudujate korral täiesti võimetu töötama. Ma saan mõistusega otsekui aru kõikidest haigestumistest ja muudest põhjustest, aga mu energia kukub lukku, meeleolu tigedaks ja ideed pagevad teistesse dimensioonidesse.
Ühesõnaga, täna olid kõik kohal. Ja võibolla ma mulisesin ja naersin pisut liiga palju, aga ma tundsin end lõpuks taas e l a v a n a, mis tekitas sellise erinevuse et ohohoo.
Võibolla kannatasin viimaste nädalate jooksul tunnustusvajaduse all.
Võibolla peaksid nad mind rohkem kiitma :)
Võibolla peaksin mina n e i d rohkem kiitma.
Me proovisime aktsendi-kombinatsiooni strobo peale ja nad tantsisid mul vererõhu väga kõrgeks ja pulsi... väga, VÄGA kiireks. Nad puhastasid oma kaklusduetid, mis muusikaga siiski nii hästi veel välja ei tulnud, ning tuletasid meelde alguse karate.
Ma olin rahulrahulrahul, aga see läheb homseks ilusasti üle :)
Hommikul käisin massööri juures - esimest korda elus, muuseas.
Alguses silitas mind kenasti, valus ei olnud.
Siis hakkas leidma - asju. Tuli välja, et mul on keha piimhappejääkidest ladestunud sooli täis, need krudisesid ja tuikasid tema järelejätmatute sõrmede all. Kaelas olid nagu traadid ja triitseps oli lühikeseks ja punni treenitud ning täiesti venitamata.
See pole ime - mul pole olemas kehaosa, mis vähemalt korra paari kuu tagant piimhapet ja paisunud verd täis poleks. Ja viimase kolme kuu käte treening on igal korral tipnenud häbiväärselt põgusa venituse ja lõdvestusega.
Kõige hullem on see, et olen oma õpilastele samasuguse karuteene teinud. See on see tobe lõiv, mis tuleb maksta, kui tantsutunni eesmärgiks pole kehaline treening, vaid tants, mis mingiks kuupäevaks tuleb kähku valmis treida.
Kui ideaalis kuulub pooleteisttunnise treeningu juurde pool tundi venitusi ja selle ette veel min 20 minutit soojendust, jääb tantsulistele kombinatsioonidele ja tantsuseadetele täiesti haledalt vähe aega, eriti kui tund on vaid kord nädalas.
Mingisugune lõputu kompromissi leidmine nende kahe suuna (treening ja tants) vahel, mistõttu mõlemaid tuleb igast võimalikust küljest kärpida.
Tulemuseks toored, viimistlemata, koreograafiliselt ebaküpsed tantsud ning poolikult või kehavastaselt treenitud tantsijad.
Madli, idealism. Sa oled juba piisavalt vana. Rahu.
Ühesõnaga tajusin ma äkki enese ammendumist. Täpselt aastaks, õigemini kaheksaks kuuks jätkus mu teadmisi. Nüüd olen andnud ära kõik, mis mulle kolme ülikooliaastaga külge jäi - nüüd on see koht, kus tuleks appi võtta metoodikad ja didaktikad ja pedagoogilised praktikad...
Luuleline.
Metoodika ja didaktika.
Pedagoogiline praktika
ja õpetajakoolitus
ja ideaalseks voolitus.
Ja - absoluutseks treenitus
või kõverjalgsusgeenitus?
Mul seni oli teine taktika,
kuid nüüd on koivad katki ka.
Ühesõnaga suvel peab leidma aega. Kirjandust. Ideid.
Ma tean, et see pole keeruline, ma olen juba normaalselt osav järgimõtlemises, lugemises ja oma pea sees töötamises.
Ja kui hästi läheb, on mul seejärel taas aastaks (ja ligi kümneks eri grupiks?) materjali, mida ammendama hakata, aga rohkemaks mitte, ma tunnen seda juba praegu.
Siis tuleb kas kuskile minna või midagi muuta, väga muuta.
Massöör ei mõistnud, mida tantsijad mõtlevad - sportlased kasutavad ju massööride teenuseid tavapäraselt, vähemasti iga pingelise perioodiga.
Kes neile palka maksab, mõtlesin endamisi.
Aga sain aru, sain väga aru. Panin endale veel neljaks korraks aja kinni, et ta mul vähemasti turja suudaks korda teha (loodetavasti), ning jätsin meelde selle, mida ta rääkis tai massaaži kohta.
Olen selle aasta jooksul eneses väga palju positiivseid muudatusi suutnud teha, Romeo ja Julia ajal tuleb seda kommet jätkata.
Oleks tobe selle koha pealt raha kokku hoida. Olla kirjanik, kes ei raatsi paberit ja trükivärvi osta? Olla muusik, kes ei häälesta oma klaverit?
Olla prostituut, kes ei kasuta kondoomi?
Ma tahan kunagi olla seenior, kes on sirge seljaga, ei lonka, saab treppidest käia ja kükitada.
Praegu on aeg sellega tegelemiseks.
So you think you can dance?
viiuldasin kell 23:06
Ma juba tean, et ma tahan siin rääkida palju rohkemast, kui vaja. Selles mõttes, et kui ma ennast nüüd lühidalt väljendaksin, leiaksin endas otsustavust arvuti kinni panna ja oma tuppa naasta. Ent kui ma hakkan siia tuletama neid mõtteid, mida ma kavatsen tuletada... siis saan jälle üht päikesetõusu suudelda.
Ja ajurakud saaksid taas surra.
Vaatame.
H-s oli üle tüki aja normaalne proov. Võibolla tuli see sellest, et kõik olid kohal. Ma ei tea, miks ma olen puudujate korral täiesti võimetu töötama. Ma saan mõistusega otsekui aru kõikidest haigestumistest ja muudest põhjustest, aga mu energia kukub lukku, meeleolu tigedaks ja ideed pagevad teistesse dimensioonidesse.
Ühesõnaga, täna olid kõik kohal. Ja võibolla ma mulisesin ja naersin pisut liiga palju, aga ma tundsin end lõpuks taas e l a v a n a, mis tekitas sellise erinevuse et ohohoo.
Võibolla kannatasin viimaste nädalate jooksul tunnustusvajaduse all.
Võibolla peaksid nad mind rohkem kiitma :)
Võibolla peaksin mina n e i d rohkem kiitma.
Me proovisime aktsendi-kombinatsiooni strobo peale ja nad tantsisid mul vererõhu väga kõrgeks ja pulsi... väga, VÄGA kiireks. Nad puhastasid oma kaklusduetid, mis muusikaga siiski nii hästi veel välja ei tulnud, ning tuletasid meelde alguse karate.
Ma olin rahulrahulrahul, aga see läheb homseks ilusasti üle :)
Hommikul käisin massööri juures - esimest korda elus, muuseas.
Alguses silitas mind kenasti, valus ei olnud.
Siis hakkas leidma - asju. Tuli välja, et mul on keha piimhappejääkidest ladestunud sooli täis, need krudisesid ja tuikasid tema järelejätmatute sõrmede all. Kaelas olid nagu traadid ja triitseps oli lühikeseks ja punni treenitud ning täiesti venitamata.
See pole ime - mul pole olemas kehaosa, mis vähemalt korra paari kuu tagant piimhapet ja paisunud verd täis poleks. Ja viimase kolme kuu käte treening on igal korral tipnenud häbiväärselt põgusa venituse ja lõdvestusega.
Kõige hullem on see, et olen oma õpilastele samasuguse karuteene teinud. See on see tobe lõiv, mis tuleb maksta, kui tantsutunni eesmärgiks pole kehaline treening, vaid tants, mis mingiks kuupäevaks tuleb kähku valmis treida.
Kui ideaalis kuulub pooleteisttunnise treeningu juurde pool tundi venitusi ja selle ette veel min 20 minutit soojendust, jääb tantsulistele kombinatsioonidele ja tantsuseadetele täiesti haledalt vähe aega, eriti kui tund on vaid kord nädalas.
Mingisugune lõputu kompromissi leidmine nende kahe suuna (treening ja tants) vahel, mistõttu mõlemaid tuleb igast võimalikust küljest kärpida.
Tulemuseks toored, viimistlemata, koreograafiliselt ebaküpsed tantsud ning poolikult või kehavastaselt treenitud tantsijad.
Madli, idealism. Sa oled juba piisavalt vana. Rahu.
Ühesõnaga tajusin ma äkki enese ammendumist. Täpselt aastaks, õigemini kaheksaks kuuks jätkus mu teadmisi. Nüüd olen andnud ära kõik, mis mulle kolme ülikooliaastaga külge jäi - nüüd on see koht, kus tuleks appi võtta metoodikad ja didaktikad ja pedagoogilised praktikad...
Luuleline.
Metoodika ja didaktika.
Pedagoogiline praktika
ja õpetajakoolitus
ja ideaalseks voolitus.
Ja - absoluutseks treenitus
või kõverjalgsusgeenitus?
Mul seni oli teine taktika,
kuid nüüd on koivad katki ka.
Ühesõnaga suvel peab leidma aega. Kirjandust. Ideid.
Ma tean, et see pole keeruline, ma olen juba normaalselt osav järgimõtlemises, lugemises ja oma pea sees töötamises.
Ja kui hästi läheb, on mul seejärel taas aastaks (ja ligi kümneks eri grupiks?) materjali, mida ammendama hakata, aga rohkemaks mitte, ma tunnen seda juba praegu.
Siis tuleb kas kuskile minna või midagi muuta, väga muuta.
Massöör ei mõistnud, mida tantsijad mõtlevad - sportlased kasutavad ju massööride teenuseid tavapäraselt, vähemasti iga pingelise perioodiga.
Kes neile palka maksab, mõtlesin endamisi.
Aga sain aru, sain väga aru. Panin endale veel neljaks korraks aja kinni, et ta mul vähemasti turja suudaks korda teha (loodetavasti), ning jätsin meelde selle, mida ta rääkis tai massaaži kohta.
Olen selle aasta jooksul eneses väga palju positiivseid muudatusi suutnud teha, Romeo ja Julia ajal tuleb seda kommet jätkata.
Oleks tobe selle koha pealt raha kokku hoida. Olla kirjanik, kes ei raatsi paberit ja trükivärvi osta? Olla muusik, kes ei häälesta oma klaverit?
Olla prostituut, kes ei kasuta kondoomi?
Ma tahan kunagi olla seenior, kes on sirge seljaga, ei lonka, saab treppidest käia ja kükitada.
Praegu on aeg sellega tegelemiseks.
So you think you can dance?
viiuldasin kell 23:06
09 aprill 2007
Pühapäev
Ärkasime, aga ei tõusnud vooditest terve päeva. Jõime liitrite kaupa teed, koksisime mune ning sõime neid toituvärvide ja soolaga.
Vaatasime lastefilmi "Lepel" ning dokfilmi korallriffidest.
Ma tegin neile rosinakohupiima marmelaadiga.
Õhtul olin palju ebameeldivam, kinnitasin end helendava ekraani külge ja ka hästiõnnestunud kanapasta ei aidanud mind enam.
---
Me tegelesime täna uuesti pastori/teenijatüdruku duetiga ja näitasime olemasolevat Kaidile. Ta ütles, et see varjatud enesevõitluse teema peaks veel kasvama, et G peaks pahaaimamatult viima E napilt murdumise ääreni - aga ma ei suutnud välja mõelda viisi, kuidas seda otsest kontakti kasutamata teha.
Kostüümideta meenutasid nad mulle hoopis eilset Arturi-filmi.
Ma arvan - ei, tean, et ma peaks kõvasti rohkem tööd tegema.
See sünnitab ikka veel väga palju viha iseenese vastu.
viiuldasin kell 16:33
Ärkasime, aga ei tõusnud vooditest terve päeva. Jõime liitrite kaupa teed, koksisime mune ning sõime neid toituvärvide ja soolaga.
Vaatasime lastefilmi "Lepel" ning dokfilmi korallriffidest.
Ma tegin neile rosinakohupiima marmelaadiga.
Õhtul olin palju ebameeldivam, kinnitasin end helendava ekraani külge ja ka hästiõnnestunud kanapasta ei aidanud mind enam.
---
Me tegelesime täna uuesti pastori/teenijatüdruku duetiga ja näitasime olemasolevat Kaidile. Ta ütles, et see varjatud enesevõitluse teema peaks veel kasvama, et G peaks pahaaimamatult viima E napilt murdumise ääreni - aga ma ei suutnud välja mõelda viisi, kuidas seda otsest kontakti kasutamata teha.
Kostüümideta meenutasid nad mulle hoopis eilset Arturi-filmi.
Ma arvan - ei, tean, et ma peaks kõvasti rohkem tööd tegema.
See sünnitab ikka veel väga palju viha iseenese vastu.
viiuldasin kell 16:33
07 aprill 2007
Laupäev
Istutasime kuuski - mina, Loll-Ivan, ning K, Two-Brothers. Siis istutasime kuuski - mina, Loll-Ivan, ning K, Tiiu. Ja lõpuks saatis K, Smokey, minu, Loll-Ivani, ära auto peale.
Ma olen juba aastaid niimoodi käinud, aga sel aastal tundus kuidagi eriti oluline. Auk peab paraja kõrgusega olema, muidu ei lähe kasvama. Juurte ümber ei tohi õhku jääda, puu peab sirge jääma ning põder ei tohi jõuda teda maast välja tõmmata.
Jube palju ohte ühesõnaga seda tillukest puukest varitsemas.
Ma tundsin neile kaasa ja olin hoolikas ning hiljem Tartu-Tallinn bussis mu põlv valutas - kõvasti, teravalt, tuikavalt.
Vennaga oli hea sõita. Ta lasi väga, väga head muusikat. Ma võisin tooli tahapoole lükata ning päikseprille oma tavaliste prillide peal kanda ja mõelda. Taevas oli ikka veel kahtlast värvi külm, aga vähemasti mitte enam selline, nagu 24. märtsi paiku - siis oli mitu päeva järjest terav ja jäine päiksevalgus, tõenäoliselt fotograafide õudusunenägu, igasuguse nähtavuse kaotaja hoolimata oma eredusest. Ma jätsin selle valguse meelde.
Käisin Beerhouse'i eesti tantsu programmis dublandiks (te ikka teate, et eesti keeles see on Peerumaja?) ning tundsin sellest lubamatult palju rõõmu. Ma ei olnud tantsinud vististi... jaanuari algusest, olgugi et olen praegu elu parimas vormis. Ma ei ole pidanud end meikima muidu kui Koolitantsu voorudeks ning see (esinemine, mitte meikimine) on asi, millest peab alati, kibedalt, südamest ning korduvalt kahju tundma, eriti kui oled 21 aastat vana ning tantsija.
Ma palusin küll enne andeks, et ma Vaiksel Laupäeval, kui peaks mõtlema hauale ja kahetsusele ja muule..
Aga ma arvan, et Vaikse Laupäeva ülisobiv lõpp on hakata G ja J'ga mune värvima, tõepoolest.
Millisesse kirikusse saaksin homme minna?
viiuldasin kell 21:36
Istutasime kuuski - mina, Loll-Ivan, ning K, Two-Brothers. Siis istutasime kuuski - mina, Loll-Ivan, ning K, Tiiu. Ja lõpuks saatis K, Smokey, minu, Loll-Ivani, ära auto peale.
Ma olen juba aastaid niimoodi käinud, aga sel aastal tundus kuidagi eriti oluline. Auk peab paraja kõrgusega olema, muidu ei lähe kasvama. Juurte ümber ei tohi õhku jääda, puu peab sirge jääma ning põder ei tohi jõuda teda maast välja tõmmata.
Jube palju ohte ühesõnaga seda tillukest puukest varitsemas.
Ma tundsin neile kaasa ja olin hoolikas ning hiljem Tartu-Tallinn bussis mu põlv valutas - kõvasti, teravalt, tuikavalt.
Vennaga oli hea sõita. Ta lasi väga, väga head muusikat. Ma võisin tooli tahapoole lükata ning päikseprille oma tavaliste prillide peal kanda ja mõelda. Taevas oli ikka veel kahtlast värvi külm, aga vähemasti mitte enam selline, nagu 24. märtsi paiku - siis oli mitu päeva järjest terav ja jäine päiksevalgus, tõenäoliselt fotograafide õudusunenägu, igasuguse nähtavuse kaotaja hoolimata oma eredusest. Ma jätsin selle valguse meelde.
Käisin Beerhouse'i eesti tantsu programmis dublandiks (te ikka teate, et eesti keeles see on Peerumaja?) ning tundsin sellest lubamatult palju rõõmu. Ma ei olnud tantsinud vististi... jaanuari algusest, olgugi et olen praegu elu parimas vormis. Ma ei ole pidanud end meikima muidu kui Koolitantsu voorudeks ning see (esinemine, mitte meikimine) on asi, millest peab alati, kibedalt, südamest ning korduvalt kahju tundma, eriti kui oled 21 aastat vana ning tantsija.
Ma palusin küll enne andeks, et ma Vaiksel Laupäeval, kui peaks mõtlema hauale ja kahetsusele ja muule..
Aga ma arvan, et Vaikse Laupäeva ülisobiv lõpp on hakata G ja J'ga mune värvima, tõepoolest.
Millisesse kirikusse saaksin homme minna?
viiuldasin kell 21:36
06 aprill 2007
Reede
Ma istusin Jaani kirikus - see oli lõhkemiseni täis topitud - ning kuulasin Bach'i "Johannese passiooni", mis ei kannata mingit võrdlust Filharmoonikute Matteuse omaga, kuigi Evangelist oli nüüdki põnev ning sopran... noh, helises ka pisut. Ainult et Pilatus - Pilatusesse armusin ära, otsustavaks sai tema viis delikaatselt oma prille kohendada ja kahevaheloleku märgiks vahel alahuulde hammustada...
Või tema heledad kreeka lokid, ei teagi.
Es ist vollbracht.
Ma vaatasin vasakule - kirikus oli seekord palju... neid... "Õndsad on need, kes on vaimust..." Neid oli tõesti palju, üks vist haaras mu tähelepanu.
Aga seal istus üks naine, vana naine, pea rätiga kaetud ja silmad kinni ning ma nägin tema täiesti liikumatul kotkanäol ühte pisarat alla veeremas. Kristus suri ristil, see naine oli Pietà. Jeesus oli surnud.
Es ist vollbracht.
Ei, tegelikult ta polnud Pietà, sest Pietà on emotsioon, see on ema tunne, kes on üle kolmekümne aasta ette teadnud oma poja piinu ja varast suremist.
Pigem oli see Niobe, aeglaselt kivimäeks muutunud tugevus ja murdumine.
Nägin tema üksikut pisarat ühel korral veel - oli see Kristuse külje läbistamise aegu? Ta ei avanud kogu kontserdi jooksul silmi. Võibolla tedagi häiris üks nendest vaimust v...
Ei, ta polnud isegi Niobe mitte, ka Niobe näol on viimasel hetkel liiga palju ahastust. See oli nagu pime vana naine Vahemeremaade surnuaedade postamentidel teiste unesid valvamas, valgest kivist kuju, millele on sadanud tilk vihma. See oli... norn.
Teises osas suutsin minagi pisut sisse minna - aga nagu öeldud, võis asi olla puhtalt Pilatuses. Ainult mõned väga, väga üksikud muusikalise absoluutsuse hetked olid - ühel korral vist, kui Evangelist ütles nime Jesu...
Oma kõrgel, kaeblikul, vajadusel kavalal või sõjakal häälel.
Nende evangelistide peamine omadus peab vist olema teksti arusaadavaks laulmine kasvõi jaapani keeles.
Et temaenda emotsioonist oleks mõista äädika kibedust.
viiuldasin kell 23:53
Ma istusin Jaani kirikus - see oli lõhkemiseni täis topitud - ning kuulasin Bach'i "Johannese passiooni", mis ei kannata mingit võrdlust Filharmoonikute Matteuse omaga, kuigi Evangelist oli nüüdki põnev ning sopran... noh, helises ka pisut. Ainult et Pilatus - Pilatusesse armusin ära, otsustavaks sai tema viis delikaatselt oma prille kohendada ja kahevaheloleku märgiks vahel alahuulde hammustada...
Või tema heledad kreeka lokid, ei teagi.
Es ist vollbracht.
Ma vaatasin vasakule - kirikus oli seekord palju... neid... "Õndsad on need, kes on vaimust..." Neid oli tõesti palju, üks vist haaras mu tähelepanu.
Aga seal istus üks naine, vana naine, pea rätiga kaetud ja silmad kinni ning ma nägin tema täiesti liikumatul kotkanäol ühte pisarat alla veeremas. Kristus suri ristil, see naine oli Pietà. Jeesus oli surnud.
Es ist vollbracht.
Ei, tegelikult ta polnud Pietà, sest Pietà on emotsioon, see on ema tunne, kes on üle kolmekümne aasta ette teadnud oma poja piinu ja varast suremist.
Pigem oli see Niobe, aeglaselt kivimäeks muutunud tugevus ja murdumine.
Nägin tema üksikut pisarat ühel korral veel - oli see Kristuse külje läbistamise aegu? Ta ei avanud kogu kontserdi jooksul silmi. Võibolla tedagi häiris üks nendest vaimust v...
Ei, ta polnud isegi Niobe mitte, ka Niobe näol on viimasel hetkel liiga palju ahastust. See oli nagu pime vana naine Vahemeremaade surnuaedade postamentidel teiste unesid valvamas, valgest kivist kuju, millele on sadanud tilk vihma. See oli... norn.
Teises osas suutsin minagi pisut sisse minna - aga nagu öeldud, võis asi olla puhtalt Pilatuses. Ainult mõned väga, väga üksikud muusikalise absoluutsuse hetked olid - ühel korral vist, kui Evangelist ütles nime Jesu...
Oma kõrgel, kaeblikul, vajadusel kavalal või sõjakal häälel.
Nende evangelistide peamine omadus peab vist olema teksti arusaadavaks laulmine kasvõi jaapani keeles.
Et temaenda emotsioonist oleks mõista äädika kibedust.
viiuldasin kell 23:53
Neljapäev
Et mingid inimesed istusid koos, neil oli söömaaeg ja üks õnnistas toitu teadmisega, et ta sööb viimast korda, kuigi tal endal polnudki mingit süüd.
Mulle kangastus äkki Rumeenia ja ma helistasin pärast keskööd kohe peale koera pesemist G'le, et teda õhturahus häirida. Ta tundus õigustatult tige ja ma raputasin oma mõtteid.
Mulle meenus unenägu Antikristusest, kes tuli seisatas mu voodi ette ning sundis mind õudusest ärkama ja kaua üleval olema; ning unenägu maailmalõpust, mis tuli suure tulega ja mille eest ma suutsin uude maailma hüpata.
Ma joonistasin täna väga palju kleite.
Õhtul ma ei teadnud, kas süüa šokolaadi või mitte.
viiuldasin kell 00:23
Et mingid inimesed istusid koos, neil oli söömaaeg ja üks õnnistas toitu teadmisega, et ta sööb viimast korda, kuigi tal endal polnudki mingit süüd.
Mulle kangastus äkki Rumeenia ja ma helistasin pärast keskööd kohe peale koera pesemist G'le, et teda õhturahus häirida. Ta tundus õigustatult tige ja ma raputasin oma mõtteid.
Mulle meenus unenägu Antikristusest, kes tuli seisatas mu voodi ette ning sundis mind õudusest ärkama ja kaua üleval olema; ning unenägu maailmalõpust, mis tuli suure tulega ja mille eest ma suutsin uude maailma hüpata.
Ma joonistasin täna väga palju kleite.
Õhtul ma ei teadnud, kas süüa šokolaadi või mitte.
viiuldasin kell 00:23
01 aprill 2007
Palmipuudepüha hommik - vaatasin "Vooruste mängu" ja mõtlesin helide peale. Seejärel läksin Rondellust lindistama ja mulle meeldis Roberto naer.
Ja mul oli eile esimene ametlik naiste proov ja täna meeste oma ja Alar ütles oma jah-sõna! Nii et mul on olemas piiskop, kaupmees, aadlik, viimase kahe abikaasad ning teenijatüdrukki.
Mis on hästi, jube hästi.
Homme juba esimesed paaride proovid, ning kuigi mul veel pole aimugi, mis seal toimuma hakkab, siis on sinnani ikkagi pisut üle kümne tunni aega.
Õhtul käisin Chadi bändi proovikuulamisel, mis oli pisut kõva/lärmakas, aga väga hea.
Ja nüüd, ma arvan, oleme kolmekesi Geishaga ära teeninud jäätise ja salati.
viiuldasin kell 21:10
Ja mul oli eile esimene ametlik naiste proov ja täna meeste oma ja Alar ütles oma jah-sõna! Nii et mul on olemas piiskop, kaupmees, aadlik, viimase kahe abikaasad ning teenijatüdrukki.
Mis on hästi, jube hästi.
Homme juba esimesed paaride proovid, ning kuigi mul veel pole aimugi, mis seal toimuma hakkab, siis on sinnani ikkagi pisut üle kümne tunni aega.
Õhtul käisin Chadi bändi proovikuulamisel, mis oli pisut kõva/lärmakas, aga väga hea.
Ja nüüd, ma arvan, oleme kolmekesi Geishaga ära teeninud jäätise ja salati.
viiuldasin kell 21:10
kujundas: maali
