27 oktoober 2008
Olime kolmapäeval kümnepaiku juba koolis. Nele kulutas oma läpakaakut ja mina õmblusmasinamootorit. Alari kostüüm oli ilus (või oli see Alar ise). Olin öösel tunni pealt välja arvutanud, palju mul töötamiseks veel aega vaja on - 5 tundi jäi puudu, 5 tundi, mida mina mitte kusagilt välja poleks suutnud võluda...
Graatsiad, tantsijate kleidid, lauljate kleidid, minu varrukad, narrid, Alar, sekka keskaja loengut ja prahisöömist... Nele lõikas seitse paari pükse välja.
Jäin hommikuni kooli, kusagil viie-kuue ajal kummitas korraks, väga ei tahtnud üle õla vaadata. Õmblesin kaheteistkümneni, siis lippasin koju hambaid pesema. Mees vaatas mind korraks nagu kergelt hullumeelset, aga kallistas siiski, enne kui edasi lippasin.
Abakhanist ostsin veel köit, kummi ja paela.
Õmblesin napilt proovini ja ootasin pea pool tundi, enne kui keegi kostüümide vedamiseks appi tuli. Läbimänguni jõudes oli kõik juba väga tore. Asi ei olnud pooleli minu meelest (üldse mitte), kõlas hästi ja ka meie hakkasime juba soojaks saama. See oli iseenesest väga halb. Ma kardan esikaid, mille peaproov õnnestub.
Geisha tuli appi ja õmbles minuga need lisa-viis tundi, mis mul puudu olid. Ta on geenius, tegelikult ka. Ja tema õmblusmasin.
Kell neli hommikul hakkasime liiga veidrat teksti välja ajama. Ma olin pea 44 tundi üleval olnud.
Läksime koju ja ma saatsin veel tantsijatele mingeid sõnumeid - või ei saatnud, tollest seisundist oli juba päris raske aru saada.
Mees võttis mu kaissu.
Järgmisel päeval kaotasin kusagile ühe tunni. Ma ärkasin täpselt nii nagu vaja ning tegin täpselt vajalikke asju, ent ometi oli tunninumber ühe võrra väga vale, kui ma lõpuks kella vaatasin. Hankisime veel poole Karmeni prooviga värvid, särgid, klambrid, kannu... K oli endast väljas, et olime nii närvilised ja ebakeskendunud.
Mina olin küll, jah. Ma leian, et ma ei pidanud mitte olema. See oli oluline ja raske õhtu.
Mustpeades oli täiesti uskumatu buffet ja natukene paigast ära valgused. Mees tuli meid pildistama, ta oli ilus. Graatsiate juuksed kaeti jahuga, nad olid ka väga ilusad. Dumle-narrid olid profikad, Nele oli Madalmaad ning Alar oli väga-väga ilus. Ma ütlen seda niimitu korda just sellepärast, et see oli lavastuse jaoks oluline.
Mul oli neist kahju. Meile oli küll toodud garderoobi juua ja süüa ja parimat, aga nad olid siiski linade all lämbumise äärel, enne kui nende osa pihta hakkas. Mina sain samal ajal Mariaga juttu ajada. Enam ma nii ei teeks, aga publikule vist siiski meeldis...
Jäime korraks sinna sööma ja maha rahunema. Ma kahtlustan, et olime väga head tol õhtul. Olin "Adiemuse" pärast mures.
Kanutis tehti soenguid ja välgutati kollaseid kleidikesi. Etendus... olin vales seisundis, nii palju väljakukkumisi juhtus ning publik oli liiga hästi näha. Ei uskunud iseennast. Hiljem oli lihtsalt väga kahju.
Tahtsime õhtul noorematele külla minna, aga kodust diivanilt polnud enam võimalik tõusta. Vaatsin Alfie fotosid ja ahhetasin. Kõik oli nii õige.
Pärnusse sõit oli terav - istusime maha ning hakkasime üksteist ning lavastajat pommitama teemadega, mis meis veel küsitavusi tekitasid. See oli raske, aga väga vajalik, sest etenduse enesetunne oli täiesti suurepärane. Ja me oskame pimesilmi õmmelda Geishaga, see on ka nüüd kindlaks tehtud.
Jõudsime ilusasti texmex'i, aga neil oli mangomoos loomulikult otsas. Õhtu tõmbus palju tumedamaks.
Öine bussisõit oli veinine ja suhtlusene, kuigi väsinud. Tartu tundus kaugel.
Magasin raskelt, istusin korraks emaisaga, tõmbasin grimmi jälle näkku ja patsid jälle turri. Saal oli täis Tellereid ja Pärnasid ning etendus tundus senistest parim, kuigi keegi oleks pidanud mõrvama laval töllerdava kaameramehe ning heli polnud ka võibolla nii hea kui vaja. Tüdrukud olid toredad, ent tantsijad tundusid rohkem ärkvel kui lauljad. Hakkasin kuidagi paremini tajuma ümberringi toimuvat.
Teised sõitsid Tallinnasse. Nele läks täna hommikul Prantsusmaale tagasi. Üks kasvuhooaeg siis jälle läbi.
Mu ema oli väga rahul. Õhtul rääkisin poole suuga Vahuriga ning tegin nagu joonistaks Martaga. Marin Emma ütleb "jah" nagu see oleks maailma kõige olulisem sõna.
Ja öösel "Across the Universe", võibolla natuke liiga puhastatud häältega, ent äärmiselt hea koreograafiaga ning mõne ilusa näitlejaga (Joe Anderson, mingi kohutavalt ilus segu Tanel Padarist, Tambet Tuisust ja raamatu-Dracost) biitlite muusikale tehtud romantika. Mu vend hoolitseb mu audiovisuaalse hariduse eest. Tahaks tema loenguid siiski pisut tihemini saada.
Mul jäi telefon Tallinna. Sundpuhkused elus on huvitavad.
Pärast paaritunnist koerapügamist on aeg paberitega tegeleda. Üle poole lõikusest veel ees. Korteripõrandast on kahju.
Vanaema porgandikook.
viiuldasin kell 11:38
Graatsiad, tantsijate kleidid, lauljate kleidid, minu varrukad, narrid, Alar, sekka keskaja loengut ja prahisöömist... Nele lõikas seitse paari pükse välja.
Jäin hommikuni kooli, kusagil viie-kuue ajal kummitas korraks, väga ei tahtnud üle õla vaadata. Õmblesin kaheteistkümneni, siis lippasin koju hambaid pesema. Mees vaatas mind korraks nagu kergelt hullumeelset, aga kallistas siiski, enne kui edasi lippasin.
Abakhanist ostsin veel köit, kummi ja paela.
Õmblesin napilt proovini ja ootasin pea pool tundi, enne kui keegi kostüümide vedamiseks appi tuli. Läbimänguni jõudes oli kõik juba väga tore. Asi ei olnud pooleli minu meelest (üldse mitte), kõlas hästi ja ka meie hakkasime juba soojaks saama. See oli iseenesest väga halb. Ma kardan esikaid, mille peaproov õnnestub.
Geisha tuli appi ja õmbles minuga need lisa-viis tundi, mis mul puudu olid. Ta on geenius, tegelikult ka. Ja tema õmblusmasin.
Kell neli hommikul hakkasime liiga veidrat teksti välja ajama. Ma olin pea 44 tundi üleval olnud.
Läksime koju ja ma saatsin veel tantsijatele mingeid sõnumeid - või ei saatnud, tollest seisundist oli juba päris raske aru saada.
Mees võttis mu kaissu.
Järgmisel päeval kaotasin kusagile ühe tunni. Ma ärkasin täpselt nii nagu vaja ning tegin täpselt vajalikke asju, ent ometi oli tunninumber ühe võrra väga vale, kui ma lõpuks kella vaatasin. Hankisime veel poole Karmeni prooviga värvid, särgid, klambrid, kannu... K oli endast väljas, et olime nii närvilised ja ebakeskendunud.
Mina olin küll, jah. Ma leian, et ma ei pidanud mitte olema. See oli oluline ja raske õhtu.
Mustpeades oli täiesti uskumatu buffet ja natukene paigast ära valgused. Mees tuli meid pildistama, ta oli ilus. Graatsiate juuksed kaeti jahuga, nad olid ka väga ilusad. Dumle-narrid olid profikad, Nele oli Madalmaad ning Alar oli väga-väga ilus. Ma ütlen seda niimitu korda just sellepärast, et see oli lavastuse jaoks oluline.
Mul oli neist kahju. Meile oli küll toodud garderoobi juua ja süüa ja parimat, aga nad olid siiski linade all lämbumise äärel, enne kui nende osa pihta hakkas. Mina sain samal ajal Mariaga juttu ajada. Enam ma nii ei teeks, aga publikule vist siiski meeldis...
Jäime korraks sinna sööma ja maha rahunema. Ma kahtlustan, et olime väga head tol õhtul. Olin "Adiemuse" pärast mures.
Kanutis tehti soenguid ja välgutati kollaseid kleidikesi. Etendus... olin vales seisundis, nii palju väljakukkumisi juhtus ning publik oli liiga hästi näha. Ei uskunud iseennast. Hiljem oli lihtsalt väga kahju.
Tahtsime õhtul noorematele külla minna, aga kodust diivanilt polnud enam võimalik tõusta. Vaatsin Alfie fotosid ja ahhetasin. Kõik oli nii õige.
Pärnusse sõit oli terav - istusime maha ning hakkasime üksteist ning lavastajat pommitama teemadega, mis meis veel küsitavusi tekitasid. See oli raske, aga väga vajalik, sest etenduse enesetunne oli täiesti suurepärane. Ja me oskame pimesilmi õmmelda Geishaga, see on ka nüüd kindlaks tehtud.
Jõudsime ilusasti texmex'i, aga neil oli mangomoos loomulikult otsas. Õhtu tõmbus palju tumedamaks.
Öine bussisõit oli veinine ja suhtlusene, kuigi väsinud. Tartu tundus kaugel.
Magasin raskelt, istusin korraks emaisaga, tõmbasin grimmi jälle näkku ja patsid jälle turri. Saal oli täis Tellereid ja Pärnasid ning etendus tundus senistest parim, kuigi keegi oleks pidanud mõrvama laval töllerdava kaameramehe ning heli polnud ka võibolla nii hea kui vaja. Tüdrukud olid toredad, ent tantsijad tundusid rohkem ärkvel kui lauljad. Hakkasin kuidagi paremini tajuma ümberringi toimuvat.
Teised sõitsid Tallinnasse. Nele läks täna hommikul Prantsusmaale tagasi. Üks kasvuhooaeg siis jälle läbi.
Mu ema oli väga rahul. Õhtul rääkisin poole suuga Vahuriga ning tegin nagu joonistaks Martaga. Marin Emma ütleb "jah" nagu see oleks maailma kõige olulisem sõna.
Ja öösel "Across the Universe", võibolla natuke liiga puhastatud häältega, ent äärmiselt hea koreograafiaga ning mõne ilusa näitlejaga (Joe Anderson, mingi kohutavalt ilus segu Tanel Padarist, Tambet Tuisust ja raamatu-Dracost) biitlite muusikale tehtud romantika. Mu vend hoolitseb mu audiovisuaalse hariduse eest. Tahaks tema loenguid siiski pisut tihemini saada.
Mul jäi telefon Tallinna. Sundpuhkused elus on huvitavad.
Pärast paaritunnist koerapügamist on aeg paberitega tegeleda. Üle poole lõikusest veel ees. Korteripõrandast on kahju.
Vanaema porgandikook.
viiuldasin kell 11:38
22 oktoober 2008
Päev algas pisaratest ja suurest segadusest, mis on kestnud juba päevi. Mul on vahepeal tunne, et ujun ja hulbin ja upun ja lämbun ja vahepeal õnneks saan oma tegusid teha ka. Nii et ma siis tegin. Oma tegusid. Täna kümme tundi. Eile mingi muu ja homme ka mingi muu.
Mis on hästi. Kõik saab lõpuks ehk enamvähem valmis või siis ei saa. Mina omalt poolt olen lihtsalt nii tubli kui torust tuleb ja rohkemat ei saagi ehk soovida.
Mulle meeldib niiviisi töötada. Nüüd oleks selles asjas vist haridust ka vaja.
M
viiuldasin kell 00:37
Mis on hästi. Kõik saab lõpuks ehk enamvähem valmis või siis ei saa. Mina omalt poolt olen lihtsalt nii tubli kui torust tuleb ja rohkemat ei saagi ehk soovida.
Mulle meeldib niiviisi töötada. Nüüd oleks selles asjas vist haridust ka vaja.
M
viiuldasin kell 00:37
19 oktoober 2008
Laupäeva õhtu
Kiirustasin tavapäraselt, kuni taipasin selle otstarbetust. Hakkasin tajuma distantse enda ja teiste isikute vahel kusagil Raekoja platsil. Pilukas pildistas kolmjalalt Pühavaimu kella - see oli otse välja valgustatud, ent ma ei suutnud leida prožektorit. Pikk Hispaania hausa, kes kunagi mu ajaloolise tantsu tundi oli sattunud, jõlkus jõuliselt maalitud kaaslastega Pikal tänaval. Vene saatkonna turva jutles härrasmehega, kellel oli musta-valgekirju kass põues. Kell oli üheksa läbi, Kanutis oli etendus ammu lõppenud ja m läksin tööle.
Koolis põles aknal küünal, nii et ma hakkasin vahukomme grillima ja nostalgitsesin. Kummitasid Oksana/Regina ilusad suured silmad. Kõht oli peaaegu eba-Madlilikult täis.
Kõik oli nii hästi, aga kodus oli vann lokke täis. Ma tahan nii kuradi ära praegu, kõik ajab nii vihale jälle korraks ja ma ise ennat muidugi ka, aga see on ainult sellest, et ma kardan homset.
Ei tasu karta homset, see rikub tarbetult tänase.
Mis ma tegelikult kirja panna tahtsin - meil on vist neid ütlejaid tarvis, kui väga see meid ka häiriks. Mind või kedagi teist Karmenile, Geishat mulle, X'i Y'le... See toob jalad korraks maa peale. Minu puhul küll ainult paariks korraks, nii et homme nähtavasti plõksin jälle...
Õnne, õnne, soovige meile õnne praegu, seda on viimasel ajal vähemaks jäänud.
viiuldasin kell 00:28
Kiirustasin tavapäraselt, kuni taipasin selle otstarbetust. Hakkasin tajuma distantse enda ja teiste isikute vahel kusagil Raekoja platsil. Pilukas pildistas kolmjalalt Pühavaimu kella - see oli otse välja valgustatud, ent ma ei suutnud leida prožektorit. Pikk Hispaania hausa, kes kunagi mu ajaloolise tantsu tundi oli sattunud, jõlkus jõuliselt maalitud kaaslastega Pikal tänaval. Vene saatkonna turva jutles härrasmehega, kellel oli musta-valgekirju kass põues. Kell oli üheksa läbi, Kanutis oli etendus ammu lõppenud ja m läksin tööle.
Koolis põles aknal küünal, nii et ma hakkasin vahukomme grillima ja nostalgitsesin. Kummitasid Oksana/Regina ilusad suured silmad. Kõht oli peaaegu eba-Madlilikult täis.
Kõik oli nii hästi, aga kodus oli vann lokke täis. Ma tahan nii kuradi ära praegu, kõik ajab nii vihale jälle korraks ja ma ise ennat muidugi ka, aga see on ainult sellest, et ma kardan homset.
Ei tasu karta homset, see rikub tarbetult tänase.
Mis ma tegelikult kirja panna tahtsin - meil on vist neid ütlejaid tarvis, kui väga see meid ka häiriks. Mind või kedagi teist Karmenile, Geishat mulle, X'i Y'le... See toob jalad korraks maa peale. Minu puhul küll ainult paariks korraks, nii et homme nähtavasti plõksin jälle...
Õnne, õnne, soovige meile õnne praegu, seda on viimasel ajal vähemaks jäänud.
viiuldasin kell 00:28
17 oktoober 2008
Ja nüüd kaks päeva näiteks - suurepärased tööpäevad. Rahulikud hilisõhtud. Hea söök. Ainult magame halvasti. Ja hommikuti on üks käsi alati üle.
viiuldasin kell 00:41
viiuldasin kell 00:41
15 oktoober 2008
Tundub lausa mage sellesst sissekannet teha,
või millest siis üldse, onju,
aga viimased päevad on väga imelikult tujukad olnud. Millegagi püüan nagu väga hakkama saada ja see käib nii vastukarva, et mine või pooleks. Räägime siis jälle sellest hüpoteetilisest aususest. Inimesed on valede kohtade peal vait.
Eile rääkisin endaga väga kaua diivani peal - täiskuu säras näkku ja tegelikult oli soe, heegeldatud diivanikate oli ka soe, ning jäin magama kuniks kuu oli magamistuppa edasi liikunud. Ta oli öelnud, et ma temaga ei suhtleks, aga mis muu on koosmagamine kui üks suhtlemise vorme? Ja enne olin ju üritanud, aga nii tugev enesesisendaja ma pole.
Hommikuni uslesid meie jäsemed tavapäraselt üksteise ümber, aga tegelikult ajab kõik mind endast välja. Töö ja uni ja mõtted ja eluviisid ja väljaütlemata mured ja... Ma ei saa aru, kas ma tegelikult üldse suhtlen sõpradega või olen üksi, ma ei saa sama aru ka oma pere koha pealt, ma ei saa aru, kas ma teen tööd või lihtsalt teesklen ja ma ei saa aru, miks ma ei oska olla päriselt õnnelik, kui tegelikult on kõik päris hästi. Just see viimane tõukab mind ikka veel sinna äraminekumõttele, aga siis tuleb ju leppida mis iganes töövõimalusega... Kuradi raha. Elu aeg harjutan end sellest võõranduma ja ikka tekitab ta mulle senisest kõige rohkem peavalu..
Unes nägin halvasti informeeritud töötubade andmist üksikul saarel, sinna sõideti hommikuse laevaga. Mu reedene asendustund Lasnamäel.
Hiljem nägin tulevikumaastikute kohal lendamist (see oli aasta 2013 - Sõiduteel steppisid ja muusikalitantsisid poolkoomilised robotpolitseinikud, Selle kõrval oli sügav eikellegimaa okastraataia ja kaarnatega, siis tulid slummid - põllulappide asemel oli igaühe osmiku õuel mitu grillalust, millest tõusis minuni ei-tea-kelle-liha küpsetamise hõng. Ja siis oli ikkagi loodus - sügisene mäeküngas, taamal sild ja puud, lendasin puude vahele ja seal oli päris eesti mets, kusagil konverentsimajas olid kogunenud välismaalased - keerasin kõrvale. Kruusatee viis ülespoole puude vahele ning seal paistis Neo ja algas mingi Matrixi kaklustseen. Grete ühines vist minuga lendamisse, me arvestasime veel hoolikalt välja, et me Matrixisse sisse ei lendaks, aga hiljem sai Grete Keanu Reeves'iga suudelda.
Ma arvan, et minu kaaslaseks oli Illi Kristjan, aga see võis olla ka väga noor Alfie, nad näivad sarnased.
Ühel blokkmaja õuel oli spontaanne tiik, lapsed lustisid seal sees, meie ka ühinesime ja suudlesime vist lõpuks, me olime päris kaua koos teel olnud. Märkasin vees hulpivaid suitsukonisid.
See linn või küla oli päikeseline, värviliste majadega, Lingrenlike poekestega, viisime vale-Kristjani kotte koju ja ta ema askeldas köögis. Mingi tõrge tekkis, ja ta ema oli kõrvetanud käe, mille eest poeg pidi nüüd hoolt kandma, ja lõpuks olid nad kahekesi pliidi ees ja ma sain aru, et mind oli ära keelatud - ma läksin oma asju võtma ja hüüdsin talle, et ma ei otsinudki temaga midagi, aga ta võiks vähemasti julgeda midagi oma elus muuta, mitte jääda kinni samasse suhteskeemi..
Palju aega enne seda olime supervõimetega inimeste laagris. Meie "tuppa" tuli uus poiss, Mait jälle (ta on nii kaua surnud olnud, miks ma just teda peaksin oma unedes kohtama?), oli palju jamamist igasuguse salapärase ja sinise ja võlulisega - minu kaaslased olid VÄGA ilusad, me olime nagu mingist seriaalist, ma peaaegu tean, kes nende rollides olid...
Ja nii igal ööl. Hommikuti tunnen end läbihekseldatuna, kella üheksast hakkavad telefonid helisema, ja me lihtsalt ei suuda üht jäsetki liigutada, ma olen nii üritanud. Tegelikult eile sain. Ma ei kirjuta sellest. See oleks nagu mingi tarbetu õigustamine. Tegelikult pole midagi õigustadagi.
Et kas me siis tegelikult suudame oma harjumusi ja käitumisskeeme muuta või ei, ideeliselt ju peaks nagu,
aga kusagilt pole näha.
viiuldasin kell 12:33
või millest siis üldse, onju,
aga viimased päevad on väga imelikult tujukad olnud. Millegagi püüan nagu väga hakkama saada ja see käib nii vastukarva, et mine või pooleks. Räägime siis jälle sellest hüpoteetilisest aususest. Inimesed on valede kohtade peal vait.
Eile rääkisin endaga väga kaua diivani peal - täiskuu säras näkku ja tegelikult oli soe, heegeldatud diivanikate oli ka soe, ning jäin magama kuniks kuu oli magamistuppa edasi liikunud. Ta oli öelnud, et ma temaga ei suhtleks, aga mis muu on koosmagamine kui üks suhtlemise vorme? Ja enne olin ju üritanud, aga nii tugev enesesisendaja ma pole.
Hommikuni uslesid meie jäsemed tavapäraselt üksteise ümber, aga tegelikult ajab kõik mind endast välja. Töö ja uni ja mõtted ja eluviisid ja väljaütlemata mured ja... Ma ei saa aru, kas ma tegelikult üldse suhtlen sõpradega või olen üksi, ma ei saa sama aru ka oma pere koha pealt, ma ei saa aru, kas ma teen tööd või lihtsalt teesklen ja ma ei saa aru, miks ma ei oska olla päriselt õnnelik, kui tegelikult on kõik päris hästi. Just see viimane tõukab mind ikka veel sinna äraminekumõttele, aga siis tuleb ju leppida mis iganes töövõimalusega... Kuradi raha. Elu aeg harjutan end sellest võõranduma ja ikka tekitab ta mulle senisest kõige rohkem peavalu..
Unes nägin halvasti informeeritud töötubade andmist üksikul saarel, sinna sõideti hommikuse laevaga. Mu reedene asendustund Lasnamäel.
Hiljem nägin tulevikumaastikute kohal lendamist (see oli aasta 2013 - Sõiduteel steppisid ja muusikalitantsisid poolkoomilised robotpolitseinikud, Selle kõrval oli sügav eikellegimaa okastraataia ja kaarnatega, siis tulid slummid - põllulappide asemel oli igaühe osmiku õuel mitu grillalust, millest tõusis minuni ei-tea-kelle-liha küpsetamise hõng. Ja siis oli ikkagi loodus - sügisene mäeküngas, taamal sild ja puud, lendasin puude vahele ja seal oli päris eesti mets, kusagil konverentsimajas olid kogunenud välismaalased - keerasin kõrvale. Kruusatee viis ülespoole puude vahele ning seal paistis Neo ja algas mingi Matrixi kaklustseen. Grete ühines vist minuga lendamisse, me arvestasime veel hoolikalt välja, et me Matrixisse sisse ei lendaks, aga hiljem sai Grete Keanu Reeves'iga suudelda.
Ma arvan, et minu kaaslaseks oli Illi Kristjan, aga see võis olla ka väga noor Alfie, nad näivad sarnased.
Ühel blokkmaja õuel oli spontaanne tiik, lapsed lustisid seal sees, meie ka ühinesime ja suudlesime vist lõpuks, me olime päris kaua koos teel olnud. Märkasin vees hulpivaid suitsukonisid.
See linn või küla oli päikeseline, värviliste majadega, Lingrenlike poekestega, viisime vale-Kristjani kotte koju ja ta ema askeldas köögis. Mingi tõrge tekkis, ja ta ema oli kõrvetanud käe, mille eest poeg pidi nüüd hoolt kandma, ja lõpuks olid nad kahekesi pliidi ees ja ma sain aru, et mind oli ära keelatud - ma läksin oma asju võtma ja hüüdsin talle, et ma ei otsinudki temaga midagi, aga ta võiks vähemasti julgeda midagi oma elus muuta, mitte jääda kinni samasse suhteskeemi..
Palju aega enne seda olime supervõimetega inimeste laagris. Meie "tuppa" tuli uus poiss, Mait jälle (ta on nii kaua surnud olnud, miks ma just teda peaksin oma unedes kohtama?), oli palju jamamist igasuguse salapärase ja sinise ja võlulisega - minu kaaslased olid VÄGA ilusad, me olime nagu mingist seriaalist, ma peaaegu tean, kes nende rollides olid...
Ja nii igal ööl. Hommikuti tunnen end läbihekseldatuna, kella üheksast hakkavad telefonid helisema, ja me lihtsalt ei suuda üht jäsetki liigutada, ma olen nii üritanud. Tegelikult eile sain. Ma ei kirjuta sellest. See oleks nagu mingi tarbetu õigustamine. Tegelikult pole midagi õigustadagi.
Et kas me siis tegelikult suudame oma harjumusi ja käitumisskeeme muuta või ei, ideeliselt ju peaks nagu,
aga kusagilt pole näha.
viiuldasin kell 12:33
09 oktoober 2008
Mu graafikus on kollased kleidikesed, narrid, armastajad, muusikud, naeruteraapiad, söök ja... muu elu magusus. Praegu paar nädalat peab väga tubli olema, ja pärast seda
tohin end palgaliselt põlema panna :)
viiuldasin kell 13:15
tohin end palgaliselt põlema panna :)
viiuldasin kell 13:15
01 oktoober 2008
Me paigutusime oma töötunkedes tahalavale ja võibolla vestlesime - pigem oli tegemist inglisekeelse veidrate sõnatähenduste ümber keerleva hilisõhtuse filosoofilise mulaga, mida keegi eriti ei kontrollinud. Me tellisime pitsat, see jõudis pärast keskööd. Lava ja selle tagune oli inimesi täis.
Nägin mõnda "õpilast" ja mõnda põnevat ja mõnda magusat. Üht tumedat turris tukka. Palju puru lava peal. Verd ja pisaraid, või pigem vastupidi. Higi ka. Õhupalle ja koeri ja kahte Napoleoni.
Saime kaheks öösel õhtule. Homme kavatsen end üles lüüa. Igaks juhuks, nii tore oleks ju galarahva sekka kaduma minna.
Muidu on jälle tore presidendile esineda.
Siin
viiuldasin kell 02:01
Nägin mõnda "õpilast" ja mõnda põnevat ja mõnda magusat. Üht tumedat turris tukka. Palju puru lava peal. Verd ja pisaraid, või pigem vastupidi. Higi ka. Õhupalle ja koeri ja kahte Napoleoni.
Saime kaheks öösel õhtule. Homme kavatsen end üles lüüa. Igaks juhuks, nii tore oleks ju galarahva sekka kaduma minna.
Muidu on jälle tore presidendile esineda.
Siin
viiuldasin kell 02:01
kujundas: maali
