Olen õige kergelt murelik - kõik aeg on ammu otsas. Ei, võibolla mitte see, vaid minu närvidele alla heitev põis, mistõttu esineb piinarikkaid öid ja dushi all magamisi. Rebin ennast tasapisi pooleks õmblemise ja kergelt sunniviisilise lavastamise vahel ning sünnitan, sünnitan ja laisklen (valetan selle "mõtlemiseks" ja "inspiratsiooni kogumiseks").
Kui võtan vaba päeva, muutub mõte korraks selgeks - ainult selleks, et järgmisel hommikul teostus minust veel kaugemale põgeneda saaks.
Muutun hundiks ja vajun kevadisse näljasesse unne surmade, sündide, vaenude ja õnnedega. Mu igatsus on piisavalt suur, et kiskuda pungad kuivade okste seest välja ja soojendada vanade tornide õhku.
Mind teevad mingid inimesed õnnelikuks, aga nad ei lase kunagi aimatagi, kas neil ka endal hea olla on.
Ärge kunagi kartke üles ronida trepist, kui sellega on hakkama saanud meetripikkune laps.
viiuldasin kell 01:34