Juan Ignacio Sàenz-Diez "Ramon Llull. Keskaja piiril"

Tegevuskohtadeks nii mõnusalt tuttavad Lõuna-Hispaania linnad - Kuigi me ei jõudnud kunagi Murciasse hoolimata selle nii kutsuvast nimest ning Mallorcagi jäi meie haardeulatusest välja, sest me ei tihanud proovida jahtidel hääletamist. Toledost sõitsime ühel õhtupoolikul kaarega mööda ning nägime selle asemel oliiviistandusi ja ainumaid puudega kaetud mägesid meie teekonnal.
Cordobas jalutasime häbiväärselt vähe selle kauni avara linna kohta. Me olime oma kottide raskuse ja eriti rõskuse all kurnatud ning ei suutnud leida üles isegi mošeed - kui piinlik.
Ja Zaragozas veetsime jälle liiga kaua aega ning see oli üleni vastumeelne. Zaragoza on ühes kohas Tallinnas ka - kui seista Ülemiste juures rongipeatuse platvormil seljaga keskuse poole ja vaadata üle tühermaa Statoili.
Ent mul oli hea meel meenutada Valenciat, ilmselgelt tublide rätseppade linna; Sevillat, mis meid (võlutuid) enam lahti ei tahtnud lasta; Vilanovat - kas sedasama kõrgete hekkidega ja pisikest Tarragona külje all? - ja lõpuks Barcelonat, mida ma kunagi ei mõistnud...
Ja unistada Santiago de Compostelast, kuhu kavatsen ühel päeval läbi mägede ja lämmatava suvevihma jõuda koos tuhandete teiste palveränduritega.

Tegevus jõudis Montpellier'i, kus Nele praegu resideerib, ning ma püüdsin selle vanalinna ülikitsust endale silme ette manada. Minu kujutlusis sarnanes see hirmpisikese Gandiaga.
Ma tahaksin väga, väga sulle külla tulla.

Aga siis rändasid kohad üha edasi - Toulouse, Pariis, Genova - see on Genf? - edasi tulid Rooma, Tuneesia, Küpros...

Ma jõudsin Raekoja platsi ja taevas oli särav õhtusinine ning pilvedest puhas. Muidu oleks võinud leida Raekoja torni varju pilvedelt vastu peegeldamas - turistide ja minu seas nii palavalt armastatud "fenomen".
Päev oli olnud nagu esimene tõeliselt kevade oma ning tundunud väga õnnelik (minu üks piinlikult unustatud kohustus tuletas ennast teravalt meelde alles hiljem) ning olin peatanud ühel kõrvaltänaval, üllatudes oma emotsioonist - Tekitas selle tänava tühjus? Vaid kaugemal istus üks sünge suitsetav mees apteegitrepil ja platsilt kostus arusaamatuid hääli. Õhus levis erinevaid toidulõhnu ja ma vaatlesin end ümbritsevaid maju, püüdes erilist hetke meelde talletada.
Aastanumber-Pole-Oluline-Hetk.
Vaatajat-Pole-Olemas-Hetk.

Gore Vidal "Kuningat otsimas"

Nii väga kui ma ka ei üritanud leida autori nimele prantsuspärast hääldust - ta oli siiski äärmiselt Ameerika päritolu.
Õnneks olid tema peategelased peamiselt prantsuse kontekstist. Nad liikusid läbi Austria, Prantsusmaa ja Inglismaa ning lülitusid neile keeltele nagu ka ladina keelele üle eelmisele raamatule sarnase kergusega, kuigi kõik toimus veel paar sajandit varem.
Ja mind häiris, et ma Austrias käinud pole, sest ühegi linnanimega ei saanud tekkida isiklikku seost.

Mulle meeldis Blondel. Ma tahtsin tema olla. Ta oli just selles magusas vanuses, kus mehed lähevad eriti ilusaks või täiesti tavaliseks.

Olin vannis, kui G "koju" jõudis. Ta pani muusika vaiksemaks ja tõi mulle vannituppa teed. Ma tundsin hüpoteetilist puudust temaga koos elamisest.
Tegin meile imekiiresti ananassiriisi, mis sai üllatavalt hea, ja me sõime. Juttu ma ei mäleta, pulkasid küll.

Enne magamaheitmist seisin alasti peegli ees. Ei ole mingit kasu unistada ajas reisimisest - ma peaksin esmaseks ellujäämiseks vahetama sugu. Teisiseseks olema surematu, aga... Eriti tobe oleks kukkuda naissoost isikuna keset keskaegset Euroopat, rääkides täiesti absurdsena (ja ketserlikuna) kõlavat inglise ja saksa keelt omamata nime, seisust, elukutset, õiget raha ja ajalugu. Esimese kahe päeva jooksul selguks, kas mind peetaks prostituudiks või nõiaks ning edasine oleks lihtne, valus, aga siiski lühike.
Püüdsin ennast mehena ette kujutada... väikeste sitkete lihastega, liiga sale, ei pikk ega lühike, peaaegu habemeta, pisut jultunud...

Blondel mõtles pisut liiga Gore Vidal'i moodi, mul ei tekkinud aegumise efekti. Tema kohatud hiiglane võis tõepoolest olla lihtsalt kasvuspurdi all kannatav kannibal (kahtlemata ka pederast), markiis vampiir võis olla kahvatu gootikute (ja emode) eelkäija oma keskmise verejanu ja ehetega ning lohe võis olla... Austria krokodill? Okei, võibolla mitte.
Karl, kes ratsutas alasti ükssarve seljas... Mul oleks ka öises mägijärves suplemise järel igasuguste nägemuste kogemise tuju.
Blondelina ma oleksin absoluutselt nõustunud nägema samamoodi nagu see ilus noor mees.

Richardit kujutas ta peaaegu antikangelasena, tõelise tigeda lõvina. Mulle millegipärast jäi mulje, et talle võinuks sobida metsik punane habe nagu ühel isadest Lindgreni "Ronjas" - ei mäleta, kummal.

Olin päeval istunud ühes trühvlikohvikus, mille atmosfäärita sisekujundus mind... seebistas. Kaks lauda eemal istuvad portugaallased heitsid minu poole varjamata pilte ja rääkisid midagi tungivalt, pisut pilkavalt.
Küsisin kaaslastelt oma välimuse kohta ja nad pöörasid selle naljaks.

Õhtul vaatasin siiski, et mu palmikud polnud mu juukseid piisavalt taltsutanud - need turritasid puhtana ja sõjakana tuka kohal püstloodis üles ja arvasid endast hästi.
Varem sel päeval oli Egor neid pannkookide järel püüdnud sätituks puhuda. Mind üllatas tema pehme hingeõhk.
Kui ta lauast tõusis, oleksin soovinud ta teele saata põsesuudlusega, ent ta pole vist seda tüüpi inime.

Blondeli-raamatu esikaanekujunduse illustratsioon pesitseb praegu Paduas/Padovas.
Ma lubasin endal selle üle rõõmu tunda, kuigi ma ei tunne teatud Itaalia skulptuuride suhtes enam ammu midagi enamat kui ajalugu.

Renate Krüger "Avignoni tants"

Oi. Oi. Raamat oli kohe algusest peale täiesti saksalik - mis veel hullem - saksa renessansilik. See tegi lugemise aeglaseks ja kandiliseks, ent lõpuks siiski nauditavaks, lähenedes tasapisi "Knulpile", Hessele ja saksakeelsetele rasketele sõnadele.
Nad ikka veel rääkisid vabalt mis iganes keeles ja mind häiris, et need minu pilgu all raamatus siiski kõik samaks jäid.
Llull pidi nagu olema "keskaja piiril", aga siin oli piirisituatsioon palju selgemalt tunnetatav - situatsioon, kus ühiskond ja üksikisik vahetas aastasadu hoitud ja allaheitlikult austatud Jumala(d) lõpuks välja,

hakates Jumalaks iseenestele.

Olin tänaseks õhtuks ostnud väga palju väga tugevate lõhnadega toite ja lõpuks otsustasin ära loputada Salvesti roa jäänudes ühelt taldrikult, mis haises tugevasti okse järele nagu kõik Salvesti soojendatavad toidud peale esimest hurraad. Mul on alles jäänud alla poole pudeli Põltsamaa Punast, mida ma nautisin esimestest meenutuspihlaka hetkedest alates, magustades seda purgioliivide ja hallitusjuustuga ning kibestades mündišokolaadiga.
Veel on puutumata küüslauguleivad ja mandariinid, aga mu pea tundub raske, nina on vajunud üsna vastu ruudulist paberit, ning ükski raamat ei kutsu end eriti alustama.

Tänast päeva on jäänud veel 30 minutit, millega ma kavatsen lõpetada selle kirjutise, hallitusjuustu ja ka veini (olgu hommik mulle armuline).

Ma arvan, et ma tähistan seda, et raamatuost mu mõtted uutele radadele on tõuganud. Ja lauseehituse kergelt vanaaegseks muutnud? Olin juba väga... tolmunud.

Ma arvan, et see, mida ma Blondeli Austria-krokodilli-lõiguga mõtlesin, käis fantastika kohta.
Et Vidal suutis vältida tänapäeval nii hästi müüvat... Eragonlust. Potterlust. Pratchettlust. Tolkien'lust.
Tema müstiline element oli nii põgus ja ebaoluline, peaosalised isegi ei maininud seda pärastpoole muidu kui oma mõtetes.
Llulli loos jäi müstika vaid religioosse nägemuse tasandile.
Hans Holbein ulatunuks peaaegu realismini, kui ta loos ei kangastuks pidevalt Surma, Saatuse/Fortuuna ja Drüreri Melanhoolia kohalolu.

Allegooria, isikustamine.
Vältimatu.

Külmetasin kunstpäikese käes ja koorisin oma rinnakuluult nahka. Praegugi punetan näost - põsed veinist? Solaariumist? Laup vasaku peopesa survest - enam ammu ei jaksanud seda ise hoida.

Holbein, surmatants pole seetõttu üdini õudne, et paljudele toob ta halastust, mõistmist ja leppimist, ning ta on alati midagi kindlat.

viiuldasin kell 19:47