Pühapäeval enne kooli
Unes nägin lakkamatut tülitsemist Johnnyga. Me tegime tema ja Kammega (töötasuta, st motivatsioonitult) uut ühepäevase prooviperioodiga muusikali laval, mis sobinuks "Sõrmuste Isandasse" lahingupaigaks. Ma logistasin ebakindlalt ringi üherööpalisel raudteel ja issi kirjutas kaunis vanalinna majas mulle samal ajal CD'd - tõenäoliselt sellesama etenduse muusikaga.
Ärkasin pahaselt enne ühtteist, arvates, et kell hakkab kolm saama ja ma olen kogu päeva maha jobutanud.
Kella kolmeks oligi kõik just nii läinud. Õnneks tegi issi vähemalt pannkooke. Ma haigutasin taas pisut emme artiklite kallal ja pissitasin koeravusserdist, aga palju otsustavamalt istusin arvutis ja tegin mittemidagit. Vähemasti lugesin ma läbi eesti tantsu arengukava 2003-2006 aastateks, leidsin üles info Bergmani "
Seitsmenda pitseri" kohta, tutvusin Harrastusteatrite liidu põhikirjaga ja muudki taolist.
Nädal enne
Augusti Tantsufestivalil kuulus mu tööülesannete sekka kakao küürimine lavapõrandalt pärast seda, kui Renate ja Päär olid selle ütlemata kaunil viisil laiali puhunud. Ma armastan seda etendust. Peale selle tegelesin ma veel tüütute tshekkide, taksojuhtide ja algajate müüjatega; õlle jm tarnimisega kohviku heaks; lennujaamas ootamisega; talutava inglise keele rääkimisega; piletimüügis matemaatika meenutamisega jne.
Samal ajal olin ma ikka veel täiesti kurnatud nädalatest enne seda, raskest tööperioodist, pidevast magamatusest, kogemustest.
Kuressaare
Ma olin õnnetu, et ei saanud kuidagi rohkem aega näpistada selle saare jaoks. Aga ma saabusin kohale alles erilisel päeval, otse sinna, kus too, kellel on jalad, soengut pähe sai. Õdeke sai uue perekonnanime ja üks muinasjutt jälle juhtus. Seal oli midagi piiskopilinnuse kiviseinadest ja kahuripaukudest ja üks pruudiloor tuule käes ja vanaema prille kandev nohikust Siim, kes tantsule palus, ja viinamarjad ja autosse kinni pandud koer ja tuul ja päike ja hästi palju õnnelikkust inimeste üle ja Ainari naer ja maailma kõige ilusam Kata...
Enne seda
olid muud asjad. Neid äkki jõuab ka mainida. Aga nad andsid mulle paar aastat vanust juurde ja tegid õnnelikuks ka.
Praegu
Ma ei jäänudki sel nädalal kordagi veel tundidesse hiljaks. Ma olen natuke nutnud ja natuke naernud, sest kooliaasta algus on raske ja uskumatult palju on kehas kaduma läinud selle suvega - jalalihased jne. Küll tuleb, küll tuleb, just nii palju nagu tulema on määratud; lohutan end kogu aeg .
Tänase päeva märksõnaks - muuseumiretk Lizzie ja Chadiga. Okupatsioonimuuseum - tõepoolest soovitan. Tarbekunstimuuseum - sama. Ukerdasime kuskil liputajate mägedel ja leidsime ploome, mis tundusid puhtad.
Mul on veel paar tasuta piletit homsele peole laululaval.
Ja tere taas ning kaunist sügise algust, armas lugeja!
viiuldasin kell 18:13