30 märts 2003
ma täna mõtlesin tüdrukutele. neile, kes on tõeliselt olulised. ja tundsin, kuidas armukadedus kuskilt mu ülakehast läbi kihutas ja kuskile nabast pisut vasakule poole pesa punus. nüüd käivad sealt kohati pisted läbi. mõtteist kasvab välja sajas mõte, milles peituvad mu kadumaläinud armastused. ei ole neid palju ega vähe, ent nad on imeilusad ja verivalusad. kõik olemata lood ja märkamata jäänud võimalused. eriti kahetsen oma haldjalugu. muinasjutumetsi ja tähetolmu ja kõike, mille paistust ma ühel hetkel nägin - ning mis läks kaduma, sest seda polnud võimalust hoida. midagi libises käest, ent ma ei oleks seekord saanud teha MITTE midagi teisiti. see aitab asjaga leppida - aga siiski puhas mõte sellest, mis oleks võinud olla...
andke mulle lava, näiteks bläkkbox. andke mulle prozektorid, paar sinist, punast ja kollast. mõni valge. andke mulle üks aramise välimusega näitleja, ning andke talle kaks lehekülge õblukesi luuletusi. andke mulle trenniriided ja andke mulle liikumine.
ma luban, et ma kaeban pärast kõigi oma valude üle vaid pisutpisut...
küll aga mõtlen ma enda jaoks liiga keerulisi mõtteid suhete ja nende toimimise kohta.
viiuldasin kell 23:22
andke mulle lava, näiteks bläkkbox. andke mulle prozektorid, paar sinist, punast ja kollast. mõni valge. andke mulle üks aramise välimusega näitleja, ning andke talle kaks lehekülge õblukesi luuletusi. andke mulle trenniriided ja andke mulle liikumine.
ma luban, et ma kaeban pärast kõigi oma valude üle vaid pisutpisut...
küll aga mõtlen ma enda jaoks liiga keerulisi mõtteid suhete ja nende toimimise kohta.
viiuldasin kell 23:22
29 märts 2003
ma tõsimeeli lugesin praegu, et kuradid kinnitavad iraagi vägede taandumist põhjas. ainult et need olid kurdid. mul oli suisa kahju. ja kas mulle ainult tundub või on kogu ekraan kuidagi greibimahlaga kokku saanud? vahur ja kaidi hullavad oma toas nii lärmakalt, et mul tekib juba haiglane huvi nende vastu. ma sain aru, et alguses korraldati kaidi vastu kõdisõda (tal hakkavad siis pisarad alati jooksma, sest ta naerab nii kohutavalt) - aga need puristavad häälitsused, mis sealt nüüd kostuvad? kumb neid kuuldavale toob? ja mida tähendab, kui keegi peab varysutse kikku panema?
mu hääleseade õpetaja on nagu pisike õnnetoov ingel - ta ei suuda mind mitte ainult talutavalt laulma panna, vaid haarab kõik väljaütlemata probleemid õhust kinni ja lahendab need kohapeal ära. kõik need ka, mis laulmist ei puuduta. noh ja eile oli mul lisaks veel klassika tund - aga ma ei pea siin kordama, et nele on nagunii nagu üks ilusaim ingel...
tegelikult on alanud see periood, milleks olen valmistunud juba üle poole aasta. hetero pole enam stuudio, sellest on lähinädalate jooksul saamas tantsuteatriks, kus seitsmel päeval nädalas kamp koreograafe kamba tantsijatega hommikust õhtuni oma uusi töid lavastavad. ühine nimetaja - kõik on verinoored ja kõik teevad seda fanatismist. prooviajad sõidavad üksteisele sisse ja õhk on loomingulisusest sillerdav. ja niimoodi arvatavasti suure suveni välja - ning keset suve saab veel kümneks päevaks trennilaagris lihasevalude ja unepuuduse üle mittekaevelda! vahvavahva. mia väga rahul. r'i diplomitööst hakkab samamoodi asja saama, täna käis valgustaja kohal ja pidi kaks tundi meie vusserdamist välja kannatama, homme sõidame viljandisse kultuurika black boxi valgusproovi. r'i liikumine on hetero-kooliga inimesele kõigest hoolimata väga võõrastav ning kuigi r ise veel sugugi rahul ei ole, võin ma siiski puhta südamega tunnistada, et selles osalevad kolm tantsijat mina, suur kati ja geisha ON kõigest hoolimata head tantsijad. tõsimeeli!
kui mul vähegi õnnestub, siis meelitan homme u endale viljandisse järgnema, vean ta kinno (sest vanasid ja kobedaid tartus enam pole) ning pärast varakevadistesse lossivaremetesse või mõnda läbipaistavsse põõsasse. seda viimast ehk veel mitte.
minu unenäod on saavutanud mingi kõrgema maagilise realismi taseme (kuum sõna tänapäeval) ja tekitavad küsimusi minu vaimse tervise kohta. kuigi see ookean, milleks üleeile öösel peipsi järv muutus, oli oma tumepunase vee ning leegitseva taevaga vaieldamatult müstiline vaatepilt...
mida siis veel? ahjaa: 1. krahv, palun kirjuta mulle! (cratt@hot.ee) 2. mind märgiti otsalõppenud fantaviinas ära, aga õnneks siiski mitte sellise tooniga, nagu mu unenäos ja 3. kiri õeraasult: "Tead Mannu, kristlane Sa nyyd kyll ei ole! Ara yldse muretse! Oled justnimelt igaks-juhuks-uskuja ning teistest eristab Sind see, et tunned teooriat pisut rohkem. Ja koige vahem oled Sa luterlane. Pigem siis juba katoliiklane, neile on koik lubatud, elavad roomsalt oma elu, ostavad indulgentse ja jumal vastutab nende eest."
selle peale ei osanudki midagi kosta. aga mu perekond on alati osav olnud minu mõttete uppi keeramisel. selles ei olegi enam midagi halba, aga ma siiski ei unusta kunagi jõule, kui ma teada sain, et jõuluvana polevat olemas...
viiuldasin kell 18:37
mu hääleseade õpetaja on nagu pisike õnnetoov ingel - ta ei suuda mind mitte ainult talutavalt laulma panna, vaid haarab kõik väljaütlemata probleemid õhust kinni ja lahendab need kohapeal ära. kõik need ka, mis laulmist ei puuduta. noh ja eile oli mul lisaks veel klassika tund - aga ma ei pea siin kordama, et nele on nagunii nagu üks ilusaim ingel...
tegelikult on alanud see periood, milleks olen valmistunud juba üle poole aasta. hetero pole enam stuudio, sellest on lähinädalate jooksul saamas tantsuteatriks, kus seitsmel päeval nädalas kamp koreograafe kamba tantsijatega hommikust õhtuni oma uusi töid lavastavad. ühine nimetaja - kõik on verinoored ja kõik teevad seda fanatismist. prooviajad sõidavad üksteisele sisse ja õhk on loomingulisusest sillerdav. ja niimoodi arvatavasti suure suveni välja - ning keset suve saab veel kümneks päevaks trennilaagris lihasevalude ja unepuuduse üle mittekaevelda! vahvavahva. mia väga rahul. r'i diplomitööst hakkab samamoodi asja saama, täna käis valgustaja kohal ja pidi kaks tundi meie vusserdamist välja kannatama, homme sõidame viljandisse kultuurika black boxi valgusproovi. r'i liikumine on hetero-kooliga inimesele kõigest hoolimata väga võõrastav ning kuigi r ise veel sugugi rahul ei ole, võin ma siiski puhta südamega tunnistada, et selles osalevad kolm tantsijat mina, suur kati ja geisha ON kõigest hoolimata head tantsijad. tõsimeeli!
kui mul vähegi õnnestub, siis meelitan homme u endale viljandisse järgnema, vean ta kinno (sest vanasid ja kobedaid tartus enam pole) ning pärast varakevadistesse lossivaremetesse või mõnda läbipaistavsse põõsasse. seda viimast ehk veel mitte.
minu unenäod on saavutanud mingi kõrgema maagilise realismi taseme (kuum sõna tänapäeval) ja tekitavad küsimusi minu vaimse tervise kohta. kuigi see ookean, milleks üleeile öösel peipsi järv muutus, oli oma tumepunase vee ning leegitseva taevaga vaieldamatult müstiline vaatepilt...
mida siis veel? ahjaa: 1. krahv, palun kirjuta mulle! (cratt@hot.ee) 2. mind märgiti otsalõppenud fantaviinas ära, aga õnneks siiski mitte sellise tooniga, nagu mu unenäos ja 3. kiri õeraasult: "Tead Mannu, kristlane Sa nyyd kyll ei ole! Ara yldse muretse! Oled justnimelt igaks-juhuks-uskuja ning teistest eristab Sind see, et tunned teooriat pisut rohkem. Ja koige vahem oled Sa luterlane. Pigem siis juba katoliiklane, neile on koik lubatud, elavad roomsalt oma elu, ostavad indulgentse ja jumal vastutab nende eest."
selle peale ei osanudki midagi kosta. aga mu perekond on alati osav olnud minu mõttete uppi keeramisel. selles ei olegi enam midagi halba, aga ma siiski ei unusta kunagi jõule, kui ma teada sain, et jõuluvana polevat olemas...
viiuldasin kell 18:37
26 märts 2003
kõigepealt pani suurvend mul suu lukku. nüüd ma ei suuda otsustada, kas lugejate peletamisel kõige õigem nipp on rääkida kristlusest või on see miski muu. mitte et ma neid nii väga peletada tahaks, aga mul oli plaanis see õrn teema täna pikemale puremisele võtta.
alustuseks casual: suutsin täna lõpuks ometi "Seoseenergia" (eeldatavalt üks tantsudest, mille esitan festivalitööna Future'le) konseptsiooni enda jaoks selgeks setitada. tantsijateks olen valinud erilised fruktid, võtsin keskmistest anni, kes hiilgab oma pantomiimi-oskustega, meie omadest inxu, kes on lihtsalt üks põnevamaid suuresilmseid indiaanivälimusega elukaid meie mail, ning väikse kati, kelle roll ehk kõige naljakam saab olema, ning asja elavdamiseks veel vana klassiõe a, kes on tegelenud peaotantsuga ja kes hoopis rohkem kunstnik on, lisasin asjale peapööritava sisu ning katselise vormi ja proovin vahelduseks midagi tõeliselt uut, sest olen tüdinenud oma klassikalisest stiilist. olen seda seedinud juba üsna pikalt ning see tõotab tulla mulle ülihuvitav, nagu ma täna esimesi kahtlasi liikumisi mõeldes ka näha võisin. loodan, et ka tantsijatele see midagi pakub.
issi istub jälle suures toas, kõrvaklapid peas, ning kuulab juba tund aega järjest ennastunustavalt king crimsonit. ta meeldib mulle sellisel kujul ülepeakaela.
ma ei suuda uskuda, et ma ei ole siin sõnagagi krissu sünnipäeva puudutanud. see oli ju ometigi midagi, mida ma sellest vaheajast alati heameelega meenutan. see ei olnud mingi tänapäeva sünnipäev minu mõistes. võibolla ma pole ammu sünnipäevadel käinud. esiteks korraldasid poisid talle üllatuspeo - sellise klassikalise, torbikmütside ja õhupallide ja kõigega. külalisi oli kokku kõigest seitse, kogu maja oli igatpidi kirjuks dekoreeritud (ja veel milline maja!) ja laud... oo, laud! see oli ülekoormatud jumalate roogadega! kui olime kuhjanud oma taldrikud kenasti täis seal leiduvatest hõrgutistest, tuli välja, et see kõik on kõigest eelroog... praad oli vapustav. ma käisin vahepeal teatris (linnateatri "palju õnne argipäevaks!" markoga - jee!) ning tagasi jõudsin parasjagu magustoidu ajaks, mis oli külluslik ja viis keele alla. vein ei lõppenudki otsa! ma keeldusin kategooriliselt sellest õnnepaleest lahkumast.
tegin juhaniga täna esimese ipanema-proovi järgmisel laupäeval toimuva lauluvõistluse jaoks, ning kuigi asi algul üpris lootusetu tundus, võib sellest isegi asja saada. oleks mul ainult veidigi häält... ja ma oskan nüüd portugali keeles laulda. õhtul küsis u - oot, sa tegid juhaniga täna kahekesi proovi jah? oioioi, kus mina siis olin... armukadedus mulle mingil vahval määral meeldib. ilmatumalt, sest ma ise olen väike armukadeduse hunnik ja see on mõnusalt inimlik.
aga kristlusest siis natukene. mul oli täna järjekordselt leeritund. mõtteid lendas sajurabinal, pommirahena lausa, kui see ei oleks sobimatu võrdlus. mõte sellest, kui vahva on kord pidada võimsaid pulmi, kui pauluse tagumine, suur saal avatakse. mõned mõtted selle kohta, kui palju see mulle tegelikult tähendab, et u minuga nii meelsasti ühinema nõustus ja paistab asja ikka tõsiselt võtvat. neljakümne teine mõte: vahel on mul üsna totter tunne, et olen siin imelikus maailmas üks väheseid kristlasi veel, sest nii tüüpiline on olla rahulolematu ateist. aga samas on ju väga paljud mu lähemas sõpruskonnas mitte-ateistid (ma ei ütleks, et usklikud) - ent heteros olen ma küll igatpidi vähemuses. neid ajab naerma, et mina usun. just selle tõttu, et see MINA olen. ma oleks nagu liiga vallatu selle jaoks. aga kui luteri usu juures ma millegagi veel leppinud pole, siis on see alandlikkus, see, et peab valitsema mingi alluva-tööandja suhe, et palvetatakse pead langetades ja üldse. mulle on jumal keegi, kelle juurde ma lippan, seletan talle oma tavalisel vaimustunud häälel oma õnnestumistest ja kaeban pisut maailma üle, ma lasen tal enda eest vastutada - sest olen ikkagi laps - ning mulle meeldib teda naerma ajada. oma naeruga näiteks. jumal tundub kogu oma tõsiduses mulle pisut riukalik, sest tal on ju ometigi palju huumorimeelt. ta on nagu hiidlane. ahjaa, laul ütleb ju ka, et jumal lõi hiidlase endale naeruks (sest maa oli tühi ja paljas) ja hiidlasel oli vaja kedagi, kelle üle nalja heita - nii et ta lõi saarlase. aga ta on hiidlase moodi juba sellepärast, et on olemas näiteks vikerkaar. ja elektriangerjad. ja nokkloomad! eriti nokkloomad.
naljakas on see, kuidas usk paljusid eemale peletab, kuigi otsene oht ilmneb ikka erandites. ma ei ole veel eales oma vaateid kellelegi peale surunud (kõikidele tuleb see üllatusena, et ma üldse usun) ja keegi pole seda minugi puhul teinud. usk on teekond, see pole valgustus või eneseleidmine. sellel teekonnal käiakse alati ja sinna kuuluvadki kõik kahtlused ja uskmatused. mina olen veel päris alguses ja kes teab, kas ma sealt edasi liigungi, jään vaid tüüpiliseks igaks-juhuks-usun-äkki-ongi-olemas eestlaseks.
ja lõpuks kaotavad kümme käskugi oma tähenduse ning jääb vaid üks: kristlane peab armastama jumalat üle kõige ning inimest sama palju kui ennast. kas sellest ma tuletan, et enesearmastus on vägagi oluline?
viiuldasin kell 23:05
alustuseks casual: suutsin täna lõpuks ometi "Seoseenergia" (eeldatavalt üks tantsudest, mille esitan festivalitööna Future'le) konseptsiooni enda jaoks selgeks setitada. tantsijateks olen valinud erilised fruktid, võtsin keskmistest anni, kes hiilgab oma pantomiimi-oskustega, meie omadest inxu, kes on lihtsalt üks põnevamaid suuresilmseid indiaanivälimusega elukaid meie mail, ning väikse kati, kelle roll ehk kõige naljakam saab olema, ning asja elavdamiseks veel vana klassiõe a, kes on tegelenud peaotantsuga ja kes hoopis rohkem kunstnik on, lisasin asjale peapööritava sisu ning katselise vormi ja proovin vahelduseks midagi tõeliselt uut, sest olen tüdinenud oma klassikalisest stiilist. olen seda seedinud juba üsna pikalt ning see tõotab tulla mulle ülihuvitav, nagu ma täna esimesi kahtlasi liikumisi mõeldes ka näha võisin. loodan, et ka tantsijatele see midagi pakub.
issi istub jälle suures toas, kõrvaklapid peas, ning kuulab juba tund aega järjest ennastunustavalt king crimsonit. ta meeldib mulle sellisel kujul ülepeakaela.
ma ei suuda uskuda, et ma ei ole siin sõnagagi krissu sünnipäeva puudutanud. see oli ju ometigi midagi, mida ma sellest vaheajast alati heameelega meenutan. see ei olnud mingi tänapäeva sünnipäev minu mõistes. võibolla ma pole ammu sünnipäevadel käinud. esiteks korraldasid poisid talle üllatuspeo - sellise klassikalise, torbikmütside ja õhupallide ja kõigega. külalisi oli kokku kõigest seitse, kogu maja oli igatpidi kirjuks dekoreeritud (ja veel milline maja!) ja laud... oo, laud! see oli ülekoormatud jumalate roogadega! kui olime kuhjanud oma taldrikud kenasti täis seal leiduvatest hõrgutistest, tuli välja, et see kõik on kõigest eelroog... praad oli vapustav. ma käisin vahepeal teatris (linnateatri "palju õnne argipäevaks!" markoga - jee!) ning tagasi jõudsin parasjagu magustoidu ajaks, mis oli külluslik ja viis keele alla. vein ei lõppenudki otsa! ma keeldusin kategooriliselt sellest õnnepaleest lahkumast.
tegin juhaniga täna esimese ipanema-proovi järgmisel laupäeval toimuva lauluvõistluse jaoks, ning kuigi asi algul üpris lootusetu tundus, võib sellest isegi asja saada. oleks mul ainult veidigi häält... ja ma oskan nüüd portugali keeles laulda. õhtul küsis u - oot, sa tegid juhaniga täna kahekesi proovi jah? oioioi, kus mina siis olin... armukadedus mulle mingil vahval määral meeldib. ilmatumalt, sest ma ise olen väike armukadeduse hunnik ja see on mõnusalt inimlik.
aga kristlusest siis natukene. mul oli täna järjekordselt leeritund. mõtteid lendas sajurabinal, pommirahena lausa, kui see ei oleks sobimatu võrdlus. mõte sellest, kui vahva on kord pidada võimsaid pulmi, kui pauluse tagumine, suur saal avatakse. mõned mõtted selle kohta, kui palju see mulle tegelikult tähendab, et u minuga nii meelsasti ühinema nõustus ja paistab asja ikka tõsiselt võtvat. neljakümne teine mõte: vahel on mul üsna totter tunne, et olen siin imelikus maailmas üks väheseid kristlasi veel, sest nii tüüpiline on olla rahulolematu ateist. aga samas on ju väga paljud mu lähemas sõpruskonnas mitte-ateistid (ma ei ütleks, et usklikud) - ent heteros olen ma küll igatpidi vähemuses. neid ajab naerma, et mina usun. just selle tõttu, et see MINA olen. ma oleks nagu liiga vallatu selle jaoks. aga kui luteri usu juures ma millegagi veel leppinud pole, siis on see alandlikkus, see, et peab valitsema mingi alluva-tööandja suhe, et palvetatakse pead langetades ja üldse. mulle on jumal keegi, kelle juurde ma lippan, seletan talle oma tavalisel vaimustunud häälel oma õnnestumistest ja kaeban pisut maailma üle, ma lasen tal enda eest vastutada - sest olen ikkagi laps - ning mulle meeldib teda naerma ajada. oma naeruga näiteks. jumal tundub kogu oma tõsiduses mulle pisut riukalik, sest tal on ju ometigi palju huumorimeelt. ta on nagu hiidlane. ahjaa, laul ütleb ju ka, et jumal lõi hiidlase endale naeruks (sest maa oli tühi ja paljas) ja hiidlasel oli vaja kedagi, kelle üle nalja heita - nii et ta lõi saarlase. aga ta on hiidlase moodi juba sellepärast, et on olemas näiteks vikerkaar. ja elektriangerjad. ja nokkloomad! eriti nokkloomad.
naljakas on see, kuidas usk paljusid eemale peletab, kuigi otsene oht ilmneb ikka erandites. ma ei ole veel eales oma vaateid kellelegi peale surunud (kõikidele tuleb see üllatusena, et ma üldse usun) ja keegi pole seda minugi puhul teinud. usk on teekond, see pole valgustus või eneseleidmine. sellel teekonnal käiakse alati ja sinna kuuluvadki kõik kahtlused ja uskmatused. mina olen veel päris alguses ja kes teab, kas ma sealt edasi liigungi, jään vaid tüüpiliseks igaks-juhuks-usun-äkki-ongi-olemas eestlaseks.
ja lõpuks kaotavad kümme käskugi oma tähenduse ning jääb vaid üks: kristlane peab armastama jumalat üle kõige ning inimest sama palju kui ennast. kas sellest ma tuletan, et enesearmastus on vägagi oluline?
viiuldasin kell 23:05
25 märts 2003
mul oli suurepärane hommik! ma ärkasin kell kuus, lugesin magavana läbi saksa keele sõnad, magasin veel tund aega ning vedelesin siis pool tundi ihualasti voodis ja põlesin, sest päike praadis meeletumalt. ja ma lebasin ja naeratasin ja mul oli hirmpalav ja ma heitsin endale ette, et jälle jään ma kooli hiljaks. seejärel tõusin ma üles, riietusin, panin köögis nahka kaks meest nõretavat ülepannikooki, rääkisin teed juues mammiga juttu, käisin tegin näo pähe (ma arvan ikka veel, et see on parema väljanägemise jaoks vajalik) ja - tatatataa - koristasin oma toa ära! siis panin ma raadiot kuulates rahumeeli asjad kotti, läksin kooli ning jõudsin klassi kõige esimesena! selliseid hommikuid esineb mul kord aastas ja see garanteeris mu hea tuju ülejäänud päevaks.
ma vaatasin läbi pataka oscar arrivals'eid ja avastasin, et ma ei tunne sealt pooli ning ülejäänutel on nagunii mingid jubedused seljas. sean connery meeldib mulle vaatamata oma pitskraele. ühtlasi ma otsustasin, et näitlejad on offscreen poole vanemad ja koledat inimest ilusaks joonistada võib olla hell of a job. ja mis point bonol nende prillidega on? kusjuures, ma käisin enne peegli juures ja avastasin, et ma olen õige pisut peenem, kui ma varem arvasin!
eile oli heteros ettearvatavalt muljetamisõhtu - st trenni ei toimunud ja anne hüppas aknalaualt alla ning tõmbas endal pool väikest varvast otsast ära.
viiuldasin kell 18:33
ma vaatasin läbi pataka oscar arrivals'eid ja avastasin, et ma ei tunne sealt pooli ning ülejäänutel on nagunii mingid jubedused seljas. sean connery meeldib mulle vaatamata oma pitskraele. ühtlasi ma otsustasin, et näitlejad on offscreen poole vanemad ja koledat inimest ilusaks joonistada võib olla hell of a job. ja mis point bonol nende prillidega on? kusjuures, ma käisin enne peegli juures ja avastasin, et ma olen õige pisut peenem, kui ma varem arvasin!
eile oli heteros ettearvatavalt muljetamisõhtu - st trenni ei toimunud ja anne hüppas aknalaualt alla ning tõmbas endal pool väikest varvast otsast ära.
viiuldasin kell 18:33
24 märts 2003
kassi mul ei ole ja vanaema kohta andmed puuduvad. äkki peaks temaga ühendust võtma? igal juhul suutsin ma blogi-lugemisega poole peale jõuda, kui minu lubatud netis istumise aeg otsa lõppes. see on siis praegu. tahtsin mainida mõned asjad ilma, mõned kooli ja mõned suhete kohta, aga nüüd peate need ise välja mõtlema.
mul on au olla ikka veel vennaraasu listis. motiveerib kirjutama, pean punastades tunnistama.
viiuldasin kell 20:53
mul on au olla ikka veel vennaraasu listis. motiveerib kirjutama, pean punastades tunnistama.
viiuldasin kell 20:53
21 märts 2003
noniinoniinonii. kui ma juba rongis istusin, olin korraga üdini üksi. seekord polnud see hea. kõik ülejäänud hetero sõitis ära tartusse, einar-kamme-r kõndisid dekolteesse breiki vaatama ja mina tulin ära koju, st sauele. nüüd on juba mõnusam õnneks, kuigi mulle ei meeldi tänane kaalude horoskoop.
dima oli pannud kõigile hetero tantsudele ühtlaselt maksimumpunktid või sellest järgmised. tema heakskiit oligi mulle tegelikult oluline. linnar priimägi pani etteaimatavalt miinimumpunktid või ei pannud üldse; kõige üllatavam oli maksimum tallinna balletikooli direktorilt. tänasest züriist võibolla enda jaoks olulisimaks pean priit rauda, ent balletitandem mai murdmaa - kaie kõrb - ülle toming (oletan, et nimi klapib) ei ennusta meie üdini vaba liikumisega tantsudele midagi head. kaie kõrbi maitse on etteaimamatum, mai murdmaa asju olen näinud ja tema suhtumine heterosse pole võibolla kah just kõige soojem. aga see tolleks, homme siis on see tramburai siin läbi ja ma sõidan tartusse kellegi käte vahele. pühapäeval ootab mind kolm tundi r'i diplomat. valusad lihased, hõissa!
viiuldasin kell 20:28
dima oli pannud kõigile hetero tantsudele ühtlaselt maksimumpunktid või sellest järgmised. tema heakskiit oligi mulle tegelikult oluline. linnar priimägi pani etteaimatavalt miinimumpunktid või ei pannud üldse; kõige üllatavam oli maksimum tallinna balletikooli direktorilt. tänasest züriist võibolla enda jaoks olulisimaks pean priit rauda, ent balletitandem mai murdmaa - kaie kõrb - ülle toming (oletan, et nimi klapib) ei ennusta meie üdini vaba liikumisega tantsudele midagi head. kaie kõrbi maitse on etteaimamatum, mai murdmaa asju olen näinud ja tema suhtumine heterosse pole võibolla kah just kõige soojem. aga see tolleks, homme siis on see tramburai siin läbi ja ma sõidan tartusse kellegi käte vahele. pühapäeval ootab mind kolm tundi r'i diplomat. valusad lihased, hõissa!
viiuldasin kell 20:28
tantsumehi võib jumaldada, aga armastama ma neid pigem ei hakkaks.
mu esimene aasta koolitantsul, kus annaksin KÕIK, et olla kiiremas korras tagasi tartus. ma igatsen u häält, juukseid, silmi, nägu ja tegu ja kallistust ja seda, kuidas ta iga päev vähemalt korra oma sõrmedega mu põske paitab. kõiki sõnu ja kõiki hetki, nii olnud kui tulevasi.
küll inimesed muutuvad alles totraks, kui neile keegi kalliks saab!
viiuldasin kell 00:14
mu esimene aasta koolitantsul, kus annaksin KÕIK, et olla kiiremas korras tagasi tartus. ma igatsen u häält, juukseid, silmi, nägu ja tegu ja kallistust ja seda, kuidas ta iga päev vähemalt korra oma sõrmedega mu põske paitab. kõiki sõnu ja kõiki hetki, nii olnud kui tulevasi.
küll inimesed muutuvad alles totraks, kui neile keegi kalliks saab!
viiuldasin kell 00:14
kuidas ma saaksin ometi tõeliselt väljendada seda, mida täna tundnud olen ja ikka tunnen! ma tean, et see pole päris õige. maailmas on teoksil jubedad asjad ja mul on tunne, otsekui tekitaks kuskil üks voldemort segadusi ja ma nutan öösiti nagu nutan vahel hp'd lugedes, aga mitte miski ei takistanud mul täna hüppamast otsemaid tuhandetesse taevastesse.
ma ei tule alla.
mul oli viimane aasta koolitantsul ja kuigi hetero on võitnud vist kolmel korral, pole ma kunagi jõudnud mujale kui finaali. ikka ja jälle finaali, et saada viies või seitsmes või neljas või üheksas koht.
koolitants 2003, minu viimane aasta, sest kasvan suureks - numbrite järgi loomulikult.
geisha soolo võitis peaauhinna ja kõik ülejäänud kolm tantsu said homsesse rahvusvahelisse vooru. ja "lugu" sai veel aura eriauhinna ka, nii et me saame täiega ujuma minna. kas sina, a, või sina, h, või merlikene - kas te kujutate meid seal dekoltees auhindamisel nüüd ette? näen naeratusi teie rõõmsatel nägudel.
ei, me polnud sellised. me olime tuhat korda hullemad!
pärast sattus jarmo karing minu juurde, sest olin kammega koos. "aitäh," sõnas ta suuril silmil. "mille eest?" küsisin üsna kohkunult ja väga totakalt. "no ma ju nägin sind laval esinemas... on see võimalik?" - "aa. jah, on küll." - "no hästi tantsisid. aitäh."
ma tean kedagi, kes praegu eestis ei viibi, aga kes geisha võidu üle siiralt rõõmustab ning teda uuesti kallistama kiirustab.
oo, tantsumehed, ärge lõppege eales otsa!
viiuldasin kell 00:09
ma ei tule alla.
mul oli viimane aasta koolitantsul ja kuigi hetero on võitnud vist kolmel korral, pole ma kunagi jõudnud mujale kui finaali. ikka ja jälle finaali, et saada viies või seitsmes või neljas või üheksas koht.
koolitants 2003, minu viimane aasta, sest kasvan suureks - numbrite järgi loomulikult.
geisha soolo võitis peaauhinna ja kõik ülejäänud kolm tantsu said homsesse rahvusvahelisse vooru. ja "lugu" sai veel aura eriauhinna ka, nii et me saame täiega ujuma minna. kas sina, a, või sina, h, või merlikene - kas te kujutate meid seal dekoltees auhindamisel nüüd ette? näen naeratusi teie rõõmsatel nägudel.
ei, me polnud sellised. me olime tuhat korda hullemad!
pärast sattus jarmo karing minu juurde, sest olin kammega koos. "aitäh," sõnas ta suuril silmil. "mille eest?" küsisin üsna kohkunult ja väga totakalt. "no ma ju nägin sind laval esinemas... on see võimalik?" - "aa. jah, on küll." - "no hästi tantsisid. aitäh."
ma tean kedagi, kes praegu eestis ei viibi, aga kes geisha võidu üle siiralt rõõmustab ning teda uuesti kallistama kiirustab.
oo, tantsumehed, ärge lõppege eales otsa!
viiuldasin kell 00:09
19 märts 2003
aga üldiselt homne päev on otsustav. finaaliks tahan koguda jõudu ja meelerahu ja olla soe nagu värske leib ja tantsida kuratlikult hästi.
r saaks mu sokutada "helisevat muusikat" vaatama. kas jääda veel üheks tüütuks päevaks tallinnasse ja muusikat nautida või kihutada koju ja saada kallistatud? probleem.
viiuldasin kell 21:41
r saaks mu sokutada "helisevat muusikat" vaatama. kas jääda veel üheks tüütuks päevaks tallinnasse ja muusikat nautida või kihutada koju ja saada kallistatud? probleem.
viiuldasin kell 21:41
olukorrast sauel. ühesõnaga olen ma jälle pealinnas ja siin on koolitants ja mul on kuratlikult igav olnud, sest seekord jäi mu mõte vist küll tartusse. täna olid ainult proovid ning suutsime geishaga veelkord tõestada, et me oleme üdini pubekad - salme kultuurikeskuses nägin ma võimla uksest jarmo karingut möödumas, karjatasin "JARMO!!!", virutasin geishale paremhaagi kuskile kõhukoopasse ja me kihutasime hingeldades uksest välja. noh ja siis jõudis mõistus koju ning me naersime end lolliks - iseenda üle. peale proove käisime söömas, kõmpisime ainari töö juurde - mis saatuse tahtel ja otsekui pilkeks asus täpselt dekoltee kõrval, kuigi olime kenasti otsustanud, et ei viitsi sinna showtantsude finaali vaatama minna - võtsime talt võtmed ning märkasime jaaku. geisha röögatas "JAAK!!!", mina tõmbasin terve hunniku sudu kopsu, lükkasin ta teisele poole tänavat ja püüdsin end tavaliseks sundida ning LÕPPTULEMUS oli ikkagi see, et ta ei märganud meid.
jumal tänat.
tulge taevas appi, kui mina ükskord vana peaks olema ja mul muud pole jäänud, kui mälestused... pisikesedpisikesed...
viiuldasin kell 21:38
jumal tänat.
tulge taevas appi, kui mina ükskord vana peaks olema ja mul muud pole jäänud, kui mälestused... pisikesedpisikesed...
viiuldasin kell 21:38
16 märts 2003
fetajuustust ja suremisest. kassitoidust ja blogidest. tartu ja jaak põldma.
Kui peaksin selsamal hetkel surema, jääks kõik pooleli. Mu tubagi jääks vastikult sassi ja mõtted kõik lõpuni mõtlemata. Ma jalutaksin Surma kõrval alasti lumiseid tänavaid pidi ja teaksin, et kõik on läinud nii, nagu pidigi minema. Kahju oleks sellest, et jõudsin jätta nii vähe jälgi ja needki enamasti liivale. Seepärast ei tahagi ma enam surra, elamine hakkab mulle järjest rohkem meeldima. Olen ma muutumas inimeseks?
11. jaanuari sissekanne mu päevikulaadses asjas. ma tahaksin olla üdini, luuüdini aus bloggerdaja ja rääkida siin oma tagasihoidlikust intiimelust ja valudest kord kuus, minu sügavaimast kahtlustest ja tegelikest tülidest, minu vihast ja minu asümpaatiatest, aga ma pean alati arvestama, et kõik saavad seda lugeda. nii et mul on üks koht veel, kus ma selle kõik välja lasen.
seda ei tohiks kunagi keegi lugeda, sest ma ei säästa seal kedagi, iseennast veel vähem. keegi ei tohiks eal ühtki mu päevikut lugeda, sest ta ei elaks nii suures koguses ego üle.
ma tahtsin lihtsalt mainida, et neil hetkedel, millest rääkisin eelmises sissekandes, neil tavalise ilu ja mõtte ja hinge jumalikkuse hetkedeil, mil saab midagi jäägitult armastada, võiksin ma südametunnistuspiinadeta surra. tuba võib jääda sassi ja kõik asjad pooleli, aga siis ma sellest ei hooliks, sest ma olen näinud-kuulnud-tundnud midagi, mis on ülendanud mu igaveseks. ma võidan isegi surma.
kati teatas, et ta sõi täna kassitoidu ära. arvas, et ema tegi perele süüa ja pistis kõik viimseni nahka. ütles, et talle on makaronid hakklihaga alati meeldinud. ma naersin end hüsteeriliselt poollolliks, läksin kööki - ja potis olid makaronid lihaollusega.
ma naersin ennast kolmveerandlolliks.
aga tegelikult on mul juba teist korda sel nädalal fetajuustusalat. see ei ole mingi neetud restorani fetajuustusalat, mis maksab heal juhul 40 krooni ja kus on maksimaalselt 10 oliivi ning viis tükki fetajuustu. suuremas osas koosneb see nagunii lillast sibulast ja salat on närtsinud.
see on kaks kilo jumalikku fetajuustusalatit! sinna on pandud 1,25 purki musti sätendavaid oliive, sinna on suurte tükkidena puistatud pool kilo kleepuvat fetajuustu, kapsas selle sees on õrn ja ereroheline, sibul, kuldne mesi ja maitseained annavad paraja maitse, kurk ja tomat mahlakuse. ma olen fetajuustusalati kuninganna! iialgi pole te saanud midagi nii hõrku.
sel salatil on ainult üks viga - ta saab otsa ende vaimude tunni kättejõudmist.
ma lugesin siis täna huviga paari uut blogi, mida tahaksin lugema jäädagi, kui mu blogidehulk poleks juba piisav, et neil silma peal hoidmine keeruliseks muutub.
ma avastasin ka järgmise - paljud bloggerdajad, kes on "oma" linnast läinud teise linna, suudavad adekvaatselt seda teist linna kritiseerida.
ma leidsin kuus erinevat tartu-kirjeldust.
nad ei olnudki eriti erinevad.
nagu te juba märganud olete, painab mind täna mölapidamatus. homme ootab mind kolm tundi trenni.
kas see oli jaak põldma, kes korraks samueli "waterblues" üle ekraani vilksatas?
ma arvan ikkagi, et olen midagi kaotanud, kuigi mul on tunne, et m on rohkem kaotanud. midagi kordumatut on läinud ja me ise ei märka seda.
kui see käib kasvamise juurde, siis ma vihkan seda.
viiuldasin kell 00:30
Kui peaksin selsamal hetkel surema, jääks kõik pooleli. Mu tubagi jääks vastikult sassi ja mõtted kõik lõpuni mõtlemata. Ma jalutaksin Surma kõrval alasti lumiseid tänavaid pidi ja teaksin, et kõik on läinud nii, nagu pidigi minema. Kahju oleks sellest, et jõudsin jätta nii vähe jälgi ja needki enamasti liivale. Seepärast ei tahagi ma enam surra, elamine hakkab mulle järjest rohkem meeldima. Olen ma muutumas inimeseks?
11. jaanuari sissekanne mu päevikulaadses asjas. ma tahaksin olla üdini, luuüdini aus bloggerdaja ja rääkida siin oma tagasihoidlikust intiimelust ja valudest kord kuus, minu sügavaimast kahtlustest ja tegelikest tülidest, minu vihast ja minu asümpaatiatest, aga ma pean alati arvestama, et kõik saavad seda lugeda. nii et mul on üks koht veel, kus ma selle kõik välja lasen.
seda ei tohiks kunagi keegi lugeda, sest ma ei säästa seal kedagi, iseennast veel vähem. keegi ei tohiks eal ühtki mu päevikut lugeda, sest ta ei elaks nii suures koguses ego üle.
ma tahtsin lihtsalt mainida, et neil hetkedel, millest rääkisin eelmises sissekandes, neil tavalise ilu ja mõtte ja hinge jumalikkuse hetkedeil, mil saab midagi jäägitult armastada, võiksin ma südametunnistuspiinadeta surra. tuba võib jääda sassi ja kõik asjad pooleli, aga siis ma sellest ei hooliks, sest ma olen näinud-kuulnud-tundnud midagi, mis on ülendanud mu igaveseks. ma võidan isegi surma.
kati teatas, et ta sõi täna kassitoidu ära. arvas, et ema tegi perele süüa ja pistis kõik viimseni nahka. ütles, et talle on makaronid hakklihaga alati meeldinud. ma naersin end hüsteeriliselt poollolliks, läksin kööki - ja potis olid makaronid lihaollusega.
ma naersin ennast kolmveerandlolliks.
aga tegelikult on mul juba teist korda sel nädalal fetajuustusalat. see ei ole mingi neetud restorani fetajuustusalat, mis maksab heal juhul 40 krooni ja kus on maksimaalselt 10 oliivi ning viis tükki fetajuustu. suuremas osas koosneb see nagunii lillast sibulast ja salat on närtsinud.
see on kaks kilo jumalikku fetajuustusalatit! sinna on pandud 1,25 purki musti sätendavaid oliive, sinna on suurte tükkidena puistatud pool kilo kleepuvat fetajuustu, kapsas selle sees on õrn ja ereroheline, sibul, kuldne mesi ja maitseained annavad paraja maitse, kurk ja tomat mahlakuse. ma olen fetajuustusalati kuninganna! iialgi pole te saanud midagi nii hõrku.
sel salatil on ainult üks viga - ta saab otsa ende vaimude tunni kättejõudmist.
ma lugesin siis täna huviga paari uut blogi, mida tahaksin lugema jäädagi, kui mu blogidehulk poleks juba piisav, et neil silma peal hoidmine keeruliseks muutub.
ma avastasin ka järgmise - paljud bloggerdajad, kes on "oma" linnast läinud teise linna, suudavad adekvaatselt seda teist linna kritiseerida.
ma leidsin kuus erinevat tartu-kirjeldust.
nad ei olnudki eriti erinevad.
nagu te juba märganud olete, painab mind täna mölapidamatus. homme ootab mind kolm tundi trenni.
kas see oli jaak põldma, kes korraks samueli "waterblues" üle ekraani vilksatas?
ma arvan ikkagi, et olen midagi kaotanud, kuigi mul on tunne, et m on rohkem kaotanud. midagi kordumatut on läinud ja me ise ei märka seda.
kui see käib kasvamise juurde, siis ma vihkan seda.
viiuldasin kell 00:30
mõned päevad tagasi sattusin siis r'iga kokku. virtuaalsel kujul jne, aga ikkagi piisavate tagajärgedega. üks esimesi asju, mis temast üldse eelmisel aastal sügavamalt teada sain, oli tema ebakindel suhe armastusse. sellesama asja tõttu läksime siis kolmapäeva öösel mõningasse raksu. ta ei suuda mõista, kuidas ma suudan ühtlasi armastada abstraktseid mõisteid ja vastassugupoolt, öelda "ma armastan vihma" ja "ma armastan Teda". "kuidas sa saad kasutada üht ja sama sõna nii erinevate asjade puhul?" küsib ta ja teatab, et armastuse mõiste on hajunud. ta tahtis, et ma defineeriks armastust, suutis iga mu argumendi ümber lükata (väitlemises olen ma alati nõrk olnud, seda on ära kasutanud paljud alates jo'st. ma pigem tajun, kui mõtlen) ja sai veel tugegi evalt, kes varem avaldas sageli armastust, aga kuna see on oma tähenduse kaotanud, et tee ta seda enam ammu, kuigi tunne on sama tugev. lõpuks ma andsin talle ENE definitsiooni ("sügav, püsiv ja kõikehaarav kiindumustunne /.../, inimsuse ja inimlikkuse iseloomulikumaid avaldumisvorme, sügavalt isikupärane, intiimne, spontaanne ja suurel määral teadvustamatu nähtus, ainult osalt allub see mõistusele ja tahtele. armastuse tähtsus ja keerukus seisnevad selles, et temas ristuvad looduslik ja ühiskondlik, kehaline ja vaimne, tundmuslik ja mõistuslik, vaistlik ja õpitav, kordumatu ja üldomane. /.../"), mille puhul suutis ta veel jonnida, et meri on ka sügav ja püsiv ja haarab laevu, ning läksin magama. ta ei ole kunagi kellelegi armastust avaldanud. aga ta ütles kord, et armastab juustu. ta teatas, et kui ta kord oma tüdrukule seda ütleb, on tal pisarad silmas. nad on temaga varsti kolm aastat juba koos.
eks siis ma mõtlesin ka hiljem. suvele, enamasti. ma meenutasin siis peedu praktikat - oli see suvi 2001? praktikatest niipalju, et mu ema on tartu õpetajate seminaris õppejõud ja nii olen kuuendast eluaastast tudengitega mööda eestimaad matkanud. time of my life. matkamine on midagi sõnulkirjeldamatut. lihtsalt jalutad, seljakott seljas, mööda võõraid radu ja sinu ees avanevad ühe uued avarused ja järjest suuremad taevad. ma olen matkanud sadu kilomeetreid ja näinud rohkem eesti teid, kui mõni teine neid eales näha võib.
aga peedul siis, ühesõnaga. olime vitipalu matkarajal, parasjagu oli asfalteeritud teelõik, mis tõusis tasapisi küngaste kohale.
ma käisin alati natuke eespool, sest mulle meeldis otsida matkaraju märke puudelt ning jõuda igale poole natuke enne, kui tudengiteseltskond selle võlu rikub. pealegi peatusid nad iga teeäärse taime juures ja kordasid nende nimesid.
mul on need lapsest saati pealuu sees.
rada keeras end kruusasele teele ja ma jäin seisma. pärastlõunane päike seisis otse mu ees, rada suundus sirgena alla orgu, kus paistsid puud ja üks vahva külm oja, ning tundis end igati mõnusalt keset viljapõldu. taevaservas paistsid toredad pisikesed, ent vihased pilved, mis pidid kohale jõudma täpselt orgu jõudmise hetkeks ja mind kirglikult läbi vetitama. mu mõtted jäid seisma, kui nägin mingeid sillerdusi ja virvendusi ja haldjatolmu ja kogu seda muinasjutulisust, mis selle tavalise maalapi kohal lasus.
kuidas võisin teha vähemat, kui seda kõigest olemusest armastada? meeldivusel pole ühtegi nii suurt tahku.
ma jumaldasin sel hetkel kogu maailma.
neid hetki on olnud palju, tegelikult.
aga tagasi meessoo juurde. meestega on mul läinud kummaliselt. kõik naistekad ja psühhoanalüüsid ja seksuaalõpetuse käsiraamatud väidavad, et mehed kardavad sidumist, ei taha lasta endale mingeid kohustusi peale sundida ja hoiduvad ülipüsiva suhte loomisest.
ja ma lähen ja saan nendega tuttavaks ja kõigest kuu aega hiljem tahavad nad minuga koos vananeda ja lapsi saada ja mis kõik veel.
mõnikord isegi vähema aja pärast.
ega mul selle vastu midagi ei ole, ma lihtsalt ei oska enam midagi meestest arvata.
viiuldasin kell 00:01
eks siis ma mõtlesin ka hiljem. suvele, enamasti. ma meenutasin siis peedu praktikat - oli see suvi 2001? praktikatest niipalju, et mu ema on tartu õpetajate seminaris õppejõud ja nii olen kuuendast eluaastast tudengitega mööda eestimaad matkanud. time of my life. matkamine on midagi sõnulkirjeldamatut. lihtsalt jalutad, seljakott seljas, mööda võõraid radu ja sinu ees avanevad ühe uued avarused ja järjest suuremad taevad. ma olen matkanud sadu kilomeetreid ja näinud rohkem eesti teid, kui mõni teine neid eales näha võib.
aga peedul siis, ühesõnaga. olime vitipalu matkarajal, parasjagu oli asfalteeritud teelõik, mis tõusis tasapisi küngaste kohale.
ma käisin alati natuke eespool, sest mulle meeldis otsida matkaraju märke puudelt ning jõuda igale poole natuke enne, kui tudengiteseltskond selle võlu rikub. pealegi peatusid nad iga teeäärse taime juures ja kordasid nende nimesid.
mul on need lapsest saati pealuu sees.
rada keeras end kruusasele teele ja ma jäin seisma. pärastlõunane päike seisis otse mu ees, rada suundus sirgena alla orgu, kus paistsid puud ja üks vahva külm oja, ning tundis end igati mõnusalt keset viljapõldu. taevaservas paistsid toredad pisikesed, ent vihased pilved, mis pidid kohale jõudma täpselt orgu jõudmise hetkeks ja mind kirglikult läbi vetitama. mu mõtted jäid seisma, kui nägin mingeid sillerdusi ja virvendusi ja haldjatolmu ja kogu seda muinasjutulisust, mis selle tavalise maalapi kohal lasus.
kuidas võisin teha vähemat, kui seda kõigest olemusest armastada? meeldivusel pole ühtegi nii suurt tahku.
ma jumaldasin sel hetkel kogu maailma.
neid hetki on olnud palju, tegelikult.
aga tagasi meessoo juurde. meestega on mul läinud kummaliselt. kõik naistekad ja psühhoanalüüsid ja seksuaalõpetuse käsiraamatud väidavad, et mehed kardavad sidumist, ei taha lasta endale mingeid kohustusi peale sundida ja hoiduvad ülipüsiva suhte loomisest.
ja ma lähen ja saan nendega tuttavaks ja kõigest kuu aega hiljem tahavad nad minuga koos vananeda ja lapsi saada ja mis kõik veel.
mõnikord isegi vähema aja pärast.
ega mul selle vastu midagi ei ole, ma lihtsalt ei oska enam midagi meestest arvata.
viiuldasin kell 00:01
15 märts 2003
eelmise sissekande iroonia läks kaduma. ma lootsin saada vähemalt ühe argliku kommentaari, et kui täiskasvanud kõike seda suudaksid, oleks maailm poole korrapärasem ja igavam, aga sain ainult õelt pisikese soovituse, et ma kiirestikiiresti selle kõigega pihta hakkaksin. hommepäev või nii. vahva.
fakt on see, et eilne ugala külalisetendus "shopping & fucking" sadamateatris oli isegi MINU jaoks pisut pead ära keerama panev. mehed võtsid laval püksid jalast ja panid üksteist üsna looma moodi, seal oli igasugust pornot ja igasugust räigust ja kokkuvõttes oli etendus kõvasti üle keskmise. suurim miinus asja juures üldse oli see, et mu prillid on ikka veel tegemises ja ma istusin rõdul viimases reas ja olgugi, et ma sain jalad toolidele laotada ja vaadata, kuidas eesreas üks tüdruk kokku kukkus ja krampides tõmblema hakkas, samal ajal kui tema sõbranna teda hädiselt appi hüüdes püüdis ellu äratada, kaotasin ma etendusest ei rohkem ega vähem kui kõik detailid. sest ma lihtsalt ei näinud, noh. ja u mulle ka kõike ei osanud öelda.
pärast kõndisime linnas ja rääkisime rõvedusi.
täna ma magasin ingli und, aga reaalsus segas vahele. seepeale ma otsustasin reaalsuse täis sõimata ja ta vastas mulle sellega, et katkestas ühe mu selja pikklihase. ma leppisin seekord temaga üllatavalt ruttu, muuseas.
viiuldasin kell 21:59
fakt on see, et eilne ugala külalisetendus "shopping & fucking" sadamateatris oli isegi MINU jaoks pisut pead ära keerama panev. mehed võtsid laval püksid jalast ja panid üksteist üsna looma moodi, seal oli igasugust pornot ja igasugust räigust ja kokkuvõttes oli etendus kõvasti üle keskmise. suurim miinus asja juures üldse oli see, et mu prillid on ikka veel tegemises ja ma istusin rõdul viimases reas ja olgugi, et ma sain jalad toolidele laotada ja vaadata, kuidas eesreas üks tüdruk kokku kukkus ja krampides tõmblema hakkas, samal ajal kui tema sõbranna teda hädiselt appi hüüdes püüdis ellu äratada, kaotasin ma etendusest ei rohkem ega vähem kui kõik detailid. sest ma lihtsalt ei näinud, noh. ja u mulle ka kõike ei osanud öelda.
pärast kõndisime linnas ja rääkisime rõvedusi.
täna ma magasin ingli und, aga reaalsus segas vahele. seepeale ma otsustasin reaalsuse täis sõimata ja ta vastas mulle sellega, et katkestas ühe mu selja pikklihase. ma leppisin seekord temaga üllatavalt ruttu, muuseas.
viiuldasin kell 21:59
11 märts 2003
mulle on lõpuks pubekaiga järgi jõudnud ja oma lõugade vahele haaranud. seda on juba kaks inimest mulle öelnud. oli ka aeg, kuigi minu meelest on see mul viimased kuus aastat kestnud ja lõppu ma tal küll ei näe... mis mind siis tegelikult täiskasvanust eristab? ma peaksin õppima vastutama oma tegude eest. see hõlmab ka seda, et ma peaksin õppima jaotama oma aega tegevuste vajalikkuse järgi antud hetkel ning eristama olulist ebaolulisest (siia hulka kuulub fakt, et õppimise asemel mulle hoopis kallistada meeldib). peaksin õppima jagama vastutust ning andma midagi ka vastu, omapoolse panuse (see hõlmab muu hulgas ema aitamist ja koduseid töid). ma peaksin õppima raha tähendust, eriti seda, et see ei tule niisama, ma peaksin omama ülevaadet oma väljaminekutest (siia käib vanematelt pidev rahaküsimine). ma peaksin õppima varem magamaminemist, et olla päeval vitaalne ja energiline. ma peaksin pidama oma lubadusi ja täitma oma kohustusi.
ma peaksin ... jne.
hei, kullakesed, meil on siin tegemist uue igavese lapsega.
kui kurb.
viiuldasin kell 21:32
ma peaksin ... jne.
hei, kullakesed, meil on siin tegemist uue igavese lapsega.
kui kurb.
viiuldasin kell 21:32
põhimõtteliselt ma avastasin, et ma ei suuda asju korralikult teha. kõige oma elunatukese kiuste julgen ma väita, et ma pole veel eales korralikult vihastunud, sest lõpuks tundun ma iseendale põhjendatult totter ja otsustan hoopis naerma hakata. ausalt.
eile õhtul olid sõbrannad, vein, pannkoogid moosi ja meega, tulevik, mõtted, poliitika, mandariinid, tunded, minevik, mehed, armuelud, porgandilõigud, kultuur, naer. mitte tingimata selles järjekorras.
praegu on üksainus üksildane uitaja msn'is, kes teatas, et vaatas samuti seda bullock'iga filmi mis mina - aga ärgu ma kellelegi rääkigu. mehed, kas romantika on siis nii out?
ja mina olen in laaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav...
viiuldasin kell 00:11
eile õhtul olid sõbrannad, vein, pannkoogid moosi ja meega, tulevik, mõtted, poliitika, mandariinid, tunded, minevik, mehed, armuelud, porgandilõigud, kultuur, naer. mitte tingimata selles järjekorras.
praegu on üksainus üksildane uitaja msn'is, kes teatas, et vaatas samuti seda bullock'iga filmi mis mina - aga ärgu ma kellelegi rääkigu. mehed, kas romantika on siis nii out?
ja mina olen in laaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav...
viiuldasin kell 00:11
08 märts 2003
ja mina olin just vihast sinine, et kõik on reede õhtu puhul väljas ja mina istun kodus ja olen üksik ja kurb, ning siis tuli hunnik rahvast msn'i, kõik olid kuskil pidus käinud ja keegi ei näinud, KUI vihane ma tegelikult olin. nemad olid pisut joonud ja parajalt lõbusas, ent rohkem siiski pealiskaudses tujus ja mina praadisin iseenda rasvas ja haletsesin ennast kõige nõmedamal viisil.
ei, juba on kõik korras.
aga viimasel ajal olen jo'le mõelnud ja ma ei teagi, kas see on hea või halb.
viiuldasin kell 01:21
ei, juba on kõik korras.
aga viimasel ajal olen jo'le mõelnud ja ma ei teagi, kas see on hea või halb.
viiuldasin kell 01:21
ei, ma EI VÕTNUD jäljendit oma nina sisemusest, nagu kaidi seda kahtlustas. NIISUGUNE ma ka päris pole.
nädal on möödunud õppimise ja trenni tähe all. tallinnast sain lõppkokkuvõttes lademetes motivatsiooni ja nii olen ma rüganud nagu hull - seda just trenni mõttes. õige pea on meil kaelas koolitantsu finaal, rubeni lõpukas, future, TANTS 2003 meie täispika etendusega ja koostöö duendega, suvised projektid ja võibolla mõni üllatuski. olgugi et mind ootavad arvatavasti päris pikaajalised prooviperioodid, pole tehnikatrenni jaoks varsti enam eriti aega, pealegi on mul siiski plaan leeri minna. nii et kolmapäevased venitustunnid jäävad ära, anne tehnikaks, ma oletan, ei jää ka varsti enam üldse aega, sest nele-anne kukuvad kevadist etendust kokku panema. tavalist, tasakaalustatud, piisava soojenduse ja venitusega koormust saab edasi ainult nele klassikast ja rubeni tundidest - aga samas jälle sõltub tema tunnis kõik teemast ning mõnikord on füüsiline koormus üldse minimaalne. vaimne muidugi seda hullem. siiski loodan ma kuskil mais, hiljemalt juulis oma tippvormi jõuda. eelmises juulis magasin ma soodsa juhuse maha, ei kasvatanud õigel hetkel lihast peale ja nii olin sügiseks ikka samasugune.
appikene kullakesed, ÖÖ on, mida paganat te msn'is otsite?
kodukirjandi sain 9 punkti, aga ega ma selle sisu eest endale rohkem poleks pannudki. eile oli maarja proovikirjand ja täna kati oma ja minul tuleb järgmisel reedel. üldiselt on mul loomingulisest ja vähegi originaalsest või üldse sügavamast mõtlemisest kõrini ning kirjandid on nagunii pikaajaliselt produtseeritud mõtete kontsentratsioon. oleks see minu teha, laseks ma mõnikord vaid oma kehal töötada, st lõpmatuseni tantsida... paistab, et ühiskonnale kasulikku inimest minust ei saa. kelle mõte see oligi, pagan võtaks?
viiuldasin kell 01:17
nädal on möödunud õppimise ja trenni tähe all. tallinnast sain lõppkokkuvõttes lademetes motivatsiooni ja nii olen ma rüganud nagu hull - seda just trenni mõttes. õige pea on meil kaelas koolitantsu finaal, rubeni lõpukas, future, TANTS 2003 meie täispika etendusega ja koostöö duendega, suvised projektid ja võibolla mõni üllatuski. olgugi et mind ootavad arvatavasti päris pikaajalised prooviperioodid, pole tehnikatrenni jaoks varsti enam eriti aega, pealegi on mul siiski plaan leeri minna. nii et kolmapäevased venitustunnid jäävad ära, anne tehnikaks, ma oletan, ei jää ka varsti enam üldse aega, sest nele-anne kukuvad kevadist etendust kokku panema. tavalist, tasakaalustatud, piisava soojenduse ja venitusega koormust saab edasi ainult nele klassikast ja rubeni tundidest - aga samas jälle sõltub tema tunnis kõik teemast ning mõnikord on füüsiline koormus üldse minimaalne. vaimne muidugi seda hullem. siiski loodan ma kuskil mais, hiljemalt juulis oma tippvormi jõuda. eelmises juulis magasin ma soodsa juhuse maha, ei kasvatanud õigel hetkel lihast peale ja nii olin sügiseks ikka samasugune.
appikene kullakesed, ÖÖ on, mida paganat te msn'is otsite?
kodukirjandi sain 9 punkti, aga ega ma selle sisu eest endale rohkem poleks pannudki. eile oli maarja proovikirjand ja täna kati oma ja minul tuleb järgmisel reedel. üldiselt on mul loomingulisest ja vähegi originaalsest või üldse sügavamast mõtlemisest kõrini ning kirjandid on nagunii pikaajaliselt produtseeritud mõtete kontsentratsioon. oleks see minu teha, laseks ma mõnikord vaid oma kehal töötada, st lõpmatuseni tantsida... paistab, et ühiskonnale kasulikku inimest minust ei saa. kelle mõte see oligi, pagan võtaks?
viiuldasin kell 01:17
04 märts 2003
kui lihtne on mind lõbustada. kaidi tuli andis mulle pihku natuke sinist hästilõhnavat ainet, millega hambaarstid võtavad hambajäljendeid, ning minu meelest olen ma oma tund aega truult sellega mänginud. kuigi ma hakkasin endas pisut kahtlema, kui isa täpselt sel hetkel tuppa astus, kui mina olin jõudnud alustada oma ninast jäljendi võtmist. mul oli pool nägu seda möginat täis ja ma istusin arvutis ja surfisin.
kas te ikka teate, et nii seks kui tants on oma keha piiride ületamine? selle järgi kavatsen ma tulevikus elama hakata.
viiuldasin kell 23:31
kas te ikka teate, et nii seks kui tants on oma keha piiride ületamine? selle järgi kavatsen ma tulevikus elama hakata.
viiuldasin kell 23:31
03 märts 2003
oi ma olin kuri eile. mõnikord ajab mind publik kui selline närvi ning minu meelest naersid nad eile katrin essensoni etenduses täiesti üleliigselt. see ei olnud naljakas, see oli ülimalt põnev ja hirmuäratav ja hurmav. mulle ei meeldi see ka eriti, et pierrot (see on ju see, kes nutab?) üle naerdakse. igal juhul läksin ma üleni kurjust täis ja hakkasin sädemeid pilduma ja kokkuvõttes olin paha. mulle isegi meeldis korraks olla nähtavalt paha, sest ma olin kolm päeva tundnud endast mikroskoopilise tundmatu objektina suurte ja raskete kõigile teada objektide vahel. see kulus mulle ära, peale lahkuminekut pool aastat tagasi ei olnudki eriti midagi, mis mu ego taltsutanud oleks. kuidas ta ütleski, kui asi viimaks pisut inetult lõppema hakkas? "armusidki lõpuks endasse ära..."
aga reaalne ja tore oli minna ja tajuda, et ma olen mittekeegi. et kui keegi mu isiku vastu huvi tunneb, ei tea äkki keegi, kes ma selline olen ja miks ma just siin ja just nii olen.
siis jää peaaegu uskuma, et eesti on pisut suurem oma väiksusest.
viiuldasin kell 22:09
aga reaalne ja tore oli minna ja tajuda, et ma olen mittekeegi. et kui keegi mu isiku vastu huvi tunneb, ei tea äkki keegi, kes ma selline olen ja miks ma just siin ja just nii olen.
siis jää peaaegu uskuma, et eesti on pisut suurem oma väiksusest.
viiuldasin kell 22:09
02 märts 2003
pss. nägin unes, et krahv kirjutas minust fantawines ja peale seda ma olin ikka ülepeakaela punane. mis on iseenesest lõbustav, sest 'kui ma tahan, et keegi kirjutaks minust paskvilli, peaks see olema vähemasti korralikus proosas!' (Lawrence Durrell). ei, tegelikult lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib, kuidas ta kirjutab. ükskõik millest.
viiuldasin kell 11:56
viiuldasin kell 11:56
ps. otsustasin eile mobiili IGAKS JUHUKS sisse jätta ja kolm minutit hiljem helises telefon (00:46). siis otsustasin uuesti sisse jätta ja pool minutit hiljem helises jälle telefon. siis helises geisha telefon ja hommikul, kui telefon ikka jõle kaua helisenud oli ning mina ja geisha ühtemoodi arusaamatuses voodil istusime ning pihta ei saanud, mis toimub, oli see hoopis väike kati. selle lause point läks juba poole peal kaduma.
viiuldasin kell 11:48
viiuldasin kell 11:48
see eilne oli mul vist ikka nõrkushoog. kui mina juba nende mõnesaja kilomeetri pärast nurisen, mis siis veel a peaks tegema? kui palju maad on eestist kreekasse? nö 'käia' (ma pole ikka veel välja mõelnud selle sõna definitsiooni, nii et näiteks mina ei käi) kellegagi üle kahe aasta ja olla kohtunud vaid kolm korda kokku kolme nädala jooksul... sel puhul võib igatsus ikka suur olla. aga a ütleb, et kaugsuhe on hea, vabadus ja kõik muud sellised värgid. ju ta siis on.
nele tekitab minus alusetuid lootusi seoses kõrgkooli sissesaamisega. ausalt öeldes tahan ma rohkem kui ei iial varem just sinna, kuhu ma tahan. aaarghhh. tahantahantahan.
kui me eile jaak põldma kõrvale maha tahtsime istuda, ütles ta oma kaameramehest kaaslasega, et just meie jaoks nad ongi seda kohta tükk aega kinni hoidnud.
täna ma näen r'i, kes oli haige ja kelle pärast me kõik kartsime - aga praegu peaks ta juba tallinnas olema! igal juhul oli einar eile pilvedes, kui talle mainisin, et r ikkagi tuleb. kukkus kõigile hõiskama, et r tuleb ja et tema elul on jälle mõte ja... karm värk küll, kui üks su diplomitöö tantsijaid viimasel päeval kohale ei peaks tulema, nii et vahva, et kõik nii läits.
nüüd peaks küll linna poole hakkama astuma.
viiuldasin kell 11:45
nele tekitab minus alusetuid lootusi seoses kõrgkooli sissesaamisega. ausalt öeldes tahan ma rohkem kui ei iial varem just sinna, kuhu ma tahan. aaarghhh. tahantahantahan.
kui me eile jaak põldma kõrvale maha tahtsime istuda, ütles ta oma kaameramehest kaaslasega, et just meie jaoks nad ongi seda kohta tükk aega kinni hoidnud.
täna ma näen r'i, kes oli haige ja kelle pärast me kõik kartsime - aga praegu peaks ta juba tallinnas olema! igal juhul oli einar eile pilvedes, kui talle mainisin, et r ikkagi tuleb. kukkus kõigile hõiskama, et r tuleb ja et tema elul on jälle mõte ja... karm värk küll, kui üks su diplomitöö tantsijaid viimasel päeval kohale ei peaks tulema, nii et vahva, et kõik nii läits.
nüüd peaks küll linna poole hakkama astuma.
viiuldasin kell 11:45
nüüd ma sattusin halba tujju. mu õeraasul pole siin saue-luksuste seas msn'i ja ta ei taha ka, nii et igasugune kesköine kudrutamine erinevate meessoo esindajatega, mis kõik ühe pubeka elule mõtte peaksid andma, jäävad ära. mõned minutid tagasi rabas mind jalust raskekujuline koduigatsus (mu koeravusserdis! oo, mu koeravusserdis! ma armastan sind sellest hoolimata, et sul on jooksuaeg ja me otsustasime su paaritada lasta!). pealegi tahan ma praegu totaalselt, sajaprotsendiliselt ja üleni urmase juurde. pagan, ma ütlesin nime välja. no mis teha. saage tuttavaks - madli. ja urmas. ja neid lahutab 181 kilomeetrit!
viiuldasin kell 00:04
viiuldasin kell 00:04
01 märts 2003
hmm. ma olen niisiis teist päeva tallinnas ja teist ööd sauel ja ma lugesin paljusid bloggerdajaid, aga täna ma sellest rõõmsamaks ei läinud. tõde ikka valus kuulata ja pealegi ajab mind ennast ka närvi mu isegi mitte tahtlik põhimõte - kirjutan ausalt või üldse mitte. ütlen ausalt või üldse mitte. tantsin ausalt või üldse mitte. olen ego või üldse mitte. ja armastan.
nele ütleb just nende asjade pärast, et ma olen pubekas. pubekas muidugi, aga miks ta mind siis seksnaiseks kutsub nagu ennastki? ma tean ise ka, et me liiga tihti pisut loomalikud oleme. sellest ma teile loomulikult rääkima ei hakka.
siin on kõik läinud hoopis teistmoodi, kui ma uskuda julgesin. eile kanuti gildi jõudes tuli välja, et nele ise on kolm päeva letis, nii et nüüd oleme meie kaks päeva seal temaga koos istunud ja meid teretavad ühtviisi jarmo karingud, kaja kannid kui jaak põldmad ja eesti televisiooni keskealised mehed teevad meile silma. ja juhan ulfsak tuli viskas nalja ning einar isiklikult rääkis minuga. ma ei tea, miks see viimane nii eriline on. ta jätab mulle alati kummalise tunde ja ma arvan, et siin on otseselt süüdi tõsiasi, et r on mulle temast liiga palju rääkinud. ei, tegelikult ta ei ole isegi PALJU rääkinud, ta on vahel pillanud mõned laused, ent need on jätnud minusse kummalise märgi ja nüüd kohtlen einarit samasuguse ettevaatusega kui r'i päris alguses. tantsumehed on eriliik ja ma alles õpin neid käsitlema.
käisin ostsin endale klassikasussid ja olen näinud viite tantsuetendust ja ligi kümmet tantsuvideot.
tegelikult loeb ikkagi see, et mul sai telefonil kaart tühjaks. täitma seda keegi ei hakka ja nüüd olen lõplikult ilma blondide juuksekahludeta.
mehed võiksid ju ometigi ise helistada.
viiuldasin kell 23:42
nele ütleb just nende asjade pärast, et ma olen pubekas. pubekas muidugi, aga miks ta mind siis seksnaiseks kutsub nagu ennastki? ma tean ise ka, et me liiga tihti pisut loomalikud oleme. sellest ma teile loomulikult rääkima ei hakka.
siin on kõik läinud hoopis teistmoodi, kui ma uskuda julgesin. eile kanuti gildi jõudes tuli välja, et nele ise on kolm päeva letis, nii et nüüd oleme meie kaks päeva seal temaga koos istunud ja meid teretavad ühtviisi jarmo karingud, kaja kannid kui jaak põldmad ja eesti televisiooni keskealised mehed teevad meile silma. ja juhan ulfsak tuli viskas nalja ning einar isiklikult rääkis minuga. ma ei tea, miks see viimane nii eriline on. ta jätab mulle alati kummalise tunde ja ma arvan, et siin on otseselt süüdi tõsiasi, et r on mulle temast liiga palju rääkinud. ei, tegelikult ta ei ole isegi PALJU rääkinud, ta on vahel pillanud mõned laused, ent need on jätnud minusse kummalise märgi ja nüüd kohtlen einarit samasuguse ettevaatusega kui r'i päris alguses. tantsumehed on eriliik ja ma alles õpin neid käsitlema.
käisin ostsin endale klassikasussid ja olen näinud viite tantsuetendust ja ligi kümmet tantsuvideot.
tegelikult loeb ikkagi see, et mul sai telefonil kaart tühjaks. täitma seda keegi ei hakka ja nüüd olen lõplikult ilma blondide juuksekahludeta.
mehed võiksid ju ometigi ise helistada.
viiuldasin kell 23:42
kujundas: maali
