26 veebruar 2004
Rongidest ikka veel. Sel uuel päeval ei suutnud ma mantlit seljast koorides pilku jaamahoone esiselt kiskuda. Kor1/3 rääkis midagi, heitis nalja, mina jõllitasin pisut veidra naeratusega õuehämusse. Siis hakkasin ma kõndima, lihtsalt lummatult oma eesmärki põrnitsedes, aga ta lahkus täpselt sel hetkel, kui jõudsin vahekäiguni.
Mulle meeldis mingil kombel isegi see.
Ja siis ma jäin haigeks hullemini, kui seda võimalikuks pidasin. Ma muidugi ise harrastasin riskikäitumist ka, aga mitte miski ei suutnud mind nendel öödel magama ajada - üleval oleks on mingi miljon korda veidram, olgu mul unenäod nii hullud kui tahavad.
Ja lugesin taas Johnnyt ning istusin lummatult ekraani taga, veendudes tolle teksti ülimas kvaliteedis, tegelikult lausa headuses. Kummaline, kui tuttavad inimesed ikka veel üllatama hakkavad.
Ma sain praegu ise ka aru, et täna poleks pidanud viiuldama, aga kust mujalt te saaksite teada, et ma lähen nüüd Kanutisse kriitilist pilku teritama?
viiuldasin kell 19:08
Mulle meeldis mingil kombel isegi see.
Ja siis ma jäin haigeks hullemini, kui seda võimalikuks pidasin. Ma muidugi ise harrastasin riskikäitumist ka, aga mitte miski ei suutnud mind nendel öödel magama ajada - üleval oleks on mingi miljon korda veidram, olgu mul unenäod nii hullud kui tahavad.
Ja lugesin taas Johnnyt ning istusin lummatult ekraani taga, veendudes tolle teksti ülimas kvaliteedis, tegelikult lausa headuses. Kummaline, kui tuttavad inimesed ikka veel üllatama hakkavad.
Ma sain praegu ise ka aru, et täna poleks pidanud viiuldama, aga kust mujalt te saaksite teada, et ma lähen nüüd Kanutisse kriitilist pilku teritama?
viiuldasin kell 19:08
24 veebruar 2004
Oioioi, siit tuli kohe mitu minu mõtet tunduvalt paremini esitatuna välja. Eriti Blanchetti kõrvade ja Bott'i kohta.
viiuldasin kell 02:33
viiuldasin kell 02:33
Tol õhtul kavatses taevas rongiskihutajate jaoks olla absoluutselt ebanormaalne. Ta tõmbas kõigepealt endale peale laia võltsrohelise vöö ja selle kohale sünkja sinakaslilla rüü. Ta pimestas seisvate vagunite vahedest päikesekullana silmi. Seejärel otsustas ta pidzaama kasuks ning see oli lootusetult taevasinine, täis uskumatult valgeid uskumatult eluvõõralt joonistatud pilvevatitupse. Umbes sel ajal otsustas kohkunud pealtvaataja tuju veidi paremaks minna ja ta pööras end võibolla pisut toredamana paistva kaasreisija poole, kuni kõrva kostusid tagumiste noormeeste ahhetavad karjatused.
See oli taeva-poolne Grande Finale. See oli midagi veripunast ja suurt keset lillat, hauasinist ja musta, kätketud tuhmkollaka vööpiiriga otse metsade kohal. Ta ei lasknud sellel kaduda, see veretav haav taeva südames muudkui laienes ning läks ühtlasi järjest säravamaks, kuni rööbaste kulg ta vaateväljast viis. Aga ta oli alles, rippudes hoiatava märgina läänetaevas, saates meie teed kuhugi, pannes tol õhtupoolikul välja nii suure hulga oma nägudest - ja iga nägu oli pidupäeva oma, mitte argilik. Mingi sõda oli selles viimases vaatepildis, ning ma kahetsesin oma mõtlemise piiratust, et see õudustäratav värv mu mõtted määris, mitte ei kaunistanud. Taevas iseenesest oli seda teist silmas pidanud. Aga inimene ei saa vist oma minevikumälu olematuks teha. Kui ma oleksin kunstnik, oleksid need taeva ilmed mu teostes imesid teinud, aga ma sain nad vaid hetkedeks meelde talletada. Peagi nad tuhmuvad, siis ma loen käesolevat ja püüan silme ette manada kirjeldatut ning siis saan ma tegelikult teada, kas mul on mingit pildi-loomise oskust või ei.
Teed lähevad päiksekiirtena lahku, ja igaüks neist on kodutee. - Hesse
viiuldasin kell 02:08
See oli taeva-poolne Grande Finale. See oli midagi veripunast ja suurt keset lillat, hauasinist ja musta, kätketud tuhmkollaka vööpiiriga otse metsade kohal. Ta ei lasknud sellel kaduda, see veretav haav taeva südames muudkui laienes ning läks ühtlasi järjest säravamaks, kuni rööbaste kulg ta vaateväljast viis. Aga ta oli alles, rippudes hoiatava märgina läänetaevas, saates meie teed kuhugi, pannes tol õhtupoolikul välja nii suure hulga oma nägudest - ja iga nägu oli pidupäeva oma, mitte argilik. Mingi sõda oli selles viimases vaatepildis, ning ma kahetsesin oma mõtlemise piiratust, et see õudustäratav värv mu mõtted määris, mitte ei kaunistanud. Taevas iseenesest oli seda teist silmas pidanud. Aga inimene ei saa vist oma minevikumälu olematuks teha. Kui ma oleksin kunstnik, oleksid need taeva ilmed mu teostes imesid teinud, aga ma sain nad vaid hetkedeks meelde talletada. Peagi nad tuhmuvad, siis ma loen käesolevat ja püüan silme ette manada kirjeldatut ning siis saan ma tegelikult teada, kas mul on mingit pildi-loomise oskust või ei.
Teed lähevad päiksekiirtena lahku, ja igaüks neist on kodutee. - Hesse
viiuldasin kell 02:08
22 veebruar 2004
Pantomiim öösel kell kaks. Porisse kukkunud sall hommikul pool kuus. Rong hilines pisut väljasõiduga, lõpus läks päris pikantseks ära. Allergiline nutma ajav nohu, paks lämmatav nohu, vatine valutav nohu. Plikad ümmarguse laua taga lõkerdamas. Toomemägi ka. Varbad. Pühakud.
Kurk on valus.
Kõikidest õhtutest oleks ma neljapäevase tahtnud veeta Johnnyga, eilse Nelega, tänase Haldjaga, homse Kentauriga ning kõik päevad 24h kallimaga.
viiuldasin kell 23:55
Kurk on valus.
Kõikidest õhtutest oleks ma neljapäevase tahtnud veeta Johnnyga, eilse Nelega, tänase Haldjaga, homse Kentauriga ning kõik päevad 24h kallimaga.
viiuldasin kell 23:55
20 veebruar 2004
Märkasin täna Johnnyt lugedes, et tegelikult on mingist hüpoteetilisest MEIEst rääkimine nagu köielkõnd kirjandis, sest see teine, kes sinna meie-rühmitusse kuulub, ei pruugi sama arvamusega absoluutselt nõus olla. Kas keegi võib endale üldse võtta vastutuse teise inimese arvamuste/arusaamade ees, neid enda jaoks sõnastada? Me võime käituda ju sarnaselt, aga meie motivatsioonid võivad olla erinevad nagu öö ja päev. Something to keep in mind, Maddy.
Kolmapäeval otsustasin üheks õhtuks lakata olemast tavapäraselt kampsunitesse mässitud, karvane, prillidega ja unine Madli, ning läksin kooli mingile stiilikale. Igav oli. Me ei suuda enam kellegagi peale AVMi ja endi vist möllu teha, vajame juba kõigeks lavainimesi, sest olemine tundub mõttetu, kui mingit korralikku kräud/shõud ei saa teha. Selles mõttes, et tantsida, nii et põrand tahaks koju magama minna. Laulda, nii et inimesed hakkaks Laia tänavat vältima. Käperdada laokile jäetud pille, esineda, nagu paljud halvustavalt ütlevad. Aga jou, me oleme ju selleks määratud. Meid k o o l i t a t a k s e gi selliseks. Normaalseid, tavalisi inimesi on isegi palju. Ja kõige eelneva jaoks pole ma kunagi vajanud mingeid manustatavaid abivahendeid, nii et me ei ole mingid hukkaläinud alkohoolik-narkarid ka. Ma. Me. Ma ei tea. Ma praegu ise rääkisin sellest samast heast Meie-rühmitusest...
Täna on Elleni ja Robbie sünna, Lizzy peab nendega koos. Enne seda elame üle 3 tundi näitlejameisterlikkust ja samapalju Grease'i proovi. Jess :) See viimane oli muidugi ebaoluline logi-lause, aga pean viiuldajakest minu minevikumäluna vägagi oluliseks, nagu ma vist juba korduvalt maininud olen.
Kõige rohkem paneb mind igasugu arvustustes imestama see, kuidas inimesed suudavad leida neid seoseid ja põhjuseid etenduse tegelaste käitumises, välimuses, loo käigus. Ma näen seda kõike ja ma ei mõista, ma loen arvustusi - ning mõistan pisut rohkem. Kas ma peaksin samuti hakkama sumpama kuskil sügaval semiootikas, antropoloogias ja kulturoloogias, sest nähtavasti suudaks ma sel määral teoseid mitmeid kordi rohkem ja põhjalikumalt nautida, mingi selguse ja teadmisega süsteemidest, mingi arusaamisega?
See köielkõnd, mainitud sissekande alguses - nii nimetatakse minu mälu järgi küsimuste esitamist kirjandites.
viiuldasin kell 13:14
Kolmapäeval otsustasin üheks õhtuks lakata olemast tavapäraselt kampsunitesse mässitud, karvane, prillidega ja unine Madli, ning läksin kooli mingile stiilikale. Igav oli. Me ei suuda enam kellegagi peale AVMi ja endi vist möllu teha, vajame juba kõigeks lavainimesi, sest olemine tundub mõttetu, kui mingit korralikku kräud/shõud ei saa teha. Selles mõttes, et tantsida, nii et põrand tahaks koju magama minna. Laulda, nii et inimesed hakkaks Laia tänavat vältima. Käperdada laokile jäetud pille, esineda, nagu paljud halvustavalt ütlevad. Aga jou, me oleme ju selleks määratud. Meid k o o l i t a t a k s e gi selliseks. Normaalseid, tavalisi inimesi on isegi palju. Ja kõige eelneva jaoks pole ma kunagi vajanud mingeid manustatavaid abivahendeid, nii et me ei ole mingid hukkaläinud alkohoolik-narkarid ka. Ma. Me. Ma ei tea. Ma praegu ise rääkisin sellest samast heast Meie-rühmitusest...
Täna on Elleni ja Robbie sünna, Lizzy peab nendega koos. Enne seda elame üle 3 tundi näitlejameisterlikkust ja samapalju Grease'i proovi. Jess :) See viimane oli muidugi ebaoluline logi-lause, aga pean viiuldajakest minu minevikumäluna vägagi oluliseks, nagu ma vist juba korduvalt maininud olen.
Kõige rohkem paneb mind igasugu arvustustes imestama see, kuidas inimesed suudavad leida neid seoseid ja põhjuseid etenduse tegelaste käitumises, välimuses, loo käigus. Ma näen seda kõike ja ma ei mõista, ma loen arvustusi - ning mõistan pisut rohkem. Kas ma peaksin samuti hakkama sumpama kuskil sügaval semiootikas, antropoloogias ja kulturoloogias, sest nähtavasti suudaks ma sel määral teoseid mitmeid kordi rohkem ja põhjalikumalt nautida, mingi selguse ja teadmisega süsteemidest, mingi arusaamisega?
See köielkõnd, mainitud sissekande alguses - nii nimetatakse minu mälu järgi küsimuste esitamist kirjandites.
viiuldasin kell 13:14
17 veebruar 2004
Kas inimesed ongi määratud terve elu maadlema kompleksidega, mis neile lapsena on külge hakanud/pookunud? Mitte et see nagu kohutav probleem oleks, aga mõnikord ma tahaks mingit kinnitust, et ma pole üldsegi mitte mingi kehvim pikim kondiseim sissemagavaim andetuim tantsija. Saan vist ka vahel ja siis ei kuula seda. Inimesed ei kuula mitte midagi, mis neile räägitakse. Shoot the people. Ahjaa, kinnitust saan kõige muu kohta peale pikima ja sissemagavaima, sest need ma kahtlemata olen.
Ma julgen oletada, et viimased kaks päeva on toimunud õnnestunuimad ning füüsiliselt tapvaimad Grease'i proovid. Lauljad on stuudios, meil tantsukatel on pidu, st äärmiselt intensiivne töö, kus mängivad kaasa kontsentratsioon, huvitatus, eelkõige PROFESSIONAALSUS. Ühesõnaga paradiis. Aga seltskonnal on põlved ja kehalihased täiesti läbi, jalad ei taha enam proovivälistel aegadel eriti kanda ning Salme kultuurikeskusest ära minnes aitame kordamööda üksteist lohistada... Rocki kolmandas salmis on hingamisteed pulbriks kuivanud, jalad keelduvad liikumast kiirmeini kui samm pooles minutis ning viimased tõsted... hästi läheb, kui ma suudan ennast üldse sinna lae alla vinnata, aga mingeid asendeid vahetada? Nägusid teha? Õhku pidama jääda? Massööri läheks vaja. Toidulisandeid. Energiajooke. Tervislikku toitumist. Korralikku uneaega. Jalavanne. Värskendavaid kreeme.
Puhkust, armastust, enda ja vanade sõpradega olemist - neist ma üldse ei räägigi... A saatis kirja, aga mulle ei meeldi arvutiklassis nutma hakata. Kuidas ma pääseks tagasi Tartusse, pisutki siinsest füüsilisest põrgust eemale, lihtsalt väikesele lõõgastustripile? Ja ma ei virise, mulle väga meeldib. Ma lihtsalt igatsen.
To Johnny: One can never be TOO much of an ego, when you're such a stage person, having such an artistic life and being as good, friendly, kind person as you are. I'll never blame you for that, it's joking, you know ;)
viiuldasin kell 17:29
Ma julgen oletada, et viimased kaks päeva on toimunud õnnestunuimad ning füüsiliselt tapvaimad Grease'i proovid. Lauljad on stuudios, meil tantsukatel on pidu, st äärmiselt intensiivne töö, kus mängivad kaasa kontsentratsioon, huvitatus, eelkõige PROFESSIONAALSUS. Ühesõnaga paradiis. Aga seltskonnal on põlved ja kehalihased täiesti läbi, jalad ei taha enam proovivälistel aegadel eriti kanda ning Salme kultuurikeskusest ära minnes aitame kordamööda üksteist lohistada... Rocki kolmandas salmis on hingamisteed pulbriks kuivanud, jalad keelduvad liikumast kiirmeini kui samm pooles minutis ning viimased tõsted... hästi läheb, kui ma suudan ennast üldse sinna lae alla vinnata, aga mingeid asendeid vahetada? Nägusid teha? Õhku pidama jääda? Massööri läheks vaja. Toidulisandeid. Energiajooke. Tervislikku toitumist. Korralikku uneaega. Jalavanne. Värskendavaid kreeme.
Puhkust, armastust, enda ja vanade sõpradega olemist - neist ma üldse ei räägigi... A saatis kirja, aga mulle ei meeldi arvutiklassis nutma hakata. Kuidas ma pääseks tagasi Tartusse, pisutki siinsest füüsilisest põrgust eemale, lihtsalt väikesele lõõgastustripile? Ja ma ei virise, mulle väga meeldib. Ma lihtsalt igatsen.
To Johnny: One can never be TOO much of an ego, when you're such a stage person, having such an artistic life and being as good, friendly, kind person as you are. I'll never blame you for that, it's joking, you know ;)
viiuldasin kell 17:29
15 veebruar 2004
Roberto Zucco ja sõbrapäeva öö
Kui ma eile öösel ühepaiku siis kutsavusserdise välja vedasin, mängis keegi vastasmajas süntekal majakest mere ääres, õigemini üritas. Kuulasin mõne hetke, et määrata kindlaks akent, kust see kostis, ning kõmpisin pisut värisedes edasi.
"Roberto Zucco"... Miks Mäharil ja Kütsaril on ühetaolised kummalised hajevil, heledad silmad kahvatus karvases näos? Kuidas mahtus Katrin Pärn lõpus läbi trellide? Me vaatasime ja katsusime neid pärast, minul oleks seal päris palju raskusi tulnud, ometi on ta paari koha pealt minust mõneti kobedam... Miks Tambet Kristeliga korraks naerma turtsatas? Kas Roberto oli kameeleon või ninasarvik, koer või kass, mees või naine, hull või vaba või mõlemat?
Miks pidi see etendus otsa lõppema? Miks peavad üldse teatrietendused otsa lõppema, nii hakkan ma ju alati nutma, kui nad kummardama tulevad...
Siis jalutati läbi linna, hirmaeglaselt, valusrõõmsalt. Ma hõljusin pilvedel ja roomasin mudas üheaegselt ning kuulsin end rääkimas toredaid mõtetusi maailmale, mis peale seda mulle alati hea enesetunde tekitab. Nele imestab, kuidas ma suudan kogu aeg naerda, sel ajal kui tema suudab vahet pidamata filosoofilises tujus olla. Mul endal on tunne, et ma olen maailma näinud oma unenägudes ja ulmades, ning liiga kole oleks selle peale pidevalt mõelda ilma narri mängimata. Ma tahaks, et mulle tuleks järgi Pratchetti Surm, kui asi nii kaugel juba on. Ta meeldib mulle, ta pole kole, lihtsalt teeb oma tööd.
Jaan helistaski lõpuks, mis oli tore.
viiuldasin kell 01:39
Kui ma eile öösel ühepaiku siis kutsavusserdise välja vedasin, mängis keegi vastasmajas süntekal majakest mere ääres, õigemini üritas. Kuulasin mõne hetke, et määrata kindlaks akent, kust see kostis, ning kõmpisin pisut värisedes edasi.
"Roberto Zucco"... Miks Mäharil ja Kütsaril on ühetaolised kummalised hajevil, heledad silmad kahvatus karvases näos? Kuidas mahtus Katrin Pärn lõpus läbi trellide? Me vaatasime ja katsusime neid pärast, minul oleks seal päris palju raskusi tulnud, ometi on ta paari koha pealt minust mõneti kobedam... Miks Tambet Kristeliga korraks naerma turtsatas? Kas Roberto oli kameeleon või ninasarvik, koer või kass, mees või naine, hull või vaba või mõlemat?
Miks pidi see etendus otsa lõppema? Miks peavad üldse teatrietendused otsa lõppema, nii hakkan ma ju alati nutma, kui nad kummardama tulevad...
Siis jalutati läbi linna, hirmaeglaselt, valusrõõmsalt. Ma hõljusin pilvedel ja roomasin mudas üheaegselt ning kuulsin end rääkimas toredaid mõtetusi maailmale, mis peale seda mulle alati hea enesetunde tekitab. Nele imestab, kuidas ma suudan kogu aeg naerda, sel ajal kui tema suudab vahet pidamata filosoofilises tujus olla. Mul endal on tunne, et ma olen maailma näinud oma unenägudes ja ulmades, ning liiga kole oleks selle peale pidevalt mõelda ilma narri mängimata. Ma tahaks, et mulle tuleks järgi Pratchetti Surm, kui asi nii kaugel juba on. Ta meeldib mulle, ta pole kole, lihtsalt teeb oma tööd.
Jaan helistaski lõpuks, mis oli tore.
viiuldasin kell 01:39
14 veebruar 2004
Kurimadli kokkupuuted näitekunstiga
Ma olen kurimadli juba eila õhtust saati. Ma vedelesin vannis ja tekitasin seal tillukesi pahameele-laineid, katsetasin isegi mõningate tusatuju-tormidega, lugedes Tuulingu režii algtõed läbi ja saades tibakese targemaks etüüdide koha pealt. Siis ma paterdasin torisevana oma tuppa, deklameerisin vihaselt, kuid kirglikult suvaliste kohtade pealt Pedro Calderón de la Barcat ja jõllitasin aknast välja. No ausõna. Siis ma hakkasin tegema esimest etüüdi ja sain aru, et mittemidagi ei tule välja. Siis ma hakkasin uuesti ja tuli neli tükki välja. Siis tuli veel üks. Siis ma heitsin meeleketast ja teadsin, et no NÜÜD KÜLL EI TULE MISKIT, ning kõndisin üle toa.
Kuues etüüd sai valmis umbes samal hetkel. Ja näitlejameisterlikkus on nädala pärl, tõesõna. Mmm...ma töötan ümber osa vestlusest Nelega, ei viitsi sõrmi kulutada praega sellele:
kuri kiisu says enamvähem:
No näitasime kõik ette, talle meeldis ja ta lasi osadel samade karakteritega improviseerida. Mul ja siis Jaanil ja pärast Mihklil ja Janaril ja siis mul ja Jaanil koos. Mina olin seesamune neljakümnendates seksapiilsuseta neurootiline pedagoog, tema oli ajalehepoiss. Jaan pärast väitis, et tema jaoks oli mu tegelaskuju vägagi seksikas, nii et võibolla ma polnud päris rollis. Järgmiseks korraks on paarisetüüd ja ma tahaks partneriks miskipärast Kristjanit, kes suure tõenäosusega mind ei taha. Maiken oli muidugi üle prahi fantastiline, aga Liisi on natuke füüsiliselt ebatäpne. Mulle meeldib, et Maiken oli korralikult ette valmistanud, see oli sümpaatne (väga). Mulle ei meeldi see "ah lähen laval mõtlen midagi välja" suhtumine, see on küll huvitav ja emotsionaalne, aga rabe, kuna sündmust kui sellist polegi ja läheb natuke lahmimiseks ära. Mul on arvatavasti sama, närv ka sees ja puha.
Niipalju siis msnist.
Paaristöötamine on muidugi kohe keerukam, peab nagu kokku leppima ja rahule jääma sellega, mis tehakse, kompromissid ja mööndused... Ma ei teagi, kellega minu kursuselt mul koostöö tõeliselt klapiks, aga pigem oleks see vist keegi tüdrukutest, võibolla Maiken, Helen? Minu lemmikpartner on nagunii mööndusteta Jaan, kuigi me ajame üksteisel vist enneaegu pead halliks. Aga saladus on siin vist olemises, mis on hea; vaidlustes, mis MINU jaoks viivad kuhugi, sest mu mõte saab uued suunad ja lendab kõrgemale; selles jubedas, pead valutama ajavas loomeprotsessis, mille lahendused mingil hetkel välja kargavad; juhuslikes läbiastumises suvalistest toredatest kohtadest; tundide kaupa vooditel vedelemises eesmärgiga korralikult laiselda; poes söögi kärusse loopimises jne jne, nii et lõppu pole näha...
Alati on olemas MISKI, mida ei saa seletada. Minu meelest on see kõikide minu inimsuhete vankumatuks aluseks.
Aga tänasel õnnetumal päeval ajas mul harja punaseks totter pisike naine, kes istus Tallinn-Tartu bussis mu kõrval ja kohale saabudes (peale närvilist riidessepanekut, asjade kohmitsemist ja PÜSTI TÕUSMIST) kähvas ühel hetkel kannatamatult: "No hakake juba minema!". Kogelesin talle väljuvaid inimesi täis tuubitud vahekäiku seirates, et ma ei saa ju niiviisi vahele trügida. "Saate küll!" kärkis ta tülpinud-vihaselt ja ma kukkusin alistunult oma spordikotiga siis masse peksma. Aga mu peas kisendas: SEE EI OLE VIISAKAS! SEE EI OLE VIISAKAS! SEE EI OLE VIISAKAS!...
Nii et õhtu algas halvasti. Kalla oli kuskil rühmakaaslase pool, nii et õhtu jätkus halvasti. Pizza kõrbes natunatu põhja, nii et õhtu päädis halvasti.
Kutsaga õue ajee!
viiuldasin kell 00:28
Ma olen kurimadli juba eila õhtust saati. Ma vedelesin vannis ja tekitasin seal tillukesi pahameele-laineid, katsetasin isegi mõningate tusatuju-tormidega, lugedes Tuulingu režii algtõed läbi ja saades tibakese targemaks etüüdide koha pealt. Siis ma paterdasin torisevana oma tuppa, deklameerisin vihaselt, kuid kirglikult suvaliste kohtade pealt Pedro Calderón de la Barcat ja jõllitasin aknast välja. No ausõna. Siis ma hakkasin tegema esimest etüüdi ja sain aru, et mittemidagi ei tule välja. Siis ma hakkasin uuesti ja tuli neli tükki välja. Siis tuli veel üks. Siis ma heitsin meeleketast ja teadsin, et no NÜÜD KÜLL EI TULE MISKIT, ning kõndisin üle toa.
Kuues etüüd sai valmis umbes samal hetkel. Ja näitlejameisterlikkus on nädala pärl, tõesõna. Mmm...ma töötan ümber osa vestlusest Nelega, ei viitsi sõrmi kulutada praega sellele:
kuri kiisu says enamvähem:
No näitasime kõik ette, talle meeldis ja ta lasi osadel samade karakteritega improviseerida. Mul ja siis Jaanil ja pärast Mihklil ja Janaril ja siis mul ja Jaanil koos. Mina olin seesamune neljakümnendates seksapiilsuseta neurootiline pedagoog, tema oli ajalehepoiss. Jaan pärast väitis, et tema jaoks oli mu tegelaskuju vägagi seksikas, nii et võibolla ma polnud päris rollis. Järgmiseks korraks on paarisetüüd ja ma tahaks partneriks miskipärast Kristjanit, kes suure tõenäosusega mind ei taha. Maiken oli muidugi üle prahi fantastiline, aga Liisi on natuke füüsiliselt ebatäpne. Mulle meeldib, et Maiken oli korralikult ette valmistanud, see oli sümpaatne (väga). Mulle ei meeldi see "ah lähen laval mõtlen midagi välja" suhtumine, see on küll huvitav ja emotsionaalne, aga rabe, kuna sündmust kui sellist polegi ja läheb natuke lahmimiseks ära. Mul on arvatavasti sama, närv ka sees ja puha.
Niipalju siis msnist.
Paaristöötamine on muidugi kohe keerukam, peab nagu kokku leppima ja rahule jääma sellega, mis tehakse, kompromissid ja mööndused... Ma ei teagi, kellega minu kursuselt mul koostöö tõeliselt klapiks, aga pigem oleks see vist keegi tüdrukutest, võibolla Maiken, Helen? Minu lemmikpartner on nagunii mööndusteta Jaan, kuigi me ajame üksteisel vist enneaegu pead halliks. Aga saladus on siin vist olemises, mis on hea; vaidlustes, mis MINU jaoks viivad kuhugi, sest mu mõte saab uued suunad ja lendab kõrgemale; selles jubedas, pead valutama ajavas loomeprotsessis, mille lahendused mingil hetkel välja kargavad; juhuslikes läbiastumises suvalistest toredatest kohtadest; tundide kaupa vooditel vedelemises eesmärgiga korralikult laiselda; poes söögi kärusse loopimises jne jne, nii et lõppu pole näha...
Alati on olemas MISKI, mida ei saa seletada. Minu meelest on see kõikide minu inimsuhete vankumatuks aluseks.
Aga tänasel õnnetumal päeval ajas mul harja punaseks totter pisike naine, kes istus Tallinn-Tartu bussis mu kõrval ja kohale saabudes (peale närvilist riidessepanekut, asjade kohmitsemist ja PÜSTI TÕUSMIST) kähvas ühel hetkel kannatamatult: "No hakake juba minema!". Kogelesin talle väljuvaid inimesi täis tuubitud vahekäiku seirates, et ma ei saa ju niiviisi vahele trügida. "Saate küll!" kärkis ta tülpinud-vihaselt ja ma kukkusin alistunult oma spordikotiga siis masse peksma. Aga mu peas kisendas: SEE EI OLE VIISAKAS! SEE EI OLE VIISAKAS! SEE EI OLE VIISAKAS!...
Nii et õhtu algas halvasti. Kalla oli kuskil rühmakaaslase pool, nii et õhtu jätkus halvasti. Pizza kõrbes natunatu põhja, nii et õhtu päädis halvasti.
Kutsaga õue ajee!
viiuldasin kell 00:28
10 veebruar 2004
Mulle meeldivad kaks silti Narva maanteel kahel pool tänavat: BI-INFO ja "2.k ELU ALLIKAS". Keeltemajaga ühes hoones. Polnudki mõtet kuskil koobastes otsida siis, Elu Allikas on ju siinsamas...
Mul oli muidugi esimene kompatund ka täna. Ajee. Põhimõtteliselt ju see ongi aine, mille pärast ma üldse ülikooli olen tulnud sellele alale, kõik muu on lihtsalt vajalik juurdekuuluv lisaboonus. Kirjutasin nagu hullunud reporter ja püüdsin vahepeal mõistatada Re' silmade värvi. Ebaõnnestus nagu alati. Jaani paistab vaevavat küsimus publikust, aga minu meelest ongi see hullim kompromiss, millele looja peab jõudma: kuivõrd teha midagi publikule suunates või ainult enda nägemuse teostamise pärast... Lõputu teema muidugi. Mina püüan teha seda, millega jään lõpuks ülimalt rahule ja saan suure naudingu, aga ei unusta, et tegelikult loob publik ise teose (kõikidest minu ponnistustest hoolimata).
Ma ei suuda osadele oma kaaslastele rahuldavaid hüüd/varjunimesid välja nuputada - kunagi varem pole mul seda probleemi veel olnud. Eriti üks tekitab peavalu: Tähepoiss? Õunake? See, et ma Janarit Jansaks kutsun, on juba iseenesest koomiline (Janari juhtub olema kummalise kokkusattumuse läbi mu korterikaaslane, kui te veel ei tea). Ja esmaspäeval, lõpuks, lambist ning ootamatult, tuli mul esimest korda tahtmine Nelet tõeliselt Nukuks hakata kutsuma. Aga Tartus on veel üks nukukene Watsun, kelle kallis kuju mul vähemalt korra päevas läbi pealuu lippab! Loodan, et sinuga on kõik korras...
Mesimehele helistasin, sest eile õhtul järjekordselt tavapärase kaaslasega hängides (mis idiootlik sõna, ent siiski mu tavakasutuses) kallas minevik kuskilt ülevalt lund pähe ning mul tuli vastupandamatu tahtmine temalt vaikset kinnitust saada, et ta on ikka veel minu Mesimees. Natuke. Kuskilt sealt Viljandipoolt paistab ebamäärane tantsimislootus, liiga õhkõrn, et selle üle veel õnnelik olla... Mälestused ikka kummitavad, nagu eelnevas mainitet. Eriti haldjanäolised muidugi. Aga mingis mõttes on mul meessoost kahju, sest nad on kõik kentaurid, aga otsekui ei mäleta seda...
Teemat jätkates: Nele süüdistab mind selles, et teen oma suure raamaturändamis-ihalusega elust raamatu. Mõistan ta sõbralikku muret, ma tõepoolest peaks õppima nägema inimesi pisut rohkem maapealsetena. Aga miks ometi, kui maailm on nagunii illusoorne? Olgu see juba siis iseennast väärt.
Üha enam kangastub mulle mu lemmikunenägu (Annelinna majade vahel uisutavate indiaanlaste poolt tapetud piilupartide kõrval) - Kolm Hetero Stuudio plikat (ka mina) hõljuvad püstloodis päikesekiirtes särava, värvilist udu, liblikaid ja tähetolmu täis rohuaasa kohal, varbad vaevalt uduvaipa riivamas, ning Haldjas istub niidu äärel ja vaatab oma mõtlike silmadega pealt.
viiuldasin kell 18:47
Mul oli muidugi esimene kompatund ka täna. Ajee. Põhimõtteliselt ju see ongi aine, mille pärast ma üldse ülikooli olen tulnud sellele alale, kõik muu on lihtsalt vajalik juurdekuuluv lisaboonus. Kirjutasin nagu hullunud reporter ja püüdsin vahepeal mõistatada Re' silmade värvi. Ebaõnnestus nagu alati. Jaani paistab vaevavat küsimus publikust, aga minu meelest ongi see hullim kompromiss, millele looja peab jõudma: kuivõrd teha midagi publikule suunates või ainult enda nägemuse teostamise pärast... Lõputu teema muidugi. Mina püüan teha seda, millega jään lõpuks ülimalt rahule ja saan suure naudingu, aga ei unusta, et tegelikult loob publik ise teose (kõikidest minu ponnistustest hoolimata).
Ma ei suuda osadele oma kaaslastele rahuldavaid hüüd/varjunimesid välja nuputada - kunagi varem pole mul seda probleemi veel olnud. Eriti üks tekitab peavalu: Tähepoiss? Õunake? See, et ma Janarit Jansaks kutsun, on juba iseenesest koomiline (Janari juhtub olema kummalise kokkusattumuse läbi mu korterikaaslane, kui te veel ei tea). Ja esmaspäeval, lõpuks, lambist ning ootamatult, tuli mul esimest korda tahtmine Nelet tõeliselt Nukuks hakata kutsuma. Aga Tartus on veel üks nukukene Watsun, kelle kallis kuju mul vähemalt korra päevas läbi pealuu lippab! Loodan, et sinuga on kõik korras...
Mesimehele helistasin, sest eile õhtul järjekordselt tavapärase kaaslasega hängides (mis idiootlik sõna, ent siiski mu tavakasutuses) kallas minevik kuskilt ülevalt lund pähe ning mul tuli vastupandamatu tahtmine temalt vaikset kinnitust saada, et ta on ikka veel minu Mesimees. Natuke. Kuskilt sealt Viljandipoolt paistab ebamäärane tantsimislootus, liiga õhkõrn, et selle üle veel õnnelik olla... Mälestused ikka kummitavad, nagu eelnevas mainitet. Eriti haldjanäolised muidugi. Aga mingis mõttes on mul meessoost kahju, sest nad on kõik kentaurid, aga otsekui ei mäleta seda...
Teemat jätkates: Nele süüdistab mind selles, et teen oma suure raamaturändamis-ihalusega elust raamatu. Mõistan ta sõbralikku muret, ma tõepoolest peaks õppima nägema inimesi pisut rohkem maapealsetena. Aga miks ometi, kui maailm on nagunii illusoorne? Olgu see juba siis iseennast väärt.
Üha enam kangastub mulle mu lemmikunenägu (Annelinna majade vahel uisutavate indiaanlaste poolt tapetud piilupartide kõrval) - Kolm Hetero Stuudio plikat (ka mina) hõljuvad püstloodis päikesekiirtes särava, värvilist udu, liblikaid ja tähetolmu täis rohuaasa kohal, varbad vaevalt uduvaipa riivamas, ning Haldjas istub niidu äärel ja vaatab oma mõtlike silmadega pealt.
viiuldasin kell 18:47
08 veebruar 2004
Tegelikult ma ei saanud veel rahu, sest vististi tunnen ma end jälle üksikuna (no kell on neli öösel kah, doh).
Mind hakkab vaikselt segama, et ma ei leia oma arhiividest neid tekste, mida tahaksin parasjagu tol hetkel lugeda, ning et ma ei mäleta, mida ma siia kirjutanud olen.
Kõige rohkem närvi ajab mind ikkagi see, et mul on siiski üks totter kaust, kuhu ma pressin neid mõtteid, mida ma ei saa viiuldada, rääkida ja isegi mitte vihjata kuskil ja kellelegi ja mis mind vaat et kõige rohkemgi vaevavad. Minu tegelikku MISKIT, mul on tunne.
Peale selle on mul veel tunne, et ma kohe üldse ei mõista inimesi ning äkki siis pole vajagi (sellega ei taha eriti leppida).
Kõige rohkem üldse vaevab mind viimasel ajal aimdus, et on ainult kolm, äärmisel juhul neli inimest, kes tunnevad mingit huvi minu, mitte ainult enda eksisteerimise vastu selles rahulda-mu-tähelepanu/helluse/jutustamise/jne-vajadusi stiilis. Ja nad kõik on must kogu aeg liiga kaugel eemal, et mul hea oleks olla, ja ma kardan, et mul on halb selsamal vastikul põhjusel - keegi ei rahulda nii mu neid-noid-kolmandaid vajadusi... Ma tunnen, kuidas viimasel ajal ollakse vahel minuga halvad, ja ma leian õudusega, et mina olen olnud samasugune kellegi teise vastu. See on suur suletud ring, mis tuleb tagasi nii kaugelt, et kardan osade oma tegude pärast lausa paaniliselt... sest ühel päeval nad jõuavad ja me oleme taas tasa.
Tallinn on Tallinn, tal pole otseselt midagi viga, aga ta pole ka mingi tore koht, vaid pigem Neutraalsus, Nele sõnade järgi hullim võimalikust. Kui Vseviovi järgi Elu on Mitmekesisus ja Surm on ühtlustumine, Üksluisus, siis Tallinn pole neist kumbki. Kõik uued inimesed mu ümber on andnud mu elule nii palju värvi ja ma poleks nendeta kuidagi hakkama saanud, aga nüüd olen ma äkki kahevahel. Ma ei saa aru nende tegelikust väärtusest või minu väärtusest neile või sellest, kas üldse maksab mingit väärtust otsida. Mineviku inimesed on paljuski jäänud magusasse Okasroosikese-unne ja ma raputan neid oma sisemuses (sest tegelikult on nad ju vägagi ärkvel, aga ma vaatan seda kõike lihtsalt enda aknast) vahel kenasti üles, puhun tolmu pealt ja asetan nad tagasi südameriiulitele. Aga tegelik väärtus on jälle mõistmatu, kuigi mitte olematu. Kui kõik omandab väärtuse ajaliselt distantsilt, siis pole ju võimalik oma olevikuga midagi suurt peale hakata, kõik võib olla kaugemalt vaadates väärtusetu. Ni väärtustan ma praegu kõiki neid kauneid Okasroosikesi ja millegipärast IKKAGI ei malda telefoni haarama ja mõnega neist koos naerma. Äkki ma arvan, et nii on lihtsam? Pole keerukaid igapäevasuhteid, mis mõnedeks nädalavahetusteks rappa suudavad joosta, pole pingutavad Teisega joonel-püsimist ja kaasamõtlemist, on õhuke teadmine kalli käekäigust ja armsad minevikumälestused.
Laisk olen ma, laisk elu rohkem noppima. Niiviisi mul tekibki üha enam tunne, et kõigest minu pingutustest hoolimata võib mind siiski üpris tavaliseks lugeda.
How disgusting is that.
Just for the record, ma jõllitasin praegu tükk aega ekraani paremasse serva, otsustasin, et ma olen kuri inimene, ning hakkasin lõpuks iseenese üle naerma. Aga nüüd ootab mind voodi ja õnnestav magamisehetk! Oletame, et täna näen ma unes midagi Shakespearelt, olen temast päev otsa mõelnud. Tulgu sosistagu mulle Hamletit ja olgu sel Hamletil Kenneth Branagh' nägu. Johnny Depp olgu Puck, Matt Damon Guildenstern, Tybaltiks võtan... mis selle pagana J Lo kuti nimi oligi... igatahes.Titaniaks sobib Pfeiffer, Opheliaks Uma Thurman. Romeo? Romeo olgu...
viiuldasin kell 04:21
Mind hakkab vaikselt segama, et ma ei leia oma arhiividest neid tekste, mida tahaksin parasjagu tol hetkel lugeda, ning et ma ei mäleta, mida ma siia kirjutanud olen.
Kõige rohkem närvi ajab mind ikkagi see, et mul on siiski üks totter kaust, kuhu ma pressin neid mõtteid, mida ma ei saa viiuldada, rääkida ja isegi mitte vihjata kuskil ja kellelegi ja mis mind vaat et kõige rohkemgi vaevavad. Minu tegelikku MISKIT, mul on tunne.
Peale selle on mul veel tunne, et ma kohe üldse ei mõista inimesi ning äkki siis pole vajagi (sellega ei taha eriti leppida).
Kõige rohkem üldse vaevab mind viimasel ajal aimdus, et on ainult kolm, äärmisel juhul neli inimest, kes tunnevad mingit huvi minu, mitte ainult enda eksisteerimise vastu selles rahulda-mu-tähelepanu/helluse/jutustamise/jne-vajadusi stiilis. Ja nad kõik on must kogu aeg liiga kaugel eemal, et mul hea oleks olla, ja ma kardan, et mul on halb selsamal vastikul põhjusel - keegi ei rahulda nii mu neid-noid-kolmandaid vajadusi... Ma tunnen, kuidas viimasel ajal ollakse vahel minuga halvad, ja ma leian õudusega, et mina olen olnud samasugune kellegi teise vastu. See on suur suletud ring, mis tuleb tagasi nii kaugelt, et kardan osade oma tegude pärast lausa paaniliselt... sest ühel päeval nad jõuavad ja me oleme taas tasa.
Tallinn on Tallinn, tal pole otseselt midagi viga, aga ta pole ka mingi tore koht, vaid pigem Neutraalsus, Nele sõnade järgi hullim võimalikust. Kui Vseviovi järgi Elu on Mitmekesisus ja Surm on ühtlustumine, Üksluisus, siis Tallinn pole neist kumbki. Kõik uued inimesed mu ümber on andnud mu elule nii palju värvi ja ma poleks nendeta kuidagi hakkama saanud, aga nüüd olen ma äkki kahevahel. Ma ei saa aru nende tegelikust väärtusest või minu väärtusest neile või sellest, kas üldse maksab mingit väärtust otsida. Mineviku inimesed on paljuski jäänud magusasse Okasroosikese-unne ja ma raputan neid oma sisemuses (sest tegelikult on nad ju vägagi ärkvel, aga ma vaatan seda kõike lihtsalt enda aknast) vahel kenasti üles, puhun tolmu pealt ja asetan nad tagasi südameriiulitele. Aga tegelik väärtus on jälle mõistmatu, kuigi mitte olematu. Kui kõik omandab väärtuse ajaliselt distantsilt, siis pole ju võimalik oma olevikuga midagi suurt peale hakata, kõik võib olla kaugemalt vaadates väärtusetu. Ni väärtustan ma praegu kõiki neid kauneid Okasroosikesi ja millegipärast IKKAGI ei malda telefoni haarama ja mõnega neist koos naerma. Äkki ma arvan, et nii on lihtsam? Pole keerukaid igapäevasuhteid, mis mõnedeks nädalavahetusteks rappa suudavad joosta, pole pingutavad Teisega joonel-püsimist ja kaasamõtlemist, on õhuke teadmine kalli käekäigust ja armsad minevikumälestused.
Laisk olen ma, laisk elu rohkem noppima. Niiviisi mul tekibki üha enam tunne, et kõigest minu pingutustest hoolimata võib mind siiski üpris tavaliseks lugeda.
How disgusting is that.
Just for the record, ma jõllitasin praegu tükk aega ekraani paremasse serva, otsustasin, et ma olen kuri inimene, ning hakkasin lõpuks iseenese üle naerma. Aga nüüd ootab mind voodi ja õnnestav magamisehetk! Oletame, et täna näen ma unes midagi Shakespearelt, olen temast päev otsa mõelnud. Tulgu sosistagu mulle Hamletit ja olgu sel Hamletil Kenneth Branagh' nägu. Johnny Depp olgu Puck, Matt Damon Guildenstern, Tybaltiks võtan... mis selle pagana J Lo kuti nimi oligi... igatahes.Titaniaks sobib Pfeiffer, Opheliaks Uma Thurman. Romeo? Romeo olgu...
viiuldasin kell 04:21
Kuna issi ei saanud LOTR 2te käima (olin otsustanud selle vaatamise lõpuks ometi ette võtta), ei lasknud ma arvuti ette veetud tugitoolil ja jalapingil raisku minna, vaid nautisin irvitades Shreki uuesti üle - miks ka mitte, uus osa ju varsti tulemas. Ei saa parata, loen Murphy ja Myersi pealelugemist seal ühtviisi väga, väga nauditavaks, aga Diazi puhul ei meeldi mulle isegi tema hääl. Veider.
Õhtul oli juhuslikult DOX E LI CANS Toomel Ajaloomuuseumis. Catherine Bott, sulni kõlaga võimekas sopran ja kaks virtuoosset fiidelimängijat (Pavlo Beznosiuk ja Mark Levy) Inglismaalt ning keskaegne muusika (peamiselt 13 saj)Hispaaniast, Prantsusmaalt ja Itaaliast.
Mis saab ühe Minuga veel paremat juhtuda? Kava viimase loo jooksul ("Seitse laulu sõbrast" Hispaaniast) vuhisesid mul külmavärinad katkematult üle selja ja terve kontserdi enda jooksul valmis mu peas üks Plaan, mis ühendas mingitmoodi ajaloomuuseumi ja Shakespeare'i mu lõputööga. No ikka täies mahus, toolide asetuse, etenduse ülesehituse, tantsijate valiku, muusika ja muuga nagu ikka. Kuigi pool sellest kõigest on tehniliselt teostamatu. Aga kuidagi pean ma ju silma jääma, kuidas muidu Pluss Kahte elik magistratuuri edasi jõuda? Oleksin vist pidanud tänama muusikuid inspiratsiooni eest... Mul on natuke probleeme sellega, et ajalooline muusika mind segi keerab. Ma ei raatsi vahel Olde Hansa juurest lahkudagi. Aga siis on seal ju veel need mandlid...
Mulle meeldiks, kui ma käikski igal Tartu-nädalavahetusel teatris ja nii. Järgmisel nädalal äkki saab Zuccole (palun, palun ärge lõpege, piletid), ülejärgmise nädala kohta porises kallim midagi ahvatlevat. Grease'i proovigraafikud, ma vihkan teid.
Thinkin about Sweet Appels these days a lot.
viiuldasin kell 03:47
Õhtul oli juhuslikult DOX E LI CANS Toomel Ajaloomuuseumis. Catherine Bott, sulni kõlaga võimekas sopran ja kaks virtuoosset fiidelimängijat (Pavlo Beznosiuk ja Mark Levy) Inglismaalt ning keskaegne muusika (peamiselt 13 saj)Hispaaniast, Prantsusmaalt ja Itaaliast.
Mis saab ühe Minuga veel paremat juhtuda? Kava viimase loo jooksul ("Seitse laulu sõbrast" Hispaaniast) vuhisesid mul külmavärinad katkematult üle selja ja terve kontserdi enda jooksul valmis mu peas üks Plaan, mis ühendas mingitmoodi ajaloomuuseumi ja Shakespeare'i mu lõputööga. No ikka täies mahus, toolide asetuse, etenduse ülesehituse, tantsijate valiku, muusika ja muuga nagu ikka. Kuigi pool sellest kõigest on tehniliselt teostamatu. Aga kuidagi pean ma ju silma jääma, kuidas muidu Pluss Kahte elik magistratuuri edasi jõuda? Oleksin vist pidanud tänama muusikuid inspiratsiooni eest... Mul on natuke probleeme sellega, et ajalooline muusika mind segi keerab. Ma ei raatsi vahel Olde Hansa juurest lahkudagi. Aga siis on seal ju veel need mandlid...
Mulle meeldiks, kui ma käikski igal Tartu-nädalavahetusel teatris ja nii. Järgmisel nädalal äkki saab Zuccole (palun, palun ärge lõpege, piletid), ülejärgmise nädala kohta porises kallim midagi ahvatlevat. Grease'i proovigraafikud, ma vihkan teid.
Thinkin about Sweet Appels these days a lot.
viiuldasin kell 03:47
04 veebruar 2004
TÄNA OLI MEIE KURSUSE ESIMENE KLASSIKATUND. Kõrvus kumised Marlene Dietrech'i häälel pisut mugandatud sõnadega: Kuhu on kadunud kõik varbasirutused? Miks ma ei suuda tasakaalu kaotamata sooritada ühtegi tendu'd, miks ei ole mul võimalik seista pisutki normaalses viiendas positsioonis? Miks läksid mu säärelihased tunni kolmandal minutil pöördumatult krampi, miks on mul tunne, et kunagi varem pole mu puusad paistnud nii kinnised?
Eile oli esimene Grease'i soolopaaride proov. Vana viisijupp jätkub. No kuulge inimesed, ma olen jah vist kuskil 5 aastat tagasi mingeid jazzuelemente õppinud, sealhulgas pöörete tehnikatki - aga teha lihtsalt mingeid topeltpiruette vastavalt alla, üles, õhus või peapeal? Ma olen küll jõle õnnelik, et väljavalitute hulka sain, kuid on täiesti reaalne, et minu psühholoogilised üleelamised tulevad jubedad, kuna ma olen vist tehniliselt kõige halvemas seisus. Kamoon, ma ei osanud sel aastal veel korralikku plintshikutki - mitte, et ma praegu oskaks. Ja nii ründavadki kompleksid, kompleksid...
Samal ajal (Grease proove on 4-7 tundi päevas) püüame me vapralt hommikuti kaheksaks loengutesse jõuda, kuigi see oleks täiesti mõttetu üritus, kui ma õnnekombel ei elaks koos oma kursavennaga. Nii et me lihtsalt peksame üksteist kooli, vahel suudab ta laibastunud Madlile isegi mõne leiva rösterisse visata... Tunnid on uued, enamuses ühte auku: teatriajalugu, näitlejameisterlikkus, kostüümiajalugu (hallipäine ja habemega meeldiv õppejõud kandis täiesti uskumatuid nahkpükse), balletiajalugu jne. Ja mõtleks, kooli ajal mulle ajalugu väga ei istunud.
Nädalavahetus tõotab kätte jõuda Tartus. TARTUS!!! Ja ma olen sõnatu...
viiuldasin kell 14:27
Eile oli esimene Grease'i soolopaaride proov. Vana viisijupp jätkub. No kuulge inimesed, ma olen jah vist kuskil 5 aastat tagasi mingeid jazzuelemente õppinud, sealhulgas pöörete tehnikatki - aga teha lihtsalt mingeid topeltpiruette vastavalt alla, üles, õhus või peapeal? Ma olen küll jõle õnnelik, et väljavalitute hulka sain, kuid on täiesti reaalne, et minu psühholoogilised üleelamised tulevad jubedad, kuna ma olen vist tehniliselt kõige halvemas seisus. Kamoon, ma ei osanud sel aastal veel korralikku plintshikutki - mitte, et ma praegu oskaks. Ja nii ründavadki kompleksid, kompleksid...
Samal ajal (Grease proove on 4-7 tundi päevas) püüame me vapralt hommikuti kaheksaks loengutesse jõuda, kuigi see oleks täiesti mõttetu üritus, kui ma õnnekombel ei elaks koos oma kursavennaga. Nii et me lihtsalt peksame üksteist kooli, vahel suudab ta laibastunud Madlile isegi mõne leiva rösterisse visata... Tunnid on uued, enamuses ühte auku: teatriajalugu, näitlejameisterlikkus, kostüümiajalugu (hallipäine ja habemega meeldiv õppejõud kandis täiesti uskumatuid nahkpükse), balletiajalugu jne. Ja mõtleks, kooli ajal mulle ajalugu väga ei istunud.
Nädalavahetus tõotab kätte jõuda Tartus. TARTUS!!! Ja ma olen sõnatu...
viiuldasin kell 14:27
01 veebruar 2004
Homme hakkab kool. Oh seda lusti ja lillepidu! Oh seda nalja ja naeru! Oh seda t a n t s u ja t r a l l i ! Mis saab ?hele 18-aastasele t?trikule veel paremat juhtuda, kui koolitunde kella kaheksast hilis?htuni? T?epoolest, kuidas saakski ta oma aega toredamalt ja kasulikumalt tarvitada? Maailma asjad on t?esti ?nnestavalt korraldatud...
L?hip?evadest on kuidagi kahtlane juttu teha. Mingil hetkel tundsin teatud puudust V?ikse Printsi telefonik?nest, mis mind kuhugi oleks viinud - ise ka ei tea, miks t?pselt - ja mingil hetkel kirjutasin Haldjale sms'e ja meile, mida ma ?ra ei saatnud, sest ma ei tea, millega ta tegeleb, kellega ta aega veedab v?i kas ta mind m?letab. Muudel hetkedel ma olin ?leval laup?eva hommikuni, veetsin 12 tundi Sauel ja Lasnam?el neiduder?hmade tantsupeo ?levaatusel lugupeetud n?gu tehes ning sama lugupeetud Kamme ja Jaaniga vahepeal igavledes. Ja kuulates, kuidas tantsupeo ?ldjuhid viskasid kahem?ttelist nalja meesr?hmade ?le ning nende ?le vahetpidamata irvitades. P?eva teema hiidlased, ?? teema lumetorm. Ma pean veel v?lja m?tlema, mida t?pselt oma kasukaga n??d ette v?tta. Aga kallid Tallinna kodanikud, kas see linn suudab teie jaoks ka nii muinasjutuline olla v?i on selleks vaja vaid hulluks p??ranud tartlasi, kes avastavad sadamast mingi bubi, mis on t?is lateksist minikleitide ja parukatega naisi ja triibuliste liibuvate maikadega mehi, kes k?ik suudlevad v?i teevad muud taolist?
Siim kutsus mu poole ?hepaiku hommikust s??ma ja imestas miskip?rast, et ma veel magasin. Lahkusin siis, kui ta hakkas tegema l?unauinakut, et teha l?unauinakut. Ja siis tulin kooli, kus kaks meest esitasid mulle tantsu, t?iesti praivat.
Kui tunde hiljem gardekast v?lja astusime, tulid J?ri ja Jane just kooli "Summernights'i" m?tlema. Ja kuidas sisustada oma ?htu, kui ei ole viitsismist seda mitte millegagi sisustada?
viiuldasin kell 20:41
L?hip?evadest on kuidagi kahtlane juttu teha. Mingil hetkel tundsin teatud puudust V?ikse Printsi telefonik?nest, mis mind kuhugi oleks viinud - ise ka ei tea, miks t?pselt - ja mingil hetkel kirjutasin Haldjale sms'e ja meile, mida ma ?ra ei saatnud, sest ma ei tea, millega ta tegeleb, kellega ta aega veedab v?i kas ta mind m?letab. Muudel hetkedel ma olin ?leval laup?eva hommikuni, veetsin 12 tundi Sauel ja Lasnam?el neiduder?hmade tantsupeo ?levaatusel lugupeetud n?gu tehes ning sama lugupeetud Kamme ja Jaaniga vahepeal igavledes. Ja kuulates, kuidas tantsupeo ?ldjuhid viskasid kahem?ttelist nalja meesr?hmade ?le ning nende ?le vahetpidamata irvitades. P?eva teema hiidlased, ?? teema lumetorm. Ma pean veel v?lja m?tlema, mida t?pselt oma kasukaga n??d ette v?tta. Aga kallid Tallinna kodanikud, kas see linn suudab teie jaoks ka nii muinasjutuline olla v?i on selleks vaja vaid hulluks p??ranud tartlasi, kes avastavad sadamast mingi bubi, mis on t?is lateksist minikleitide ja parukatega naisi ja triibuliste liibuvate maikadega mehi, kes k?ik suudlevad v?i teevad muud taolist?
Siim kutsus mu poole ?hepaiku hommikust s??ma ja imestas miskip?rast, et ma veel magasin. Lahkusin siis, kui ta hakkas tegema l?unauinakut, et teha l?unauinakut. Ja siis tulin kooli, kus kaks meest esitasid mulle tantsu, t?iesti praivat.
Kui tunde hiljem gardekast v?lja astusime, tulid J?ri ja Jane just kooli "Summernights'i" m?tlema. Ja kuidas sisustada oma ?htu, kui ei ole viitsismist seda mitte millegagi sisustada?
viiuldasin kell 20:41
kujundas: maali
