Kurimadli kokkupuuted näitekunstiga
Ma olen kurimadli juba eila õhtust saati. Ma vedelesin vannis ja tekitasin seal tillukesi pahameele-laineid, katsetasin isegi mõningate tusatuju-tormidega, lugedes Tuulingu režii algtõed läbi ja saades tibakese targemaks etüüdide koha pealt. Siis ma paterdasin torisevana oma tuppa, deklameerisin vihaselt, kuid kirglikult suvaliste kohtade pealt Pedro Calderón de la Barcat ja jõllitasin aknast välja. No ausõna. Siis ma hakkasin tegema esimest etüüdi ja sain aru, et mittemidagi ei tule välja. Siis ma hakkasin uuesti ja tuli neli tükki välja. Siis tuli veel üks. Siis ma heitsin meeleketast ja teadsin, et no NÜÜD KÜLL EI TULE MISKIT, ning kõndisin üle toa.
Kuues etüüd sai valmis umbes samal hetkel. Ja näitlejameisterlikkus on nädala pärl, tõesõna. Mmm...ma töötan ümber osa vestlusest Nelega, ei viitsi sõrmi kulutada praega sellele:
kuri kiisu says enamvähem:
No näitasime kõik ette, talle meeldis ja ta lasi osadel samade karakteritega improviseerida. Mul ja siis Jaanil ja pärast Mihklil ja Janaril ja siis mul ja Jaanil koos. Mina olin seesamune neljakümnendates seksapiilsuseta neurootiline pedagoog, tema oli ajalehepoiss. Jaan pärast väitis, et tema jaoks oli mu tegelaskuju vägagi seksikas, nii et võibolla ma polnud päris rollis. Järgmiseks korraks on paarisetüüd ja ma tahaks partneriks miskipärast Kristjanit, kes suure tõenäosusega mind ei taha. Maiken oli muidugi üle prahi fantastiline, aga Liisi on natuke füüsiliselt ebatäpne. Mulle meeldib, et Maiken oli korralikult ette valmistanud, see oli sümpaatne (väga). Mulle ei meeldi see "ah lähen laval mõtlen midagi välja" suhtumine, see on küll huvitav ja emotsionaalne, aga rabe, kuna sündmust kui sellist polegi ja läheb natuke lahmimiseks ära. Mul on arvatavasti sama, närv ka sees ja puha.
Niipalju siis msnist.
Paaristöötamine on muidugi kohe keerukam, peab nagu kokku leppima ja rahule jääma sellega, mis tehakse, kompromissid ja mööndused... Ma ei teagi, kellega minu kursuselt mul koostöö tõeliselt klapiks, aga pigem oleks see vist keegi tüdrukutest, võibolla Maiken, Helen? Minu lemmikpartner on nagunii mööndusteta Jaan, kuigi me ajame üksteisel vist enneaegu pead halliks. Aga saladus on siin vist olemises, mis on hea; vaidlustes, mis MINU jaoks viivad kuhugi, sest mu mõte saab uued suunad ja lendab kõrgemale; selles jubedas, pead valutama ajavas loomeprotsessis, mille lahendused mingil hetkel välja kargavad; juhuslikes läbiastumises suvalistest toredatest kohtadest; tundide kaupa vooditel vedelemises eesmärgiga korralikult laiselda; poes söögi kärusse loopimises jne jne, nii et lõppu pole näha...
Alati on olemas MISKI, mida ei saa seletada. Minu meelest on see kõikide minu inimsuhete vankumatuks aluseks.
Aga tänasel õnnetumal päeval ajas mul harja punaseks totter pisike naine, kes istus Tallinn-Tartu bussis mu kõrval ja kohale saabudes (peale närvilist riidessepanekut, asjade kohmitsemist ja PÜSTI TÕUSMIST) kähvas ühel hetkel kannatamatult: "No hakake juba minema!". Kogelesin talle väljuvaid inimesi täis tuubitud vahekäiku seirates, et ma ei saa ju niiviisi vahele trügida. "Saate küll!" kärkis ta tülpinud-vihaselt ja ma kukkusin alistunult oma spordikotiga siis masse peksma. Aga mu peas kisendas: SEE EI OLE VIISAKAS! SEE EI OLE VIISAKAS! SEE EI OLE VIISAKAS!...
Nii et õhtu algas halvasti. Kalla oli kuskil rühmakaaslase pool, nii et õhtu jätkus halvasti. Pizza kõrbes natunatu põhja, nii et õhtu päädis halvasti.
Kutsaga õue ajee!
viiuldasin kell 00:28