<$BlogRSDUrl$>


ikka ta viiuldab

          kodu
      vend siim
   sirel
   helena
    noor e
    geish
   nellu
    mm
    kaisa (maisaa)


viiuldajake
 issemm
siimelina
kataainar&co
kaidivahur&co
vusserdis
geisha
nellu
hundid (love)
FX (love)


vanad:

  2009
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2008
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2007
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2006
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2005
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2004
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2003
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2002
12 8-12

25 märts 2005

Lihtsalt SKIP

Kas kunstnikuks saamine peab siis IKKAGI tulema läbi puhastumise, lõhustumise ja enda uuesti kokku panemise? Kas keskmine inimene selleks ikkagi ei saagi - ja ei saagi, kui ta endaga dramaatilist muundumisprotsessi läbi ei vii? Kas mul peabki selline pisut kannatav nägu olema ja ma pean veidratel hetkedel inimeste juurest lihtsalt minema kõndima?

Kui ma nii usuks, siis poleks mul ju mõtet üldse Tallinna tagasi minna.


viiuldasin kell 01:20


24 märts 2005

Nad tahavad olla šokeeritud ja hämmingus... Ojahh

Postimees, 23. märts, terve üks kultuurilehekülg, katked:

...
Maratonimulje pole eriliselt hõiskamapanev. Väga palju oli niisugust arglikku kompamist. Noortelt ootaks palju suuremat julgust oma isiklikke maailmu laval kehtestada, mitte sellist ühe silmaga saali piilumist, et mida õpetaja arvab. Õpetajatest tuleb üle astuda, siin ongi õppimise ülev paradoks.
Aga seni, kuni tantsuinimesel on vaja sammud ära tantsida või lihtsalt ettenähtud aeg laval täis olla, pole ta publiku juurde veel asja. Vaataja ootab kahekõnet, ta tahab oma mõtetes kaasa rääkida. See pole enam see olukord, kus heldinud vanemad oma lapsukeste esimesi tantsutuure valimatult kassettidele memoreerivad, et mälestuseks tallele panna. Vaataja ootab kaasavõtmiseks passiivsest mälestusest midagi enamat.
...
Sellest jääb väga väheks, kui võetakse taustaks võbelev videopilt ja muusikaks hõre underground – ma tahan, et tantsuline tekst oleks midagi enamat illustratsioonist. Ma tahan, et ta oleks mulle informatsioon millestki, mida ma veel ei tea või kardan teada.
...
esimese lahendusega rahulejäämist oli palju. Mulle hakkas saalis istudes aina rohkem tunduma, et nii mõnedki ei oma kandvat isiklikku sõnumit, mis võimaldaks oma aega laval terviklikumalt ja mitmetahulisemalt ära kasutada.

Mõne töö puhul kujunes üllatavaks kontrastiks kavast loetav ideeselgitus – kui sisulist läbitöötamatust püütakse õõnsalt kõlavate ja klišeeks kujunenud sõnade taha varjata, on tulemus ju topelt nadi. Ambitsioon eesmärgina on mõttetu. Lava on võimas ja halastamatu – iseendasse, oma sõnumisse uskumata sinna minna ei maksa.
...
Nojah, tudengite peal on kerge hambaid teritada, aga põhimõtteliselt olen ka mina Andresega nõus – jutt ei ole ju niivõrd neist, kuivõrd süsteemist, mille mutrikesteks nad on osutunud.
...
Olgu peale, mässu ei olnud – ehkki see situatsioon, kus me hetkel elame, peaks seda inspireerima küll. Mis mind aga palju rohkem häiris, oli siiruse ja vahetuse puudumine. Mask või roll, mida juba koolis kandma sunnitakse – vaat see on küll kurjast. Tants on siin halastamatu – selline asi paistab pagana hästi välja.
Mis muusikasse puutub, siis... see on nüüd jälle üldistav, aga minu tähelepanek on järgmine – mida efektsem muusika on, seda vähem on põhjust kõneleda ideest. Ma mõtlen siin seda hõredat underground’i, nagu Andres seda nimetab. Sellisel muusikal on võime tants alla kugistada nii, et tulemuseks ei saagi olla muud kui vaid illustratsioon, koreograafiline hämu, liigutus liigutuse enese pärast.
...
Tudeng peab geenius olema, kui ta suudab kas või Sigur Rósi järgi tantsida nõnda, et vaatajal ei tekiks tahtmist silmi kinni panna ja mõttes Elüüsiumi väljadele ära kanduda... Milleks siia veel tants? Isegi Cunningham ei tulnud Rósiga päriselt toime.
...
Dialoog muutus monoloogiks, muusika kasuks.
...
Arvan, et üldistav (filosoofilist mõõdet pakkuv) ja sisuliselt asjasse (performance’isse) mitte puutuv jutuke kavas on näide üliõpilase ülemõtlemisest ja kartusest olla vaba (umbes nii, et sõnad – see ongi sisu ja mõte, ise olen vaid vorm, kes täidab ülesannet).

Tahaks rohkem täiel rinnal hingamist!
...
Ma arvan, et me saame kõik geeniusteks!


Ja Nelest:
...
Nele Suisalu küps ja iseteadev sensuaalsus...
...
Kui me veel korraks tudengite juurde jääme, siis ka mulle meeldis Nele Suisalu soolo «Hetaira», just oma kujundlikkuse, aga ka funktsionaalsuse tõttu – kõik oli allutatud ühtsele ideele. Sellist funktsionaalsust – less is more – ootaks üldse palju rohkem – ja see ei puuduta ainult tudengeid. See on üleüldisem probleem.


ent siiski:
Suisalust kõneldes... tema töö puhul (mis tõesti oli väga selge oma lihtsas struktuuris ja minimalismis – see oli tervik) tekkis mul hiljem kava lugedes mõningaid küsimusi, mida esitus ise ei tekitanud.

Naerma ajas mind see, et Jaanilt nõuti geniaalsust; et me oleme mingisuguse nähtamatu süsteemi "mutrikesed"; et me ei suutnud olla "siirad ja vahetud" ning et ülejärgmises tantsus kavatsen ma kõik peda õppejõud siruli lavale asetada ja kogu peda üliõpilaskonna panna neist tantsu jooksul pidevalt üle kargama.

Aga nüüd ma lähen vaatan ennast telekast.



viiuldasin kell 22:56


23 märts 2005

Võibolla selles mõttes, et te ujute kogu aeg mu peas ringi ja torkate alati meelele igasugustes igapäevajuhtumistes, meenute või ütlete mingeid repliike või vaatate pisut heidutavalt või avaldate arvamust.


viiuldasin kell 03:38


22 märts 2005

Vanadusse suremine võiks olla sama juhuslik nagu nina panemine vastu kardinat

TdD võttis mult kuulsusrikka kolmanda (vist?) intervjuu. Neile vist meeldivad pikad kondised prillidega plikad, kellele nende keeruliste küsimuste ideaalselt sõnastatud vastused alles paar päeva hiljem pähe torkavad ja suurt meelehärmi tekitavad, neile vist meeldib 19-aastane puterdamine...

Uue Tantsu üle olin tõeliselt õnnelik, mulle meeldis see, mis ma nägin. Võibolla seisnes mu leplikus selles, et äsja olin Nu Nordikul ja Mürril näinud täiesti ammendavalt tehnikat, nii et nüüd võisid vahvad eestlased rahuliku südamega laval ringi kõndida ja publikuga juttu ajada. Selline vahvikute festival oligi, igaüks pani lavale oma suure isikliku sümpaatsuse ja andis oma tööd selle pealt. Krõõda töö ajal tuli mul kiuslik mõte, et tahaks ka kontseptualismi ajada, see on põnev ja ei pane põlvi valutama - iseasi, kui palju publikut sinna vaja oleks, võibolla ainult iseenda andunud fänne. Krõõt on ilus, ja tal on ilusad rinnad ka - siis võib paljaks ka võtta.

Maitsed on nii erinevad, nii et Peda- (vabandust, Tallinna Ülikooli) meelsetele tundus meie blokk päris tugevana, aga siitsealt tuli hoopis erisuguseid arvamusi ja loomulikult suuri tantsuninasid meid eriti vaatamas ei olnud. Ma olin õnnelik just meie esikate üle (minu, Chadi ja Ennu), need tundusid mulle põnevad. Mu rohelised tiivad tekitasid furoori, ma maksin nende eest hingehinda ja mõnele mu töö täitsa meeldis - kuigi pole veel senini kuulnud Ré otsustavat arvamust ja midagi põhjapanevat ka mitte: "meeldis väga", "kerge vaadata", "arusaadav", "veider"... Nii et minu lootus selle tööga komeedina eesti tantsutaevastesse vuhiseda ei läinud vist asja ette, aga projtseerisin oma unelmad duetti edasi - küll see kuulsus ka kunagi jõuab...

"Estonias" aga hüples laval üks helesinine Shannon Rose, õilmitses lootusrikkalt terve esimese vaatuse, ent kisti teises nii pisikesteks tükkideks, et vaatamata balletti täitvatele tõsiselt nauditavatele hetkedele jäi üldmulje päris hävitav. Siiski annan au kunstniku- ja valgustajatööle, see oli samavõrra kaunis kui kole oli pidevalt ringi vuhisev pesunarts, milles peategelane oma suuri armastuse hetki veetis. Raske oli näha "leekivat armastust" seal põõsastes, kuhu see armastus iga kord maabus. Kordeballett - fantastiline, annab peaaegu oma parima, Daniel samuti. Kogu külamelu tippis jazzukingadega õhkõrna sündsuspiiri peal ja jäigi sinna, sest ma ei suutnudki võtta seisukohta maitsevääratuste koha pealt - ju siis koreograafiliselt neid polnud. Aga pantomiimiliselt... oioioi.

Aga nüüd täitku mu päevi saksa ja eesti kaasaegses tantsus sarnasuste otsimine ning festivali Future valgusplaanide, tööpealkirjade ja slaidiprogrammide koostamine.


viiuldasin kell 18:52


18 märts 2005

102-103, TK I, TK II

EEEEEIIIIIOOOOOSSSKKAAAAAMUUSSSIIIKAAAAIKKKAAAVIIISSSTTTT
EEEIIILÄÄHHHEEEEKUUUSTTTMAAAAUUUEEEESAAANNNNKKKKEEES
SSSMMUUUUTTTAAANTSSSUUUVAAALMISSSTEEEBBBBJJJJAAAKKKEEE
ESSSSSEDDDDAAALAAAAVVVVAAAALLLLEEESSSSIIIITTTTAAAABBBB?????


viiuldasin kell 18:23


12 märts 2005

Väga pikad jalutuskäigud elevantidega, valge mõmmik muudkui kaenlas, hommikused raamatupoisid lõpmatut peavalu leevendamas, rohutee on minu sõber. Elevandid viivad palavikku eemale, hästi aeglaselt ja rahulikult, ja aidata võivad veel saialilled, punased päevakübarad, kummelid ja valged tulbid.

Suursuur mõtlemine, kas tantsija haigestumise tõttu Madli Telleri soolo tuleb Uue Tantsu festivalil esitusele või mitte.


viiuldasin kell 20:34


06 märts 2005

Nädalapikkune halvaaisu

"Coppelia" - täiesti soovitatav, kuigi kõige traagilisem hetk on ühtlasi kõige koomilisem. Suure J mampsi juubelile esinema - parimaid, Pärnu päikeseloojang paistis peas, kaaluta olek kehas. Enese sundimine proovi tegemiseks, kuigi see ei olegi nii hull. Sundima peab ikka. Red ja Jinx jooksid läbi.

Mulle ei meeldi millegipärast, kui filmis seksi näidatakse. Enam. Ise ka ei tea. Ja veri mulle ka vahelduseks ei meeldi.
Võibolla nende mõlema jaoks piisab mulle mu unenägudest.

Aga sunnin, sunnin oma laiska keha, laiska pead, laiska meelt - hommikul voodist välja, kööki, õue, bussi peale, linna, kooli, garderoobi, saali, liikuma, mõtlema, jooksma, lugema/kuulama/kirjutama, asju ajama. Ilgelt tüütu on, kui tahtmise puudus on suurem kui vajadus.

Õpin puhtalt bakalaureuse jooksul seitset erinevat ajalugu - ja mulle meeldib see! Kommertsgümnaasiumi ajal... oijupsus küll, et ka see mu ellu on mahtunud, see majandusainete tohuvabohu, mida ma tõenäoliselt pimesi koos kõikide mentaliteetidega jälestasin... noh, igatahes Kommertsi ajal oli ajalugu tuupimise, hirmu ja igavuse allikas.

Tore, et midagi ka muutub, mitte ainult ei mandu, Porthos. Vähevähe.


viiuldasin kell 16:00


03 märts 2005

V

Peavaluline ja salline õhk on kogu aeg. Igavesed vaidlused sel teemal, kui väga peaks tantsija oma keha retsima. Jääpurikaoht, päikseeredus, allahinnatud šokolaadide ahvatlus, jänesed bussides ja trammides, nina nokkimine, raamatud, mis jäetakse lugemata. Kõrvalarvuti teatab väga paljudest abortidest. Iga päev tahaks lõunauinakut. Nellu olevat haige, pole temaga rääkinud; Kamme hakkas klassikas käima, va pikakoivaline; Ennu tundub rõõmus, kui kohtume.

Ja P, kes minuga praegu räägib, juukseid kasvatab, telefoninumbrit jagab, kohtumist kokku lepib, liblikad kõhtu lennutab.

Päike hakkab vist loojuma, jooksen koju - või olen juba hiljaks jäänud?


viiuldasin kell 16:35


épaulement

Ma usun, et on absoluutselt oivaline, kui päev on mõnusasti erinevaid tunde täis, nii et ma tantsusaalist üldse välja minema ei peagi ja õhtul enam jalgu liigutada ei jõua, ning kõigis ainetes ma õpin midagi uut. Ja kui adagio ajab igas tunnis nutma, siis peagi tuleb glissade ja teeb mu jälle rõõmsaks tagasi, kuigi sellega võib minna nii, nagu eelmiste hüpetega - et alul tundub nagu välja tulevat, aga pikemates juppides ja käsi ja peasid kausutades läheb peitu kuskile kaotatud asjade sahtlisse...

Või saksa keeles ma tean küll, et kunagi ma olen õppinud selgeks kõik kustutuskummid, printerid ja riiulid, aga nüüdseks on see kõik üks puru ainult ja ma üritan kirjutada
grammatilisi räigusi nagu "im estnischen Tanz", milleks mul varem poleks julgustki olnud.

Ja montaažitunnis ma tükk aega tõesti ei mõika, miks üks veoauto punane vertikaaljoon eelmisele kaadrile põntsu paneb, aga vähemasti ma näen, et kui seda punast autonina üldse pole, on kuidagi palju etem.

Komisjoni Otsus: Nii eth loothušethu the ju ei ole, laišk ka lõphlikulth mitthe, thubli olethe.. noh.. kha, agha thöökam võikš olla ja ideid rohkem ellu viia - naghu oma šooloth näithekš.

Eks ma siis püüa.


viiuldasin kell 15:48


kujundas: maali

blogger