$BlogRSDUrl$>
ikka ta viiuldab
Mõne töö puhul kujunes üllatavaks kontrastiks kavast loetav ideeselgitus – kui sisulist läbitöötamatust püütakse õõnsalt kõlavate ja klišeeks kujunenud sõnade taha varjata, on tulemus ju topelt nadi. Ambitsioon eesmärgina on mõttetu. Lava on võimas ja halastamatu – iseendasse, oma sõnumisse uskumata sinna minna ei maksa.
...
Nojah, tudengite peal on kerge hambaid teritada, aga põhimõtteliselt olen ka mina Andresega nõus – jutt ei ole ju niivõrd neist, kuivõrd süsteemist, mille mutrikesteks nad on osutunud.
...
Olgu peale, mässu ei olnud – ehkki see situatsioon, kus me hetkel elame, peaks seda inspireerima küll. Mis mind aga palju rohkem häiris, oli siiruse ja vahetuse puudumine. Mask või roll, mida juba koolis kandma sunnitakse – vaat see on küll kurjast. Tants on siin halastamatu – selline asi paistab pagana hästi välja.
Mis muusikasse puutub, siis... see on nüüd jälle üldistav, aga minu tähelepanek on järgmine – mida efektsem muusika on, seda vähem on põhjust kõneleda ideest. Ma mõtlen siin seda hõredat underground’i, nagu Andres seda nimetab. Sellisel muusikal on võime tants alla kugistada nii, et tulemuseks ei saagi olla muud kui vaid illustratsioon, koreograafiline hämu, liigutus liigutuse enese pärast.
...
Tudeng peab geenius olema, kui ta suudab kas või Sigur Rósi järgi tantsida nõnda, et vaatajal ei tekiks tahtmist silmi kinni panna ja mõttes Elüüsiumi väljadele ära kanduda... Milleks siia veel tants? Isegi Cunningham ei tulnud Rósiga päriselt toime.
...
Dialoog muutus monoloogiks, muusika kasuks.
...
Arvan, et üldistav (filosoofilist mõõdet pakkuv) ja sisuliselt asjasse (performance’isse) mitte puutuv jutuke kavas on näide üliõpilase ülemõtlemisest ja kartusest olla vaba (umbes nii, et sõnad – see ongi sisu ja mõte, ise olen vaid vorm, kes täidab ülesannet).
Tahaks rohkem täiel rinnal hingamist!
...
Ma arvan, et me saame kõik geeniusteks!
Ja Nelest:
...
Nele Suisalu küps ja iseteadev sensuaalsus...
...
Kui me veel korraks tudengite juurde jääme, siis ka mulle meeldis Nele Suisalu soolo «Hetaira», just oma kujundlikkuse, aga ka funktsionaalsuse tõttu – kõik oli allutatud ühtsele ideele. Sellist funktsionaalsust – less is more – ootaks üldse palju rohkem – ja see ei puuduta ainult tudengeid. See on üleüldisem probleem.
ent siiski:
Suisalust kõneldes... tema töö puhul (mis tõesti oli väga selge oma lihtsas struktuuris ja minimalismis – see oli tervik) tekkis mul hiljem kava lugedes mõningaid küsimusi, mida esitus ise ei tekitanud.
Naerma ajas mind see, et Jaanilt nõuti geniaalsust; et me oleme mingisuguse nähtamatu süsteemi "mutrikesed"; et me ei suutnud olla "siirad ja vahetud" ning et ülejärgmises tantsus kavatsen ma kõik peda õppejõud siruli lavale asetada ja kogu peda üliõpilaskonna panna neist tantsu jooksul pidevalt üle kargama.
Aga nüüd ma lähen vaatan ennast telekast.
kujundas: maali