$BlogRSDUrl$>
03 märts 2005
épaulement
Ma usun, et on absoluutselt oivaline, kui päev on mõnusasti erinevaid tunde täis, nii et ma tantsusaalist üldse välja minema ei peagi ja õhtul enam jalgu liigutada ei jõua, ning kõigis ainetes ma õpin midagi uut. Ja kui adagio ajab igas tunnis nutma, siis peagi tuleb glissade ja teeb mu jälle rõõmsaks tagasi, kuigi sellega võib minna nii, nagu eelmiste hüpetega - et alul tundub nagu välja tulevat, aga pikemates juppides ja käsi ja peasid kausutades läheb peitu kuskile kaotatud asjade sahtlisse...
Või saksa keeles ma tean küll, et kunagi ma olen õppinud selgeks kõik kustutuskummid, printerid ja riiulid, aga nüüdseks on see kõik üks puru ainult ja ma üritan kirjutada grammatilisi räigusi nagu "im estnischen Tanz", milleks mul varem poleks julgustki olnud.
Ja montaažitunnis ma tükk aega tõesti ei mõika, miks üks veoauto punane vertikaaljoon eelmisele kaadrile põntsu paneb, aga vähemasti ma näen, et kui seda punast autonina üldse pole, on kuidagi palju etem.
Komisjoni Otsus: Nii eth loothušethu the ju ei ole, laišk ka lõphlikulth mitthe, thubli olethe.. noh.. kha, agha thöökam võikš olla ja ideid rohkem ellu viia - naghu oma šooloth näithekš.
Eks ma siis püüa.
viiuldasin kell 15:48
kujundas: maali