31 detsember 2004
Numbripäev
Kukkusin koolis peaga vastu auväärse Mait Agu büsti paekivist postamenti. Mitte päris otsemat teed pidi, vaid ikka korralikult hoogu võttes, nagu tantsus kohane. Käisin proovi tegemas, hurraa!!!
Siis pidin tükk aega peast vägaväga kõvasti kinni hoidma.
Täna küpsetasin vahelduseks kaks kooki ja oma esimese rullbiskviidi.
Nüüd lähen võtan uue numbri tänulikult vastu. Mine tea, kas kakstuhat kuut tulebki, selles seisus, kus maailm praegu on... Aga Igor Mangi lubatud kaose aasta tahaksin siiski veeta inimestega, kellega ma ei oleks kaoses ja ei satuks ka.
Raamatud on head! Kontserdid on kaunid, looduses on tore, naer on terviseks, sõbrad ka! Pere on kallis, koeravusserdis on kõige nässum ja vahvam, ühikatuba on väga ilus (kui seda korras hoida, Madli) ja küll ma varsti sealt Tallinnast ära ka saan.
Armastame ka.
viiuldasin kell 17:39
Kukkusin koolis peaga vastu auväärse Mait Agu büsti paekivist postamenti. Mitte päris otsemat teed pidi, vaid ikka korralikult hoogu võttes, nagu tantsus kohane. Käisin proovi tegemas, hurraa!!!
Siis pidin tükk aega peast vägaväga kõvasti kinni hoidma.
Täna küpsetasin vahelduseks kaks kooki ja oma esimese rullbiskviidi.
Nüüd lähen võtan uue numbri tänulikult vastu. Mine tea, kas kakstuhat kuut tulebki, selles seisus, kus maailm praegu on... Aga Igor Mangi lubatud kaose aasta tahaksin siiski veeta inimestega, kellega ma ei oleks kaoses ja ei satuks ka.
Raamatud on head! Kontserdid on kaunid, looduses on tore, naer on terviseks, sõbrad ka! Pere on kallis, koeravusserdis on kõige nässum ja vahvam, ühikatuba on väga ilus (kui seda korras hoida, Madli) ja küll ma varsti sealt Tallinnast ära ka saan.
Armastame ka.
viiuldasin kell 17:39
29 detsember 2004
Im memoriam (SKIP)
Ja äkki, veidratel põhjustel, tuli mulle peale kümnemeetrine Grease'i meenutamise laine.
Mulle meenus tolmune-päiksene Salme kultuurikeskuse saal, esimene rama-lama-lama vihkamine.
Mulle meenus, kuidas peategelased õnnetult lauluproovidest saabusid, sest nendega pahandati kogu aeg. Nad pidid töötama oma elukutsetel, näitlema, laulma ja tantsima ning nende päevades oli ainult 24 tundi nagu meilgi... Ma tundsin neile alati kaasa. Mina venisin võibolla hommikusse varajasse tundi ja ülejäänud osa päevast viskasin ainult jalga ja liigutasin suud. Olgugi et see vise ja suuliikumine pidid toimuma välgukiirusel... aga nemad tegid ju seda ka.
Mulle meenus alatine aja surnukslöömine. Tantsuproovid algasid jaanuaris, kestsid algul 2, siis 4, siis 6, siis 8 tundi... Linnahallis pidime kohapeal olema 12 tundi järjest, sellest kogu aega me ju ometi ei tantsinud. Me saime suurepärase koolituse niisama istumises, lebamises, söömises, vahtimises, mölisemises. Nele, ma mäletan, venitas selle kõige asemel jalgu. Siis ma tundsin end jälle mõtetuna. Aga enamus läbimängudest olid kohapeal seismine ja ootamine. Nagu ka enamus tantsuproovidest, mis mulle nüüd väändununa meenub. Tõenäoliselt me siiski tantsisime rohkem.
Mulle meenus tohutu, tohutu väsimus. Kevadel olin ma veendunud, et ma ei ela seda üle. Ma tahtsin kõike pooleli jätta, proovidest jalga lasta, magada, mitte midagi teha. Lebada igal võimalikul hetkel. Mul oli valus - tantsud olid liiga keerulised, mul oli raske ennast liigutada, ma vihkasin kõiki tõsteid ja neid lõputuid pöördeid, mida ma veel elu sees ei olnud pidanud sooritama - ma vihkasin Jüri põhimõtet - võimas koreograafia = väga, väga, väga kiire koreograafia. Ma olin liiga pikk ja suur selliste detailide jaoks. Mul oli Mikust kahju, mul oli endast kahju. Ma võtsin kaalus alla, aga mul ei hakanud kergem. Paaristantsude algusperioodil oli üks nädal, kus mu kõhu- ja küljelihased olid tursunud, verd täis, alatises pingeseisundis. Tõenäoliselt siis pidin hakkama esimest korda elus pöörlema...
Mulle meenusid plahvatuslikud aplausid. Mulle meenusid õnnepisarad publikusse vahtides, hetke igavesti olemise tunne... Kummarduste ajal hakkas alatine arvepidamine - kas publik tõuseb püsti juba kummarduste ajal... või teise kummarduse ajal, või Liisi ja Priidu tulles, või lisanumbri alguses, või - mis kõige kohutavam - alles selle lõpus! Me elasime publiku reaktsioonidest, igal etenduseperioodil olid omad parimad ja kehvemad korrad. Me andsime neile täpselt seda, mida nemad meile. Mõnel üksikul korral tõstis publiku hõise Linnahalli katuse pealt, nii et me tähtedena taevasse kandusime, ise nuttes ja naerdes ühekorraga... 4500 inimest korraga saalis, 16 etendust kevadel (14 ametlikku), 6 sügisel (5 ametlikku)... Kui palju inimesi Eesti peal me üheks õhtuks õnnelikuks tegime lihtsalt sellega, et näitasime neile ülimat rõõmu lihtsalt iseenda olemasolust? Sest see ju tegelikult meie roll oli... Kas tõesti ligi 90 000?
Mulle meenus selle kõige igapäevasus, kuni see veel kestis. Me istusime etenduste ajal lava taga, täites oma kostüümivahetamise rutiini, lobisedes, lugedes, etendust ekraanidelt vahtides, endale tegevust otsides. Me ei mõelnud sugusi etendusega kaasa - tihti leidsime end viimasel hetkel lavale tormamas, kui "Suveöö" esimesed taktid juba käisid... Sel hetkel jooksis kõigest jõust mööda pimedaid lavataguseid käike vähemalt kümme inimest, kokku põrgates, käigu pealt jakki selga tõmmates... See oli mäng, aga see oli juba selgeksõpitud mäng. Selles süüdistas meid Jüri, kui ta vahel meid jälle kokku kutsus ja parajasti nähtud etenduse maha tegi. Sügisel läksin etendustelt koju ja värvisin kella kaheni öösel oma tulevast tuba.
Mulle meenus kevadine vägitegu. Enne pühapäeva õhtut, meie kümnendat järjestikust etendust, lootsime Mikuga vaid, et me suudame püsti jääda. Me arvestasime ootamatute nõrkushoogudega, tõstetes kukkumistega, traumadega. Me tahtsime kõigest ellu jääda. Järgnes kolm vaba päeva - kogu meeskond jäi pingelangusest haigeks. Mina jäin peaaegu angiini, aga mulle määrati antibiootikumikuur.
Mulle meenus sügisene erinevus. Ma mäletasin tantse. Ma suutsin pöörelda, hüpata, Miku suutis mind tõsta. Esimest korda tegime paar elementi korralikult ära. Ma õppisin varem nii vihatud tantse armastama. Mul hakkas õuduste tants jive isegi paremini tulema kui sheik! Ma tundsin end paremini, teine rõdukorrus ei olnudki vihmavarjude tantsu jaoks enam nii kõrge, ma ei pidanudki tantsides kramplikult käsipuust kinni haarama... Riided vaid olid kantumad, väljaveninumad, vormitumad, parukas oli ära tüüdanud - minule kondisele SELLISED tohutud ripsmekaared ja must üleskuhjatud parukas, mis mind veel pikemaks-kahvatumaks tegi?
Mulle meenus kogu Grease olemuse hõng, kooslus kõigest eelnevast ja veel tuhandest pisidetailist, millest ma siin ei räägi. Inimeste lausejupid, suhtlemised, naljad ja naerud, Veikko venelase aksent lõunasöögi juurde, Karini lahke nägu, kooriplikade toredad kõnelused, tantsijatevahelised värgid ja värgikesed, Jane ja Jüri väsimatus, tantsude tülgastumiseni tampimine, häälte lahtilaulmised, lava ohtlikud metallsõrestikud, kõrged kingad, valged tobedad trussikud, lahtitulevad ja silma tikkuvad parukad, end grimmeerima õppivad mehed, hiljaksjäämised, öised õgimishood tagasi ühikas, laest langevad kuldsed lipikud, roosamannavahuline valgustus, rahutud lühikesed unenäod...
Mida meile küll Lätis asemele pakutakse?
viiuldasin kell 01:13
Ja äkki, veidratel põhjustel, tuli mulle peale kümnemeetrine Grease'i meenutamise laine.
Mulle meenus tolmune-päiksene Salme kultuurikeskuse saal, esimene rama-lama-lama vihkamine.
Mulle meenus, kuidas peategelased õnnetult lauluproovidest saabusid, sest nendega pahandati kogu aeg. Nad pidid töötama oma elukutsetel, näitlema, laulma ja tantsima ning nende päevades oli ainult 24 tundi nagu meilgi... Ma tundsin neile alati kaasa. Mina venisin võibolla hommikusse varajasse tundi ja ülejäänud osa päevast viskasin ainult jalga ja liigutasin suud. Olgugi et see vise ja suuliikumine pidid toimuma välgukiirusel... aga nemad tegid ju seda ka.
Mulle meenus alatine aja surnukslöömine. Tantsuproovid algasid jaanuaris, kestsid algul 2, siis 4, siis 6, siis 8 tundi... Linnahallis pidime kohapeal olema 12 tundi järjest, sellest kogu aega me ju ometi ei tantsinud. Me saime suurepärase koolituse niisama istumises, lebamises, söömises, vahtimises, mölisemises. Nele, ma mäletan, venitas selle kõige asemel jalgu. Siis ma tundsin end jälle mõtetuna. Aga enamus läbimängudest olid kohapeal seismine ja ootamine. Nagu ka enamus tantsuproovidest, mis mulle nüüd väändununa meenub. Tõenäoliselt me siiski tantsisime rohkem.
Mulle meenus tohutu, tohutu väsimus. Kevadel olin ma veendunud, et ma ei ela seda üle. Ma tahtsin kõike pooleli jätta, proovidest jalga lasta, magada, mitte midagi teha. Lebada igal võimalikul hetkel. Mul oli valus - tantsud olid liiga keerulised, mul oli raske ennast liigutada, ma vihkasin kõiki tõsteid ja neid lõputuid pöördeid, mida ma veel elu sees ei olnud pidanud sooritama - ma vihkasin Jüri põhimõtet - võimas koreograafia = väga, väga, väga kiire koreograafia. Ma olin liiga pikk ja suur selliste detailide jaoks. Mul oli Mikust kahju, mul oli endast kahju. Ma võtsin kaalus alla, aga mul ei hakanud kergem. Paaristantsude algusperioodil oli üks nädal, kus mu kõhu- ja küljelihased olid tursunud, verd täis, alatises pingeseisundis. Tõenäoliselt siis pidin hakkama esimest korda elus pöörlema...
Mulle meenusid plahvatuslikud aplausid. Mulle meenusid õnnepisarad publikusse vahtides, hetke igavesti olemise tunne... Kummarduste ajal hakkas alatine arvepidamine - kas publik tõuseb püsti juba kummarduste ajal... või teise kummarduse ajal, või Liisi ja Priidu tulles, või lisanumbri alguses, või - mis kõige kohutavam - alles selle lõpus! Me elasime publiku reaktsioonidest, igal etenduseperioodil olid omad parimad ja kehvemad korrad. Me andsime neile täpselt seda, mida nemad meile. Mõnel üksikul korral tõstis publiku hõise Linnahalli katuse pealt, nii et me tähtedena taevasse kandusime, ise nuttes ja naerdes ühekorraga... 4500 inimest korraga saalis, 16 etendust kevadel (14 ametlikku), 6 sügisel (5 ametlikku)... Kui palju inimesi Eesti peal me üheks õhtuks õnnelikuks tegime lihtsalt sellega, et näitasime neile ülimat rõõmu lihtsalt iseenda olemasolust? Sest see ju tegelikult meie roll oli... Kas tõesti ligi 90 000?
Mulle meenus selle kõige igapäevasus, kuni see veel kestis. Me istusime etenduste ajal lava taga, täites oma kostüümivahetamise rutiini, lobisedes, lugedes, etendust ekraanidelt vahtides, endale tegevust otsides. Me ei mõelnud sugusi etendusega kaasa - tihti leidsime end viimasel hetkel lavale tormamas, kui "Suveöö" esimesed taktid juba käisid... Sel hetkel jooksis kõigest jõust mööda pimedaid lavataguseid käike vähemalt kümme inimest, kokku põrgates, käigu pealt jakki selga tõmmates... See oli mäng, aga see oli juba selgeksõpitud mäng. Selles süüdistas meid Jüri, kui ta vahel meid jälle kokku kutsus ja parajasti nähtud etenduse maha tegi. Sügisel läksin etendustelt koju ja värvisin kella kaheni öösel oma tulevast tuba.
Mulle meenus kevadine vägitegu. Enne pühapäeva õhtut, meie kümnendat järjestikust etendust, lootsime Mikuga vaid, et me suudame püsti jääda. Me arvestasime ootamatute nõrkushoogudega, tõstetes kukkumistega, traumadega. Me tahtsime kõigest ellu jääda. Järgnes kolm vaba päeva - kogu meeskond jäi pingelangusest haigeks. Mina jäin peaaegu angiini, aga mulle määrati antibiootikumikuur.
Mulle meenus sügisene erinevus. Ma mäletasin tantse. Ma suutsin pöörelda, hüpata, Miku suutis mind tõsta. Esimest korda tegime paar elementi korralikult ära. Ma õppisin varem nii vihatud tantse armastama. Mul hakkas õuduste tants jive isegi paremini tulema kui sheik! Ma tundsin end paremini, teine rõdukorrus ei olnudki vihmavarjude tantsu jaoks enam nii kõrge, ma ei pidanudki tantsides kramplikult käsipuust kinni haarama... Riided vaid olid kantumad, väljaveninumad, vormitumad, parukas oli ära tüüdanud - minule kondisele SELLISED tohutud ripsmekaared ja must üleskuhjatud parukas, mis mind veel pikemaks-kahvatumaks tegi?
Mulle meenus kogu Grease olemuse hõng, kooslus kõigest eelnevast ja veel tuhandest pisidetailist, millest ma siin ei räägi. Inimeste lausejupid, suhtlemised, naljad ja naerud, Veikko venelase aksent lõunasöögi juurde, Karini lahke nägu, kooriplikade toredad kõnelused, tantsijatevahelised värgid ja värgikesed, Jane ja Jüri väsimatus, tantsude tülgastumiseni tampimine, häälte lahtilaulmised, lava ohtlikud metallsõrestikud, kõrged kingad, valged tobedad trussikud, lahtitulevad ja silma tikkuvad parukad, end grimmeerima õppivad mehed, hiljaksjäämised, öised õgimishood tagasi ühikas, laest langevad kuldsed lipikud, roosamannavahuline valgustus, rahutud lühikesed unenäod...
Mida meile küll Lätis asemele pakutakse?
viiuldasin kell 01:13
27 detsember 2004
Täna hommikul ärkasin üles
ja olin nii kohutavalt peenike!!! Ma kõndisin jahmunult ühest toast teise ja olin nii peenike, et kartsin pooleks murduda. Mina ei tea, miks mul kõhu asemel org oli tekkinud. Ideaalne siledus.
Mulle ei meeldinud, väike mägi-kõhuke on armsam ja siis on tugevam tunne olla ka.
Mulle pühad - erinevalt paljudest sõpradest - siiski meeldivad. Saab rahulikult kodus olla ja küpsetada. Olen küpsetanud viis kooki ja kolm plaaditäit kaneelisaiu juba, väga tore on. Või siis saab rahulikult kodus mitte olla ja niisama mööda linna ringi tiirutada. Igal õhtul saab lugeda!!! Jõuluõhtutel olin tegelikult lapsepõlves tihti õnnetu ka - eriti siis, kui veel viimane olin, kes jõuluvanasse uskus, ja siis kui ühel jõululaupäeval enam ei uskunud, sest kuulsin, kuidas vanemad siblingud selle üle naersid.
Siis ma otsustasin, et mulle jõulud enam ei meeldi.
Aga nüüd ikka meeldivad ka, sest ma hakkasin päkapikkudesse-vanadesse-põdravusserdisse jälle uskuma millalgi, umbes siis, kui ma üldse fantaasiamaailmad omaks võtsin.
Selles mõttes et meie peres (ma arvan) on kõik piisavalt konkreetsed inimesed, et keegi ei teeskle pühaderõõmu. Kui Vahuril on ikka sitt tuju, siis ta teatab seda kogu maailmale. Aga õnneks tal nii sitt tuju tavaliselt jõuluajal (peaaegu) polegi. Ja mina ka ei teeskle ja siis võib ema minuga jälle oma hambad murda, aga ma lihtsalt olen üks paha laps.
Head pühade jätku ka.
viiuldasin kell 13:22
ja olin nii kohutavalt peenike!!! Ma kõndisin jahmunult ühest toast teise ja olin nii peenike, et kartsin pooleks murduda. Mina ei tea, miks mul kõhu asemel org oli tekkinud. Ideaalne siledus.
Mulle ei meeldinud, väike mägi-kõhuke on armsam ja siis on tugevam tunne olla ka.
Mulle pühad - erinevalt paljudest sõpradest - siiski meeldivad. Saab rahulikult kodus olla ja küpsetada. Olen küpsetanud viis kooki ja kolm plaaditäit kaneelisaiu juba, väga tore on. Või siis saab rahulikult kodus mitte olla ja niisama mööda linna ringi tiirutada. Igal õhtul saab lugeda!!! Jõuluõhtutel olin tegelikult lapsepõlves tihti õnnetu ka - eriti siis, kui veel viimane olin, kes jõuluvanasse uskus, ja siis kui ühel jõululaupäeval enam ei uskunud, sest kuulsin, kuidas vanemad siblingud selle üle naersid.
Siis ma otsustasin, et mulle jõulud enam ei meeldi.
Aga nüüd ikka meeldivad ka, sest ma hakkasin päkapikkudesse-vanadesse-põdravusserdisse jälle uskuma millalgi, umbes siis, kui ma üldse fantaasiamaailmad omaks võtsin.
Selles mõttes et meie peres (ma arvan) on kõik piisavalt konkreetsed inimesed, et keegi ei teeskle pühaderõõmu. Kui Vahuril on ikka sitt tuju, siis ta teatab seda kogu maailmale. Aga õnneks tal nii sitt tuju tavaliselt jõuluajal (peaaegu) polegi. Ja mina ka ei teeskle ja siis võib ema minuga jälle oma hambad murda, aga ma lihtsalt olen üks paha laps.
Head pühade jätku ka.
viiuldasin kell 13:22
25 detsember 2004
Ühesõnaga, proovin jätkata nässuaetud sissekannet.
Ilge kihu on kirjutada suisa kiuste mingeid väga isiklikke asju, mis tekitaks palju küsimusi, ahhetamisi ja spekulatsioone. Ning mu õde jälle mainiks, et kuidas ma ikka... Või fragmenteeriks hoopis?
Herr Mannelig herr Mannelig trolofven i mig
För det jag bjuder så gerna
I kunnen väl svara endast ja eller nej
Om i viljen eller ej
Aga ta ei võtnud mind naiseks, sest olin vaid valeliku keelega troll, ja ma jooksin uksest välja, saamata lahti oma needusest. See roheliste pükstega? Abikaasa? Ta elab edasi, samal ajal kui kollaste pükstega on juba vana ja hall... aga me tantsisime temaga.
Ta on libahunt, libahunt, suur ja kuldkollase seelikuga, välja näeb nii magus. Miks ta veetilku kannab kaelal? Miks tulesädemeid juustel? Kas ta kõnnib alati kõigist lõketest läbi, tuld ei karda, leiba ei taha?
Ja ta on pime, nii pime, nii pime, ja kuuleb vaid seda, mida tahab. Ja ma olen näidanud ennast nii kohutavalt nõrgana ta ees, aga ta on ju pime...
Või nagu ma igal õhtul tähtede all otsustan mitte enam vaadata seda põhjatust. Ma ei vaata enam taeva poole, ma ei piilugi - ja hommikul esimese pilgu heidan sinnasamma, kuigi see pole see taevas, mis teisi niisamuti katab. Ma saan sealt äiksenooli ja uduvihmu
igal hetkel, sest ma ise kujutan seda endale ette, vana narr.
viiuldasin kell 19:32
Ilge kihu on kirjutada suisa kiuste mingeid väga isiklikke asju, mis tekitaks palju küsimusi, ahhetamisi ja spekulatsioone. Ning mu õde jälle mainiks, et kuidas ma ikka... Või fragmenteeriks hoopis?
Herr Mannelig herr Mannelig trolofven i mig
För det jag bjuder så gerna
I kunnen väl svara endast ja eller nej
Om i viljen eller ej
Aga ta ei võtnud mind naiseks, sest olin vaid valeliku keelega troll, ja ma jooksin uksest välja, saamata lahti oma needusest. See roheliste pükstega? Abikaasa? Ta elab edasi, samal ajal kui kollaste pükstega on juba vana ja hall... aga me tantsisime temaga.
Ta on libahunt, libahunt, suur ja kuldkollase seelikuga, välja näeb nii magus. Miks ta veetilku kannab kaelal? Miks tulesädemeid juustel? Kas ta kõnnib alati kõigist lõketest läbi, tuld ei karda, leiba ei taha?
Ja ta on pime, nii pime, nii pime, ja kuuleb vaid seda, mida tahab. Ja ma olen näidanud ennast nii kohutavalt nõrgana ta ees, aga ta on ju pime...
Või nagu ma igal õhtul tähtede all otsustan mitte enam vaadata seda põhjatust. Ma ei vaata enam taeva poole, ma ei piilugi - ja hommikul esimese pilgu heidan sinnasamma, kuigi see pole see taevas, mis teisi niisamuti katab. Ma saan sealt äiksenooli ja uduvihmu
igal hetkel, sest ma ise kujutan seda endale ette, vana narr.
viiuldasin kell 19:32
Punases ja valges kukuipähkel
Kingiks sain paar keskajaraamatut, aluspükse ja sokke, cd veidra muusikaga jne. Kalendermärkmiku ostsin endale ise (ja palju lahedaid aluspükse ka) ja seinakalendri lähen valin ka siis ise. Mett sain, uued õlipastellid sain. Joonistasin kaks uut pilti. Ühe peal viib pöialpoiss parasjagu turiste Lumivalgekese kirstu vaatama, teise nimi on "Isaga draakonil". See on selline naivistlikum.
Indiaaniraamatuid ei saanud, need tuleb nüüd kuskilt laenutada.
Siil, siil perses viil!
Viimane lause näitab selgesti, millises keskkonnas olen pidanud üles kasvama. Säh teile siis eesti blogiissi ja tore plõksija. Mida ta tuleb ja sõimab minu blogis, mida ta ülse segab mind, kui ma püüan kahes arvutis parasjagu töökat nägu teha!
Ära tuututa!
viiuldasin kell 18:29
Kingiks sain paar keskajaraamatut, aluspükse ja sokke, cd veidra muusikaga jne. Kalendermärkmiku ostsin endale ise (ja palju lahedaid aluspükse ka) ja seinakalendri lähen valin ka siis ise. Mett sain, uued õlipastellid sain. Joonistasin kaks uut pilti. Ühe peal viib pöialpoiss parasjagu turiste Lumivalgekese kirstu vaatama, teise nimi on "Isaga draakonil". See on selline naivistlikum.
Indiaaniraamatuid ei saanud, need tuleb nüüd kuskilt laenutada.
Siil, siil perses viil!
Viimane lause näitab selgesti, millises keskkonnas olen pidanud üles kasvama. Säh teile siis eesti blogiissi ja tore plõksija. Mida ta tuleb ja sõimab minu blogis, mida ta ülse segab mind, kui ma püüan kahes arvutis parasjagu töökat nägu teha!
Ära tuututa!
viiuldasin kell 18:29
22 detsember 2004
NIMEKIRI JÕULUVANADELE
Plaat - Oleg Pissarenko "The Little One's".
Igasugune keskaegne ja renessanssi instrumentaalmuusika.
Igasugune veider muusika, millele ma saaksin tantse teha.
Raamat - Rowlingu korterist varastatud Harry Potteri uue osa hindamatu käsikiri.
Tegelikult on mul praegu piisavalt läbi lugemata häid raamatuid.
Ah ei - kunagi ilmusid mingis sarjas pisikeses formaadis ja väga kummitusliku kunstnikutööga eri rahvaste muinasjutud. Tahaksin indiaani omi. Kui pole, siis lihtsalt mingit põhja-ameerika indiaanlaste muinasjutukogu. Võib olla ka kasutatud. Võib olla ka lihtsalt laenuks. Nad võiksid olla vähem stiilis "Öökull ja vihmasadu" ja rohkem stiilis "Päikese säärised" jm.
Meik - olen juba liiga harjunud olema tavapäraselt pisut higine, meigita, hopusesabaga, segavate eheteta jne. Ja Väike Maarja veel täheldas, et tantsijad peaks just enese eest hoolitsema...
Riided - Ilusaid aluspükse ja toredaid värvilisi sokke võib alati. Valgeid pakse (ja pikki!) sukapükse ka.
Põhiline - seinakalender. Otsisin ka nagu, Nerva sobis. Kehvemal juhul hõimukalender või mõni ajalookalender. Aga siis peab huvitava disainiga olema. Ja noh siis võib juba väikse kalendermärkmiku ka lisada, mul saab nüüd aasta lõppedes läbi. Seal peab piisavalt ruumi olema, aga mitte üleliia.
Kõike muud võib ka kinkida, ikka on tore!
viiuldasin kell 16:26
Plaat - Oleg Pissarenko "The Little One's".
Igasugune keskaegne ja renessanssi instrumentaalmuusika.
Igasugune veider muusika, millele ma saaksin tantse teha.
Raamat - Rowlingu korterist varastatud Harry Potteri uue osa hindamatu käsikiri.
Tegelikult on mul praegu piisavalt läbi lugemata häid raamatuid.
Ah ei - kunagi ilmusid mingis sarjas pisikeses formaadis ja väga kummitusliku kunstnikutööga eri rahvaste muinasjutud. Tahaksin indiaani omi. Kui pole, siis lihtsalt mingit põhja-ameerika indiaanlaste muinasjutukogu. Võib olla ka kasutatud. Võib olla ka lihtsalt laenuks. Nad võiksid olla vähem stiilis "Öökull ja vihmasadu" ja rohkem stiilis "Päikese säärised" jm.
Meik - olen juba liiga harjunud olema tavapäraselt pisut higine, meigita, hopusesabaga, segavate eheteta jne. Ja Väike Maarja veel täheldas, et tantsijad peaks just enese eest hoolitsema...
Riided - Ilusaid aluspükse ja toredaid värvilisi sokke võib alati. Valgeid pakse (ja pikki!) sukapükse ka.
Põhiline - seinakalender. Otsisin ka nagu, Nerva sobis. Kehvemal juhul hõimukalender või mõni ajalookalender. Aga siis peab huvitava disainiga olema. Ja noh siis võib juba väikse kalendermärkmiku ka lisada, mul saab nüüd aasta lõppedes läbi. Seal peab piisavalt ruumi olema, aga mitte üleliia.
Kõike muud võib ka kinkida, ikka on tore!
viiuldasin kell 16:26
Tänase hommiku kirjeldus. Punktidega.
*Rongi peale peaaegu ei jõudnud. Üllatus - Eestis on talv. Tallinnas ei tulnud see mulle pähe.
*Edelaraudtee uus pakkumine - võta leili otse vagunis! Istusin pool teed praktiliselt pesuväel ammuli akna all, teise poole enam ei suutnud - suundusin tamburisse. Kaalusin hädapiduri kasutamist.
*Tegin kolm kooki. Vähemalt üks läks puruks.
*Mõtlesin ühe luuletuse välja, mille ma võiks kirjutada. Ballaadi äkki isegi.
*Kuulasin kolm plaati iiri muusika valimikku ära. Kaalun jõuluvanale pisikese iiri tantsu etüüdi kokkupanemist. Kuidagi peab ju pakid kätte saama. Muusikat kuulasin niisama, mitte tantsu tegemise jaoks.
*Tahtsin uinakut teha. Tahan ikka veel. Pean minema toa korda panema. >(
*Ma arvan, et päevast enne tänast, ja enne toda ka, räägin millalgi teine kord.
viiuldasin kell 15:42
*Rongi peale peaaegu ei jõudnud. Üllatus - Eestis on talv. Tallinnas ei tulnud see mulle pähe.
*Edelaraudtee uus pakkumine - võta leili otse vagunis! Istusin pool teed praktiliselt pesuväel ammuli akna all, teise poole enam ei suutnud - suundusin tamburisse. Kaalusin hädapiduri kasutamist.
*Tegin kolm kooki. Vähemalt üks läks puruks.
*Mõtlesin ühe luuletuse välja, mille ma võiks kirjutada. Ballaadi äkki isegi.
*Kuulasin kolm plaati iiri muusika valimikku ära. Kaalun jõuluvanale pisikese iiri tantsu etüüdi kokkupanemist. Kuidagi peab ju pakid kätte saama. Muusikat kuulasin niisama, mitte tantsu tegemise jaoks.
*Tahtsin uinakut teha. Tahan ikka veel. Pean minema toa korda panema. >(
*Ma arvan, et päevast enne tänast, ja enne toda ka, räägin millalgi teine kord.
viiuldasin kell 15:42
14 detsember 2004
XM
Hoohoo, hard days ahead. Pöidlad pihku, näeme hiljem.
Karakterieksam, eesti tantsu eksam, kompatöö eksam, teadustöö aluste eksam, pühapäevane esinemine.
viiuldasin kell 17:17
Hoohoo, hard days ahead. Pöidlad pihku, näeme hiljem.
Karakterieksam, eesti tantsu eksam, kompatöö eksam, teadustöö aluste eksam, pühapäevane esinemine.
viiuldasin kell 17:17
12 detsember 2004
Jutt, mis hakkab minema ja ei jää kuidagi kinni
Ja ei leia end pärast enam ülesse kah
Ma arvan, et asi oli selles, et ma mõistsin Dina viisid tegelikult hukka. Eks siin oli nagunii püütud patuteemat puudutada, vastutust ja kõike. Ma püüdsin selle üle pärast juurelda, isegi võrrelda enda koha pealt, et kas mina mitte... Vabadus võtta, mida sa parasjagu tahad, lihtsalt selle tõttu, et sa tahad seda.
Mõttes olen küll jah, ent mõttes olen ma palju muudki, mis kunagi pinna peale ei tüki.
Võibolla olin siis kade ta peale, et ta ei piiranudki end kunagi?
Kõige vähem olen ma tõenäoliselt sfinks. Ma olen äraütlemata kergesti loetav. Mind iseloomustavad asjad on selged, natuke kiiksuga, natuke valjuhäälsed, natuke tahumatud. Taktitus ja ülepaisutatus, palju kordi korratud fanaatilisus. Ma arvan, et paljud on harjunud võtma mu kõnelustes temperatuuri poole madalamaks, et asjast oma arvamust luua.
Mul on endal vahel tunne, et olen loonud mingi klouni, keda vanast harjumusest iga päev kasutan. Sekka on tõsiseid asju ka, sama tõsiseid, kui lõbusad asjad on lõbusad.
See isegi ei loe.
Mul on kinnisidee maailmast, millest mul otsekui oleks nii kahju, et ma kohe pean teda rõõmustama.
Kuidagi enda ego pealt ikka, kõik asjad mul tikuvad olema.
Tegelikult ma avastasin, et mind siiski huvitavad teised inimesed (ometi-ometi). Ma tahan neilt kuulda, teada, ma mõtlen tihti nende suunas - üllatus!. Õhtuti, silmad lahti voodis, bussides-rongides sõites, vahel isegi stange ääres - viimane on muidugi viga, mis saab karmilt karistada.
Pole hullu. Olen midagi natuke rohkem, kui mulle alati väidetud on. Selle koha pealt. See on üks pisike koht...
Maha on jäänud väga palju neid, kes ei saanud aru - nii mulle näis. Alles on jäänud väga palju neid, kes saavad haiget. Mis selles on? Mida ma siis teen? Ma olen kinnitanud endale, et pole mingit vahet mu olemasolus, aga ometi löövad mõjud veidrates kohtades välja. Ma peaksin küsima Jaanilt. Ma peaksin küsima, mida just mina olen teinud kõigi teiste kõrval.
Kas ma saaksin ta vastust üldse uskuda, kui ma tean, kuidas ta varem mu küsimuste peale on valetanud?
Seda viimast teevad muidugi kõik, minu vihaks, tõenäoliselt ka mina ise. Alateadlikult sobiv olla tahtev vastus. Igavene diplomaatia. Ma vastan ausalt, kui ma hoolin, ma hoolin sagedamini, kui te arvate. Ma vastan ausalt ka sagedamini, kui te arvate. Minu lausete taga on rohkem tõtt, kui tundub - nii mulle näib (jälle). Miks te ei vasta ausalt? Miks hiljem, palju hiljem - liiga hilja - tulevad välja tegelikud vastused, mis oleksid lugenud just sellel hetkel kõige rohkem, mis oli TEGELIKULT see, mida ma oleksin kuulda tahtnud, mis oleksid muutnud kõik teiseks, kui neid oleks söandatud välja öelda.
Liiga vähe kaevumist endasse, enda tegelike arvamuste tunnetamist. Kartus, et ma ainult kujutan ette, mida ma tunnen. Sillarti tunni moodi tuleb võtta siis mõiste ja hakata selle kallal närima, jõudes kuskile sügavale allikate juurde välja.
Oleks siis Sillart nüüd abis, minulnelelgeishalinksuljaanilhaldjalemmelharrylsinul. Tunnis pole meie kunagi vastuseni jõudnud, tõenäoliselt vajab see niisamuti kuutekümmet aastat juurdlemist.
Olen kogu seda teksti kuulnud varem, ühe sinise näki suust. Ma alati kardan, et ma muutun temaks, samal ajal olen nii paljus nõus, nagu ma hiljem taipan. Autoriõigust mul eriti asjades pole - olete ju märganud? Ma räägin asjust, mida loen või mida räägitakse või mida näen.
Kas ma ei ole piisavalt näidanud teile oma tõsist külge, et te nüüd mind olete lakanud tõsiselt võtmast? See on jah mul vannitoas. See on mul suvedes, raamatutes, patjades, bussiistmetel. Ma täna hommikul olin korraks, tahtsin seda veel Geishale näidata, SELLE PÄRAST ÜLDSE SOOVISINGI TEDA NÄHA - aga ootamatult hakkasin jooksma ja see kukkus vist maha, jälle. Ei oska ikka.
Ma olen mingid osad endast nii ära peitnud, et nüüd te ei näita seda mulle enda juures ka. Küla koerale...
MUL ON NII PALJU TEISTE KOHTA, MIDA NAD EI OSKA AIMATAGI - KAS SAMA MOODI MA EI SAA EALES TEADA, MIS NEIL MINU KOHTA ON?
viiuldasin kell 01:39
Ja ei leia end pärast enam ülesse kah
Ma arvan, et asi oli selles, et ma mõistsin Dina viisid tegelikult hukka. Eks siin oli nagunii püütud patuteemat puudutada, vastutust ja kõike. Ma püüdsin selle üle pärast juurelda, isegi võrrelda enda koha pealt, et kas mina mitte... Vabadus võtta, mida sa parasjagu tahad, lihtsalt selle tõttu, et sa tahad seda.
Mõttes olen küll jah, ent mõttes olen ma palju muudki, mis kunagi pinna peale ei tüki.
Võibolla olin siis kade ta peale, et ta ei piiranudki end kunagi?
Kõige vähem olen ma tõenäoliselt sfinks. Ma olen äraütlemata kergesti loetav. Mind iseloomustavad asjad on selged, natuke kiiksuga, natuke valjuhäälsed, natuke tahumatud. Taktitus ja ülepaisutatus, palju kordi korratud fanaatilisus. Ma arvan, et paljud on harjunud võtma mu kõnelustes temperatuuri poole madalamaks, et asjast oma arvamust luua.
Mul on endal vahel tunne, et olen loonud mingi klouni, keda vanast harjumusest iga päev kasutan. Sekka on tõsiseid asju ka, sama tõsiseid, kui lõbusad asjad on lõbusad.
See isegi ei loe.
Mul on kinnisidee maailmast, millest mul otsekui oleks nii kahju, et ma kohe pean teda rõõmustama.
Kuidagi enda ego pealt ikka, kõik asjad mul tikuvad olema.
Tegelikult ma avastasin, et mind siiski huvitavad teised inimesed (ometi-ometi). Ma tahan neilt kuulda, teada, ma mõtlen tihti nende suunas - üllatus!. Õhtuti, silmad lahti voodis, bussides-rongides sõites, vahel isegi stange ääres - viimane on muidugi viga, mis saab karmilt karistada.
Pole hullu. Olen midagi natuke rohkem, kui mulle alati väidetud on. Selle koha pealt. See on üks pisike koht...
Maha on jäänud väga palju neid, kes ei saanud aru - nii mulle näis. Alles on jäänud väga palju neid, kes saavad haiget. Mis selles on? Mida ma siis teen? Ma olen kinnitanud endale, et pole mingit vahet mu olemasolus, aga ometi löövad mõjud veidrates kohtades välja. Ma peaksin küsima Jaanilt. Ma peaksin küsima, mida just mina olen teinud kõigi teiste kõrval.
Kas ma saaksin ta vastust üldse uskuda, kui ma tean, kuidas ta varem mu küsimuste peale on valetanud?
Seda viimast teevad muidugi kõik, minu vihaks, tõenäoliselt ka mina ise. Alateadlikult sobiv olla tahtev vastus. Igavene diplomaatia. Ma vastan ausalt, kui ma hoolin, ma hoolin sagedamini, kui te arvate. Ma vastan ausalt ka sagedamini, kui te arvate. Minu lausete taga on rohkem tõtt, kui tundub - nii mulle näib (jälle). Miks te ei vasta ausalt? Miks hiljem, palju hiljem - liiga hilja - tulevad välja tegelikud vastused, mis oleksid lugenud just sellel hetkel kõige rohkem, mis oli TEGELIKULT see, mida ma oleksin kuulda tahtnud, mis oleksid muutnud kõik teiseks, kui neid oleks söandatud välja öelda.
Liiga vähe kaevumist endasse, enda tegelike arvamuste tunnetamist. Kartus, et ma ainult kujutan ette, mida ma tunnen. Sillarti tunni moodi tuleb võtta siis mõiste ja hakata selle kallal närima, jõudes kuskile sügavale allikate juurde välja.
Oleks siis Sillart nüüd abis, minulnelelgeishalinksuljaanilhaldjalemmelharrylsinul. Tunnis pole meie kunagi vastuseni jõudnud, tõenäoliselt vajab see niisamuti kuutekümmet aastat juurdlemist.
Olen kogu seda teksti kuulnud varem, ühe sinise näki suust. Ma alati kardan, et ma muutun temaks, samal ajal olen nii paljus nõus, nagu ma hiljem taipan. Autoriõigust mul eriti asjades pole - olete ju märganud? Ma räägin asjust, mida loen või mida räägitakse või mida näen.
Kas ma ei ole piisavalt näidanud teile oma tõsist külge, et te nüüd mind olete lakanud tõsiselt võtmast? See on jah mul vannitoas. See on mul suvedes, raamatutes, patjades, bussiistmetel. Ma täna hommikul olin korraks, tahtsin seda veel Geishale näidata, SELLE PÄRAST ÜLDSE SOOVISINGI TEDA NÄHA - aga ootamatult hakkasin jooksma ja see kukkus vist maha, jälle. Ei oska ikka.
Ma olen mingid osad endast nii ära peitnud, et nüüd te ei näita seda mulle enda juures ka. Küla koerale...
MUL ON NII PALJU TEISTE KOHTA, MIDA NAD EI OSKA AIMATAGI - KAS SAMA MOODI MA EI SAA EALES TEADA, MIS NEIL MINU KOHTA ON?
viiuldasin kell 01:39
10 detsember 2004
Tardon. Ootamatult. Tänuga.
Minu väike must lambavusserdis sõi kesköö eel kenasti autotee ääres rohtu. Siis leidis meid Suur Verinoor Hunt, kes tahtis meist mõlemast saada endale mõnusat hilisõhtust näksimist. Kargasime teineteisele sülle ja haukusime ta peale.
Tex mex kanaga vastu pead mulle laiskuse eest! Viis päeva külitasin oma rohelises kodus, vahtisin lakke ja unenägusid, ei mõlgutand eriti mõtteidki millegi üle. Kooli pistsin oma gripivillilise nina ainult tõdemaks, et kohekoputavate eksamitega on pahasti, oi kui pahasti, sest käed ei tea, milleks jalad on olemas, ja pea ei saa aru, mida üldse käed või jalad teevad. Seda siis karaktertantsus.
Päkapikud jätavad oma pakke mulle voodi ees oleva teetassi sisse. Kardinal kõnnivad põdrad, voodis elevandid (ikka). Päriselt ka! Ja esimesena tõi päkapikk suure lumivalge Mõmmi, kelleta ma nüüd ükski öö magatud ei saa. Teen endale patjade vahele kraavi, korraliku pesa, ja muudkui mõmmin hommikuni. Ei mäletanud varem, milleks kaisukarud vajalikud on, kuigi väiksena omasin tohutu tagumiku ja balletiseelikuga Jänkupeput. Nii ma teda vist kutsusin.
Lehitsesin kõiki ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes eestikeelset Cosmot. Kõhugaaside käes vaevlejale soovitati: Loobu toidusedelis ubadest-hernestest, köögiviljast, piimatoodetest ja teraviljast. Sulle sobib liha-kala, söö ka saia.
Kurvameelselt kriipsutan antud ajakirja oma lugemislistist, kuhu pole jäänud enam ühtegi naistekat at all. Meestekat ammugi.
Kärt Johansoni kontserdil lugu Maretast, kes ei saanud kuidagi mehele ja tegi metsas hoopis Saare saksa pojaga lapse. Lapse viis pärast metsa põõsasse. Sealkohas olin juba hirmsasti õnnetu, üha rohkem polaarängi küüsi langev ja puha - ent siis vantsis metsa see Madli, madala vaimu, võttis lapse põõsast ja viis külla, et seal tema jälgi hakata ajama. Siis ma läksin rõõmsaks tagasi.
Praegu loon veidralt algelist lavastust rahvatantsude, trummide ja küünaldega. Näis, kas õnnestub.
viiuldasin kell 23:42
Minu väike must lambavusserdis sõi kesköö eel kenasti autotee ääres rohtu. Siis leidis meid Suur Verinoor Hunt, kes tahtis meist mõlemast saada endale mõnusat hilisõhtust näksimist. Kargasime teineteisele sülle ja haukusime ta peale.
Tex mex kanaga vastu pead mulle laiskuse eest! Viis päeva külitasin oma rohelises kodus, vahtisin lakke ja unenägusid, ei mõlgutand eriti mõtteidki millegi üle. Kooli pistsin oma gripivillilise nina ainult tõdemaks, et kohekoputavate eksamitega on pahasti, oi kui pahasti, sest käed ei tea, milleks jalad on olemas, ja pea ei saa aru, mida üldse käed või jalad teevad. Seda siis karaktertantsus.
Päkapikud jätavad oma pakke mulle voodi ees oleva teetassi sisse. Kardinal kõnnivad põdrad, voodis elevandid (ikka). Päriselt ka! Ja esimesena tõi päkapikk suure lumivalge Mõmmi, kelleta ma nüüd ükski öö magatud ei saa. Teen endale patjade vahele kraavi, korraliku pesa, ja muudkui mõmmin hommikuni. Ei mäletanud varem, milleks kaisukarud vajalikud on, kuigi väiksena omasin tohutu tagumiku ja balletiseelikuga Jänkupeput. Nii ma teda vist kutsusin.
Lehitsesin kõiki ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes eestikeelset Cosmot. Kõhugaaside käes vaevlejale soovitati: Loobu toidusedelis ubadest-hernestest, köögiviljast, piimatoodetest ja teraviljast. Sulle sobib liha-kala, söö ka saia.
Kurvameelselt kriipsutan antud ajakirja oma lugemislistist, kuhu pole jäänud enam ühtegi naistekat at all. Meestekat ammugi.
Kärt Johansoni kontserdil lugu Maretast, kes ei saanud kuidagi mehele ja tegi metsas hoopis Saare saksa pojaga lapse. Lapse viis pärast metsa põõsasse. Sealkohas olin juba hirmsasti õnnetu, üha rohkem polaarängi küüsi langev ja puha - ent siis vantsis metsa see Madli, madala vaimu, võttis lapse põõsast ja viis külla, et seal tema jälgi hakata ajama. Siis ma läksin rõõmsaks tagasi.
Praegu loon veidralt algelist lavastust rahvatantsude, trummide ja küünaldega. Näis, kas õnnestub.
viiuldasin kell 23:42
01 detsember 2004
Järgmise aasta note
Kõigile, kes soovivad mu diplomitöös osaleda - kasvatage juukseid. Pikaks. Sellest veel pikemaks. Ise võtan ka osa - kasvatamisest, diplomitööst võibolla siiski mitte.
3 viimast filmitundi on ära jäänud. Kuidas minust siis niiviisi aastaga suur filmikunstnik saab kasvada?
viiuldasin kell 19:21
Kõigile, kes soovivad mu diplomitöös osaleda - kasvatage juukseid. Pikaks. Sellest veel pikemaks. Ise võtan ka osa - kasvatamisest, diplomitööst võibolla siiski mitte.
3 viimast filmitundi on ära jäänud. Kuidas minust siis niiviisi aastaga suur filmikunstnik saab kasvada?
viiuldasin kell 19:21
Et siis, esimest korda - ai givv juu - minuni toonud otsingud:
eriti kurva muusika ansambel / kinesioloogia / lembit saarts / nornid / märt loite / tahan olla karmen cass / talvine tunne / vanaaegsed pildid. Küsimused tekivad kuskil meeste munapükste juures. Ja nornid on need, kes istuvad maailmapuu Yggdrasili juurel Urdi allika juures ning kaaluvad iga päev sündivate laste saatusi. Nende nimed on Urd, Skuld (kes on ühtlasi ka valküür) ning Verdandi ning nad on tõenäoliselt suht sarnased kreeka saatusejumalannadele. Nad kastavad iga päev Yggdrasili oma allikast, et too ära ei kuivaks. Skandinaavia mütoloogia II loeng, lektor Madli Teller.
Mulle meenub, et ponnistasin oma teadustöö projekti valmis ja suhtun praegu veel suhteliselt fanaatiliselt sellesse, et see võiks saada minu proseminaritöö aluseks. Madli Teller TPÜ koreograafia õppetooli ajaloolise tantsu lektorina tulevikuks ei kõla just pahasti, või mis?
Vahepeal suutsime aga kamba peale üle elada kaks esimest eksamit, viimane ei pannudki mind jõkke hüppama. Tekitas hoopis veidra tunde, usu sellesse, et meist ikkagi võib veel asja saada. Kusagil. Kunagi. Kursusel - 1 A, 1 B ja 8 C'd. Mis hinde ma sain, kui te teate, et tegemist oli klassikalise tantsu elik balleti eksamiga? Lõpukursused olid ka ülitublid, kõigi põdemiste ja pisarate kiuste. Veider mõelda, et neil enam klassikat ei olegi. Ei ole.
Neljas kursus põrutab homme Saksamaale festivalile, kooli jääme meie ning tihendatud karakteri- ja eesti tantsu tunnid ning heal juhul ka tantsuseadeponnistused. Karakter võib muidugi osutuda selleks pähkliks, mis minu värskelt tekkinud usu inimvõimetesse eos lämmatab...
Alla tantsuanalüüsi konspekte ümber kirjutama.
viiuldasin kell 18:39
eriti kurva muusika ansambel / kinesioloogia / lembit saarts / nornid / märt loite / tahan olla karmen cass / talvine tunne / vanaaegsed pildid. Küsimused tekivad kuskil meeste munapükste juures. Ja nornid on need, kes istuvad maailmapuu Yggdrasili juurel Urdi allika juures ning kaaluvad iga päev sündivate laste saatusi. Nende nimed on Urd, Skuld (kes on ühtlasi ka valküür) ning Verdandi ning nad on tõenäoliselt suht sarnased kreeka saatusejumalannadele. Nad kastavad iga päev Yggdrasili oma allikast, et too ära ei kuivaks. Skandinaavia mütoloogia II loeng, lektor Madli Teller.
Mulle meenub, et ponnistasin oma teadustöö projekti valmis ja suhtun praegu veel suhteliselt fanaatiliselt sellesse, et see võiks saada minu proseminaritöö aluseks. Madli Teller TPÜ koreograafia õppetooli ajaloolise tantsu lektorina tulevikuks ei kõla just pahasti, või mis?
Vahepeal suutsime aga kamba peale üle elada kaks esimest eksamit, viimane ei pannudki mind jõkke hüppama. Tekitas hoopis veidra tunde, usu sellesse, et meist ikkagi võib veel asja saada. Kusagil. Kunagi. Kursusel - 1 A, 1 B ja 8 C'd. Mis hinde ma sain, kui te teate, et tegemist oli klassikalise tantsu elik balleti eksamiga? Lõpukursused olid ka ülitublid, kõigi põdemiste ja pisarate kiuste. Veider mõelda, et neil enam klassikat ei olegi. Ei ole.
Neljas kursus põrutab homme Saksamaale festivalile, kooli jääme meie ning tihendatud karakteri- ja eesti tantsu tunnid ning heal juhul ka tantsuseadeponnistused. Karakter võib muidugi osutuda selleks pähkliks, mis minu värskelt tekkinud usu inimvõimetesse eos lämmatab...
Alla tantsuanalüüsi konspekte ümber kirjutama.
viiuldasin kell 18:39
kujundas: maali
