27 jaanuar 2007
Koreograafina
H tants on valmimas, viimasel hetkel nagu alati, aga üldse mitte lootusetult. Ma pean tunnistama, et nad teevad seda hästi - ma ütleksin isegi väga hästi, kui ma ei oleks nii paratamatult nõudlik. Aga ma võtan neid palju-palju rangemalt kui ennast tol ajal, ma võtan neid sellisel alusel, et kui vähegi keegi neist peaks vähegi KORi minema, ei saaks nende ego kohe sellist põntsu nagu minul.
Ma võtan neid võrdluses iseenesega ja oma tudengitest tantsijatega ja ei hooli sellest, kui noored nad on. Ma olen tänulik, et saan olla nende õpetaja ja lasen neil olla enda oma - pidevalt ja teadlikult, neilt on väga palju õppida. Mitte ainult asju, mis takistavad tantsijal keskendumast tantsule, vaid kõike, mida ma kooli ajal korralikult õppida ei osanud - tantsuseadet ja tööd living body'ga ja meeskonnatööd ja vastutust ja võrdsust ja võrdset kohtlemist. Ma ei ole nendest targem ega tantsi neist paremini, ma olen kõigest paar aastat vanem. Aga nad saavad minust paremaks, kui ma piisavalt vaeva näen.
Nii et ma põntsutan neid praegu.
Ma loodan, et nad andestavad mulle.
Tants ise on omamoodi, isegi teistmoodi kõigest sellest, mida ma varem mõelnud olen. Jah, see on kompositsiooniliseltki veider, jälle seisundiline ja sellega seoses liialt ühetooniline ja kulminatsioonitu - aga kui ma tahan väljendadagi kulminatsioonile mittejõudmist?
Kõige hullem, nagu alati, on see, et publik ei saa vast mõhkugi aru - nagu alati :)
Ahjaa, see on üleni nende enda tehtud, välja arvatud mõne kohustusliku tantsulise koha. Võibolla just see teebki ta nii veidraks.
Ja ma tahan öelda midagi negatiivset ja olulist, aga olen veel liiga rumal ja noor selliste asjade ütlemiseks (nüüd saite teada, miks ma magistrantuuri ei läinud).
viiuldasin kell 18:10
H tants on valmimas, viimasel hetkel nagu alati, aga üldse mitte lootusetult. Ma pean tunnistama, et nad teevad seda hästi - ma ütleksin isegi väga hästi, kui ma ei oleks nii paratamatult nõudlik. Aga ma võtan neid palju-palju rangemalt kui ennast tol ajal, ma võtan neid sellisel alusel, et kui vähegi keegi neist peaks vähegi KORi minema, ei saaks nende ego kohe sellist põntsu nagu minul.
Ma võtan neid võrdluses iseenesega ja oma tudengitest tantsijatega ja ei hooli sellest, kui noored nad on. Ma olen tänulik, et saan olla nende õpetaja ja lasen neil olla enda oma - pidevalt ja teadlikult, neilt on väga palju õppida. Mitte ainult asju, mis takistavad tantsijal keskendumast tantsule, vaid kõike, mida ma kooli ajal korralikult õppida ei osanud - tantsuseadet ja tööd living body'ga ja meeskonnatööd ja vastutust ja võrdsust ja võrdset kohtlemist. Ma ei ole nendest targem ega tantsi neist paremini, ma olen kõigest paar aastat vanem. Aga nad saavad minust paremaks, kui ma piisavalt vaeva näen.
Nii et ma põntsutan neid praegu.
Ma loodan, et nad andestavad mulle.
Tants ise on omamoodi, isegi teistmoodi kõigest sellest, mida ma varem mõelnud olen. Jah, see on kompositsiooniliseltki veider, jälle seisundiline ja sellega seoses liialt ühetooniline ja kulminatsioonitu - aga kui ma tahan väljendadagi kulminatsioonile mittejõudmist?
Kõige hullem, nagu alati, on see, et publik ei saa vast mõhkugi aru - nagu alati :)
Ahjaa, see on üleni nende enda tehtud, välja arvatud mõne kohustusliku tantsulise koha. Võibolla just see teebki ta nii veidraks.
Ja ma tahan öelda midagi negatiivset ja olulist, aga olen veel liiga rumal ja noor selliste asjade ütlemiseks (nüüd saite teada, miks ma magistrantuuri ei läinud).
viiuldasin kell 18:10
26 jaanuar 2007
Tõeliselt (t)öiselt kurnatud
Magades ainult päeval, lõigates juuksed maha, teeseldes kellekski teiseks olemist.
:::
pärast kaheksatunnist uue semestri esimest tööpäeva kreemitasin õhtul oma jalgu - tuimi, ketendavaid, paksenenud nahakattega. Korraga märkasin paksude veresooneusside ala jalalabal, kõrvuti aimatavate verevalumite, tursete ja punetusega. Oli huvitav.
:::
Sand is dull and field is empty - fucking clouds are everywhere..
:::
Ma ei tahagi neid enam näha, ma tahan teada, et neil läheb hästi. See igatsus on lihtsalt väike jõnksatus mu peas, kergesti välditav. Võin olla väga selge ja väga aus - see tunne on jube hea, nagu siis, kui ma loen. Tõenäoliselt kujutan endale ette, et olen isegi raamatutegelane, ja tõenäoliselt meessoost. See lihtsustab peaga, mitte südamega mõtlemist ning mitteväljategemist... asjust.
:::
Silmitsesin öösel voodis oma tumeda käe piirjooni ja tunnetasin une mittetulemist. Kui kusagil kõrgemas korteris ilusa vanaaegse kõlaga kell taas kolme lõi, olin üleval passinud juba üle tunni ja mu mõlemad käed olid surnud - üks surutud liiga tugevalt padja ja pooleldi mu keha alla, teine talumas ühe võõra, tugevama käe raskust. Olin juba ette vihane oma ärkamise peale - võimetuna ennast liigutama muudan ma oma telefonialarmi kellaaega, kuni on juba ammu pärastlõuna ja kellegi kõne mind lõpuks unehauast tõstab. Seejärel vedelen ma veel peaaegu tunni end selle tõttu halvasti tundes, ja võibolla jõuan ma teha paar vajalikku tegu, enne kui arvuti ja reaalsusest põgenemine mind neelavad. Öösel ei tule mul taas kaua und, mu mõte on elav ja erk, aga mingil absurdsel põhjusel vajun ma lõpuks jälle, ilma kurnatuseta, absoluutsesse minimaalselt 12-tunnisesse unne, et ennast ülehomme seetõttu taas halvasti tunda.
:::
It is a rather marvelous morning with snow fighting machines everywhere and I finally feel good about this winter. I still dream about next year and ... taking me to see the norden lights, but you can't keep up traveling with a former ...
On the other hand, I also dream about dating ..., seducing ... and ... and winning in a dance festival. And I have some very, very kinky dreams about some books I have read. It doesn't MEAN anything important, really. I hope. In fact those dreams just keep me occupied while theres somewhat routine in my real life.
Although last night I invented a whole new scenario about me and ... - a far too romantic one to ever be true, of course. Something to do with sudden emotional outbursts and spending money on me... Never mind. It's been a while since I had a gift from someone special.
:::
So, sitting in a dressing room watching bushes covered with thick clean snow - and being absolutely incapable to do anything I should at the moment.. How familiar this feeling is nowadays. But I think I finally got it why I can not wake up - ever. There's simply no reason to, not a single one indeed. Something to do with living without passion sometimes... And turning into a vegetable, as my sister puts it. How was it, in one of the books? Waiting for a life to start?
:::
I try to be ready in case she didn't show up. Hell, it would be something I would be capable of doing, and we're far too much alike - when it comes to both of us being lazy and cousins, that is. Although I wouldn't know myself that well either - having to wake up in an hour and all. We'll see.
:::
She landed, all nice in red bikinis and tired of spending her night with somebody seemingly special enough to not talk about him. We do good teasing each other - gives me a very high feeling and probably makes me someone I'm not, but I... just couldn't care less.
viiuldasin kell 22:13
Magades ainult päeval, lõigates juuksed maha, teeseldes kellekski teiseks olemist.
:::
pärast kaheksatunnist uue semestri esimest tööpäeva kreemitasin õhtul oma jalgu - tuimi, ketendavaid, paksenenud nahakattega. Korraga märkasin paksude veresooneusside ala jalalabal, kõrvuti aimatavate verevalumite, tursete ja punetusega. Oli huvitav.
:::
Sand is dull and field is empty - fucking clouds are everywhere..
:::
Ma ei tahagi neid enam näha, ma tahan teada, et neil läheb hästi. See igatsus on lihtsalt väike jõnksatus mu peas, kergesti välditav. Võin olla väga selge ja väga aus - see tunne on jube hea, nagu siis, kui ma loen. Tõenäoliselt kujutan endale ette, et olen isegi raamatutegelane, ja tõenäoliselt meessoost. See lihtsustab peaga, mitte südamega mõtlemist ning mitteväljategemist... asjust.
:::
Silmitsesin öösel voodis oma tumeda käe piirjooni ja tunnetasin une mittetulemist. Kui kusagil kõrgemas korteris ilusa vanaaegse kõlaga kell taas kolme lõi, olin üleval passinud juba üle tunni ja mu mõlemad käed olid surnud - üks surutud liiga tugevalt padja ja pooleldi mu keha alla, teine talumas ühe võõra, tugevama käe raskust. Olin juba ette vihane oma ärkamise peale - võimetuna ennast liigutama muudan ma oma telefonialarmi kellaaega, kuni on juba ammu pärastlõuna ja kellegi kõne mind lõpuks unehauast tõstab. Seejärel vedelen ma veel peaaegu tunni end selle tõttu halvasti tundes, ja võibolla jõuan ma teha paar vajalikku tegu, enne kui arvuti ja reaalsusest põgenemine mind neelavad. Öösel ei tule mul taas kaua und, mu mõte on elav ja erk, aga mingil absurdsel põhjusel vajun ma lõpuks jälle, ilma kurnatuseta, absoluutsesse minimaalselt 12-tunnisesse unne, et ennast ülehomme seetõttu taas halvasti tunda.
:::
It is a rather marvelous morning with snow fighting machines everywhere and I finally feel good about this winter. I still dream about next year and ... taking me to see the norden lights, but you can't keep up traveling with a former ...
On the other hand, I also dream about dating ..., seducing ... and ... and winning in a dance festival. And I have some very, very kinky dreams about some books I have read. It doesn't MEAN anything important, really. I hope. In fact those dreams just keep me occupied while theres somewhat routine in my real life.
Although last night I invented a whole new scenario about me and ... - a far too romantic one to ever be true, of course. Something to do with sudden emotional outbursts and spending money on me... Never mind. It's been a while since I had a gift from someone special.
:::
So, sitting in a dressing room watching bushes covered with thick clean snow - and being absolutely incapable to do anything I should at the moment.. How familiar this feeling is nowadays. But I think I finally got it why I can not wake up - ever. There's simply no reason to, not a single one indeed. Something to do with living without passion sometimes... And turning into a vegetable, as my sister puts it. How was it, in one of the books? Waiting for a life to start?
:::
I try to be ready in case she didn't show up. Hell, it would be something I would be capable of doing, and we're far too much alike - when it comes to both of us being lazy and cousins, that is. Although I wouldn't know myself that well either - having to wake up in an hour and all. We'll see.
:::
She landed, all nice in red bikinis and tired of spending her night with somebody seemingly special enough to not talk about him. We do good teasing each other - gives me a very high feeling and probably makes me someone I'm not, but I... just couldn't care less.
viiuldasin kell 22:13
19 jaanuar 2007
See, kui ignorantselt suhtuvad mingid näiliselt tantsuinimesed tantsu definitsiooni, ajab mind täiesti hulluks.
viiuldasin kell 21:10
viiuldasin kell 21:10
Martale meeldib hirmsasti Otte ja Muuid ja kui mina neile külla jõudsin, tõmbas ta tükk aega sahtleid lahti ja otsis oma Köeit'i, kuni Kaidi lõpuks aru sai jatalle ruttu kleidi selga nööpis. See oli minu meelest üks päris uus sõna. Igatahes käsutas ta oma TÄDI! (väga nõudliku rõhuga öeldud alati) kohe villavaiba peale tantsima ja seejärel pikutama, et siis koos hakata Otte raamatut vaatama. Kui talle siis lõpuks - peale oma punase tabureti teleka ette sättimist ja näpuga Otte multika nõudmist - järgi ei antud, läks ta nutta karjudes teise tuppa ära. Ja pimedust ta ei kartnudki!
Aga minul tuleb - ei saa päris öelda, et Koolitantsu juhendajadebüüt, sest see oli juba 5-6 aastat tagasi ära... aga igatahes suur Koolitantsukriis küll.
G oli vist tõepoolest rõõmus, et minuga sõidule läheb - ja mul polnud aimugi, et talle räimerullid nii meeldivad.
viiuldasin kell 01:18
Aga minul tuleb - ei saa päris öelda, et Koolitantsu juhendajadebüüt, sest see oli juba 5-6 aastat tagasi ära... aga igatahes suur Koolitantsukriis küll.
G oli vist tõepoolest rõõmus, et minuga sõidule läheb - ja mul polnud aimugi, et talle räimerullid nii meeldivad.
viiuldasin kell 01:18
13 jaanuar 2007
Lovetrip
Eile oli muuseas huvitav öö, lugesin oma mingeid päevikulaadseid asju üle. Täiesti USKUMATU, kui paljudele klassi- ja koolivendadele ma alates kaheteistkümnendast (!) eluaastast oma kustumatut armastust suunasin, kirjeldades salamisi kirglikult kõiki nende väliseid ja sisemisi voorusi ja analüüsides nende pisimatki tegevusakti, mis pidid omakorda tõestama nende suurt armastust minu vastu. Näiteks - tadaa! - möödusid nad minust trepil. Ma kaldusin arvavat, et oma tunnete väljendamiseks on see üks ideaalsemaid tegevusi.
Kogu selle emotsioonidelaviini objekt muutus muidugi iga nädal, vanad armastused hüljati ja tunnistati isegi neist unistamise jaoks kõlbmatuks - seda loomulikult senikaua, kuni ring täis sai ja unustatud tunded uuesti ja kirglikumaltki põlema lahvatasid. Vahepeal ei suutnudki ma õige vahel valida ja koostasin tabeleid nende plusside ja miinustega ning üldse pikki nimekirju kõigist nendest, keda ma nii väga "armastasin".
Kas kõik puberteediealised pakatavad hormoonidest nagu hullud mesilased? Oijumpsus, kui mul kunagi lapsed peaksid olema, lähen ma nendel teatud eluaastatel küll puhkusele ja las vanavanemad saavad nendega siis hakkama - mina ei oskaks.
Aga tegelikult leidsin kogu paberipahnast ka paar tõsisemat nooti, mille kõla olin unustanud ja mille meenutamine veidralt mõjus. Needsamad trepil möödumised ja koolikohvikus istumised tuletasid meelde selle kõikehõlmava, tuksleva, lendava ja kuumava tunde, mille tekitas just selle kindla laia turja ja kukla nägemine ükskõik kui suure vahemaa tagant või puhtalt neile mõtleminegi. See tuletas muuseas meelde ka hilisemad tunded, mida ma vanemana enam kuskile kirja ei pannud ja mis kõik erinesid üksteisest täiesti drastiliselt peale selle pisikese sarnasuse, et nad panid mind ennast tundma uskumatult elusana.
Samanimeliste emotsioonide arenemine ja teisenemine elu jooksul on väga eriline tunne, ma ei teagi, kas kurb või ilus.
viiuldasin kell 01:55
Eile oli muuseas huvitav öö, lugesin oma mingeid päevikulaadseid asju üle. Täiesti USKUMATU, kui paljudele klassi- ja koolivendadele ma alates kaheteistkümnendast (!) eluaastast oma kustumatut armastust suunasin, kirjeldades salamisi kirglikult kõiki nende väliseid ja sisemisi voorusi ja analüüsides nende pisimatki tegevusakti, mis pidid omakorda tõestama nende suurt armastust minu vastu. Näiteks - tadaa! - möödusid nad minust trepil. Ma kaldusin arvavat, et oma tunnete väljendamiseks on see üks ideaalsemaid tegevusi.
Kogu selle emotsioonidelaviini objekt muutus muidugi iga nädal, vanad armastused hüljati ja tunnistati isegi neist unistamise jaoks kõlbmatuks - seda loomulikult senikaua, kuni ring täis sai ja unustatud tunded uuesti ja kirglikumaltki põlema lahvatasid. Vahepeal ei suutnudki ma õige vahel valida ja koostasin tabeleid nende plusside ja miinustega ning üldse pikki nimekirju kõigist nendest, keda ma nii väga "armastasin".
Kas kõik puberteediealised pakatavad hormoonidest nagu hullud mesilased? Oijumpsus, kui mul kunagi lapsed peaksid olema, lähen ma nendel teatud eluaastatel küll puhkusele ja las vanavanemad saavad nendega siis hakkama - mina ei oskaks.
Aga tegelikult leidsin kogu paberipahnast ka paar tõsisemat nooti, mille kõla olin unustanud ja mille meenutamine veidralt mõjus. Needsamad trepil möödumised ja koolikohvikus istumised tuletasid meelde selle kõikehõlmava, tuksleva, lendava ja kuumava tunde, mille tekitas just selle kindla laia turja ja kukla nägemine ükskõik kui suure vahemaa tagant või puhtalt neile mõtleminegi. See tuletas muuseas meelde ka hilisemad tunded, mida ma vanemana enam kuskile kirja ei pannud ja mis kõik erinesid üksteisest täiesti drastiliselt peale selle pisikese sarnasuse, et nad panid mind ennast tundma uskumatult elusana.
Samanimeliste emotsioonide arenemine ja teisenemine elu jooksul on väga eriline tunne, ma ei teagi, kas kurb või ilus.
viiuldasin kell 01:55
12 jaanuar 2007
Kui töölt, ei, "töölt", koju jõudsin, hakkas koridoris Marta õnnest hüplema, samal ajal kui vusserdis meie vahel aukaheksaid tegi. Kallistasin neid peaaegu korraga ja me läksime suurde tuppa vanaisaga tantsima.
Aga enne seda olin puhtsüdamlikult kohutavalt laisk ja püüdsin endale vabandada, et minusugusel Suurel Loojal on puhkamine lubatud, sest ajutöö on see kõikse kurnavam töö.
Haa, naiss trai.
Tudengisoodustuste lõppemine lööb ühistranspordile kuluvate summade näol peaaegu nagu kirve selga.
viiuldasin kell 21:06
Aga enne seda olin puhtsüdamlikult kohutavalt laisk ja püüdsin endale vabandada, et minusugusel Suurel Loojal on puhkamine lubatud, sest ajutöö on see kõikse kurnavam töö.
Haa, naiss trai.
Tudengisoodustuste lõppemine lööb ühistranspordile kuluvate summade näol peaaegu nagu kirve selga.
viiuldasin kell 21:06
Klassikat kuulates
Kaks rõõmustavat, kurnavat ja loomingulist tööpäeva on möödas ja ma sain magada jõulumaa värvliste tulukeste vahel ning pidin leppima sellega, et mu tunni ajal saalist nii kaks ahvi, päkapikud kui ka Jõulumemm läbi käisid.
See oli okei.
Feelin' choreographic.
viiuldasin kell 00:53
Kaks rõõmustavat, kurnavat ja loomingulist tööpäeva on möödas ja ma sain magada jõulumaa värvliste tulukeste vahel ning pidin leppima sellega, et mu tunni ajal saalist nii kaks ahvi, päkapikud kui ka Jõulumemm läbi käisid.
See oli okei.
Feelin' choreographic.
viiuldasin kell 00:53
07 jaanuar 2007
Tunnen end kas pubena või väga täiskasvanuna, igatahes mitte selle vahepealsena. (Korraks). Meil on laua peal martini, mida ma ei joo, ja ma olen vallatu, kergelt tige, väga väsinud, pisut tüdinud ja lõbustatud üheaegselt.
Imelik, et ma loon nii valikuliselt.
Või siis et normaalne.
Egori auto andis meile täna ootamatud vabadused ja ta kandis oma sulgedega baretti veel Ülemiste keskuseski sulgemise eel.
Eelmise sissekande pilt on ilmselgelt feik, sest mul on küüned värvimata.
viiuldasin kell 01:39
Imelik, et ma loon nii valikuliselt.
Või siis et normaalne.
Egori auto andis meile täna ootamatud vabadused ja ta kandis oma sulgedega baretti veel Ülemiste keskuseski sulgemise eel.
Eelmise sissekande pilt on ilmselgelt feik, sest mul on küüned värvimata.
viiuldasin kell 01:39
03 jaanuar 2007
Naljakas, aasta lõppes sissekandega 666.
Olime kodus, jõime teed ja sõime kooki, päeval oli pidu kuskussi ja india kohvi ja väga paljude küünalde ja kangastega.
Esimene jaanuar leidis mind voodist ja tal ei õnnestunud mind sealt välja vedada. Oh õnnistet külmetushaigused.
Tulgu Teil kena, ka mina loodan, et see aasta siiski midagi tähendab.
Ploomimahl.
viiuldasin kell 02:10
kujundas: maali
