Unenägu maailmade lõpustSeesinane on tõepoolest mu unenäo kirjeldusUnenägu oli juba kaua kestnud, seal oli Sirli ja Miku ja hulk muud rahvast ning see toimus mingi linna vanalinnas, aga Tallinna ehitusega see ei olnud. Me hakkasime Herküli juhtimisel mängima üht põhimõtteliselt orienteerumismängu - kaks võistkonda pidid otsima erinevate hoonete ruumidest mingeid kodeeritud juhtnööre järgmisesse paika jõudmiseks jne. Me läksime päris hasarti ning varsti sain aru, et võistlus oli palju olulisem, et meie grupp olid heamad ja teised pahamad.
Teine grupp võitis. Nad jõudsid enne meid viimasesse punkti - ühte majja. Kui meie sinna tormasime, jäin ma äkitselt üksi. Maja seinad olid seest söestunud ja verega kaetud, see oli saanud maailma lõpu alguseks. Enamik inimkonda kadus äkitselt; punases kabrioletis naeris seksika välimusega saatan ja maailma tuli antikristus väikese poisi kujul. Minu kõrvale ainukesena jäänud kaaslane muutus naisvampiiriks ja lasi jalga. Allesjäänud (pahad) inimesed säilitasid oma kuju ainult seetõttu, et antikristust otsustas endal veidi veel inimese kuju säilitada. Ta oli enda hoole alla võtnud pisikese tüdruku, Anna-Liisi sarnase, ning tema kirju saatkonnaga - Antikristus, pisike tüdruk, saatan kabrioletis ja mingid muud põrgusulased - läksime mööda teed edasi, meist ühel pool puudeviirg ja jõeorg, teisel pool rohulagendik, taamal paistmas mets, ülal kõrgumas sinisinine taevas.
Tee peale jäi maja antikristuse kasuvanematega, need olid poja esmase kasvatamise eest vastutasuks manaja võimed saanud ja olid õnnelikud oma kurjuses ja rumaluses. Keegi sulane valmistas tee vasakus servas mingit lõkke, ilutulestiku ja pommi sarnast masinavärki. Antikristust hakkas see huvitama ning me kogunesime kaldapoolsele teele, kõrgele jõe kohale, ning varjasime endid üksteise taha, et selle lahtiminekut vaadata.
Edasi toimus kõik korraga nii aegluubis kui kiirendusega. Samal hetkel, kui see tulevärk aeglaselt oma tegevusega pihta hakkas, saime kõik aru, et orust vastu puhuva tuule ja lendavate kuivade lehtede ja muu prügi laine kohtuvad tee peal, et tulelainele vasakult vastab veel massiivsem tulelaine paremalt, ning me pidime jääma selle keskele. Me pistsime jooksu.
Unenägudes tavaliselt ei ole jooksmine kuigi edumeelne tegevus, ent ometi kord oli teisiti. Ma jooksin pikkade jõuliste sammudega mööda heledat kruusateed, aegluubis, ainult ette teele vaadates, ning kuulsin kasvavat kaunist filmimuusikat kõrvus kohisemas, ning ma teadsin, et see tuli sai olla ainult puhastustuli, mis maailmalõppu jätkama oli tulnud.
Ma vaatasin tagasi ainult korraks, ja kuigi pragiseva tulemöllu asemel vaatas mulle vastu täiesti tühi pisut tuuline tee, jooksin ma edasi nagu hull või pigem nagu metsloom, et pääseda.
Muusika kasvas ja ma nägin, et jõeorg tegi käänaku ning keeras mulle otse ette. Me ei keeranud tee pealt ära - ma jooksin läbi orgu ääristava puudesalu ja teadsin, et pidin nüüd lendama ja kukkuma.
Aga mulle tuli vastu seesama sinisinine taevas, päiksevalgus murdus selles, kui ma läbi sinise lendasin, muusika saavutas oma haripunkti - ning ma maandusin oru teisel kaldal. Ma jooksin selles muutunud maastikus veel veidi edasi, et mind näha ei oleks - olid künkad, kadakad, nõmmetaimed ja päike.
Ja ma sain aru, et olin lennanud uue maailma algusesse.
Ma ärkasin kohe, ning silmad kinni ütlesin läbi naeru paar sõna.
Terve hommiku ümisesin ma seda muusikat.
viiuldasin kell 18:23