30 august 2003
Nüüd enam pole midagi. "Cabaret" on vaadatud, Mait Malmsten on üle kullatud, Dimalt tähelepanu saadud, sekka armastatud. Tallinnasse järjekordne kiirvisiit tehtud, asjad korda ajamata jäetud, bussidega ekseldud, pissihäda tuntud, sekka armastatud. J'd, tulevast kitarristi, on nähtud, kaustad ostetud, pizza söödud, sekka armastatud. "Hetero" on külas käinud, 6 kilo arbuusi, nektariinid, greip, keeks ja kook on söödud, õunamahla joodud, "Ahhaa"l käidud, sekka armastatud. Mel'i ja A'ga on jutud aetud, tort söödud, teed joodud, pildid vaadatud, sekka armastatud. Tallinnasse on kolmas kiirvisiit tehtud, ühikaleping (on ikka ennastohverdavaid sõpru olemas) sõlmitud ja tubagi üle vaadatud, Tiina Olleski tunnist juhuslikult osa võetud, kogemata isegi tantsuloovisikute hulka nina pistetud, rongis parmu ja vihaste meeste üle naerdud ja magatud, magatud. Sekka armastatud. Seistud perroonil, mis on vihma täis, kallistatud, suudeldud ja armastatud, armastatud, armastatud. Pakid asju vastikutesse pruunidesse kastidesse, mis pole süüdi milleski muus kui oma tähenduses, pakitud vihast hambaid kokku surudes ja vaadatud kõike, silitatud veelkord käega. Armastatud seda kõike, mis on kunagi eales olnud, või kunagi eales tuleb. Mindud Väikse M poole sauna.
Armastatud, armastatud, armastatud.
Kõik jääb pooleli ja see vist ongi hea, sest nii saab jätkata.
viiuldasin kell 22:47
Armastatud, armastatud, armastatud.
Kõik jääb pooleli ja see vist ongi hea, sest nii saab jätkata.
viiuldasin kell 22:47
25 august 2003
Uskumatu. Ma ei saanud ühikas kohta ja mulle räägib 14-aastane kutt msn'is õrnusi.
Ma ei suutnud selle lausega muidugi väljendada oma tegelikku õudu selle ühikavärgi kohta. Nüüd olen ma sunnitud sukelduma tüütutesse ja närvesöövatesse korteriontsinguisse, nende nõusolekul ajutiselt resideeruma venna või õe juures, kuigi oleksin nõus tegema kõik, et mitte nende ellu segajaks trügida, ma pean läbi ajama poole vähema asjade hulgaga ja tundma ennast suurel määral ebakindlamana ning eelkõige koormana.
Juba ette vastikvastikvastik.
Kui kellelgi on pakkumisi, siis viiuldajake-ät-hot.ee, aitäh!
viiuldasin kell 12:48
Ma ei suutnud selle lausega muidugi väljendada oma tegelikku õudu selle ühikavärgi kohta. Nüüd olen ma sunnitud sukelduma tüütutesse ja närvesöövatesse korteriontsinguisse, nende nõusolekul ajutiselt resideeruma venna või õe juures, kuigi oleksin nõus tegema kõik, et mitte nende ellu segajaks trügida, ma pean läbi ajama poole vähema asjade hulgaga ja tundma ennast suurel määral ebakindlamana ning eelkõige koormana.
Juba ette vastikvastikvastik.
Kui kellelgi on pakkumisi, siis viiuldajake-ät-hot.ee, aitäh!
viiuldasin kell 12:48
24 august 2003
Minu meelest on märkimisväärne, et kolmest blogist, mille ma endale blogi-nimekirjast favouritesidesse lisasin, on kaks juba ammu vaikinud. Ja palju neid seal on, mingi 100+? Ma kaldun arvama, et on palju selliseid, mida ma pole lihtsalt üles leidnud - mitte sealt nimekirjast, vaid üldse igalt poolt.
Eilne Freedom Parade... palju koledaid inimesi, aga õnneks ilusaid kah. Ning sõbrad ja tuttavad, kellega äkitsi vägaväga tore oli.
Lugesin järjekordsed kaks Pratchettit läbi, käisin vaatamas Hulk'i (mis mulle meeldis) kallimaga ja motikat (mis vajab putitamist) Väikse Maarjaga. Siis ma käisin veel kirikus oma liikmekaarti saamas (ja heatahtliku ametniku töö lihtsustamiseks lasime end kallaga ühe aadressi alla kirjutada, mis oli naljakas). Mul on alla nädala Tallinnasse minekuni ja ta saab kolme nädala pärast oma ajateenistuse värgid teada. Teisipäeval on meil vist jälle koos pealinna asja, ta peab TTÜs käima akadeemilise võtma ja mul avaneb äkki võimalus ühikatuba (mille olemasolu kohta ma saan kinnitust alles homme) üle vaadata. Kokkuvõttes on absoluutselt kõik äärmuseni masendav ja kõik ülejäänud on lihtsalt naljakas.
Mul on eesmärk hästi õppima hakata, aga ma kardan seda kõike, sest seal on mitmed tüdrukud minust füüsiliselt väga üle. Mul on eesmärk hakkama saada, aga... saate aru küll. Ma tahaksin oma lõbuks veel mustlastantsu kuskil juurde õppida, nii et aastaga saaks mingi arvestatava taseme. Mitte kingadega uhket karakterit, vaid sellist vanemat, paljasjalgsete, lehvivate juustega mustlasplikade tantsu. Siis ma saaksin joosta järgmise aasta Hansapäevadel ringi, tõmmata endale meesterahvaste pilke ja varastada lettidelt puuvilju, võibolla isegi saiakesi.
Üle kõige tahan ma rahu ja üle kõige kardan ma seda mitte saada. Ma ei ole mingi kodusistuja, seda küll, pigem ikka aktivist ja rahutu hing, aga mul peab olema võimalus olla üksi inimeste keskel, muidu ma lähen agressiivseks. Ma ei taha meeletutes hunnikutes uusi tutvusi ja sõprugi mitte, mulle piisab paarist. Mulle ei meeldi, kui raadio kogu aeg käib. Mulle ei meeldi telekat vaadata.
Nagu Jo järjekordselt tõdeda võib, olen ma ikka veel iseendasse armunud.
viiuldasin kell 14:58
Eilne Freedom Parade... palju koledaid inimesi, aga õnneks ilusaid kah. Ning sõbrad ja tuttavad, kellega äkitsi vägaväga tore oli.
Lugesin järjekordsed kaks Pratchettit läbi, käisin vaatamas Hulk'i (mis mulle meeldis) kallimaga ja motikat (mis vajab putitamist) Väikse Maarjaga. Siis ma käisin veel kirikus oma liikmekaarti saamas (ja heatahtliku ametniku töö lihtsustamiseks lasime end kallaga ühe aadressi alla kirjutada, mis oli naljakas). Mul on alla nädala Tallinnasse minekuni ja ta saab kolme nädala pärast oma ajateenistuse värgid teada. Teisipäeval on meil vist jälle koos pealinna asja, ta peab TTÜs käima akadeemilise võtma ja mul avaneb äkki võimalus ühikatuba (mille olemasolu kohta ma saan kinnitust alles homme) üle vaadata. Kokkuvõttes on absoluutselt kõik äärmuseni masendav ja kõik ülejäänud on lihtsalt naljakas.
Mul on eesmärk hästi õppima hakata, aga ma kardan seda kõike, sest seal on mitmed tüdrukud minust füüsiliselt väga üle. Mul on eesmärk hakkama saada, aga... saate aru küll. Ma tahaksin oma lõbuks veel mustlastantsu kuskil juurde õppida, nii et aastaga saaks mingi arvestatava taseme. Mitte kingadega uhket karakterit, vaid sellist vanemat, paljasjalgsete, lehvivate juustega mustlasplikade tantsu. Siis ma saaksin joosta järgmise aasta Hansapäevadel ringi, tõmmata endale meesterahvaste pilke ja varastada lettidelt puuvilju, võibolla isegi saiakesi.
Üle kõige tahan ma rahu ja üle kõige kardan ma seda mitte saada. Ma ei ole mingi kodusistuja, seda küll, pigem ikka aktivist ja rahutu hing, aga mul peab olema võimalus olla üksi inimeste keskel, muidu ma lähen agressiivseks. Ma ei taha meeletutes hunnikutes uusi tutvusi ja sõprugi mitte, mulle piisab paarist. Mulle ei meeldi, kui raadio kogu aeg käib. Mulle ei meeldi telekat vaadata.
Nagu Jo järjekordselt tõdeda võib, olen ma ikka veel iseendasse armunud.
viiuldasin kell 14:58
Jälle on käsil see kõige hullem ajajärk, kui kõik on parasjagu ära olnud või on alles ees. Seda nimetatakse muidugi igavuseks ka. Segiläbi laiskusega. Läbisegi?
Ma üritasin telekat vaadata, aga see oli hingematvalt igav. Ma istusin arvutis ja igavlesin oimetuseni. Siis ma kammisin koera ja isegi see oli igav, aga tunduvalt vähem igav kui need eelnevad tegevused. Igavus lämmatab juba mitu päeva ja see on kummaline, sest ma olen siinseal käinud ja päris palju teinud. Aga no neil hetkedel ei olegi igav, igav on kõik ülejäänud aja kui ma üksi olen. Ja üksi olen ma pidanud olema liiga palju, et mulle oleks meeldinud. Eks see ole vist eelsoojendus.
Ma arvan, et ma viskan nüüd kõik nurka, lähen oma tuppa ja istun seal senikaua, kuni entroopia on alistatud. Mul on kella poole üheksani õhtul aega, siis lähen ma jälle Väikse Maarja ja Katiga orgiale.
Ma vist tegelen aja surnukspiinamisega ja lõikan sellest igavledes pakse viilakaid, millest vahetevahel, kui igavus kõhtu jõuab, sooje võileibu meisterdan.
Mul on nii igav, et ma ei viitsi isegi süüa.
Viimane nädal.
viiuldasin kell 14:13
Ma üritasin telekat vaadata, aga see oli hingematvalt igav. Ma istusin arvutis ja igavlesin oimetuseni. Siis ma kammisin koera ja isegi see oli igav, aga tunduvalt vähem igav kui need eelnevad tegevused. Igavus lämmatab juba mitu päeva ja see on kummaline, sest ma olen siinseal käinud ja päris palju teinud. Aga no neil hetkedel ei olegi igav, igav on kõik ülejäänud aja kui ma üksi olen. Ja üksi olen ma pidanud olema liiga palju, et mulle oleks meeldinud. Eks see ole vist eelsoojendus.
Ma arvan, et ma viskan nüüd kõik nurka, lähen oma tuppa ja istun seal senikaua, kuni entroopia on alistatud. Mul on kella poole üheksani õhtul aega, siis lähen ma jälle Väikse Maarja ja Katiga orgiale.
Ma vist tegelen aja surnukspiinamisega ja lõikan sellest igavledes pakse viilakaid, millest vahetevahel, kui igavus kõhtu jõuab, sooje võileibu meisterdan.
Mul on nii igav, et ma ei viitsi isegi süüa.
Viimane nädal.
viiuldasin kell 14:13
21 august 2003
Ülemise korruse koer nuttis terve öö. Ma tean, ma kuulasin teda kella kuueni hommikul ja lugesin igavusest läbi Douglas Wellsi "Jänki seiklused Hiiumaal". Mina nutan nüüd juba iga päev mitu korda ja see läheb üha hullemaks.
Hiiumaale võiks muidugi minna ka, mulle käib pehmelt öeldes pinda, et see sel suvel kuidagi ei õnnestunud.
Ja ometi kord nägin ma mehe pisaraid, mis olid uskumatult kaunid.
viiuldasin kell 20:24
Hiiumaale võiks muidugi minna ka, mulle käib pehmelt öeldes pinda, et see sel suvel kuidagi ei õnnestunud.
Ja ometi kord nägin ma mehe pisaraid, mis olid uskumatult kaunid.
viiuldasin kell 20:24
Ma juhtusin nägema täna sellist muusikavideot, mis mind teoreetiliselt päris korralikult nutma ajas. Viimati oli see mingi film pool aastat tagasi, nii et ma olin põlvili suure toa põrandal, oigasin ja nutsin. See on muidugi isiklik asi ja seda ei pruugiks siin üldse mainida, aga mind lihtsalt paneb see kõik imestama. Tookord teistmoodi, nüüd siis niimoodi.
Inimesed lasevad oma südamel teiste inimestega minema kõndida ja ei võta midagi ette. Üksteise hingede kuulamise oskust eitame me kõik.
Täna ma neelasin pisarad alla.
viiuldasin kell 01:27
Inimesed lasevad oma südamel teiste inimestega minema kõndida ja ei võta midagi ette. Üksteise hingede kuulamise oskust eitame me kõik.
Täna ma neelasin pisarad alla.
viiuldasin kell 01:27
18 august 2003
Juba sõna ise "shoppamine" kõlab nilbelt. Ma jälestan poodides jõlkumist, mul hakkavad silmad kipitama, pea valutama ja uni tuleb peale, eraniks on mööblipoed, mida ma armastan, ja kodutarvete osakonnad või Tirsi (juhul, kui seal ringi tröllates saab kellegagi ohtralt juttu puhuda ja kõiki asju katsuda).
Ahjaa, vanasti ma unistasin oma esoteerikakauplusest või jazzklubist.
Enne seda ma unistasin autoparandustöökojast. Ja sellele eelnes kuulsusrikas "Madlikese" mööblifirma. Kaugemale lapsepõlve ei söanda tungida.
viiuldasin kell 23:59
Ahjaa, vanasti ma unistasin oma esoteerikakauplusest või jazzklubist.
Enne seda ma unistasin autoparandustöökojast. Ja sellele eelnes kuulsusrikas "Madlikese" mööblifirma. Kaugemale lapsepõlve ei söanda tungida.
viiuldasin kell 23:59
Narr lugu, ma ikka julgesin selle ennist mainitud kirjaga hakkama saada. Võimalik, et ta kirjutab kõikidele pedasse sissesaanutele nii, võimalik, et ta mõtles hoopis midagi muud, ja võimalik, et see kiri saabus lihtsalt valel aadressil, aga nüüd pole enam vahet.
Veel narrim on lugu sellega, et mul on üheksas tantsukiri valmis ja kümnes poole peal, aga ma ei suuda ikka veel kaheksandale sobivat lõppu kirjutada, lihtsalt ei tule ja kõik. Peab jälle mingit vastikut pisikest inspiratsiooniosakest ootama.
Onu tõi mulle kaks jäätist. Lambist.
viiuldasin kell 18:10
Veel narrim on lugu sellega, et mul on üheksas tantsukiri valmis ja kümnes poole peal, aga ma ei suuda ikka veel kaheksandale sobivat lõppu kirjutada, lihtsalt ei tule ja kõik. Peab jälle mingit vastikut pisikest inspiratsiooniosakest ootama.
Onu tõi mulle kaks jäätist. Lambist.
viiuldasin kell 18:10
Mingil täiesti mõistmatul kombel on mu postkasti potsatanud kiri Jaak P'lt üheainsa lausejupiga: "Soovin sulle jõudu." Mul ei olnud õrna aimugi, et ta võiks teada mu nime või veel enam, meiliaadressi või mingit põhjust, miks mulle jõudu soovida, aga pubelikult meelitatuna kaldun arvama, et siin on midagi seoses tantsuga, nt Peda. Ja pole veel otsustanud, kas saadan talle tänan-teate tagasi või ei, äkki lihtsalt ei julge.
Ja koos selle kirjaga jõudis täiesti selgelt mu teadvusesse tõsiasi, et seekordse Augusti Tantsufestivali jaoks ei suutnud ma ressursse ja võimalusi kokku kraapida. Nele on juba jõudnud mind peale kaht etendust kadedaks ajada ja homme oleks mul kenasti võimalus õiges kohas olla, ent täpselt teisipäeval ühtegi etendust ei ole. Cräpp. Eelmisel aastal ma augustis muud ei teinud kui jõlkusin ühelt tantsuvärgilt teisele, nii et Tour de Dance'i hooaja esimeses saates olin käinud kuuest üritusest ... neljal? See selleks. Tour de Dance'i kohta pole ma ka midagi kuulnud, nii et äkki paneb uksed lukku? Võiks ju ikka mitte, ei usu, et see ainukene arvestatav tantsusaade nii madala reitinguga. Terve minu ringkond küll vaatas, aga ma ei usu, et me ainukesed hullud olime. Ma võiksin muidugi Jaagule saata tänud JA küsimuse uue hooaja kohta, aga jällegi... ei julge.
Ma üritan enne äraminekut suurte koristamistöödega hakkama saada (jutumärkides). Tegin oma nö kodukale kosmeetilise operatsiooni ja panin ühe teise lehekülje mingis mõttes kinni, terve vanaema juures oldud aja vehkisin uusi tantsukirju kirjutada ja kui mul nüüd trükkimisjaksu jätkub, saavad kaheksas, üheksas ja kümnes lõpuks üles. Jumal teab, kuidas ma vihkan viiuldaja-lehekülje kujundust, aga mul lihtsalt ei ole vastavaid teadmisi selle parandamiseks ja bloggeri pakutud praegused template'd on äraütlemata koledad.
Vanaema juures oli andestamatult palju lilli, linde ja putukaid, says Madli and goes dushi alla ja siis vaatab natuke reaalsuses ka ringi, äkki hüppavad asjadki õigele kohale?
Ahjaa, homme pealinnas shoppamas. Jätke ellu.
viiuldasin kell 17:42
Ja koos selle kirjaga jõudis täiesti selgelt mu teadvusesse tõsiasi, et seekordse Augusti Tantsufestivali jaoks ei suutnud ma ressursse ja võimalusi kokku kraapida. Nele on juba jõudnud mind peale kaht etendust kadedaks ajada ja homme oleks mul kenasti võimalus õiges kohas olla, ent täpselt teisipäeval ühtegi etendust ei ole. Cräpp. Eelmisel aastal ma augustis muud ei teinud kui jõlkusin ühelt tantsuvärgilt teisele, nii et Tour de Dance'i hooaja esimeses saates olin käinud kuuest üritusest ... neljal? See selleks. Tour de Dance'i kohta pole ma ka midagi kuulnud, nii et äkki paneb uksed lukku? Võiks ju ikka mitte, ei usu, et see ainukene arvestatav tantsusaade nii madala reitinguga. Terve minu ringkond küll vaatas, aga ma ei usu, et me ainukesed hullud olime. Ma võiksin muidugi Jaagule saata tänud JA küsimuse uue hooaja kohta, aga jällegi... ei julge.
Ma üritan enne äraminekut suurte koristamistöödega hakkama saada (jutumärkides). Tegin oma nö kodukale kosmeetilise operatsiooni ja panin ühe teise lehekülje mingis mõttes kinni, terve vanaema juures oldud aja vehkisin uusi tantsukirju kirjutada ja kui mul nüüd trükkimisjaksu jätkub, saavad kaheksas, üheksas ja kümnes lõpuks üles. Jumal teab, kuidas ma vihkan viiuldaja-lehekülje kujundust, aga mul lihtsalt ei ole vastavaid teadmisi selle parandamiseks ja bloggeri pakutud praegused template'd on äraütlemata koledad.
Vanaema juures oli andestamatult palju lilli, linde ja putukaid, says Madli and goes dushi alla ja siis vaatab natuke reaalsuses ka ringi, äkki hüppavad asjadki õigele kohale?
Ahjaa, homme pealinnas shoppamas. Jätke ellu.
viiuldasin kell 17:42
15 august 2003
Täiesti ebaprakiliselt läksin ja ostsin ma pärast kontserti (as said before, Bach, orel, viiul ja Kaie Kõrb) odrajahukaraskit, kuigi kodus ootas hunnik pannkooke - see ei tulnud mulle lihtsalt meelde!
Mulle meeldivad hästi tehtud kavalehed, ma kogun neid - nad annavad inspiratsiooni.
Katkeid Klaaspärlimängu festivali kavalehelt:
*Klaaspärlimäng on saaga Tõe valemitest. Ta keskendub siin Geniaalsuse fenomenile: kõik, mis on lihtne, ei pruugi olla sugugi geniaalne, kuid geniaalne on siiski alati lihtne. Ainult siis, kui kunstnik tabab täpselt kümnesse - alles siis ning ainult siis on teos geniaalne. Teose sõnum pole sellisel juhul oluline mitte ainult omas ajas, vaid ka üle ja läbi aegade.
*Geniaalsus on absoluutne, mitte suhteline. Viga ja geniaalsus käivad käsikäes.
*...selles ongi tõe ilu, et see on elav.
*Klaaspärlimäng on vaimumäng ning pärliteks on needsamad tõe valemid. On ainult kaks võimalust - kas sa loojana ehk interpreedina tabad neid, või ei taba sa neid mitte...
Hesse "Klaaspärlimängu" nautisin seniolematult, tõdedes samal ajal, et minu mõtlemine on kenakesti piiratud ja algeline. Sama mõte tuli Fowles'i "Maagi" lugedes nüüd augusti alguses.
Emme tuli täna ja viis Pelle ka minema, nii et nüüd on KÕIK ära. Ma sõidan homme nädalavahetuseks vanaema vaatama - nagu R mainis, olen siis isegi iseendata üksi kodus.
viiuldasin kell 00:59
Mulle meeldivad hästi tehtud kavalehed, ma kogun neid - nad annavad inspiratsiooni.
Katkeid Klaaspärlimängu festivali kavalehelt:
*Klaaspärlimäng on saaga Tõe valemitest. Ta keskendub siin Geniaalsuse fenomenile: kõik, mis on lihtne, ei pruugi olla sugugi geniaalne, kuid geniaalne on siiski alati lihtne. Ainult siis, kui kunstnik tabab täpselt kümnesse - alles siis ning ainult siis on teos geniaalne. Teose sõnum pole sellisel juhul oluline mitte ainult omas ajas, vaid ka üle ja läbi aegade.
*Geniaalsus on absoluutne, mitte suhteline. Viga ja geniaalsus käivad käsikäes.
*...selles ongi tõe ilu, et see on elav.
*Klaaspärlimäng on vaimumäng ning pärliteks on needsamad tõe valemid. On ainult kaks võimalust - kas sa loojana ehk interpreedina tabad neid, või ei taba sa neid mitte...
Hesse "Klaaspärlimängu" nautisin seniolematult, tõdedes samal ajal, et minu mõtlemine on kenakesti piiratud ja algeline. Sama mõte tuli Fowles'i "Maagi" lugedes nüüd augusti alguses.
Emme tuli täna ja viis Pelle ka minema, nii et nüüd on KÕIK ära. Ma sõidan homme nädalavahetuseks vanaema vaatama - nagu R mainis, olen siis isegi iseendata üksi kodus.
viiuldasin kell 00:59
14 august 2003
Nonii. sci-fi tegelastest olen mina Galadriel. Possessin a rare combinationit wisdomist and humilityst, samal ajal dominatin serenely oma environmenti ja kokkuvõttes selflessly kasutan oma powers to care for others. Mine sa tea, ise küll ei ütleks.
H'ga rääkisin telefonis 35minutit + sekundeid. Ta oli õnnelik ja kurb nagu minagi (ja nagu kõik inimesed alati on), ta oli korraga nii ütlemata kallis ja tõeliselt loveable, ja siis ma võtsin ja armastasingi teda ja jätkan seda tegevust. Mõtlesin sellele, mida Nelele üks hispaanlane (kas toosama, kellelt eile sain kaks ootamatut põsesuudlust?) kataloonia keeles seletada püüdis ja tahan teada, millal kord maailm hakkab tänama neid inimesi, kes seda tegelikult väärivad. Olgu mis ma olen, osad inimesed on andnud palju rohkem, tähendavad palju enam ja mis peamine - on tõeliselt ära teeninud armastuse, miks siis mina saan ja nemad mitte? Mina olen ego, nemad on pisut rohkem inimesed. Või siis mina olen inimene, aga nemad on... lihtsalt rohkem?
Nele oli Luke Skywalker.
Ma pean kell 5:00 Starmani uksest sisse laskma, nii et ma ei suuda otsustada, kas üldse minna magama. Iss sõitis teisele poole maakera, KaidiVahurSiimElina on võibolla Hiiumaal, emm on Meerapalus vanaema juures, Kadri ja Ainar on kadunud asjade nimekirjas, U on Otepääl, Pelle magab. Kedagi pole ja ei tule nagu alati, kui üksindus on suur ja raske ja kõik ülejäänud tunduvad olevat suurel määral kõigekõigemad kui mina. Ma olen suure pere laps, ma ei ole harjunud üksi olema! Mulle meeldib üksinda rännata, sest maailm rändab kaasa. Aga praegu ta on paigal. Ja Pelle ärkas üles nind tuli minu juurde suure toa vaibale magama (mina magan ikka voodis, aga mitte praegu). Ta tahaks, et ma juba voodisse roniks, seejärel ta ootab, kuni ma magama jään, ning kargab perra. Praegu on ta nii segi, et kõnnib vahepeal ringi, ägiseb ja prantsatab suvalistes ruumipunktides põrandale sügavasse unne. Ta käis täna juuksuris (taksoga) ning sai pärast minu käest hambaravikondi, mille ta koheselt kõlbmatuks tunnistas ja hülgas. Mõned tunnid hiljem lebas ta siivututes poosides põrandal ja järas nii ennastunustavalt konti, et ma ei julgenud teda segamagi minna.
Ma lehitsesin kogu blogide nimekirja kenasti läbi ja tulemused on järgnevad:
1. Sain kolm uut bookmarki;
2. Jõudsin järeldusele, et mulle ei meeldi lugeda ingliskeelseid bloge, kui ma TÕEPOOLEST ei taha.
Ja mõned tulemused ilmnesid veel, kuid need ma hoian targu enda teada. Ma tegelen neil päevil raha teenimisega (minu puhul ülla-ülla): tõlgin empsile magistritöö materjale. Mingid kohutavad lood õppeprotsessidest ja grupitöös osalejate erinevustest lüüakse mulle (kuus aastat inglise keelt, 1-2 korda nädalas, väga algtase - sõnavara kontrolltöid toimus vähe - ülejäänu ise) lagipähe ja nii ma siis suplen ja muutun sõnastike lehitsemises üha osavamaks.
Homme (täna) õhtul vanemuises Bach peeglis ja Kaie Kõrb ja viiuldajake (vaatamas seekord). Et hea välja näha, magan ma arvatavasti terve päeva ja ignoreerin maailma, kes nagunii sama teeb.
Neid bloge lapates avastasin äkki, et mul pole justkui kunagi midagi öelda olnud. Eriti praegu on asi hull, kui H seda ei loe ja kõik teised on ära, igasugune ülestähendus on mõtetu, sest keegi ei viitsi nagunii tagantjärgi arhiive lugema hakata. Aga ons mul miski elutõde kuskil peidus või mis kirjutaja ma üldse olen kõikide teiste andekate hulgas? Ja siis ma äkki otsustasingi, et MINU elu tõde on küll viimasel ajal üsna lihtne - kõik on pisiasjadeni hea ja kogemist väärt. Elus pole mitte millegi jaoks ette valmistuda, tuleb avastada, kui lubamatult hea ja ilus on näiteks muusika (ooperikoorid TAMi esituses - pidin täna vaimustusest otsad andma, elurõõm ei mahtunud lihtsalt enam sisse ära), taevas, kaaslane (või tema kingad). Ma sõidan taksoga koerale järgi, ma olen vihane, sest pean rohkem maksma kui varem, päike paistab mulle silma (ta püüab mind naerma ajada, aga ma ei võta vedu, sest ma kavatsen olla vihane) ja seina peal on ilusalongi reklaam palja naisega - mida sa hing veel ihaldad? Ma toetun seljatoele ja ohkan ning mulle valmistab lõbu see, kuidas tagasiteel Pelle andunult ülal rippuvat piiksulooma jälgib ja sellega taksojuhi naeratama paneb. Ma ei ole mingi suur mõtleja, kes supleb maailmavalus ja toodab suures koguses peeneid arutlusi, oma mõttetust õnnelikustõnnetust pisieksistentsist ma kirjutangi. Sügisest sunnitakse mind koolis nagunii tantsuseade tundides mingit süvapsühholoogilist või semiootilist cräppi ajama ja nagunii ma seda teengi, aga suvi on puhta tagamõtteta tunde aeg. Ei ole midagi kurvemat ja õnnelikumat kui suvi, kui parasjagu pole just mõni muu aastaaeg. Mu ümber inimesed lähevad lahku ja tülitsevad (nagu see hüsteeriline naine esimeselt korruselt oma tütardega iga päev karjub nii kohutavalt, et see poleks nagu päris) ja paljudel on raske ja paha ja külm. Ma naeran natuke kõige ja esmajoones iseenda üle, sest miski pole tõsine, kuna kõik on mingitpidi naljakas ja Jumalal on hea huumorimeel, nagu paljud raamatud/filmid on väitnud. Türgi eurolaulikul on naljakas nina ja ta on nii naljakalt pisike, Siim on naljakalt kuulus bloggerdaja ja vist ei tea isegi, miks, ning 11. septembri suitsujutt taevas oli naljakal, perverssel ja kurval kombel ilus.
Aga võibolla ma lihtsalt olen ikkagi üks imelik inime.
viiuldasin kell 02:50
H'ga rääkisin telefonis 35minutit + sekundeid. Ta oli õnnelik ja kurb nagu minagi (ja nagu kõik inimesed alati on), ta oli korraga nii ütlemata kallis ja tõeliselt loveable, ja siis ma võtsin ja armastasingi teda ja jätkan seda tegevust. Mõtlesin sellele, mida Nelele üks hispaanlane (kas toosama, kellelt eile sain kaks ootamatut põsesuudlust?) kataloonia keeles seletada püüdis ja tahan teada, millal kord maailm hakkab tänama neid inimesi, kes seda tegelikult väärivad. Olgu mis ma olen, osad inimesed on andnud palju rohkem, tähendavad palju enam ja mis peamine - on tõeliselt ära teeninud armastuse, miks siis mina saan ja nemad mitte? Mina olen ego, nemad on pisut rohkem inimesed. Või siis mina olen inimene, aga nemad on... lihtsalt rohkem?
Nele oli Luke Skywalker.
Ma pean kell 5:00 Starmani uksest sisse laskma, nii et ma ei suuda otsustada, kas üldse minna magama. Iss sõitis teisele poole maakera, KaidiVahurSiimElina on võibolla Hiiumaal, emm on Meerapalus vanaema juures, Kadri ja Ainar on kadunud asjade nimekirjas, U on Otepääl, Pelle magab. Kedagi pole ja ei tule nagu alati, kui üksindus on suur ja raske ja kõik ülejäänud tunduvad olevat suurel määral kõigekõigemad kui mina. Ma olen suure pere laps, ma ei ole harjunud üksi olema! Mulle meeldib üksinda rännata, sest maailm rändab kaasa. Aga praegu ta on paigal. Ja Pelle ärkas üles nind tuli minu juurde suure toa vaibale magama (mina magan ikka voodis, aga mitte praegu). Ta tahaks, et ma juba voodisse roniks, seejärel ta ootab, kuni ma magama jään, ning kargab perra. Praegu on ta nii segi, et kõnnib vahepeal ringi, ägiseb ja prantsatab suvalistes ruumipunktides põrandale sügavasse unne. Ta käis täna juuksuris (taksoga) ning sai pärast minu käest hambaravikondi, mille ta koheselt kõlbmatuks tunnistas ja hülgas. Mõned tunnid hiljem lebas ta siivututes poosides põrandal ja järas nii ennastunustavalt konti, et ma ei julgenud teda segamagi minna.
Ma lehitsesin kogu blogide nimekirja kenasti läbi ja tulemused on järgnevad:
1. Sain kolm uut bookmarki;
2. Jõudsin järeldusele, et mulle ei meeldi lugeda ingliskeelseid bloge, kui ma TÕEPOOLEST ei taha.
Ja mõned tulemused ilmnesid veel, kuid need ma hoian targu enda teada. Ma tegelen neil päevil raha teenimisega (minu puhul ülla-ülla): tõlgin empsile magistritöö materjale. Mingid kohutavad lood õppeprotsessidest ja grupitöös osalejate erinevustest lüüakse mulle (kuus aastat inglise keelt, 1-2 korda nädalas, väga algtase - sõnavara kontrolltöid toimus vähe - ülejäänu ise) lagipähe ja nii ma siis suplen ja muutun sõnastike lehitsemises üha osavamaks.
Homme (täna) õhtul vanemuises Bach peeglis ja Kaie Kõrb ja viiuldajake (vaatamas seekord). Et hea välja näha, magan ma arvatavasti terve päeva ja ignoreerin maailma, kes nagunii sama teeb.
Neid bloge lapates avastasin äkki, et mul pole justkui kunagi midagi öelda olnud. Eriti praegu on asi hull, kui H seda ei loe ja kõik teised on ära, igasugune ülestähendus on mõtetu, sest keegi ei viitsi nagunii tagantjärgi arhiive lugema hakata. Aga ons mul miski elutõde kuskil peidus või mis kirjutaja ma üldse olen kõikide teiste andekate hulgas? Ja siis ma äkki otsustasingi, et MINU elu tõde on küll viimasel ajal üsna lihtne - kõik on pisiasjadeni hea ja kogemist väärt. Elus pole mitte millegi jaoks ette valmistuda, tuleb avastada, kui lubamatult hea ja ilus on näiteks muusika (ooperikoorid TAMi esituses - pidin täna vaimustusest otsad andma, elurõõm ei mahtunud lihtsalt enam sisse ära), taevas, kaaslane (või tema kingad). Ma sõidan taksoga koerale järgi, ma olen vihane, sest pean rohkem maksma kui varem, päike paistab mulle silma (ta püüab mind naerma ajada, aga ma ei võta vedu, sest ma kavatsen olla vihane) ja seina peal on ilusalongi reklaam palja naisega - mida sa hing veel ihaldad? Ma toetun seljatoele ja ohkan ning mulle valmistab lõbu see, kuidas tagasiteel Pelle andunult ülal rippuvat piiksulooma jälgib ja sellega taksojuhi naeratama paneb. Ma ei ole mingi suur mõtleja, kes supleb maailmavalus ja toodab suures koguses peeneid arutlusi, oma mõttetust õnnelikustõnnetust pisieksistentsist ma kirjutangi. Sügisest sunnitakse mind koolis nagunii tantsuseade tundides mingit süvapsühholoogilist või semiootilist cräppi ajama ja nagunii ma seda teengi, aga suvi on puhta tagamõtteta tunde aeg. Ei ole midagi kurvemat ja õnnelikumat kui suvi, kui parasjagu pole just mõni muu aastaaeg. Mu ümber inimesed lähevad lahku ja tülitsevad (nagu see hüsteeriline naine esimeselt korruselt oma tütardega iga päev karjub nii kohutavalt, et see poleks nagu päris) ja paljudel on raske ja paha ja külm. Ma naeran natuke kõige ja esmajoones iseenda üle, sest miski pole tõsine, kuna kõik on mingitpidi naljakas ja Jumalal on hea huumorimeel, nagu paljud raamatud/filmid on väitnud. Türgi eurolaulikul on naljakas nina ja ta on nii naljakalt pisike, Siim on naljakalt kuulus bloggerdaja ja vist ei tea isegi, miks, ning 11. septembri suitsujutt taevas oli naljakal, perverssel ja kurval kombel ilus.
Aga võibolla ma lihtsalt olen ikkagi üks imelik inime.
viiuldasin kell 02:50
12 august 2003
minu epitaaf saab seega olema "ja siis tuli tallinn ning istus ta surnuks". või näris või jooksis või suudles, kuidas see parasjagu juhtub olema.
kas te olete juba märganud, et ma evin (saab ehk õige sõna) teatud... kõlbaks vist öelda, et hirmu tallinna-mineku ees?
viiuldasin kell 01:19
kas te olete juba märganud, et ma evin (saab ehk õige sõna) teatud... kõlbaks vist öelda, et hirmu tallinna-mineku ees?
viiuldasin kell 01:19
kõigepealt ma lugesin läbi kõik blogid, mida ma tavaliselt loen. siis lugesin ma läbi kõik teller.diip listis olevad blogid, mida ma eluilmaski lugenud pole. siis ma võtsin nimekirja ette ja kaalusin tükk aega, kas ma hakkan neid ajupesu mõttes otsast lugema või mitte. seejärel ma läksin ja sain vaimse rahulduse sellest, et kõik pommid olid täpselt seal, kus ma ütlesin, et nad on (kuni õhkulendamiseni). no ja siis mulle tuli meelde, kuidas elina jõudis prantsusmaalt tagasi (mulle pole siiamaani selgeks saanud, mis ta sinna üldse otsis) ja tema ja siimu suur kohtumine toimus siinsamas koridoris ja tükk aega viibisid nad teises toas keset mitmetähenduslikku vaikust, seejärel tuli elina siia (suurde tuppa), ütles mulle paar õnnitlevat märkust sissesaamise kohta ning juba hõikas siim: "lähme nüüd tagasi teise tuppa kudrutama!"
see meenus mulle sellepärast, et mulle tulid temad õnnitlused sama suure üllatusena kui tänasedki meilikastis (aitäh loomulikult). ma nagu pole enda arust eriti midagi lõpetanud ja eriti kuhugi sissegi saanud, nii et vähem kui kolme nädala pärast ootab mind päris suur süpriis. ma arvan, et ma annan otsad. vanemad usuvad nagunii, et hiljemalt poole aasta pärast olen ma nuttes tagasi tartus ja mina isiklikult arvan, et ma mediteerin tallinna olematuks. ühes vanemas ajakirjas teatas üks kirjanik, et tema laseb tallinnast jalga, kuna seal ei ole võimalik mitte mingisugune puhastumine, et sopp muudkui koguneb inimestele laadungis peale ja siis tulebki kõik maha raputada. et tallinna jaoks pead olema pisut klubi-higine ja õhkama teatud hormoonidest ja sel juhul on see elamiskõlblik linn. ta ütles, et armastab tallinna ikka, ent neid kahte ühendab nüüd külastusabielu. ma kujutasin endale ette, kuidas ma leban öösel oma (loodetavas) ühikavoodis ja kujutan ette, kuidas ma olen suur king kongi kujuline valguskogu, mis öösiti tallinna enda alla lämmatab, nii et kuritegevus jääb toimumata ja lärmi akende taga enam pole ja mina valitsen öösiti pealinna!
illil oli järjekordselt täpselt nii tore, kui kallimaga ikka on. meie maja ümber luusiv suur meeskoer peksis minema kõik teised ümberkaudsed meeskoerad, mina peksin pidevalt teda kaikaga minema, siis läksin küla peale tomateid otsima ja tomatipere koer läks muidugi pöördesse. nad pidid ta ketti panema, sest ta ilmutas otsest huvi minu koheseks vägistamiseks. minu koeravussedis ise ei taipagi, millist kära ta teatud perioodil mu perekonnas ja küla peal tekitab, vaatab pisut arusaamatuses lihtsalt pealt, kuidas meeskoerad üksteisega maid jagavad ja nutab, kui mõni neist liiga lähedale tuleb. kalla igatahes lubas minna selle tomatikoera ise ära vägistada. tomatid olid head. saunad olid head ja hommikud olid head, kartulivormid olid head ja pasteedisaiad olid head, vihmasajud olid head ja punased telliskivid olid head, tolm oli hea ja ajalehed olid head, ingliskeel oli hea, naabrid olid head...
ma vajan teatud selgust oma maailma, see selgus võiks sisalduda infos, kas esmakursuslased saavad ka õppetoetust ja kas nad saavad seda kohe esimesest semestrist ja kas nad saavad seda sisseastumistulemuste järgi. viiuldajake-ät-hot.ee aitäh!
müün oma luulekogusid, 25 krooni tükk, ettetellimisel. võibolla ei müü kah, vaatame. august näitas jälle klassi, ma olen välja mõelnud juba ühe pisikese teatri, kaks uut tantsuetendust ja ühe kirjutise. jess. seni rakendamata ideed, aga ideed!
viiuldasin kell 01:06
see meenus mulle sellepärast, et mulle tulid temad õnnitlused sama suure üllatusena kui tänasedki meilikastis (aitäh loomulikult). ma nagu pole enda arust eriti midagi lõpetanud ja eriti kuhugi sissegi saanud, nii et vähem kui kolme nädala pärast ootab mind päris suur süpriis. ma arvan, et ma annan otsad. vanemad usuvad nagunii, et hiljemalt poole aasta pärast olen ma nuttes tagasi tartus ja mina isiklikult arvan, et ma mediteerin tallinna olematuks. ühes vanemas ajakirjas teatas üks kirjanik, et tema laseb tallinnast jalga, kuna seal ei ole võimalik mitte mingisugune puhastumine, et sopp muudkui koguneb inimestele laadungis peale ja siis tulebki kõik maha raputada. et tallinna jaoks pead olema pisut klubi-higine ja õhkama teatud hormoonidest ja sel juhul on see elamiskõlblik linn. ta ütles, et armastab tallinna ikka, ent neid kahte ühendab nüüd külastusabielu. ma kujutasin endale ette, kuidas ma leban öösel oma (loodetavas) ühikavoodis ja kujutan ette, kuidas ma olen suur king kongi kujuline valguskogu, mis öösiti tallinna enda alla lämmatab, nii et kuritegevus jääb toimumata ja lärmi akende taga enam pole ja mina valitsen öösiti pealinna!
illil oli järjekordselt täpselt nii tore, kui kallimaga ikka on. meie maja ümber luusiv suur meeskoer peksis minema kõik teised ümberkaudsed meeskoerad, mina peksin pidevalt teda kaikaga minema, siis läksin küla peale tomateid otsima ja tomatipere koer läks muidugi pöördesse. nad pidid ta ketti panema, sest ta ilmutas otsest huvi minu koheseks vägistamiseks. minu koeravussedis ise ei taipagi, millist kära ta teatud perioodil mu perekonnas ja küla peal tekitab, vaatab pisut arusaamatuses lihtsalt pealt, kuidas meeskoerad üksteisega maid jagavad ja nutab, kui mõni neist liiga lähedale tuleb. kalla igatahes lubas minna selle tomatikoera ise ära vägistada. tomatid olid head. saunad olid head ja hommikud olid head, kartulivormid olid head ja pasteedisaiad olid head, vihmasajud olid head ja punased telliskivid olid head, tolm oli hea ja ajalehed olid head, ingliskeel oli hea, naabrid olid head...
ma vajan teatud selgust oma maailma, see selgus võiks sisalduda infos, kas esmakursuslased saavad ka õppetoetust ja kas nad saavad seda kohe esimesest semestrist ja kas nad saavad seda sisseastumistulemuste järgi. viiuldajake-ät-hot.ee aitäh!
müün oma luulekogusid, 25 krooni tükk, ettetellimisel. võibolla ei müü kah, vaatame. august näitas jälle klassi, ma olen välja mõelnud juba ühe pisikese teatri, kaks uut tantsuetendust ja ühe kirjutise. jess. seni rakendamata ideed, aga ideed!
viiuldasin kell 01:06
07 august 2003
kokkuvõtvalt oleme me ogarad. (sellega tuleb mulle meelde, kuidas ma mulle täna sissejuhatuseks teatas, et ma olen totter). igatahes, kui elaksime vanas roomas, oleks meil kõigil orgiate kuldkaart. ma ei kujuta ette, kuidas teised inimesed lõbutsevad - ning ma ei saa seda vist kunagi teada.
väiksel m-il oli muidugi üllatus missugune, papa viib heast peast suvilasse ja seal on äkki sugulased ja sõbrad ja pidu ja kõik ühe õnnetu sünnipäevakese tähistamiseks. ma leiutasin uue mängu nimega "prügikast" - see tähendab, et kõik söödud arbuusikoored tuleb kavalal viisil inksu dekolteesse pillata. peale lühikest võitlust pillati see muuseas tagasi ka ja need polnud enam koored, vaid sisu. siis katsetasime prügikasti väikse m-i pükste peal, aga kättemaksuga tegi ta selle vea, et lasi mul valida, kuhu ta mulle shampust kallab. nii et süütult valas ta selle mulle pihkude vahele ja automaatselt oli tulemuseks tilkuv väike m. mille peale mind ikkagi kuivaks ei jäetud. siis hakkasime torti mängima, nii et geisha all, tordikreem peal, loputad limonaadiga. mingil hetkel läksid need väiksed rõvetsejad sauna, nii et inksu ja viiuldaja kihutasid paljalt õue peal ringi ja valasid pudelite kaupa limonaadi üksteisele peale, väike m pani nabadesse kirsse ja mökerdas tordiga kõike, mis liikus, ning vahusõda oli nagunii. kuskil hommikutundidel leidis väike juustest nätsu, nii et ta võttis noa ja saagis endal pooled juuksed vastikut heli tekitades maha.
hommik oli pikk ja tappev ning kõik kohad olid täis aluspesus näitsikuid, kellel olid imelikud soengud. kust ma tallinnas selliseid inimesi leian, paluks? või õigemini tahaks teada.
ma läheksin praegu lõunauinakut tegema, aitäh. aga issi tuleb viib illile, nii et nüüd viiuldamises jälle vaikus - saategi mu nõmedast plämast välja puhata.
enesetsensuuriga inimesed poleks eelnevat teksti kirjutanud, aga kust te muidu teaksite, et väikse m tädi rõdul shveitsis kasvab kanep?
ma lugesin selle kõik läbi praegu ja paigaldasin igale poole komad, kuhu pidin! ma loodan vähemalt. jess!
viiuldasin kell 17:07
väiksel m-il oli muidugi üllatus missugune, papa viib heast peast suvilasse ja seal on äkki sugulased ja sõbrad ja pidu ja kõik ühe õnnetu sünnipäevakese tähistamiseks. ma leiutasin uue mängu nimega "prügikast" - see tähendab, et kõik söödud arbuusikoored tuleb kavalal viisil inksu dekolteesse pillata. peale lühikest võitlust pillati see muuseas tagasi ka ja need polnud enam koored, vaid sisu. siis katsetasime prügikasti väikse m-i pükste peal, aga kättemaksuga tegi ta selle vea, et lasi mul valida, kuhu ta mulle shampust kallab. nii et süütult valas ta selle mulle pihkude vahele ja automaatselt oli tulemuseks tilkuv väike m. mille peale mind ikkagi kuivaks ei jäetud. siis hakkasime torti mängima, nii et geisha all, tordikreem peal, loputad limonaadiga. mingil hetkel läksid need väiksed rõvetsejad sauna, nii et inksu ja viiuldaja kihutasid paljalt õue peal ringi ja valasid pudelite kaupa limonaadi üksteisele peale, väike m pani nabadesse kirsse ja mökerdas tordiga kõike, mis liikus, ning vahusõda oli nagunii. kuskil hommikutundidel leidis väike juustest nätsu, nii et ta võttis noa ja saagis endal pooled juuksed vastikut heli tekitades maha.
hommik oli pikk ja tappev ning kõik kohad olid täis aluspesus näitsikuid, kellel olid imelikud soengud. kust ma tallinnas selliseid inimesi leian, paluks? või õigemini tahaks teada.
ma läheksin praegu lõunauinakut tegema, aitäh. aga issi tuleb viib illile, nii et nüüd viiuldamises jälle vaikus - saategi mu nõmedast plämast välja puhata.
enesetsensuuriga inimesed poleks eelnevat teksti kirjutanud, aga kust te muidu teaksite, et väikse m tädi rõdul shveitsis kasvab kanep?
ma lugesin selle kõik läbi praegu ja paigaldasin igale poole komad, kuhu pidin! ma loodan vähemalt. jess!
viiuldasin kell 17:07
06 august 2003
on öö, kus mitte midagi ei ole teha ega näha. raamatud on ammu mitmeid kordi läbi loetud, kõik kirjutatav praeguseks kirja pandud, kõik muusika kuulatud. tulevik ei tule ega tule.
viiuldasin kell 00:54
viiuldasin kell 00:54
kõige vastikum on see, et inimesed isegi ei märka, kui nad üksteisele haiget on teinud. sel moel kaotab kellegi peale vihastumine igasuguse mõtte.
viiuldasin kell 00:50
viiuldasin kell 00:50
05 august 2003
uskumatu aga tõsi. kõik tikrid saidki kenasti külmutuskottidega sinna, kuhu pidid; meie saimegi t juurde; mustadest ja punastest sõstardest moodustus otsekui võluväel maitsemeeli räigelt rahuldav toormoos; kodujuust sai kenasti kõhtu; vihma hakkas sadama puhtal vihmatantsu teemat tõstatades ja päevgi veeres mööda. vahur on saanud üsna suures koguses mingit kummivilistavat mängu mängida (ettevalmistus homseks arki eksamiks, ma arvan), siim sai elinat üle pikalaia aja näha ja ma julgen oletada, et olen saanud ajada perekonda vaieldamatult närvi oma igavese minesweeperi plõksimisega. muu hulgas on mind loetud tellerite blogimaffia täieõiguslikuks liikmeks (selleks juba ei koolitata, vaid sünnitakse). koolkonnast jäin ma teadupoolest välja, mul ei ole ei vanust, kujundust ega kommenteerimisvõimalust, kuigi ülbust võibolla vahetevahel on. ma tunnistan teile, armsad lugejad, käsi südamel: käesolevaga loete enesepromo selle sõna kõige mõistatuslikumas ja ühtlasi selgemas tähenduses! nii et selle ch-inimese (ma loen ta nime alati rootsi hääldusega, seetõttu ei oskagi kirjutada) kirjatüki vastu pole mul midagi, minu jaoks on blogijate seas alati olnud eliit - so need, keda ma loen. teisi ma ei loe ja ühegi 14-15 aastase blogi pole ma elu sees avastama vaevunud (mine tea, millest ma seetõttu ilma olen jäänud). meenutasin toda mälestusväärset päeva, kui mu eksistentsi tunnistati ja ma siimu blog-listi sattusin, tsiteerin 27. veebruarit pisut hiljem: "siiski on mind algusest peale häirinud tõsiasi, et ma siimu listis olen. see peaks ju ometi olema koht vippidele või edasijõudnutele või midagi, ma tunnen ennast onupojapoliitika... ohvrina ei saa öelda, pagan. nojah, vast saate aru." mingil hetkel ma leppisin selle siimu looga nii nagu vendadega ikka lepitakse - aga siis olin ma äkki kirjatsura listis? ja andri?! ja ookeri?!? ma istusin pahviks lööduna ekraani taga ja otsustasin, et siimu huvi ma mõistan - ikkagi vend ja õeraas, kes näevad üksteist mõned korrad kuus ja siis ka eriti aktiivse suhtlemisega ei tegele - aga mingid võõrad??? miks pagana pärast peaksid nad huvituma 18-aastase plika sisutühjadest, grammatiliselt hooletutest, päevakajalisust eiravatest ja isiklikest sissekannetest? ma olen ju neile võhivõõras. miksmiksmiks? ma ei mõista seda siiamaani. ma tean, miks ma teisi loen: ma 1. tunnen neid 2. tunnen nende vastu huvi. üldine liigitus on kindel: nad kirjutavad hästi ja vaimukalt huvitavatel teemadel ja on intrigeerivad isiksused. aga üldiselt loen ma arvatavasti tunduvalt vähem kui mõned blogilugemise gurud. mu kirjanduse koolieksami juhendaja soovitas mul augustis puhkuse ajal suurem blogi-uurimus kirja panna, aga nähes teiste blogijate mõrvarlikku meelestatust, ei pea seda enam nii heaks mõtteks. mitte et ma seda siia lugemiseks paneks või nii, pigem ma arvan, et kui inimestele on tõepoolest nii vastumeelt, et nende loomingut analüüsitakse, siis võin ma ju selle solidaarsuse mõttes tegemata jätta.
off to bed. julgesin lõpuks peda kodukal tulemusi piiluda... ma sain sisse mitte ainult suurima punktide arvuga, vaid ühtlasi ka maksimumiga. ma ei hakka vist maailmast iial aru saama.
viiuldasin kell 01:24
off to bed. julgesin lõpuks peda kodukal tulemusi piiluda... ma sain sisse mitte ainult suurima punktide arvuga, vaid ühtlasi ka maksimumiga. ma ei hakka vist maailmast iial aru saama.
viiuldasin kell 01:24
04 august 2003
mel käskis mul vihma tantsida. niipalju kui minu mälu võtab, oli see kellegi (amatsoonide või indiaanlaste, igal juhul naiste) tava põua korral end paljaks koorida ja kambaga kuskil tolmus tundide kaupa tammuda. mehi minu teada ligi ei lastud, aga pärast mindi võibolla paarituma. igal juhul põhieesmärgiks oli ikkagi vihm. ma siin endamisi eile õhtul kaalusin, et kui arvestada tolmu- (ja kultuuri-)kihi paksust minu tühjana seisnud toas, võin ma samahästi riided seljast visata ja seal pisut karelda, aga mul on kahtlane tunne, et siin on midagi seoses taevaga. taevas peaks nagu nägema, et keegi vihma tantsib. ja siis tõmbab kardinad ette, et enam ei peaks nägema?
augustikuine loovuspuhang. kui uskuda hääletaja käsiraamatuid, kihutavad inspiratsiooniosakesed universumis ringi ja tabavad tavaliselt isikuid, kellel nendega pole miskit peale hakata, so mõni kullerkupp leiab ennast mõtlemas relatiivsusteooria peale etc. ma võin ühesõnaga päris õnnelik olla oma eelmise aasta augusti peale, kui mind tabas osake, millele tuginedes vedasin verbaalse loominguga veebruarini välja ja edasi juba visuaalsega.
elagu fantoomsääsed. nad ründasid mind esmakordselt eile õhtul, neid tunneb ja kuuleb, aga ei näe, sest nad on lihtsalt fantaasia vili - närvid on juba nii läbi nõelutud (pärissääskede poolt). üldiselt on mu elu kummalises järgus: mina (mitte mina, vaid keegi sellenimeline) annab mulle lehmad ja piima (mille vastu pole mul midagi, aga miks ometi?); eilse öö veetsin suitsuräguses lärmis, sest ülemise korruse rõdul toimus suuremat sorti pillerkaar ja sealt minu rõduni on kõigest üks samm (mille astumine võib päris põnev olla); ning eile üritas üks kutt mind esimesest pilgust ära võrgutada ja jätkas seda tegevust kogu õhtu jooksul, kuigi seadusandlusest lähtuvalt oleksin pidanud tema järgmisi samme oma 16 aastat ootama...
tegelikult pidi käesoleva sissekande sisuks olema muidugi illi oma päikse, tikrite ja koeravusserdisega. ma muudkui õmblesin ja asjatasin ja ootasin, OOTASIN. ja see tasus end ära ning üle kahe nädala kohtusin ma kallimaga ja tõeks said sellised lood, mida ma elu sees lootagi ei julgenud. kui viimastel nädalatel palju jo peale olen mõelnud (ikkagi aasta tagasi koos viiuldaja sünniga sai temaga lõpparvestus tehtud, kuigi sellised asjad jäävad alati kuidagi alles) ja ühe teatud olukorra tõttu tihti tema naeru ette kujutasin - see naer jäi ära. midagi ei olnudki naerda ja seekord oli kõik teistmoodi ja hoopis mina sain koos kallimaga olla niisama lihtsalt. pühapäevahommikute saladus seisneb selles, et tegelased on küll väsinud, ent ärkavad siiski üsna varakult, et lihtsalt üksteist sosinal naerutada või ninast hammustada.
johann strauss(id) - elvas oli vaimustav öö, kus oli nii kullavihma kui küünlaid täis park - ja loomulikult geisha, sest vanemuisel oli üks tantsija puudu ja siis helistati kibekähku järjekordselt heterole nagu aidagi puhul. ja midagi ei olnud parata, geisha oli ilmselgelt kõige ilusam, noorem ja parem ning oma vastikus täiusearmastuses vaatasin ainult teda. ja taolist ilutulestikku pole ma elu sees näinud - tõeline kullane purskkaev, ebareaalne ja hingemattev! ma viisin u eile luke mõisaparki, mille sirgekõverate ainulaadsete puude vahel sätendas kauge päike. see ongi üks mu kurjadest plaanidest temaga - näidata talle, kuidas see, mis teadmatuses tundub tavaline, on tegelikult hirmeriline ja kogemist väärt. tegelikult on see kuri plaan minu endagagi.
ma lähen ja topin nüüd tikrid külmutuskottidesse. laki mii.
viiuldasin kell 16:26
augustikuine loovuspuhang. kui uskuda hääletaja käsiraamatuid, kihutavad inspiratsiooniosakesed universumis ringi ja tabavad tavaliselt isikuid, kellel nendega pole miskit peale hakata, so mõni kullerkupp leiab ennast mõtlemas relatiivsusteooria peale etc. ma võin ühesõnaga päris õnnelik olla oma eelmise aasta augusti peale, kui mind tabas osake, millele tuginedes vedasin verbaalse loominguga veebruarini välja ja edasi juba visuaalsega.
elagu fantoomsääsed. nad ründasid mind esmakordselt eile õhtul, neid tunneb ja kuuleb, aga ei näe, sest nad on lihtsalt fantaasia vili - närvid on juba nii läbi nõelutud (pärissääskede poolt). üldiselt on mu elu kummalises järgus: mina (mitte mina, vaid keegi sellenimeline) annab mulle lehmad ja piima (mille vastu pole mul midagi, aga miks ometi?); eilse öö veetsin suitsuräguses lärmis, sest ülemise korruse rõdul toimus suuremat sorti pillerkaar ja sealt minu rõduni on kõigest üks samm (mille astumine võib päris põnev olla); ning eile üritas üks kutt mind esimesest pilgust ära võrgutada ja jätkas seda tegevust kogu õhtu jooksul, kuigi seadusandlusest lähtuvalt oleksin pidanud tema järgmisi samme oma 16 aastat ootama...
tegelikult pidi käesoleva sissekande sisuks olema muidugi illi oma päikse, tikrite ja koeravusserdisega. ma muudkui õmblesin ja asjatasin ja ootasin, OOTASIN. ja see tasus end ära ning üle kahe nädala kohtusin ma kallimaga ja tõeks said sellised lood, mida ma elu sees lootagi ei julgenud. kui viimastel nädalatel palju jo peale olen mõelnud (ikkagi aasta tagasi koos viiuldaja sünniga sai temaga lõpparvestus tehtud, kuigi sellised asjad jäävad alati kuidagi alles) ja ühe teatud olukorra tõttu tihti tema naeru ette kujutasin - see naer jäi ära. midagi ei olnudki naerda ja seekord oli kõik teistmoodi ja hoopis mina sain koos kallimaga olla niisama lihtsalt. pühapäevahommikute saladus seisneb selles, et tegelased on küll väsinud, ent ärkavad siiski üsna varakult, et lihtsalt üksteist sosinal naerutada või ninast hammustada.
johann strauss(id) - elvas oli vaimustav öö, kus oli nii kullavihma kui küünlaid täis park - ja loomulikult geisha, sest vanemuisel oli üks tantsija puudu ja siis helistati kibekähku järjekordselt heterole nagu aidagi puhul. ja midagi ei olnud parata, geisha oli ilmselgelt kõige ilusam, noorem ja parem ning oma vastikus täiusearmastuses vaatasin ainult teda. ja taolist ilutulestikku pole ma elu sees näinud - tõeline kullane purskkaev, ebareaalne ja hingemattev! ma viisin u eile luke mõisaparki, mille sirgekõverate ainulaadsete puude vahel sätendas kauge päike. see ongi üks mu kurjadest plaanidest temaga - näidata talle, kuidas see, mis teadmatuses tundub tavaline, on tegelikult hirmeriline ja kogemist väärt. tegelikult on see kuri plaan minu endagagi.
ma lähen ja topin nüüd tikrid külmutuskottidesse. laki mii.
viiuldasin kell 16:26
kujundas: maali
