Jälle on käsil see kõige hullem ajajärk, kui kõik on parasjagu ära olnud või on alles ees. Seda nimetatakse muidugi igavuseks ka. Segiläbi laiskusega. Läbisegi?
Ma üritasin telekat vaadata, aga see oli hingematvalt igav. Ma istusin arvutis ja igavlesin oimetuseni. Siis ma kammisin koera ja isegi see oli igav, aga tunduvalt vähem igav kui need eelnevad tegevused. Igavus lämmatab juba mitu päeva ja see on kummaline, sest ma olen siinseal käinud ja päris palju teinud. Aga no neil hetkedel ei olegi igav, igav on kõik ülejäänud aja kui ma üksi olen. Ja üksi olen ma pidanud olema liiga palju, et mulle oleks meeldinud. Eks see ole vist eelsoojendus.
Ma arvan, et ma viskan nüüd kõik nurka, lähen oma tuppa ja istun seal senikaua, kuni entroopia on alistatud. Mul on kella poole üheksani õhtul aega, siis lähen ma jälle Väikse Maarja ja Katiga orgiale.
Ma vist tegelen aja surnukspiinamisega ja lõikan sellest igavledes pakse viilakaid, millest vahetevahel, kui igavus kõhtu jõuab, sooje võileibu meisterdan.
Mul on nii igav, et ma ei viitsi isegi süüa.
Viimane nädal.
viiuldasin kell 14:13