31 jaanuar 2009
see on vist kõige halvem, kui ma tean, et praegu peaks nendega tegema kõike muud kui proovi, ja samas ometi sundima nad tantsima... ma vägistasin täna õhtul viite inimest ja sinna polnud midagi parata.
klaasistunud pilgud ja hetkeks küsivad näod.
mul ei ole masendust, ma olen lihtsalt väsinud, aga
voodi on lõpuks siinsamas.
viiuldasin kell 21:18
klaasistunud pilgud ja hetkeks küsivad näod.
mul ei ole masendust, ma olen lihtsalt väsinud, aga
voodi on lõpuks siinsamas.
viiuldasin kell 21:18
30 jaanuar 2009
dance, dance
neil tuleb see minust paremini välja ja peabki
nende siluetid nagu väädid, kasvamas, hargnemas, muutumas,
this eve I was searching for angels
and they danced me away again
viiuldasin kell 01:45
neil tuleb see minust paremini välja ja peabki
nende siluetid nagu väädid, kasvamas, hargnemas, muutumas,
this eve I was searching for angels
and they danced me away again
viiuldasin kell 01:45
25 jaanuar 2009
T2na v6is olla mu elu yks parimaid p2evi.
Ma m6tlen selle yle j2rgi ja teatan teile hiljem.
viiuldasin kell 04:00
Ma m6tlen selle yle j2rgi ja teatan teile hiljem.
viiuldasin kell 04:00
14 jaanuar 2009
Üks päev (tagurpidi)
Õhtul jälle Fine5's. Uue aasta lubadust täitmas (tahtsin taas tantsida). Oled seal pikali, ütleme, saali keskel, ja hingad endal natuke alaselga laiaks ja pingutad natuke kõhulihast ja kokkuvõttes tukud sajaga ning ei märkagi päris täpselt, millal tund on üle läinud hapu higi lõhnaliseks grupimässamiseks õhu sisse- ja väljapuhumiste saatel.
Renku tegi mõnuga kaks ja pool tundi ja pärast targu venitasin, sest...
... EKA moejoonistuse tunnis modelliks olemine on üks kuradi kondiväänamine, ma ütlen. Kes need tavamodellid peavad olema, teraslihastega kõhnad töötud? Iga väiksemgi liiges karjus kõvasti absoluutselt kõige lihtsamate pooside peale, piinavaks läks asi alati pärast viiendat minutit ja sealt saadud raha olen ma võimeline kulutame täpselt ühe aevastuse jooksul. Kõht oli ka liiga täis söödud, nad pidid mind kõvasti kõhnemaks disainima...
... aga olin käinud Alfie töö juures, kus ta keetis makarone ja me sõime neid tuunikalaga ja lebasime korraks lounge'i diivanil ega rääkinudki suurt midagi (väga mõnus), ja makarone oli jälle täpselt liiga palju.
Hommikul tegime Kamme ja Kärduga 2011 projektikirjeldust. Vahepeal näis nugadele minevat. Kõik lõppes väga õnnelikult.
Yes, yes, I like me job, yes, yes.
Koju kuduma!
viiuldasin kell 21:30
Õhtul jälle Fine5's. Uue aasta lubadust täitmas (tahtsin taas tantsida). Oled seal pikali, ütleme, saali keskel, ja hingad endal natuke alaselga laiaks ja pingutad natuke kõhulihast ja kokkuvõttes tukud sajaga ning ei märkagi päris täpselt, millal tund on üle läinud hapu higi lõhnaliseks grupimässamiseks õhu sisse- ja väljapuhumiste saatel.
Renku tegi mõnuga kaks ja pool tundi ja pärast targu venitasin, sest...
... EKA moejoonistuse tunnis modelliks olemine on üks kuradi kondiväänamine, ma ütlen. Kes need tavamodellid peavad olema, teraslihastega kõhnad töötud? Iga väiksemgi liiges karjus kõvasti absoluutselt kõige lihtsamate pooside peale, piinavaks läks asi alati pärast viiendat minutit ja sealt saadud raha olen ma võimeline kulutame täpselt ühe aevastuse jooksul. Kõht oli ka liiga täis söödud, nad pidid mind kõvasti kõhnemaks disainima...
... aga olin käinud Alfie töö juures, kus ta keetis makarone ja me sõime neid tuunikalaga ja lebasime korraks lounge'i diivanil ega rääkinudki suurt midagi (väga mõnus), ja makarone oli jälle täpselt liiga palju.
Hommikul tegime Kamme ja Kärduga 2011 projektikirjeldust. Vahepeal näis nugadele minevat. Kõik lõppes väga õnnelikult.
Yes, yes, I like me job, yes, yes.
Koju kuduma!
viiuldasin kell 21:30
12 jaanuar 2009
Istusin sooja vee tünnis merekaldal ja vaatasin öös jääl jalutavaid luiki. Nad laulsid, kuni tünn läks inimesi täis ja hakkas üha rohkem aurama.
Meil oli jälle 2011 noortepeo koosolek ja ma olin jälle väga õnnelik. See on veider. See on nauditav. Ja samal ajal oleks otsekui kõik väga tõsine.
Ma olen muidugi aastaid tegelenud põhiosas ainult nende asjadega, mida naudin, aga ma ei ole veel kohanud nii palju näiliselt alusetut õnnetunnet protsessi jooksul.
Aga ükski raskustest pole veel loomulikult pihta hakanud ka. Räägime 2011 hilissügisel uuesti.
viiuldasin kell 21:27
Meil oli jälle 2011 noortepeo koosolek ja ma olin jälle väga õnnelik. See on veider. See on nauditav. Ja samal ajal oleks otsekui kõik väga tõsine.
Ma olen muidugi aastaid tegelenud põhiosas ainult nende asjadega, mida naudin, aga ma ei ole veel kohanud nii palju näiliselt alusetut õnnetunnet protsessi jooksul.
Aga ükski raskustest pole veel loomulikult pihta hakanud ka. Räägime 2011 hilissügisel uuesti.
viiuldasin kell 21:27
06 jaanuar 2009
Vahetusest
Ma lükkasin päevi bloggerdamist edasi, sest lubasin seda lõbu endale siis, kui tööasjad on korras ja Nele pakk Prantsumaa poole teel. Sain tööasjadega kuskilemaale paika pärast tundidepikkust magamist ja laisklemist ja kurguvalutamist, aga Nele pakk osutus probleemiks. Mulle ei meeldinud need kadakast lõikelauad, mis Virus olid. Esiteks olid nad Virus. Ja nad peaaegu ei lõhnanud õigesti ja olid nii pisikesed... Ma lähen homme TÕELISE kadaka otsingule ja siis saan talle äkki lõpuks kirjutada ka. Aga jah, Nele, ma koon, eriti viimastel nädalatel.
Martale ja Marinile õmblesin jõuludeks kimonod ka, Marinile vist kätest liiga väikse küll, ent siiski. Marta valis ise riide (talle ahvidega roosakas-lilla atlass ja Marinile mesimummudega, "sest Marin ütleb MESIMUMMMM!"). Üldse olid väga lastekesksed pühad ja pärast oli sellest isegi tiba raske välja tulla. Harju või ära nende põnnide tegemisi kaema.
Aga Tellerid said ühe juurde. Rohkem küll said Sepad ühe juurde ja mina olen nüüd kolmekordne tädi ja Eleen ehk Kseenu on minu poolt täiesti üle vaatamata, sest ma pole siiamaani veel terveks saanud ja Alfie läks ka täna näost valgeks ja hakkas Coldrex'e jooma ja huilgas, kui ma talle hematogeeni ostsin. Me valisime mulle uued prillid - ei midagi erilist, aga sellist punast värvi, mis minu nägemise äärealadel viibides mind vist pidevalt rõõmsaks teeb, ja rõõmu on ju ometigi vaja.
Rõõmust siis - vahetult enne lõplikult haigusvooludesse sukeldumist oli 31. detsember ja meie kolimine. Vahetasime oma linade vahele püsti löödud kõrbelaagri tagumise toa oranži privaatsuse vastu ja see võttis meilt palju kannatust. Kaklesin natuke Alfiega mereröövlite asjus ja me ostsime kuus kilo lõhet, soolaheeringat ja suitsuräime. Ja kookospähkleid.
Helen väris mu pea kahtlaseks pruuniks ning kolmest päeval hakkasid külalised saabuma. Algul olid kohal kaksteist piraati - nurgas oli laev, ruumi keskel oli aardekirst, lõhe tuli ahjust ja peagi korraldasime käesurumisvõistluse (Geisha võitis), pokkerivõistluse (Kaidi võitis) ja hirmpika reis-ümber-maailma mängu. Mall jõi puhast rummi, teisi sunniti kaotuste korral ka midagi tegema, taustaks oli võibolla isegi merekohin ja muidugi palju iiri õllelaule.
Mingil hetkel hakkasime Geishaga uuesti korralikuks ja ajasime kamba Raekoja platsile, et neile tuleshow'd teha. Korjasime neilt raha (jälle), mingid Moskvalased andsid ka, ning kiirustasime mõlemad tööle. Geisha läks Beerhouse'i tegema, mina läksin Bonnie ja Clyde'i keldrisse ootama. Hääl oli tolleks ajaks juba too suitsune ja kogenud, nagu ikka vahetult enne häälekaotust mul on.
Uus aasta tuligi meile Karmeniga keldris, mõlemad olid kummalistest toru-kleitides, kallistades nägime välja nagu futuristlik taies ning šampus ei pakkunud mulle enam pinget. Meie lavalolekud olid mõnusad, olime tegelikult lihtsalt veidrates kostüümides gogo-tantsijad, saalis oli väga palju pisikesi lapsi ja ainuke šokk tuli kuskil öösel kella 2-paiku, kui läksime alguses peale vene disko saatel.
Nad vahetasid õnneks kiiresti plaati.
Aga 'ephiphany' oli ka. Või kuidas seda kirjutatakse. Või kuidas seda tõlgitakse. Kuskil seal all keldris tööst rääkides, nuusates ja õige pisut külmetades.
Aastavahetusel on tore töötada ainult siis, kui suurem osa sinu paremaid-toredamaid sõpru sama teevad. Samas kohas ja samades kostüümides. Mul oli lämbumise tunne korraks. Miks muidu juba kolmandat aastat järjest minu juurde trallima kogunetakse? Koht ju kogu aeg muutub ja perekonnaseis ja meeleolu ka, aga minu juurde saab tulla küünalde vahele ja muusika sisse ja see on see mis loeb.
Ma olen väga sotsiaalne inimene ikka. Vahepeal ma täiesti jumaldan külalisi. Aga ainult siis, kui nad ennast suht kodus tunnevad ehk siis ise kahvlisahtli üles leiavad.
Kui ma koju jõudsin, sai teistel 12 tundi pidutsemist täis. Maiku oli seal, kaunis ja õnnelik, lõikas ananassi ja naeris, kui me jahuga kaklesime, peagi ühines kaheksa inimest, keda võibolla väga ei teadnudki. Pisut hiljem jõudsid (kuidas see oligi) - kaks näitlejat, kaks modelli ja nende sõbrad? Ma ei tea, nad seisid vannitoas ümber müüri ja kuulasid oma mobiilist muusikat.
Alfie väsis peoperemehendusest ära ning hakkas torisema. Malle puhta rummi joomine andis lõpuks tunda. Kell kuus hommikul olin enamuse ära saatnud ja jääjad magama saanud ning pöördusin oma uude tuppa. Pisut peale kaheksat jõudis uni. Hääl oli juba mitu tundi varem kadunud. Järgmised kaks päeva ma ei rääkinud üldse.
Vaatasin pärast üle, keegi oli vahepeal suutnud neli ja pool liitrit rummi ära tarbida ning ma ei teadnud lõpuni, kui palju meitl inimesi läbi käis. See polnud oluline. Laev oli ikka veel nurgas, aardekirst toa keskel ning järgmised kaks päeva pesime nõusid ja magasime. Üks pokaal oli puruks ja kaks olid kadunud. Uus aasta tuli vägaväga unine. Ma ei usu, et ma tol õhtul väga kellegagi peale Maiku üldse rääkinud oleks. Ma mõtlen RÄÄKINUD rääkinud. Näed siis.
Ma ei andnud väga lubadusi, kuigi ma tahaks proovida varem magama minna ja rohkem trenni teha. Trenni läksin, aga uni tuleb ikka kell neli. See teeb tunde pahaks. Ja raha hoian nagu vägisi praegu kokku, aga väga ei looda, et sinna kaugele lennata saame, kuhu tunne on juba ammu kiskunud.
Üürid ja muud sellised asjad seisavad tee peal ees.
viiuldasin kell 21:09
Ma lükkasin päevi bloggerdamist edasi, sest lubasin seda lõbu endale siis, kui tööasjad on korras ja Nele pakk Prantsumaa poole teel. Sain tööasjadega kuskilemaale paika pärast tundidepikkust magamist ja laisklemist ja kurguvalutamist, aga Nele pakk osutus probleemiks. Mulle ei meeldinud need kadakast lõikelauad, mis Virus olid. Esiteks olid nad Virus. Ja nad peaaegu ei lõhnanud õigesti ja olid nii pisikesed... Ma lähen homme TÕELISE kadaka otsingule ja siis saan talle äkki lõpuks kirjutada ka. Aga jah, Nele, ma koon, eriti viimastel nädalatel.
Martale ja Marinile õmblesin jõuludeks kimonod ka, Marinile vist kätest liiga väikse küll, ent siiski. Marta valis ise riide (talle ahvidega roosakas-lilla atlass ja Marinile mesimummudega, "sest Marin ütleb MESIMUMMMM!"). Üldse olid väga lastekesksed pühad ja pärast oli sellest isegi tiba raske välja tulla. Harju või ära nende põnnide tegemisi kaema.
Aga Tellerid said ühe juurde. Rohkem küll said Sepad ühe juurde ja mina olen nüüd kolmekordne tädi ja Eleen ehk Kseenu on minu poolt täiesti üle vaatamata, sest ma pole siiamaani veel terveks saanud ja Alfie läks ka täna näost valgeks ja hakkas Coldrex'e jooma ja huilgas, kui ma talle hematogeeni ostsin. Me valisime mulle uued prillid - ei midagi erilist, aga sellist punast värvi, mis minu nägemise äärealadel viibides mind vist pidevalt rõõmsaks teeb, ja rõõmu on ju ometigi vaja.
Rõõmust siis - vahetult enne lõplikult haigusvooludesse sukeldumist oli 31. detsember ja meie kolimine. Vahetasime oma linade vahele püsti löödud kõrbelaagri tagumise toa oranži privaatsuse vastu ja see võttis meilt palju kannatust. Kaklesin natuke Alfiega mereröövlite asjus ja me ostsime kuus kilo lõhet, soolaheeringat ja suitsuräime. Ja kookospähkleid.
Helen väris mu pea kahtlaseks pruuniks ning kolmest päeval hakkasid külalised saabuma. Algul olid kohal kaksteist piraati - nurgas oli laev, ruumi keskel oli aardekirst, lõhe tuli ahjust ja peagi korraldasime käesurumisvõistluse (Geisha võitis), pokkerivõistluse (Kaidi võitis) ja hirmpika reis-ümber-maailma mängu. Mall jõi puhast rummi, teisi sunniti kaotuste korral ka midagi tegema, taustaks oli võibolla isegi merekohin ja muidugi palju iiri õllelaule.
Mingil hetkel hakkasime Geishaga uuesti korralikuks ja ajasime kamba Raekoja platsile, et neile tuleshow'd teha. Korjasime neilt raha (jälle), mingid Moskvalased andsid ka, ning kiirustasime mõlemad tööle. Geisha läks Beerhouse'i tegema, mina läksin Bonnie ja Clyde'i keldrisse ootama. Hääl oli tolleks ajaks juba too suitsune ja kogenud, nagu ikka vahetult enne häälekaotust mul on.
Uus aasta tuligi meile Karmeniga keldris, mõlemad olid kummalistest toru-kleitides, kallistades nägime välja nagu futuristlik taies ning šampus ei pakkunud mulle enam pinget. Meie lavalolekud olid mõnusad, olime tegelikult lihtsalt veidrates kostüümides gogo-tantsijad, saalis oli väga palju pisikesi lapsi ja ainuke šokk tuli kuskil öösel kella 2-paiku, kui läksime alguses peale vene disko saatel.
Nad vahetasid õnneks kiiresti plaati.
Aga 'ephiphany' oli ka. Või kuidas seda kirjutatakse. Või kuidas seda tõlgitakse. Kuskil seal all keldris tööst rääkides, nuusates ja õige pisut külmetades.
Aastavahetusel on tore töötada ainult siis, kui suurem osa sinu paremaid-toredamaid sõpru sama teevad. Samas kohas ja samades kostüümides. Mul oli lämbumise tunne korraks. Miks muidu juba kolmandat aastat järjest minu juurde trallima kogunetakse? Koht ju kogu aeg muutub ja perekonnaseis ja meeleolu ka, aga minu juurde saab tulla küünalde vahele ja muusika sisse ja see on see mis loeb.
Ma olen väga sotsiaalne inimene ikka. Vahepeal ma täiesti jumaldan külalisi. Aga ainult siis, kui nad ennast suht kodus tunnevad ehk siis ise kahvlisahtli üles leiavad.
Kui ma koju jõudsin, sai teistel 12 tundi pidutsemist täis. Maiku oli seal, kaunis ja õnnelik, lõikas ananassi ja naeris, kui me jahuga kaklesime, peagi ühines kaheksa inimest, keda võibolla väga ei teadnudki. Pisut hiljem jõudsid (kuidas see oligi) - kaks näitlejat, kaks modelli ja nende sõbrad? Ma ei tea, nad seisid vannitoas ümber müüri ja kuulasid oma mobiilist muusikat.
Alfie väsis peoperemehendusest ära ning hakkas torisema. Malle puhta rummi joomine andis lõpuks tunda. Kell kuus hommikul olin enamuse ära saatnud ja jääjad magama saanud ning pöördusin oma uude tuppa. Pisut peale kaheksat jõudis uni. Hääl oli juba mitu tundi varem kadunud. Järgmised kaks päeva ma ei rääkinud üldse.
Vaatasin pärast üle, keegi oli vahepeal suutnud neli ja pool liitrit rummi ära tarbida ning ma ei teadnud lõpuni, kui palju meitl inimesi läbi käis. See polnud oluline. Laev oli ikka veel nurgas, aardekirst toa keskel ning järgmised kaks päeva pesime nõusid ja magasime. Üks pokaal oli puruks ja kaks olid kadunud. Uus aasta tuli vägaväga unine. Ma ei usu, et ma tol õhtul väga kellegagi peale Maiku üldse rääkinud oleks. Ma mõtlen RÄÄKINUD rääkinud. Näed siis.
Ma ei andnud väga lubadusi, kuigi ma tahaks proovida varem magama minna ja rohkem trenni teha. Trenni läksin, aga uni tuleb ikka kell neli. See teeb tunde pahaks. Ja raha hoian nagu vägisi praegu kokku, aga väga ei looda, et sinna kaugele lennata saame, kuhu tunne on juba ammu kiskunud.
Üürid ja muud sellised asjad seisavad tee peal ees.
viiuldasin kell 21:09
kujundas: maali
