<$BlogRSDUrl$>


ikka ta viiuldab

          kodu
      vend siim
   sirel
   helena
    noor e
    geish
   nellu
    mm
    kaisa (maisaa)


viiuldajake
 issemm
siimelina
kataainar&co
kaidivahur&co
vusserdis
geisha
nellu
hundid (love)
FX (love)


vanad:

  2009
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2008
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2007
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2006
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2005
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2004
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2003
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2002
12 8-12

20 märts 2004

Leidsin. Üks mu lemmikuid Madonnalt, kogemata teemasse.

Mer Girl Lyrics

I ran from my house that cannot contain me
From the man that I cannot keep
From my mother who haunts me, even though she's gone
From my daughter that never sleeps
I ran from the noise and the silence
From the traffic on the streets

I ran to the treetops, I ran to the sky
Out to the lake, into the rain that matted my hair
And soaked my shoes and skin
Hid my tears, hid my fears

I ran to the forest, I ran to the trees
I ran and I ran, I was looking for me

I ran past the churches and the crooked old mailbox
Past the apple orchards and the lady that never talks
Up into the hills, I ran to the cemetery
And held my breath, and thought about your death

I ran to the lake, up into the hills
I ran and I ran, I'm looking there still
And I saw the crumbling tombstones
All forgotten names

I tasted the rain, I tasted my tears
I cursed the angels, I tasted my fears

And the ground gave way beneath my feet
And the earth took me in her arms
Leaves covered my face
Ants marched across my back
Black sky opened up, blinding me

I ran to the forest, I ran to the trees
I ran and I ran, I was looking for me
I ran to the lakes and up to the hill
I ran and I ran, I'm looking there still

And I smelled her burning flesh
Her rotting bones
Her decay

I ran and I ran
I'm still running away


viiuldasin kell 20:07


Käesoleva kuu ainuke vaba päev stiilis go-with-the-flow. Nemo, mis oli nii kole, et ma tõmblesin oma toolis hirmunult (meduusimetsa ja taoliste asjade peale). Cafe Anglais ja Siim, nurgas istumas õppejõud A koos mingi väga gey-kaaslasega. Mõlemad olid samuti koledad. Kui pärast üksi vanalinna tagasi kõmpisin ja paaniliselt mõtlesin, mida peale hakata (sest pole mingeid miljoneid aastaid üksi olnud), käis Raekoja platsis ühe resto juures Gotan Project, Jaani tantsu lugu. Jäin nõelatult seisma ja ootasin selle lõppu. Siis veeresin Raekoja juurde mingit allakäinud lubamatult virtuoosset viiuldajat kuulama (tema mustlaslik versioon Solveigi laulust...) ja vaatasin, kuidas hunnik vene nolke lava peal kalinkat püüdsid praktiseerida. Siis natuke jälle Gotanit, siis viiulit... kuni ühel hetkel pistsin jooksu.

You can run, but you can't hide. Mis on seal tegelikult vahet, kui ma ei tahagi end peita, vaid lihtsalt puhtaks joosta? See vabanemise tunne, mis kaasneb mööda märgu munakivitänavaid silkamisega nagu unenägudes, kusjuures alati on olemas pisike shanss oma jalg murda või midagi, annabki tiivad. Sa lendad minema ja kõik saast püüab küll oma naftaläikelistel purjedel järgi jõuda, ent tolleks hetkeks tulutult. Loodus ei salli tühja kohta - mõned ajad hiljem koguneb kõik sopp palju efektiivsemalt, et ruttu samasse olemishetke jõuda, aga joostes see tegelikult ei häiri sind. Sa jooksed ja jooksed, hoides ühe käega kotti, kus sendid mingid vahvat hüppetantsu loovad, ning püüad seintele toetudes kurve võtta, kuni sind peatab vaateaknast paistev veider kunsti väljapanek elik näitus. See on hea peatus, nagu siis, kui peatumise põhjuseks on muusika või midagi muud erilist.

Mu telefongi sai tühjaks, ma olen enda peremees praegu. Kui veider. Ma kurtsin msnis kellelegi praegust elurütmi ja ta ütles: noh, normaalne ju. Kuidagi vaimupimeda tunne tuli peale ja mitte minu suhtes.

Ma kardan, et kui Grease etenduma hakkab (esmaspäevast juba), paneb väiksemgi kriitika minu pihta mind krokodillipisaraid uluma. Kuidas mitte minna hulluks mingi asja pärast peale ühe semestri selles elamist? Mitte et ma Linnahalli järgi hull oleks või midagi, see on üsna masendav koht. Õnneks on inimesed, kes kõik ära päästavad. Kunagi pole üksi asi olnud mul nii väga inimestekeskne. Aga mis nad siis on kõik nii andekad ja erilised.


viiuldasin kell 19:49


11 märts 2004

Rindeuudised. Greaseland.

Tol mälestusväärsel esmaspäeval peale Plazas veedetud Oscarite-ööd olin ma üle elanud juba tunde ja tunde jalaviskamist. 5 minutit anti pausi ja ma lebasin veidra vatise tunde sees Salme kultuurikeskuse räpasel põrandal külili. Jakko Maltis oli kätt pisut vigastanud, ei saanud proovi teha ning hakkas igavusest klaverit kimbutama, mingi kerge meeleolumuusika või mida ta seal mängiski väga kõrgel tasemel... Suurtest akendest kihutasid sisse päiksepoisid ja hüplesid tolmuteradel; inimesed istusid, rääkisid juttu, osad tegid proovi, sõid, venitasid, puhkasid jne. Muusika pani sisemuse uskumatult värisema, sel ainumal hetkel tundus see ilusaim kuulduist. Korraga vajus mulle peale teadmine: seda ma olingi tahtnud. Sinna higilehalise proovisaali tolmusele põrandale ma olingi tahtnud juba aastaid välja jõuda, sinna muusikute/tantsijate/näitlejate keskele, tüütut tööd rügama ja erinevaid kehavedelikke valama. Mul oli mingi seniolematu täiuse tunne stiilis I-AM-ONE. Võite seda kodus proovida :)

Nüüdsest Linnahallis. 10-12 tundi päevas paaritunnise pausiga. Inimesed on toredad: Dvinjaninovile meeldib igavuse peletamiseks laulda, Janele hulluks minna, Jürile koreograafia pornograafiaks muuta. Koorirahvas ja tantsukad istuvad vahelduva eduga apaatselt ja jälgivad mängu või käivad nurga taga üksteist kargamas - näiteks üle. Teineteise. Või midagi. Mängivad korvi ja teevad pilte. Söövad. Laulavad. Ja kui siis tantsuks läheb - oioioi. Näitlejate kampa ei saa teisiti kui armastada; Liisi ja Priidu autostseen on võimatult piinlik; Veikko ja Evelin võtavad tiirasest viimast; Karin Tammaru on koos tagumikunäitajast Jaagup Kreemiga ületamatu; Andero Ermel... oioioi. Selline situatsioonikoomik (koos Priiduga) muudab koosluse täielikuks. Ma ei mäleta ühtegi proovi, kus tema üle ei oleks saanud naerda iga kord, kui tal lavale asja oli. Siis võtta Roosilehe-Uustani uskumatutes mõõtmetes paarike (kui Roosileht tal ümbert kinni püüab võtta, kahmab ta vaid õhku Kelli punapea kohal) ja Eugene.... oo, Eugene. Mis on ühel mehel sees, kui ta selliseid asju välja oskab võluda? Taavi Tõnisson, kuidas sa küll niimoodi Viljandist välja purskusid?

Üleüldse võlub teater mind päevast päeva, mässib oma kütkesse, näitab suletud silmade taga võlumaailmaid, sosistab salasõnu... Ei saa minust vist kunagi tavalist inimest, hilja on juba selle jaoks.

Vennas on kaks päeva pildistamas käinud, mis on tore. Õppetoetust ja sõidutoetust sain, mis on ülitore. No tähistamas käisin ka eile paari teise õnnelikuga, üleslöödult ja puha, narruse mõttes eriti vippides kohtades, mis õhtu arenedes kähku välja vahetati. "Hero" peale Eesti Kunstimuuseumit. Olen juba kolmas päev tegelenud vara üles tõusmisega, püüan öid hommikute vastu vahetada.

Praegu on hea tunne, päike piilub ribide vahelt välja. Täna on taas kümnest kümneni proovid, vahelduseks veel Salmeski. Horoskoobi järgi käivad mul täna õnnetused paarikaupa. No tulgu, mul ongi hommikusele klassikast popitamisele seltsilist vaja. Aga miks see pagana pohlasalat siis lendas põrandale tükkideks.


viiuldasin kell 09:23


04 märts 2004

Mitte midagi enam ei ole, eriti aega. On ainult üks suur GREASE. Palun, kallid, andestage mulle aprillini kõik mu teod ja tegemata jätmised. Viiuldan äkki pühapäeval?


viiuldasin kell 19:58


kujundas: maali

blogger