26 aprill 2005
Uus tudengite tantsuteater TEE KUUBIS
(mille juhatuse liige ma olen)
kutsub kõiki neljapäeval, 28. aprillil kell 20.00 Linnahalli katusetreppidele.
Seal toimub meie avamisperformance, milles mängivad oma rolli ka veemõnud, köied ja üks terve helikopter!
Ja muidugi paar tosinat koreograafia õppetooli tudengit, kes laulavad, kukuvad, jooksevad, seisavad, keerlevad, ning teevad üldse kõike, mis käib tudengite ja nende esinemiste juurde.
Tõenäoliselt ei tee me küll õllereklaami vm.
Eriti oodatud: Siim T, Elina S, AinarS, kõik AVMikad, kõik blogilugejad, kes sel ajal Tallinnas on, Triin EKAst, Jüri, Jane, Kai jne! H-d ka muidugi, kuigi teil on vist Tartu ja kool. Ikkagi olete väga tublid, ma mõtlen kogu aeg teie peale.
KÕIK, KÕIK on oodatud! Kui ise ei saa tulla, saada asendaja!
Üritus lõpeb enne päikeseloojangut ja on loomulikult TASUTA.
viiuldasin kell 13:03
(mille juhatuse liige ma olen)
kutsub kõiki neljapäeval, 28. aprillil kell 20.00 Linnahalli katusetreppidele.
Seal toimub meie avamisperformance, milles mängivad oma rolli ka veemõnud, köied ja üks terve helikopter!
Ja muidugi paar tosinat koreograafia õppetooli tudengit, kes laulavad, kukuvad, jooksevad, seisavad, keerlevad, ning teevad üldse kõike, mis käib tudengite ja nende esinemiste juurde.
Tõenäoliselt ei tee me küll õllereklaami vm.
Eriti oodatud: Siim T, Elina S, AinarS, kõik AVMikad, kõik blogilugejad, kes sel ajal Tallinnas on, Triin EKAst, Jüri, Jane, Kai jne! H-d ka muidugi, kuigi teil on vist Tartu ja kool. Ikkagi olete väga tublid, ma mõtlen kogu aeg teie peale.
KÕIK, KÕIK on oodatud! Kui ise ei saa tulla, saada asendaja!
Üritus lõpeb enne päikeseloojangut ja on loomulikult TASUTA.
viiuldasin kell 13:03
Pisarate päev
Ei olnud hea esimest korda elus sel päeval kodust ära olla ja mitte tunda erutusvärinaid kõhukoopas, mitte tunda kas-viinamarjad-on-hommikuks-saladuslikult-laual-tunnet ja mitte saada mampsi käest mõnd uut huvitavat sissekirjutusega raamatut. Ma olin nädalavahetusest kurnatud, mul oli viimane modernitund enne kolmapäevast eksamit, ma tundsin ennast süüdi inimestega halvasti käitumises ning emme helistas alles õhtul. U, ikka veel 'kalla' nime all, saatis mulle rahustava sõnumi, kui ma parasjagu lugemiskohvikus istusin ja vesistades lauda vahtisin.
Kella kaheni öösel aitasin Ennut proseminaritööga ning see tegi kõik jälle väga ilusaks ja heaks.
Ja boonusena tuli Siimpiim ja teatas, et ühika kõrval aias kasvavad sinised lilled on tema ja Elina poolt.
Ja kinkis mulle veel tulpe ning neli Belgia kommi.
Ja ma istun praegu jummalast puhta südamega Ré tunni ajast siin ning olen pisut närvis.
Reklaam on mu uus huviala.
viiuldasin kell 12:52
Ei olnud hea esimest korda elus sel päeval kodust ära olla ja mitte tunda erutusvärinaid kõhukoopas, mitte tunda kas-viinamarjad-on-hommikuks-saladuslikult-laual-tunnet ja mitte saada mampsi käest mõnd uut huvitavat sissekirjutusega raamatut. Ma olin nädalavahetusest kurnatud, mul oli viimane modernitund enne kolmapäevast eksamit, ma tundsin ennast süüdi inimestega halvasti käitumises ning emme helistas alles õhtul. U, ikka veel 'kalla' nime all, saatis mulle rahustava sõnumi, kui ma parasjagu lugemiskohvikus istusin ja vesistades lauda vahtisin.
Kella kaheni öösel aitasin Ennut proseminaritööga ning see tegi kõik jälle väga ilusaks ja heaks.
Ja boonusena tuli Siimpiim ja teatas, et ühika kõrval aias kasvavad sinised lilled on tema ja Elina poolt.
Ja kinkis mulle veel tulpe ning neli Belgia kommi.
Ja ma istun praegu jummalast puhta südamega Ré tunni ajast siin ning olen pisut närvis.
Reklaam on mu uus huviala.
viiuldasin kell 12:52
25 aprill 2005
René suudlus põsele
Võõrastes ootamatutes suudlustes on peidus kõik minevikuarmumised ka - ja need liblikad, mis Kati mulle sünnipäevaks saatis; ja mingid naljakad motivatsioonialged edaspidi tubli olla, et keegi mind ikka eriliseks peaks - ja õnnitlusväärseks; ja õige pisut süümekaid selle kohta, et mul teiste sünnipäevad nii hästi meeles ei püsi...
viiuldasin kell 14:39
Võõrastes ootamatutes suudlustes on peidus kõik minevikuarmumised ka - ja need liblikad, mis Kati mulle sünnipäevaks saatis; ja mingid naljakad motivatsioonialged edaspidi tubli olla, et keegi mind ikka eriliseks peaks - ja õnnitlusväärseks; ja õige pisut süümekaid selle kohta, et mul teiste sünnipäevad nii hästi meeles ei püsi...
viiuldasin kell 14:39
Ma tänan
- Kasparit, kes ei reageerinud nupuvajutusega sellele, et Maiken talle tema arvates laval hirmsasti midagi öelda tahtis.
- Simot, kes minu meelest kenasti aru sai, kuspool publik asus.
- Maikenit, kes Koolitantsu žüriisse sattus.
- René'd, kes karjus valgustaja peale, kes minu peale karjus.
- Kristinat, kes otsustas ikkagi tulla.
- Mikut, kellel oli hõbe ninasõõrmetes.
- Jaani, kes asjatas asju ja ei heitunud mu mürgisusest.
- Liisit, kes tuli Raplast laagrist rongile ja ei jonninudki.
- Enelit, kelle proseminaritöö me suures aitamistuhinas ette võtsime.
- Küllit, kes vaikselt oma CD'd taga nuttis.
- Janarit, kellele meeldivad vürtsikad kastmed.
- Kristjan Kurmi, kelle käes oli Külli CD.
- Elet, kes aitas mul natuke margaritat kulistada.
- Väikest Katit, kes oli kallistust nuruva näoga.
- Inksut, kellele meeldis rohkem kui Kanutis.
- Geishat, kes aitas mul Uue Lordi aegu mõelda.
- Annet, kes hoiatas mind valgustaja eest.
- Maiat, kes mind kallistas ja jälle noorem välja nägi.
- Pisikest tüdrukut, kes aitas meil TLÜ silti kaunistada.
- Antonit, kes meid TLÜ sildi juures pildistas.
- Angelat, kes vaatama tuli.
- Tiinat, kelle arust me väga tublid olime.
- Koolitantsu korraldustiimi, kes olid heas tujus.
- Supitädisid, kes olid pisikesed ja lõbusad.
Ma ei täna
- valgustajat, kes karjus.
- teater Endlat, kellel enda arust ühtegi lauda ja tooli ei olnud (kuigi me need lauad ja toolid lava tagant lõpuks ikkagi välja koukisime ja ise kokku kruvisime).
viiuldasin kell 14:23
- Kasparit, kes ei reageerinud nupuvajutusega sellele, et Maiken talle tema arvates laval hirmsasti midagi öelda tahtis.
- Simot, kes minu meelest kenasti aru sai, kuspool publik asus.
- Maikenit, kes Koolitantsu žüriisse sattus.
- René'd, kes karjus valgustaja peale, kes minu peale karjus.
- Kristinat, kes otsustas ikkagi tulla.
- Mikut, kellel oli hõbe ninasõõrmetes.
- Jaani, kes asjatas asju ja ei heitunud mu mürgisusest.
- Liisit, kes tuli Raplast laagrist rongile ja ei jonninudki.
- Enelit, kelle proseminaritöö me suures aitamistuhinas ette võtsime.
- Küllit, kes vaikselt oma CD'd taga nuttis.
- Janarit, kellele meeldivad vürtsikad kastmed.
- Kristjan Kurmi, kelle käes oli Külli CD.
- Elet, kes aitas mul natuke margaritat kulistada.
- Väikest Katit, kes oli kallistust nuruva näoga.
- Inksut, kellele meeldis rohkem kui Kanutis.
- Geishat, kes aitas mul Uue Lordi aegu mõelda.
- Annet, kes hoiatas mind valgustaja eest.
- Maiat, kes mind kallistas ja jälle noorem välja nägi.
- Pisikest tüdrukut, kes aitas meil TLÜ silti kaunistada.
- Antonit, kes meid TLÜ sildi juures pildistas.
- Angelat, kes vaatama tuli.
- Tiinat, kelle arust me väga tublid olime.
- Koolitantsu korraldustiimi, kes olid heas tujus.
- Supitädisid, kes olid pisikesed ja lõbusad.
Ma ei täna
- valgustajat, kes karjus.
- teater Endlat, kellel enda arust ühtegi lauda ja tooli ei olnud (kuigi me need lauad ja toolid lava tagant lõpuks ikkagi välja koukisime ja ise kokku kruvisime).
viiuldasin kell 14:23
23 aprill 2005
Ema käis külas
Tõi šampust, maasikaid, puhtaid riideid ja kartuli-kala rooga, suure paki fazermindi komme, mett ja flopikettaid.
Soovitas Kanuti tööpakkumist mitte vastu võtta, et ma suvel hoopis suvitada saaksin.
Kiitis Siimu pilte (ja Elinat nende peal).
Kiitis mind Antoni piltide peal.
Muretses, et kott mulle liiga raske on, olles selle just läbi kogu linna tassinud.
Oli emme ja.
Nägin kogu öö unes Haldjat; ta oli kõikjal, kus minagi, ning me vaatasime üksteist kogu aeg kaugelt midagi rääkimata.
viiuldasin kell 20:00
Tõi šampust, maasikaid, puhtaid riideid ja kartuli-kala rooga, suure paki fazermindi komme, mett ja flopikettaid.
Soovitas Kanuti tööpakkumist mitte vastu võtta, et ma suvel hoopis suvitada saaksin.
Kiitis Siimu pilte (ja Elinat nende peal).
Kiitis mind Antoni piltide peal.
Muretses, et kott mulle liiga raske on, olles selle just läbi kogu linna tassinud.
Oli emme ja.
Nägin kogu öö unes Haldjat; ta oli kõikjal, kus minagi, ning me vaatasime üksteist kogu aeg kaugelt midagi rääkimata.
viiuldasin kell 20:00
21 aprill 2005
Higilõhnaluule
Naljakas, kuidas ajalugu muudkui kordub - kaks korda on meremees tulnud ja läinud, nüüd kolmandal hoitakse teda Ungaris kinni, nii et pulma hoopis uus ja võõras meremees suguvõsasidemeid segama palutud on. Me ei saa Koolitantsule oma harjunud valgust, mis on hirmus - ajalugu on ju selgesti näidanud, et just need 8 lisaprožektorit teevad meie tööst selle, mis ta on. Aga eks me peame siis uutel teemadel improviseerima.
Magan veidralt, palju suuremal määral läbi elades ja tajudes kui ärkvelolekus. Tunnen veel kaua oma ööde järelkajasid - näib, nagu oleksin läbi elanud palju rohkema kogemusi (eriti tulevikukogemus) kui mu vanusele kohane oleks. Ma magasin täna öösel tunde, tunde ja tunde, ning õppisin kogu selle aja saksa keelt, jäin veel pisut pooleligi, hilinesin mõned minutid nagu ikka, magasin veel tunde, tunde ja tunde ning ärkasin alates kella poole neljast öösel tegelikult iga kaheksa minuti tagant, et oma ärkvelolekut kontrollida. Ei mallanudki lõpuks äratuskella oodata, kobisin enne viit juba kööki kampsunite sisse.
Peaaegu ei hilinenud (päriselus). Õppejõud oli Saksamaale sõitnud, loengus istus kaks inimest ja asendussakslane, kelledest minu suureks üllatuseks kaks olid kahe lapse vanemad. See on see, kui oma loengukaaslasi tundma ei õpi ja neid tavalisteks haldusjuhtideks pead. Mina olin kahe vanema laps. Noh ja siis see külalislektor - üle kolmekümne küll, doktorant ka, aga - millised pikad terved blondid juuksed! Milline päikesepruun nahk, säravad huvitatud intelligentsed silmad, loomulik sära! Milline arukas ilme ja mittemingisugust enesemadaldamise tunnet! Kogu ta olemuses peegeldus heaoluühiskond selle sõna kõige paremas mõttes, loomulikkus, tervis, õnnelikkus ja eneseteadlikkus.
Huvitav tund oli.
Hambad vist otsustasid kasvama hakata, piinlesin kõige magusamates pisarates terve tänase hommiku, aga praegu on neil vist uneaeg - mis lubab mul isegi naeratada!
Pikk ingel kuldkollases seelikus muidugi ei unu.
viiuldasin kell 20:21
Naljakas, kuidas ajalugu muudkui kordub - kaks korda on meremees tulnud ja läinud, nüüd kolmandal hoitakse teda Ungaris kinni, nii et pulma hoopis uus ja võõras meremees suguvõsasidemeid segama palutud on. Me ei saa Koolitantsule oma harjunud valgust, mis on hirmus - ajalugu on ju selgesti näidanud, et just need 8 lisaprožektorit teevad meie tööst selle, mis ta on. Aga eks me peame siis uutel teemadel improviseerima.
Magan veidralt, palju suuremal määral läbi elades ja tajudes kui ärkvelolekus. Tunnen veel kaua oma ööde järelkajasid - näib, nagu oleksin läbi elanud palju rohkema kogemusi (eriti tulevikukogemus) kui mu vanusele kohane oleks. Ma magasin täna öösel tunde, tunde ja tunde, ning õppisin kogu selle aja saksa keelt, jäin veel pisut pooleligi, hilinesin mõned minutid nagu ikka, magasin veel tunde, tunde ja tunde ning ärkasin alates kella poole neljast öösel tegelikult iga kaheksa minuti tagant, et oma ärkvelolekut kontrollida. Ei mallanudki lõpuks äratuskella oodata, kobisin enne viit juba kööki kampsunite sisse.
Peaaegu ei hilinenud (päriselus). Õppejõud oli Saksamaale sõitnud, loengus istus kaks inimest ja asendussakslane, kelledest minu suureks üllatuseks kaks olid kahe lapse vanemad. See on see, kui oma loengukaaslasi tundma ei õpi ja neid tavalisteks haldusjuhtideks pead. Mina olin kahe vanema laps. Noh ja siis see külalislektor - üle kolmekümne küll, doktorant ka, aga - millised pikad terved blondid juuksed! Milline päikesepruun nahk, säravad huvitatud intelligentsed silmad, loomulik sära! Milline arukas ilme ja mittemingisugust enesemadaldamise tunnet! Kogu ta olemuses peegeldus heaoluühiskond selle sõna kõige paremas mõttes, loomulikkus, tervis, õnnelikkus ja eneseteadlikkus.
Huvitav tund oli.
Hambad vist otsustasid kasvama hakata, piinlesin kõige magusamates pisarates terve tänase hommiku, aga praegu on neil vist uneaeg - mis lubab mul isegi naeratada!
Pikk ingel kuldkollases seelikus muidugi ei unu.
viiuldasin kell 20:21
19 aprill 2005
11 aprill 2005
Mõtisklus ühe tuttava teemadel. SKIP.
Mis teie vahel on?
- Ma ei julge talle tavaliselt tere öelda, sest teda nähes tuleb mul hirmus kihu mujale vaadata ja ma ei saa ju teretada inimest ning ise seina vahtida - see poleks viisakas. Pealegi pole mul aimugi, kas ta üldse tahaks, et ma talle tere ütlen. Ja seina vahtides ma isegi ei näe, kas tema samal ajal näiteks põrandat vaatab või midagi.
Ta on kindlasti väga huvitav isik, tead, loomeinimene ja puha, vaimustuv ja intelligentne, nii nagu mina alati kõige õigemaks pean - miks ma pean siis igakord nina vaevumärgatavalt nina kirtsutama, kui ma temale mõtlen?
Miks peab see lõpmatu, lõpmatu kadedus ühe asja pärast, mis mulle üldse ei kuulugi, niimoodi ühte põnevat isikut minu tutvusringkonnast juba eos eemale tõrjuma, ah?
Ja mingis mõttes võib olla naljakaski, kuidas ma iga kord selgelt tunnetan seda jubedat krampi, mis meid mõlemaid üksteise läheduses tabab ja kohe põgenemisteed otsima paneb.
Samas tunnen ma teda nähes väga suurt süüd - sellist, mida leiab ka piiblikäske mõtlikult meenutades või haigettegemisest meenutades mõeldes. Kas ma olen talle kaudselt palju haiget teinud? Kui paljud ta magamata öödest on minu tehtud? Ja need ööd pole mingid üksindusest magus-rahutud ööd, siin sissekandes on lood sootuks mõistmatud tavapärasel viisil ja seekord ei käi see ühegi mu lähedase ega ka lugeja kohta...
Aga kui me ütleksime lahti oma kadedusest, nagu oleks õige (ja kristlik) - kas ei kaotaks me oma inspiratsiooniallikat - sealjuures mina oma põhjatumat?
Melanhoolseid mõtisklusi. SKIP.
Miks sa ei ütle midagi?
Ma olen muutunud nooremaks kui ei kunagi varem - ja ma vihkan, kui kellegi loomingut kiidetakse sõnaga "küps", sest keegi pole mulle seda kunagi öelnud. Kas minusuguseid on vaja? Kas minusuguseid on üldse kusagile vaja?
Ma ei saa aru, miks ma enda jaoks ei õnnestu.
Aga see viimane on muidugi lihtsalt järjekordne pisike lainetus veeklaasis.
Tüdimuslaine, letargia täistabamus, raske huvituda millestki, kui miski ei huvitu minust. Või noh, mõni. Teine huvitub küll, vist, aga siis ma jälle ei oska.
Ma ei ole päris kindel, kas ma peaks üldse arvamust avaldama, kui arvamus iseenesest nii muutuv (ja kergesti ümberlükatav) nähtus on. Aga kas siis peaks üldse arvamusel tekkida laskma?
Mulle tundub, et vastasel juhul ei leiaks ma enam asju millest mõelda, sest ma pole suurem asi mõtleja ja kõige sagedamini mõtlen ma (tõenäoliselt) mingeid arvamusmõtteid.
Rahunenud mõtisklus 1
Millal ma Officiumi nägingi, veebruari keskel? Seal oli üks neiu, ma veel imestasin teda, sest ta erines nii väga minu soolotantsija-nägemusest ja samal ajal tekitas nii kummalist sisukat energiavälja, ning ma nägin teda nüüd - kõhuga, vähemalt 4-kuusega. Kogu etendus paigutas ennast minu peas ümber.
Rahunenud mõtisklus 2
R, vana rebane, võttis tegi mulle paari minutiga tuju-pai - kas ta plaaniski nii või? Vahur-Kaidi kannatasid mu hilist segamiskäiku. Hommik on veel nii uus, et võin magada tund aega ja Tallinna liuelda mingeid muid rahutuid mõtteid mõtlema. Proovisaali küll jah.
viiuldasin kell 02:55
Mis teie vahel on?
- Ma ei julge talle tavaliselt tere öelda, sest teda nähes tuleb mul hirmus kihu mujale vaadata ja ma ei saa ju teretada inimest ning ise seina vahtida - see poleks viisakas. Pealegi pole mul aimugi, kas ta üldse tahaks, et ma talle tere ütlen. Ja seina vahtides ma isegi ei näe, kas tema samal ajal näiteks põrandat vaatab või midagi.
Ta on kindlasti väga huvitav isik, tead, loomeinimene ja puha, vaimustuv ja intelligentne, nii nagu mina alati kõige õigemaks pean - miks ma pean siis igakord nina vaevumärgatavalt nina kirtsutama, kui ma temale mõtlen?
Miks peab see lõpmatu, lõpmatu kadedus ühe asja pärast, mis mulle üldse ei kuulugi, niimoodi ühte põnevat isikut minu tutvusringkonnast juba eos eemale tõrjuma, ah?
Ja mingis mõttes võib olla naljakaski, kuidas ma iga kord selgelt tunnetan seda jubedat krampi, mis meid mõlemaid üksteise läheduses tabab ja kohe põgenemisteed otsima paneb.
Samas tunnen ma teda nähes väga suurt süüd - sellist, mida leiab ka piiblikäske mõtlikult meenutades või haigettegemisest meenutades mõeldes. Kas ma olen talle kaudselt palju haiget teinud? Kui paljud ta magamata öödest on minu tehtud? Ja need ööd pole mingid üksindusest magus-rahutud ööd, siin sissekandes on lood sootuks mõistmatud tavapärasel viisil ja seekord ei käi see ühegi mu lähedase ega ka lugeja kohta...
Aga kui me ütleksime lahti oma kadedusest, nagu oleks õige (ja kristlik) - kas ei kaotaks me oma inspiratsiooniallikat - sealjuures mina oma põhjatumat?
Melanhoolseid mõtisklusi. SKIP.
Miks sa ei ütle midagi?
Ma olen muutunud nooremaks kui ei kunagi varem - ja ma vihkan, kui kellegi loomingut kiidetakse sõnaga "küps", sest keegi pole mulle seda kunagi öelnud. Kas minusuguseid on vaja? Kas minusuguseid on üldse kusagile vaja?
Ma ei saa aru, miks ma enda jaoks ei õnnestu.
Aga see viimane on muidugi lihtsalt järjekordne pisike lainetus veeklaasis.
Tüdimuslaine, letargia täistabamus, raske huvituda millestki, kui miski ei huvitu minust. Või noh, mõni. Teine huvitub küll, vist, aga siis ma jälle ei oska.
Ma ei ole päris kindel, kas ma peaks üldse arvamust avaldama, kui arvamus iseenesest nii muutuv (ja kergesti ümberlükatav) nähtus on. Aga kas siis peaks üldse arvamusel tekkida laskma?
Mulle tundub, et vastasel juhul ei leiaks ma enam asju millest mõelda, sest ma pole suurem asi mõtleja ja kõige sagedamini mõtlen ma (tõenäoliselt) mingeid arvamusmõtteid.
Rahunenud mõtisklus 1
Millal ma Officiumi nägingi, veebruari keskel? Seal oli üks neiu, ma veel imestasin teda, sest ta erines nii väga minu soolotantsija-nägemusest ja samal ajal tekitas nii kummalist sisukat energiavälja, ning ma nägin teda nüüd - kõhuga, vähemalt 4-kuusega. Kogu etendus paigutas ennast minu peas ümber.
Rahunenud mõtisklus 2
R, vana rebane, võttis tegi mulle paari minutiga tuju-pai - kas ta plaaniski nii või? Vahur-Kaidi kannatasid mu hilist segamiskäiku. Hommik on veel nii uus, et võin magada tund aega ja Tallinna liuelda mingeid muid rahutuid mõtteid mõtlema. Proovisaali küll jah.
viiuldasin kell 02:55
04 aprill 2005
Nädalavahetustulevik/värk
Ootan südamlikult kõiki natukenegi tantsu- või Madliarmastajaid laupäeval, 9.aprillil kell 17.00 algavale noorte tantsuloojate festivalile Tartu Sadamateatrisse. Saab näha töid inimestelt vanuses 12-2... aastat ja ka Madlit peaaegu 40 minutit laval tilbendamas, küll roheliste tiibadega, küll ilma. Ettevaatust! Vaja läheb abstraktset taju, klassikutele jäägu siiski ballett! Varuda tuleb 30 krooni ja aega poole kaheksani (pooletunnise vaheajaga). Madli Telleri nimi ilmub kavalehel vist isegi kolm korda... Ja pühapäeval muidugi on teine kontsert, aga laupäev on lahedam, ma arvam - sellepärast, et ta on amatöörim ja kodusem! Reed, sa oled eriti oodatud, kõik Tellerid samuti - võtkem nüüd ometi, analüüsigem tuleviku tantsumaailmas toimuvat! Meie räägime ka lava peal juttu - aga tantsude vahepeale muidugi...
Vahemärkuseks - olen taas maganud neli tundi. Tänase päevaplaani 16st punktist on praeguseks täitmata neli. Viimased kolm tundi ei ole olnud füüsiliselt tervislikud, ma arvan. Ja ma pidin jooma kohvi!
Lippan Siimu juurest läbi, vaatan, kas ma seekord hilinesin andestamatult või mitte. Kahjuks ei saa ma lihtsalt parata, sest kui proov peab üle minema, siis ta ka läheb, ja seda ei takista ükski võim.
viiuldasin kell 21:19
Ootan südamlikult kõiki natukenegi tantsu- või Madliarmastajaid laupäeval, 9.aprillil kell 17.00 algavale noorte tantsuloojate festivalile Tartu Sadamateatrisse. Saab näha töid inimestelt vanuses 12-2... aastat ja ka Madlit peaaegu 40 minutit laval tilbendamas, küll roheliste tiibadega, küll ilma. Ettevaatust! Vaja läheb abstraktset taju, klassikutele jäägu siiski ballett! Varuda tuleb 30 krooni ja aega poole kaheksani (pooletunnise vaheajaga). Madli Telleri nimi ilmub kavalehel vist isegi kolm korda... Ja pühapäeval muidugi on teine kontsert, aga laupäev on lahedam, ma arvam - sellepärast, et ta on amatöörim ja kodusem! Reed, sa oled eriti oodatud, kõik Tellerid samuti - võtkem nüüd ometi, analüüsigem tuleviku tantsumaailmas toimuvat! Meie räägime ka lava peal juttu - aga tantsude vahepeale muidugi...
Vahemärkuseks - olen taas maganud neli tundi. Tänase päevaplaani 16st punktist on praeguseks täitmata neli. Viimased kolm tundi ei ole olnud füüsiliselt tervislikud, ma arvan. Ja ma pidin jooma kohvi!
Lippan Siimu juurest läbi, vaatan, kas ma seekord hilinesin andestamatult või mitte. Kahjuks ei saa ma lihtsalt parata, sest kui proov peab üle minema, siis ta ka läheb, ja seda ei takista ükski võim.
viiuldasin kell 21:19
02 aprill 2005
Lend
Mulle jäi viimane sõit meelde just seetõttu, et mind valdas veider tunne ja ma püüdsin kogu tee Janssoni üksindusest lugemise vahele seda sõnastada. Võibolla polnud ammu olnud sellist elusat päikest, või ruumi bussi tagaosas. Igatahes oli mul kogu tee tunne, nagu ma oleksin hõljunud püstloodis umbes 1,5 m kõrgusel tee kohal ja kihutanud 80 kilomeetrise tunnikiirusega sulanud lumega poripõldudest mööda Tallinna poole. Ma süvenesin küll raamatusse, ent tõstsin korduvalt pead, sest tunne ei kadunud ega vähenenud. Aja möödudes hakkas mul jahe, tuul tõmbas ja päike oli juba madalamal, kuigi sama elus, ning mina muudkui kihutasin hõljudes, imestades, ringi vaadates. Ma ei olnud seda teed kunagi niimoodi näinud, ma suutsin isegi ära tunda, kus ma parasjagu olin, ent kõik oli seda elusat, aeglast päikest täis ja ma ei uskunud, et ma olen Eestis või et ma olen mina ise.
Tartu üldse üllatas mind sel aastal kevadega, mul polnud meeles, et see tuleb.
Praegu on kiire, töökas ja natuke liiga asjalik. Pidin täna isegi päevaplaani tegema. Sellest on 5 ja pool punkti veel täitmata...
viiuldasin kell 20:24
Mulle jäi viimane sõit meelde just seetõttu, et mind valdas veider tunne ja ma püüdsin kogu tee Janssoni üksindusest lugemise vahele seda sõnastada. Võibolla polnud ammu olnud sellist elusat päikest, või ruumi bussi tagaosas. Igatahes oli mul kogu tee tunne, nagu ma oleksin hõljunud püstloodis umbes 1,5 m kõrgusel tee kohal ja kihutanud 80 kilomeetrise tunnikiirusega sulanud lumega poripõldudest mööda Tallinna poole. Ma süvenesin küll raamatusse, ent tõstsin korduvalt pead, sest tunne ei kadunud ega vähenenud. Aja möödudes hakkas mul jahe, tuul tõmbas ja päike oli juba madalamal, kuigi sama elus, ning mina muudkui kihutasin hõljudes, imestades, ringi vaadates. Ma ei olnud seda teed kunagi niimoodi näinud, ma suutsin isegi ära tunda, kus ma parasjagu olin, ent kõik oli seda elusat, aeglast päikest täis ja ma ei uskunud, et ma olen Eestis või et ma olen mina ise.
Tartu üldse üllatas mind sel aastal kevadega, mul polnud meeles, et see tuleb.
Praegu on kiire, töökas ja natuke liiga asjalik. Pidin täna isegi päevaplaani tegema. Sellest on 5 ja pool punkti veel täitmata...
viiuldasin kell 20:24
kujundas: maali
