30 november 2007
He answered in the end, he did - it was kind of incoherent mumbling about an angry girlfriend somewhere, but I could not have been more delighted. It didn't just stop abruptly so that I would have unconsciously waited for months for his answer and lingered in stupid hopes - no, thank God he said how the things were - I shall not wait anymore, there would be no need to.
Which doesn't mean that I won't have those snowy dreams of meeting him in the cobblestones of my city streets and his bright eyes boring down to mine in their intoxicating intensity.
Just one of the hundreds of fairy tales not ready to start. Ever.
viiuldasin kell 13:20
Which doesn't mean that I won't have those snowy dreams of meeting him in the cobblestones of my city streets and his bright eyes boring down to mine in their intoxicating intensity.
Just one of the hundreds of fairy tales not ready to start. Ever.
viiuldasin kell 13:20
29 november 2007
Naine istus rataskaevu lumisele servale, valgete linade pundar ikka kindlalt kaenlas, ning lasi kirjal sülle kukkuda. Pisarad ilmusid kohe, vägisi ja otsese põhjuseta. Kodus - Naine meenutas väga hoolikalt, et midagi märkamata ei jääks - kodus oli leiba, natukene määrdejuustu ja üks makaronipakk. Kaerahelbeid sai järgmisel päeval jälle hommikuks ja lõunaks süüa ja mustikamoosi jätkus nädala lõpuni...
Naine kõndis edasi, vahepeal kergelt nutta tihkudes. Enesehaletsus oli nii ilus, nii vajalik, nii pehmendav, nii inetu, nii kasutu, nii rumal ja nii inimlik. Hiljem vaatas ta aknast siniselt kumavaid talvevalguseid lumisel teel ning leidis laualt veel ühe greipfruudi, ta oli seda unustanud loendada.
Ja tee sisse sai kasta viimase šokolaadiriba.
L-K laenas mult esmaspäevani 10 krooni. Andsin talle 20, sest nagunii ei jätkuks mul Tartu bussipiletiks. Poest ei ostnud midagi, sest tigeduses polnud isu.
Proov oli pikk ja halb, mu mõtted inetud.
Hommikul Tibutas.
viiuldasin kell 22:21
Naine kõndis edasi, vahepeal kergelt nutta tihkudes. Enesehaletsus oli nii ilus, nii vajalik, nii pehmendav, nii inetu, nii kasutu, nii rumal ja nii inimlik. Hiljem vaatas ta aknast siniselt kumavaid talvevalguseid lumisel teel ning leidis laualt veel ühe greipfruudi, ta oli seda unustanud loendada.
Ja tee sisse sai kasta viimase šokolaadiriba.
L-K laenas mult esmaspäevani 10 krooni. Andsin talle 20, sest nagunii ei jätkuks mul Tartu bussipiletiks. Poest ei ostnud midagi, sest tigeduses polnud isu.
Proov oli pikk ja halb, mu mõtted inetud.
Hommikul Tibutas.
viiuldasin kell 22:21
28 november 2007
Kirsišokolaad lõhnas väga tugevasti mu nina all, aga kell oli voodi, mitte teetegemise peal. Üks rumal lause oli jäänud mind kummitama, üks rumal peidetud lubadustega lause, mis pani mind lootma seal, kus igasugune lootus peaks olema juba ammu summutatud püüdlikult ja siiralt.
Ma ei oota mitte midagi, ma ei eelda enam mitte midagi, kui ta tuleb. Me isegi ei pea kohtuma, aga siiski võiks.
Ta on ilus.
viiuldasin kell 23:48
Ma ei oota mitte midagi, ma ei eelda enam mitte midagi, kui ta tuleb. Me isegi ei pea kohtuma, aga siiski võiks.
Ta on ilus.
viiuldasin kell 23:48
27 november 2007
The sun has teeth, the rain has claws and thorns,
my ears are dead for language that won't laugh -
it may be silent, if you really want.
---
They were laughing like lunatics - two young girls on their backs on the wooden floor, a slender man dressed as a bishop and using his baculus to hold himself up, a tall and bony brunette sitting on a piano chair and throwing her head back to laugh with all her might, a blond girl with short hair on her knees chuckling silently and almost shyly. They saw the older, shorter, humorous looking monk-guy laughing so hard that he fell to the full-size doll in front of him and everybody almost cried.
They loved the doll immediately, at least the brunet girl did. He had charisma, indeed - high cheek bones, thin eye brows and lips, kind of clever looking eyes - and he was never still, he always wandered around the room and knocked on the shoulders of the ones that expected it the least.
He was important, he was the leading actor - he was supposed to make an impression. It was worse the next day - he didn't really behave, although the band was there and the dancers, too, and everybody had to seem very professional and all - but no, he had to do his tricks and the rehearsal was not the best, not really.
The baculus broke, too.
---
I am a little bit tired of bad English in the I'd-like-to-understand-what's-said kind of way. To communicate with grown-up U.S.A citizens that write as if they were half blind and only guessing the right placement of the letters on the keyboard... or are they just drawing lots with the keys anyway?
---
It was the night of some Sundays ago, but I remember myself crying really hard in a gathering of lots of people because of the song with those words, that made me feel 8 years old...
the Silence is your mother (listen to your mother)
the Light is your father (look inside his heart)
the Truth is your sister (hold on to your sister even if you meet her very seldom)
the Fear is your brother (look him straight to the eyes and you will see there only yourself)
---
The beds I filled are going to be left empty for some time now. And still - the hearts are birds, let's feed them, it's cold.
viiuldasin kell 22:37
my ears are dead for language that won't laugh -
it may be silent, if you really want.
---
They were laughing like lunatics - two young girls on their backs on the wooden floor, a slender man dressed as a bishop and using his baculus to hold himself up, a tall and bony brunette sitting on a piano chair and throwing her head back to laugh with all her might, a blond girl with short hair on her knees chuckling silently and almost shyly. They saw the older, shorter, humorous looking monk-guy laughing so hard that he fell to the full-size doll in front of him and everybody almost cried.
They loved the doll immediately, at least the brunet girl did. He had charisma, indeed - high cheek bones, thin eye brows and lips, kind of clever looking eyes - and he was never still, he always wandered around the room and knocked on the shoulders of the ones that expected it the least.
He was important, he was the leading actor - he was supposed to make an impression. It was worse the next day - he didn't really behave, although the band was there and the dancers, too, and everybody had to seem very professional and all - but no, he had to do his tricks and the rehearsal was not the best, not really.
The baculus broke, too.
---
I am a little bit tired of bad English in the I'd-like-to-understand-what's-said kind of way. To communicate with grown-up U.S.A citizens that write as if they were half blind and only guessing the right placement of the letters on the keyboard... or are they just drawing lots with the keys anyway?
---
It was the night of some Sundays ago, but I remember myself crying really hard in a gathering of lots of people because of the song with those words, that made me feel 8 years old...
the Silence is your mother (listen to your mother)
the Light is your father (look inside his heart)
the Truth is your sister (hold on to your sister even if you meet her very seldom)
the Fear is your brother (look him straight to the eyes and you will see there only yourself)
---
The beds I filled are going to be left empty for some time now. And still - the hearts are birds, let's feed them, it's cold.
viiuldasin kell 22:37
23 november 2007
Kas ma mõtlesin täna ammu enne päikese tõusmise plaanigi ühe luuletuse? Kas rääkis see päikese pojast ja valguse paadist? Ja naljakas, siiamaani seostuvad mul sõnad "päike" ja "poeg" kuidagi Jaaniga.
Neil päevil on olnud väga intensiivne tööd teha ja eile sain ma suudlusi, mis oli uus. Jah, uus.
Ainult magamata tunde koguneb liiga palju - aga äkki lõikasin ma need eelmise nädala omad koos oma juustega maha?
viiuldasin kell 10:38
Neil päevil on olnud väga intensiivne tööd teha ja eile sain ma suudlusi, mis oli uus. Jah, uus.
Ainult magamata tunde koguneb liiga palju - aga äkki lõikasin ma need eelmise nädala omad koos oma juustega maha?
Päikese poeg valguse paadis -
kiired on kotis, sära on vaadis,
pihuga paistet veel pardale laadis
päikese poeg valguse paadis..
kiired on kotis, sära on vaadis,
pihuga paistet veel pardale laadis
päikese poeg valguse paadis..
viiuldasin kell 10:38
19 november 2007
Need uskumatud läbipaistvad pilgud on pööratud ülesse, lumesse, kätesse
kui valgused foorides muutuvad siniseks,
et saaksime õppida lendama.
Huuled, keeled ja kurgud on kirsid, kukkuvad kirsid
ja liblikasuudlused lendavad ringi ning unustavad külma eest õigeaegselt varjuda.
Oma ohke tagant näen taas üksildushunte peasid tõstmas.
viiuldasin kell 01:14
kui valgused foorides muutuvad siniseks,
et saaksime õppida lendama.
Huuled, keeled ja kurgud on kirsid, kukkuvad kirsid
ja liblikasuudlused lendavad ringi ning unustavad külma eest õigeaegselt varjuda.
Oma ohke tagant näen taas üksildushunte peasid tõstmas.
viiuldasin kell 01:14
15 november 2007
Vaikus.
Bloggerdaja istub, käed suu ees, ja vaatab mitte midagi nägeva pilguga läbi laualambi.
Vaikselt on kuulda arvuti ventilaatori surinat.
Laualambi kõrval on tühi šokolaadipaber. Selle kõrval veebikaamera ümbris. Selle kõrval minikalender noore Jüri Krjukoviga.
Vaikus pikeneb, laguneb, tükeldub klahvilöökideks.
Bloggerdaja ei julge mitte midagi kirjutada sellest, mis teda täna tegelikult ümbritseb, sest ise nende asjade tabaminegi tundub liiga habras.
Sellest võiks teha laulu. Liiiiiiiiiigaaaaaaaa habraaaaaaaas..
---
So I waited most stupidly, trying very hard not to name things floating around in my head and still not succeeding for a second. This is almost intoxicating in a way - feeling your heart rate speeding up, the blood pounding against your own chest and knowing that it took a mere idea, a glimpse of an idea even to do that to yourself. The pulse of things, the rhythms one can catch or imagine - one of the reasons why I do what I do in my life.
It takes a great effort NOT to go lost on my own trains of thoughts today.
So I made a promise that even if the things turn out to be something... else... entirely - still I should just enjoy the way I felt - twice actually. The absolute exhilaration, the adrenaline of being capable of feeling such strong emotions for a minute or so...
Kind of inspires one to live.
viiuldasin kell 20:39
Bloggerdaja istub, käed suu ees, ja vaatab mitte midagi nägeva pilguga läbi laualambi.
Vaikselt on kuulda arvuti ventilaatori surinat.
Laualambi kõrval on tühi šokolaadipaber. Selle kõrval veebikaamera ümbris. Selle kõrval minikalender noore Jüri Krjukoviga.
Vaikus pikeneb, laguneb, tükeldub klahvilöökideks.
Bloggerdaja ei julge mitte midagi kirjutada sellest, mis teda täna tegelikult ümbritseb, sest ise nende asjade tabaminegi tundub liiga habras.
Sellest võiks teha laulu. Liiiiiiiiiigaaaaaaaa habraaaaaaaas..
---
So I waited most stupidly, trying very hard not to name things floating around in my head and still not succeeding for a second. This is almost intoxicating in a way - feeling your heart rate speeding up, the blood pounding against your own chest and knowing that it took a mere idea, a glimpse of an idea even to do that to yourself. The pulse of things, the rhythms one can catch or imagine - one of the reasons why I do what I do in my life.
It takes a great effort NOT to go lost on my own trains of thoughts today.
So I made a promise that even if the things turn out to be something... else... entirely - still I should just enjoy the way I felt - twice actually. The absolute exhilaration, the adrenaline of being capable of feeling such strong emotions for a minute or so...
Kind of inspires one to live.
viiuldasin kell 20:39
13 november 2007
we played in the clear snow, me and the 2-years old girl, and walked some letters into it. estonian winter nowadays is very carpe diem - the snow might melt in a day and might never come back before february, so this early november in coldness and clarity is rare and very familiar all the same.
it troubles me that i have not bought enough candles yet.
tonight i dreamed of many, many different types of men while being in greece and meeting people from romania, nederlands, america, my past and my future.
viiuldasin kell 13:54
it troubles me that i have not bought enough candles yet.
tonight i dreamed of many, many different types of men while being in greece and meeting people from romania, nederlands, america, my past and my future.
viiuldasin kell 13:54
10 november 2007
Jooksin läbi pesumärgade ebatasaste tänavate ja püüdsin sõnastada seda lavastamise tunnet - sedasama, kui pead pidevalt tegelema miljoni asjaga, mis kunagi otsekui lavastamise alla ei kuulu - et miks etenduste tegemine paneb tavaliselt tahtma pead vastu seina taguma?
Me näeme välja kõhnad, haprad, kareda pabernahaga käeselja soontel ja me vaidleme vastu, et me pole orjad.
***
Ühe aasta 19. oktoobril:
"Ma ajasin hambapastat endale ketsi sisse."
Ta sulges enda järel ukse.
"Ma tahan olla.
Nele, ma tahan OLLA."
Ma hüüdsin peaaegu kuivalt.
Me tahame alati kedagi, kes meid ei taha.
Me rinnad on täna üksikud.
Ja neil kuil.
Nad uluvad puudutuste järgi
ja ohkavad saamata suudlusi.
Kuhu teie .. (/.../)?
Esmaspäeval mind kutsuti endaga voodisse
ja see on okei.
Kas ma mängin või olen?
Kas mängida on ehtsam?
Tule, räägi minuga, vasta mu küsimustele, mitte keegi ei anna mulle nõu, keegi ei...
Unetus - see ei defineeri mind, aga täna see on.
***
Istusin oma aknal, vaatasin Estoniat, Viru Keskust, Kaubamaja, Tammsaare parki, Draamateatrit ja neid kaugemaid kõrgeid, kandilisi, nurkadega, rahalõhnalisi. Aknalaud oli õige pisut kitsas - miks ei olnud ma seda taibanud augustis ja septembris, kui oli veel piisavalt soe - oleksin saanud istuda avatud aknaga, jalad kõlkumas kõrgel galerii kohal, trammid all mööda helisemas...
Aga nüüd on täpselt hilja ja mõne aja pärast olen siit läinud - kuskile mujale, uude kohta, uue aknaga, aga vist vaateta, mul on tunne.
Jälle ühe kergema lahkumineku aeg - neid juhtub nii tihti, sest sõbrad pole mäed.
Beware, the rock is changing.
viiuldasin kell 01:35
Me näeme välja kõhnad, haprad, kareda pabernahaga käeselja soontel ja me vaidleme vastu, et me pole orjad.
***
Ühe aasta 19. oktoobril:
"Ma ajasin hambapastat endale ketsi sisse."
Ta sulges enda järel ukse.
"Ma tahan olla.
Nele, ma tahan OLLA."
Ma hüüdsin peaaegu kuivalt.
Me tahame alati kedagi, kes meid ei taha.
Me rinnad on täna üksikud.
Ja neil kuil.
Nad uluvad puudutuste järgi
ja ohkavad saamata suudlusi.
Kuhu teie .. (/.../)?
Esmaspäeval mind kutsuti endaga voodisse
ja see on okei.
Kas ma mängin või olen?
Kas mängida on ehtsam?
Tule, räägi minuga, vasta mu küsimustele, mitte keegi ei anna mulle nõu, keegi ei...
Unetus - see ei defineeri mind, aga täna see on.
***
Istusin oma aknal, vaatasin Estoniat, Viru Keskust, Kaubamaja, Tammsaare parki, Draamateatrit ja neid kaugemaid kõrgeid, kandilisi, nurkadega, rahalõhnalisi. Aknalaud oli õige pisut kitsas - miks ei olnud ma seda taibanud augustis ja septembris, kui oli veel piisavalt soe - oleksin saanud istuda avatud aknaga, jalad kõlkumas kõrgel galerii kohal, trammid all mööda helisemas...
Aga nüüd on täpselt hilja ja mõne aja pärast olen siit läinud - kuskile mujale, uude kohta, uue aknaga, aga vist vaateta, mul on tunne.
Jälle ühe kergema lahkumineku aeg - neid juhtub nii tihti, sest sõbrad pole mäed.
Beware, the rock is changing.
viiuldasin kell 01:35
05 november 2007
Põlves on väga uus valu täna - terav, keerutav, torkav ja lööv üheaegselt. Toob meelde lihahaamrid, kruustangid, tungrauad, hambad. Ma ei ole selle põhjustamiseks midagi teinud.
It is a day of feeling extremely young today and this makes me want to cry.
But I don't.
viiuldasin kell 00:16
It is a day of feeling extremely young today and this makes me want to cry.
But I don't.
viiuldasin kell 00:16
03 november 2007
Naabrimees tuli tegi mu akna lahti ja ütles, et ta seksiks minuga, aga ei saa.
Eile istusin Martini's ja imestasin. Veidi enne seda Vallis mängis Pedro lõõtsa ja pool baari laulis kaasa, baarman lasi iga 5 minuti tagant "Ta elagut" ja keegi pikajuukseline Udu, kes meie tulles õndsalt letil magas, ostis meile hiljem kolm millimallikat. Kahtlustasime tal sünnipäeva, ei saanud kinnitust.
Vigrivuntsidega ja kõõrdissilmne teatrikunstnik(?) kutsus mind Suureks Naiseks ja teeskles minestamist.
Tänaval hüüdis pool ühest paarikesest oma maskuliinset rusikat taevasse tõstes: Maksakaste on minuga! Naersime nii kõvasti, et pidime munakividele pikali kukkuma.
Aga nüüd siis - istusin Martinis ja imestasin. Me olime tellinud pannkooke, neid keelatult maitsvaid, ning minu meeleheaks ka salatit, ja ma vaatasin, kuidas inimesed istusid laudades, mis peaaegu korraks moodustasid ühe pika; kuidas Martin sai ise otsustada, kes talle meeldib ja kes mitte, ning kuidas me kõik olime väga, väga tegelased, mitte persoonid, väga lugudest.
Mulle jäi silma üks lühike blondiin, ligitõmbav, poseeritud, aga mitte külmalt - mehed sumisesid tema ümber nagu kärbsed, püüdsid tema jalg-üle-põlve kehas mingit huvi äratada, riivasid tema käsi jutu käigus. Ta vaatas mulle otsa, teadvalt, muigavalt, otse, mul hakasid kõrvad sumisema, see naine oli PÄRISELT lamp vist, või küünal.
Ma peaaegu ei vaadanud enam kuhugi mujale kuni ta lahkus.
Hiljem silmitsesin ülikondades meeste tasakaalukat nurgas vaikimist ning ühte noort kutti, kellega ühel varasemal korral samasse lauda sattusin - ka tema oli blond, pikajuukseline, heledate kulmudega, ka tema vaatas väljas oma lahkuvaid kaaslasi oodates otse läbi ukseklaasi mulle silma ning muigas, nagu oleksime me kõik olnud kusagilt kitšilikust raamatust.
Mulle äraütlemata meeldis.
Me räägime kirja järgi.
viiuldasin kell 23:47
Eile istusin Martini's ja imestasin. Veidi enne seda Vallis mängis Pedro lõõtsa ja pool baari laulis kaasa, baarman lasi iga 5 minuti tagant "Ta elagut" ja keegi pikajuukseline Udu, kes meie tulles õndsalt letil magas, ostis meile hiljem kolm millimallikat. Kahtlustasime tal sünnipäeva, ei saanud kinnitust.
Vigrivuntsidega ja kõõrdissilmne teatrikunstnik(?) kutsus mind Suureks Naiseks ja teeskles minestamist.
Tänaval hüüdis pool ühest paarikesest oma maskuliinset rusikat taevasse tõstes: Maksakaste on minuga! Naersime nii kõvasti, et pidime munakividele pikali kukkuma.
Aga nüüd siis - istusin Martinis ja imestasin. Me olime tellinud pannkooke, neid keelatult maitsvaid, ning minu meeleheaks ka salatit, ja ma vaatasin, kuidas inimesed istusid laudades, mis peaaegu korraks moodustasid ühe pika; kuidas Martin sai ise otsustada, kes talle meeldib ja kes mitte, ning kuidas me kõik olime väga, väga tegelased, mitte persoonid, väga lugudest.
Mulle jäi silma üks lühike blondiin, ligitõmbav, poseeritud, aga mitte külmalt - mehed sumisesid tema ümber nagu kärbsed, püüdsid tema jalg-üle-põlve kehas mingit huvi äratada, riivasid tema käsi jutu käigus. Ta vaatas mulle otsa, teadvalt, muigavalt, otse, mul hakasid kõrvad sumisema, see naine oli PÄRISELT lamp vist, või küünal.
Ma peaaegu ei vaadanud enam kuhugi mujale kuni ta lahkus.
Hiljem silmitsesin ülikondades meeste tasakaalukat nurgas vaikimist ning ühte noort kutti, kellega ühel varasemal korral samasse lauda sattusin - ka tema oli blond, pikajuukseline, heledate kulmudega, ka tema vaatas väljas oma lahkuvaid kaaslasi oodates otse läbi ukseklaasi mulle silma ning muigas, nagu oleksime me kõik olnud kusagilt kitšilikust raamatust.
Mulle äraütlemata meeldis.
Me räägime kirja järgi.
viiuldasin kell 23:47
01 november 2007
Et mitte jälle ennast lukku keerata - ma ei pea... ma ei taha... ma tahan...
Ma ei näita välja, et ma juba väga huvitun, ei näita, ei näita...
viiuldasin kell 09:19
Ma ei näita välja, et ma juba väga huvitun, ei näita, ei näita...
viiuldasin kell 09:19
kujundas: maali
