Kirsišokolaad lõhnas väga tugevasti mu nina all, aga kell oli voodi, mitte teetegemise peal. Üks rumal lause oli jäänud mind kummitama, üks rumal peidetud lubadustega lause, mis pani mind lootma seal, kus igasugune lootus peaks olema juba ammu summutatud püüdlikult ja siiralt.
Ma ei oota mitte midagi, ma ei eelda enam mitte midagi, kui ta tuleb. Me isegi ei pea kohtuma, aga siiski võiks.
Ta on ilus.
viiuldasin kell 23:48