27 september 2005
T2pit2hed
HE v6is ju varasemal kokkupuutel tunduda vanatydrukust lesbina, ent tema esimeses loengus n2is ta hoopis kavala kassina, sellise laiana. Ta osutus ootamatult sensuaalseks oma maneerides ja erakordselt v2rskendav oli tema intellektuaalsus (mitte emotsionaalsus, kogemuslikkus). Empiirilisest tunnetamisest tahtliku teadvustamise poole!
Ostsin meile proovi alguseks suure shokolaadi, kui Maiku 2kki v2ga 2ra peaks olema vajunud.
Tujude drastiline muutumine yhe p2eva sees 7 p2eva n2dalas on v2ga veider, aga sellega tuleb arvestada, kui tegeled klassikalise balletiga ja tegelikult oled r66mus noor inimene.
viiuldasin kell 18:10
HE v6is ju varasemal kokkupuutel tunduda vanatydrukust lesbina, ent tema esimeses loengus n2is ta hoopis kavala kassina, sellise laiana. Ta osutus ootamatult sensuaalseks oma maneerides ja erakordselt v2rskendav oli tema intellektuaalsus (mitte emotsionaalsus, kogemuslikkus). Empiirilisest tunnetamisest tahtliku teadvustamise poole!
Ostsin meile proovi alguseks suure shokolaadi, kui Maiku 2kki v2ga 2ra peaks olema vajunud.
Tujude drastiline muutumine yhe p2eva sees 7 p2eva n2dalas on v2ga veider, aga sellega tuleb arvestada, kui tegeled klassikalise balletiga ja tegelikult oled r66mus noor inimene.
viiuldasin kell 18:10
26 september 2005
Iseloom on meil midagi erilist. Sest teistest rahvustest inimestega abielud ei õnnestu. Oletame, et teised peavad sind närviliseks. Aga pruugib vaid omaga abielluda, kui sa muutud teistsuguseks, rahulikuks. Tähendab, justkui täiesti teiseks.
Näiteks, mina Timofeiga. Ükskord tulime temaga metsast välja. Me pidime seitsekümmend kilomeetrit minema. See oli seitsmendal novembril. Tähendab, oli juba selline aastaaeg, kui kõik on külmunud.
Ja äkki muutus kõik madalaks ning ma ei saanud kõndida. Olen tüsedaks läinud linnaelust. Ma lihtsalt uppusin soos. Ja oli vaja umbes viis kilomeetrit minna. Oleks võinud ringi minna 15 kilomeetrit. Aga Timo rääkis, et lähme siit, kõik on külmunud. Hakkasime minema, aga seal oli soo sulanud. Ja ma jõudsin keskkohta, kuskil 2 kilomeetrit. Ning edasi minna ei suutnud. Mul polnud üldse mingit jõudu! Ma tõusin, siis kohe kukkusin. Kuni kukkusin, seni puhkasin. Aga seal oli vesi. Ma vajusin niimoodi sisse. Mul oli kisid, talvesaapad. Kisid olid läbimärjad, ma olin üleni-üleni läbimärg. Ja ma ei suutnud enam minna. Sinna oli kaks kilomeetrit ja teisele poole kolm kilomeetrit. Ja ma ei teadnud, kuhupoole minna. Minul oli seljakott ja Timol oli seljakott. Aga Timo ei vajunud läbi. Ta võis nõrka jääkorda pidi niimoodi minna. Aga mina ainult nii: tõusin – kukkusin, jälle tõusin – kukkusin.
Ja ma mõtlesin, et kui Timo oleks mulle ühegi paha sõna öelnud, oleksin kukkunud ja poleks mitte kunagi enam tõusnud. Mitte kunagi, mõistad? Aga Timo seisis, suitsetas. Ootas, kuni ma lamasin niimoodi. Siis ma tõusin jälle püsti. Lähen edasi. Pärast hakkasin ma end niimoodi üle külje veeretama. Pärast tulin, enam ei suutnud. Vaatasin Timot, mõtlesin:
"No hakka sõimama! Siis hakkan närvitsema. Enam edasi ei lähe!"
Aga tema ootas. Seisis niimoodi vaikides. Ma vaatasin, et tema oli ka väsinud. Ta tassis oma seljakoti edasi. Siis tuli tagasi, viis minu seljakoti edasi. Aga mina läksin seni niimoodi roomates. See tähendab, seal oli selline äärmuslik situatsioon.
Mingites ekstreemsetes tingimustes ei esine kunagi plahvatust. Võib-olla me kuidagi mõistame kõike teisiti. Aga see, et meil tajutakse kõike teisiti, see on 100 %-selt kindel. Teistsugune elu ei tule meil välja. See õnnestub vähestel.
Vahel võib närveldada, mõnikord ei tohi.
Tolles elus meeldib mulle kõik. Seepärast, et seal on kõik tunded puhtad. Aga siin linnas on juba rõõm kuidagi ülespaisutatud, mure on samuti ülespaisutatud. Aga seal on rõõm ja mure ikkagi mingisugused läbipaistvad, läbitungivad.
Ma toon sellise näite. Sealsamas, kui me Timoga läksime, sealsamas soos, lõpuks ronisin ma sealt välja. Jõudsime saarele. See oli soo keskel. Selline väike saar. Me raiusime seal puid. Mina riietusin üleni lahti. Juba oli talv, ümberringi lumi. Ja ma kuivatasin kõik-kõik riided ära.
Ja mul oli nii rõõmus-rõõmus olla! Otse taevani oli mingisugune rõõm! Kõik oli niimoodi helisev, ilus! Ma olin selline üleni puhanud! Mul oli nii meeldiv tunne!
Pärast läksime ära. Vaatasin – jälle soo! Ma pidin jälle uppuma hakkama! Mul hakkas tunduma niimoodi – veel on kõik hästi-hästi! Oma hinges mõtlesin, et mis saab, kui ma ühe sammu astun? Astusin – ei vajunud läbi! Tead, selline rõõm, rõõm! Tõeline eufooria. Hea! Hea! Siis tegin veel ühe sammu. Ja ikka veel ei vajunud ma läbi. Mul oli selline õndsus! Mul oli nii hea! Mul oli nii kuiv-kuiv! Ja mul oli kõik soojendatud. Ma seisin sellel sammul ja – näh! – vajusin sisse. Vajusin selle jalaga sisse. Vajusin selle jalaga sisse. Aga teine jalg oli veel soe! Kuiv jalg! Üks jalg oli kuiv! Tõmbasin jala välja ja mul on selline seisund. Tegin sammu ja jälle ei vajunud sisse. Mul oli jälle hea-hea! Järgmisel sammul vajusin sellesama jalaga sisse. Ja jälle oli rõõm-rõõm! Suur-suur! Tead, niimoodi läks, läks otse taevani! Seisin ühe jalaga vees ja mõtlesin, et milline õnn – sellesama jalaga vajusin sisse! Aga teine jalg oli kuiv! Oli selline suur-suur õndsus. Puhtast rõõmust.
Seda ma tahtsingi jutustada, et näed, kuidas kogu elu on korraldatud. Aga nii, teistsuguses elus ei saa olla sellist rõõmu. Sest see pole kuidagi ülalt ega alt seotud.
Art Leete "Põhjarahvad antiigist tänapäevani" Lisa 1.
Läbi sain.
viiuldasin kell 17:16
Näiteks, mina Timofeiga. Ükskord tulime temaga metsast välja. Me pidime seitsekümmend kilomeetrit minema. See oli seitsmendal novembril. Tähendab, oli juba selline aastaaeg, kui kõik on külmunud.
Ja äkki muutus kõik madalaks ning ma ei saanud kõndida. Olen tüsedaks läinud linnaelust. Ma lihtsalt uppusin soos. Ja oli vaja umbes viis kilomeetrit minna. Oleks võinud ringi minna 15 kilomeetrit. Aga Timo rääkis, et lähme siit, kõik on külmunud. Hakkasime minema, aga seal oli soo sulanud. Ja ma jõudsin keskkohta, kuskil 2 kilomeetrit. Ning edasi minna ei suutnud. Mul polnud üldse mingit jõudu! Ma tõusin, siis kohe kukkusin. Kuni kukkusin, seni puhkasin. Aga seal oli vesi. Ma vajusin niimoodi sisse. Mul oli kisid, talvesaapad. Kisid olid läbimärjad, ma olin üleni-üleni läbimärg. Ja ma ei suutnud enam minna. Sinna oli kaks kilomeetrit ja teisele poole kolm kilomeetrit. Ja ma ei teadnud, kuhupoole minna. Minul oli seljakott ja Timol oli seljakott. Aga Timo ei vajunud läbi. Ta võis nõrka jääkorda pidi niimoodi minna. Aga mina ainult nii: tõusin – kukkusin, jälle tõusin – kukkusin.
Ja ma mõtlesin, et kui Timo oleks mulle ühegi paha sõna öelnud, oleksin kukkunud ja poleks mitte kunagi enam tõusnud. Mitte kunagi, mõistad? Aga Timo seisis, suitsetas. Ootas, kuni ma lamasin niimoodi. Siis ma tõusin jälle püsti. Lähen edasi. Pärast hakkasin ma end niimoodi üle külje veeretama. Pärast tulin, enam ei suutnud. Vaatasin Timot, mõtlesin:
"No hakka sõimama! Siis hakkan närvitsema. Enam edasi ei lähe!"
Aga tema ootas. Seisis niimoodi vaikides. Ma vaatasin, et tema oli ka väsinud. Ta tassis oma seljakoti edasi. Siis tuli tagasi, viis minu seljakoti edasi. Aga mina läksin seni niimoodi roomates. See tähendab, seal oli selline äärmuslik situatsioon.
Mingites ekstreemsetes tingimustes ei esine kunagi plahvatust. Võib-olla me kuidagi mõistame kõike teisiti. Aga see, et meil tajutakse kõike teisiti, see on 100 %-selt kindel. Teistsugune elu ei tule meil välja. See õnnestub vähestel.
Vahel võib närveldada, mõnikord ei tohi.
Tolles elus meeldib mulle kõik. Seepärast, et seal on kõik tunded puhtad. Aga siin linnas on juba rõõm kuidagi ülespaisutatud, mure on samuti ülespaisutatud. Aga seal on rõõm ja mure ikkagi mingisugused läbipaistvad, läbitungivad.
Ma toon sellise näite. Sealsamas, kui me Timoga läksime, sealsamas soos, lõpuks ronisin ma sealt välja. Jõudsime saarele. See oli soo keskel. Selline väike saar. Me raiusime seal puid. Mina riietusin üleni lahti. Juba oli talv, ümberringi lumi. Ja ma kuivatasin kõik-kõik riided ära.
Ja mul oli nii rõõmus-rõõmus olla! Otse taevani oli mingisugune rõõm! Kõik oli niimoodi helisev, ilus! Ma olin selline üleni puhanud! Mul oli nii meeldiv tunne!
Pärast läksime ära. Vaatasin – jälle soo! Ma pidin jälle uppuma hakkama! Mul hakkas tunduma niimoodi – veel on kõik hästi-hästi! Oma hinges mõtlesin, et mis saab, kui ma ühe sammu astun? Astusin – ei vajunud läbi! Tead, selline rõõm, rõõm! Tõeline eufooria. Hea! Hea! Siis tegin veel ühe sammu. Ja ikka veel ei vajunud ma läbi. Mul oli selline õndsus! Mul oli nii hea! Mul oli nii kuiv-kuiv! Ja mul oli kõik soojendatud. Ma seisin sellel sammul ja – näh! – vajusin sisse. Vajusin selle jalaga sisse. Vajusin selle jalaga sisse. Aga teine jalg oli veel soe! Kuiv jalg! Üks jalg oli kuiv! Tõmbasin jala välja ja mul on selline seisund. Tegin sammu ja jälle ei vajunud sisse. Mul oli jälle hea-hea! Järgmisel sammul vajusin sellesama jalaga sisse. Ja jälle oli rõõm-rõõm! Suur-suur! Tead, niimoodi läks, läks otse taevani! Seisin ühe jalaga vees ja mõtlesin, et milline õnn – sellesama jalaga vajusin sisse! Aga teine jalg oli kuiv! Oli selline suur-suur õndsus. Puhtast rõõmust.
Seda ma tahtsingi jutustada, et näed, kuidas kogu elu on korraldatud. Aga nii, teistsuguses elus ei saa olla sellist rõõmu. Sest see pole kuidagi ülalt ega alt seotud.
Art Leete "Põhjarahvad antiigist tänapäevani" Lisa 1.
Läbi sain.
viiuldasin kell 17:16
23 september 2005
Midagi ahjupehmet tänases
Võibolla Ülle toodud tomatite magusus tolmulõhnalises koolis.
Või TiinaO pehme puude igal pool mu kehal, mis peaaegu kirgastas.
Proovivalu, aga töötamine sellest hoolimata - jälle pisut edasi jõudmine.
Lizziega keksimine.
Aga vanalinna siseõues on koolikambad, kes lõhnavad saunavihtade järele.
viiuldasin kell 16:53
Võibolla Ülle toodud tomatite magusus tolmulõhnalises koolis.
Või TiinaO pehme puude igal pool mu kehal, mis peaaegu kirgastas.
Proovivalu, aga töötamine sellest hoolimata - jälle pisut edasi jõudmine.
Lizziega keksimine.
Aga vanalinna siseõues on koolikambad, kes lõhnavad saunavihtade järele.
viiuldasin kell 16:53
19 september 2005
Nonoh, mis te mürate.
Homsele tudengiorganisatsioonide messile Keeltemajas on mul umbes pool tundi päris naljakaid videoid, tekstid stendile on veel tegemata. Ajutise koduka viskasin ka valmis, päris rahul ei peagi olema.
Jalkatööd hakkasime täiesti algusest uueks tegema, ega seal vanast etendusest vist palju alles ei jää. Mõtled, et ei taha olla literatuurne ja püüad nagu ümber nurga teha, aga ükski jalgpalliarmastaja ei saaks meie lõpptulemusest tõenäoliselt midagi aru. Kesktee leidmine on ilgelt raske.
Mairika etendus lasi mäletada tunnet, kuidas aeg moondab mälestusi ja kuidas selle pärast teistele inimestele vastu vaielda saab - mulle on see tihti haiget teinud.
Kaja ütles midagi natuke minu moodi, ma üllatusin. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas siis meie nii palju kordi kehvemad olla saime, et meid "proffidega" koos mainidagi ei saa.
Tiina oli näost veidi võõras.
Nädalavahetus oli uskumatult naabrivaba.
viiuldasin kell 17:29
Homsele tudengiorganisatsioonide messile Keeltemajas on mul umbes pool tundi päris naljakaid videoid, tekstid stendile on veel tegemata. Ajutise koduka viskasin ka valmis, päris rahul ei peagi olema.
Jalkatööd hakkasime täiesti algusest uueks tegema, ega seal vanast etendusest vist palju alles ei jää. Mõtled, et ei taha olla literatuurne ja püüad nagu ümber nurga teha, aga ükski jalgpalliarmastaja ei saaks meie lõpptulemusest tõenäoliselt midagi aru. Kesktee leidmine on ilgelt raske.
Mairika etendus lasi mäletada tunnet, kuidas aeg moondab mälestusi ja kuidas selle pärast teistele inimestele vastu vaielda saab - mulle on see tihti haiget teinud.
Kaja ütles midagi natuke minu moodi, ma üllatusin. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas siis meie nii palju kordi kehvemad olla saime, et meid "proffidega" koos mainidagi ei saa.
Tiina oli näost veidi võõras.
Nädalavahetus oli uskumatult naabrivaba.
viiuldasin kell 17:29
14 september 2005
Shokolaaditykk arvutilaua serval
Valudevannid.
J2ledad enesehaletsuspisarad.
Leppimiste piin.
viiuldasin kell 15:12
Valudevannid.
J2ledad enesehaletsuspisarad.
Leppimiste piin.
viiuldasin kell 15:12
05 september 2005
See miskine vastupandamatu tõmme, mis paneb mööduvatele rongidele ja lahkuvatele laevadele järele lehvitama - aga ei kunagi autodele või bussidele, kui seal just sõpru sees ei peitu. Üks keskealine abielupaar Tartu lähistel, kes seisid ja õnnelikult käega viipasid; üks suur nolk jalgrattaga ja väike nolk tema pulgal kuskil Jõgeva kandis, kes korraks end unustasid; kolm poisinaasklit, kes metsaveerel jõlkusid ja kareldes lehvitasid - ja lõpuks Balti jaamas, kus kõrvaltrööpalt tõusid kaks mehenässi ja üks rongirahvale oma tõstetud käega peaaegu tingimusteta jaksu soovis.
Moosiraske jalutamine läbi vanalinna ja müürikorterite kadestamine.
viiuldasin kell 17:07
Moosiraske jalutamine läbi vanalinna ja müürikorterite kadestamine.
viiuldasin kell 17:07
04 september 2005
Nii nagu udus on ohtlikkust ja külmvärinaid või lapse nutus paratamatust. Inimeste harjumine teineteisega, keskendumine endale. Või soode vahel külades venekeelne tümps naaberõuest. Tegevusetus, kuigi teha oleks palju.
Nii nagu võib väsida enda õigustamisest või tõestamisest kellegi teise jaoks. Või väsida esimesest toredast nädalast ja valutada oma jäsemeid, soovides mingit tegelikult ju kättesaadavat tulevikku saarel ja peast lollaka kirjanikuna.
Millest sa siis kirjutaksid?
Olen hell kõvemast sõnast, mind haavavad teravused. Nagu oleks neist küllalt saanud. 20 aastat võitled teiste põhimõtete vastu, et tekitada endi omi, ja siis püüad hakata teiste omasid mõistma, aga harjumus saab võitu - ja ma tunnen oma lukustumist, vastamatust. Ma muutun müüriks.
Näen unes tihti seksuaalselt ahistatud väikelapsi ja miks ometi? Näen tapmisi, piinamisi, tagaajamisi. Tunnen päriselus kihvatamist.
Vahel tunnen ka teisi. Ja näen kuldseid ühendusteid.
viiuldasin kell 11:32
Nii nagu võib väsida enda õigustamisest või tõestamisest kellegi teise jaoks. Või väsida esimesest toredast nädalast ja valutada oma jäsemeid, soovides mingit tegelikult ju kättesaadavat tulevikku saarel ja peast lollaka kirjanikuna.
Millest sa siis kirjutaksid?
Olen hell kõvemast sõnast, mind haavavad teravused. Nagu oleks neist küllalt saanud. 20 aastat võitled teiste põhimõtete vastu, et tekitada endi omi, ja siis püüad hakata teiste omasid mõistma, aga harjumus saab võitu - ja ma tunnen oma lukustumist, vastamatust. Ma muutun müüriks.
Näen unes tihti seksuaalselt ahistatud väikelapsi ja miks ometi? Näen tapmisi, piinamisi, tagaajamisi. Tunnen päriselus kihvatamist.
Vahel tunnen ka teisi. Ja näen kuldseid ühendusteid.
viiuldasin kell 11:32
kujundas: maali
