25 veebruar 2009
If I would want to be fair... or honest anyway...
I have a problem with my English if I'm too exited. I'm not exited at the moment, so I just wanted to mention it for the future.
The point is - only today, and only for a very short moment that lasted until I stepped into my kitchen from the bathroom I noticed the irreversibility of being young. There's no way back. I think I remembered my crushes and that was it.
I'll never feel that fever again. It's all so grown-up around here, so flesh and bones and minds and decisions, there's no real shy wanting and deep burning,
everything is so accessible or not and that's it.
It's like with dancing or with extreme sports. You have to be crazier each time for it to really kick in and work it's magic with you. Repetition is lifeless. Routine is suffocating.
Everything has to change or deepen or grow or wane or brighten or darken or become something else, because the minute something stops, it dies.
Jet, listening to Ludovico Einaudi, picturing Venetian fairies and remembering Romanian drums helps a little.
Only a little.
viiuldasin kell 22:33
I have a problem with my English if I'm too exited. I'm not exited at the moment, so I just wanted to mention it for the future.
The point is - only today, and only for a very short moment that lasted until I stepped into my kitchen from the bathroom I noticed the irreversibility of being young. There's no way back. I think I remembered my crushes and that was it.
I'll never feel that fever again. It's all so grown-up around here, so flesh and bones and minds and decisions, there's no real shy wanting and deep burning,
everything is so accessible or not and that's it.
It's like with dancing or with extreme sports. You have to be crazier each time for it to really kick in and work it's magic with you. Repetition is lifeless. Routine is suffocating.
Everything has to change or deepen or grow or wane or brighten or darken or become something else, because the minute something stops, it dies.
Jet, listening to Ludovico Einaudi, picturing Venetian fairies and remembering Romanian drums helps a little.
Only a little.
viiuldasin kell 22:33
Ma hakkan kohe ulguma!
Jah, ma sõin-tegin-tööd-rääkisin geishaga, kammega-olin proovis-käisin söömas-andsin tunde-olin jälle proovis-tegin jälle tööd,
aga mõtted on väga teistes riikides ära.
Neetud Itaalia.
Neetud Cabo Verde.
Neetud.
viiuldasin kell 22:27
Jah, ma sõin-tegin-tööd-rääkisin geishaga, kammega-olin proovis-käisin söömas-andsin tunde-olin jälle proovis-tegin jälle tööd,
aga mõtted on väga teistes riikides ära.
Neetud Itaalia.
Neetud Cabo Verde.
Neetud.
viiuldasin kell 22:27
Et siis kuidas täpsemalt tehaksegi etenduspakkumist? Või kougitakse internetist 500 aastat vana tantsumuusikat? Või kes see sukeldub rahvaluulesse nüüd, mina või?
Ja muleks kiirelt vaja töötavat õmblusmasinat.
Laisk, laisk täna tegelikult.
Ahjaa, mul on vaja veel asendada hävinud puukulp ja nahkkotike.
I'm so bad.
viiuldasin kell 11:55
Ja muleks kiirelt vaja töötavat õmblusmasinat.
Laisk, laisk täna tegelikult.
Ahjaa, mul on vaja veel asendada hävinud puukulp ja nahkkotike.
I'm so bad.
viiuldasin kell 11:55
24 veebruar 2009
Neljapäeval Tartusse jõudes avastasin, et mu seelik ei sobinud mu saabastega (millel oli siiamaani üks kontsaplekk ära) ja mantliga (mis meenutab lehma, aga teksadega on väga lahe) ja Alfie'lt laenatud seljakotiga ammugi mitte. Kihutasin Kaubamajja ja ostsin endale uued saapad (väikese nõia) ja mantli (montoni). See polnud priiskamine - mul oli mõlemaid vaja ka ja nad olid kokku umbes 2000-kroonise allahindlusega. Minu meelest päris hästi.
Käisin Kommertsis lavastuskoosolekul ja pisikesi vaatamas, sõidutasin neid mööda tuba ringi.
Õhtul tegime Kamme ja Nelluga neli tundi msn'is projektikirjeldust. Aitähaitähaitäh. Olin väsinud.
Hommikul mängisin pisikese Mariniga lauamänge, käisin Cargo juures kõmmdi istuli (uued saapad), keeldusin kohvist ja kodus keetsin ube. Jõgeva bussil oli Marika ja mingil tobedal põhjusel tekkis minus kange tahtmine kultrasse tagasi tööle minna. Hmm.
Samal ajal tekitavad täiskasvanud inimesed minus liiga palju küsimusi. Tee Kuubi rahvas selle alla ei kuulu, tõepoolest.
Mille alla siis meie kuulume?
Jõgeva Ühisgümnaasium. Neil oli eriti hiline Valentinipäeva ball. Helen häälitses, Kati pidas mind natuke rumalaks ja Liina ujus järeltööde vahel. Evat ei tulnud kaua. Selle asemel tuli Andu, soe ja soojem. Eline tuli õhtul nagu haldjas.
Ehitasin ukse kohale katuse. Panin peegli peale kardinad. Kõõlusin otstarbetult redelil. Kandsin. Toole, laudu, toole. Hiljem kallasin ja pesin ja lõikusin.
Nii mõnus oli olla vajalik, aga mitte vastutav. Viimasel ajal olen seda kuidagi eriti otsinud. Vähem käsutamist ja rohkem käsutäitmist. Mingil hetkel hakkas tunduma, et võibolla ma oskangi ainult kamandada.
Õnneks mitte.
Nii et olen teinud soenguid ja andnud natuke nõu ja pildistanud ja filminud. Ja teinud uuesti soenguid. Ja nüüd tegin ukse kohale katuse.
You get the point.
Ma proovisin tulesid teha, aga kaks kuud oli pausi olnud ja saapad olid nii libedad, et ma ei saanud kaasa tantsida, mis minu jaoks on juba ette feil. Sees pandi peale Rammsteini "Fire" ja ma tänasin lihtsalt oma õnne, et mul oli seljas üleni liibuv autfit - see pidi seekord iseenesest toimima, sest ma ei saanud muud teha kui keerutamist ja nägusid...
Ma arvan, et neile oli okei. Endal oli algaja nagu ikka.
Saatsin kallikaksikud (kes tol õhtul päris kriminaalsed välja nägid) rongile ja suusatasin tagasi (uued saapad strikes again). Tantsisime, tantsisime, ja vaatasin neid ja tegelikult imetlesin ja püüdsin niimoodi ümbernurga ja tegelikult oleksin tahtnud olla täiesti nähtamatu...
Pidu oli hilisõhtul palju õigem.
Kupatasime Kati koju ja panime kesköösel poe palju kiiremini kinni, kui arvata võis. Heleni kodu oli kuskil lumede vahel.
Rääkisime kella kolmeni öösel. Ma rääkisin seekord päris palju endast, see oli uus, või siis ammune. Nagu esimese kooli aegu, aga hoopis teistsuguse mõtlemisega.
Olen kas palju muutunud või ei ole üldse, ise ei näe ju.
Hommikul sõime roosat jõhvikatorti ja Heleni maja oli tõepoolest lumede vahel, kõrgel ja lagedal.
Laial.
Palju valget.
Rongis oli uni kägaras. Meenutasin pohmelle, kuigi polnud ammu tilkagi näinud.
Ja Tallinnas oli pisike lumelinn. Vaatasin käppadega maju ja hordides väikelapsi. See oli hea hommik.
Mis ma öelda tahtsingi?
Veetsime Alfie'ga (või Karlaga?) kaks päeva voodis ja tänaval ja kohvikus ja tööl ja duši all ja arvuti taga. Punusin talle uued patsid, see teeb ta veidraks ja kandilisemaks, mõne tunni möödudes vastupandamatult mehelikuks... poisid tegid talle silma.
Aga hommikul olin ma häiritud - teki all oli äkitsi eelmiste meeste nägu. Kahtlustasin teda kaua. Kas ongi nii, et valime inimesi mingi tüübi järgi?
Peaasi, et me mingeid samu inimesi otsima ei jääks, vaid lihtsalt kõige õigemaid.
Või neid, kes vastu otsivad.
Lõpetasin Karla vahtimise ning lugesin 14. tunniga läbi Twilight'i teise ja kolmanda osa. Pea valutas pisut.
Esmaspäeval väänasin end EKAs veidi aega ja läksin alustasin Raamatukois neljanda osaga. Parem kõik järjest.
Ma ei tea veel täpselt, kas angst on minu teema.
Eriti moondunud minapildid jne.
Voodi on mehelokke täis täna. Nad on siiski veel pea külge kinnitatud.
Aga muidu on see väga hea olukord.
viiuldasin kell 00:17
Käisin Kommertsis lavastuskoosolekul ja pisikesi vaatamas, sõidutasin neid mööda tuba ringi.
Õhtul tegime Kamme ja Nelluga neli tundi msn'is projektikirjeldust. Aitähaitähaitäh. Olin väsinud.
Hommikul mängisin pisikese Mariniga lauamänge, käisin Cargo juures kõmmdi istuli (uued saapad), keeldusin kohvist ja kodus keetsin ube. Jõgeva bussil oli Marika ja mingil tobedal põhjusel tekkis minus kange tahtmine kultrasse tagasi tööle minna. Hmm.
Samal ajal tekitavad täiskasvanud inimesed minus liiga palju küsimusi. Tee Kuubi rahvas selle alla ei kuulu, tõepoolest.
Mille alla siis meie kuulume?
Jõgeva Ühisgümnaasium. Neil oli eriti hiline Valentinipäeva ball. Helen häälitses, Kati pidas mind natuke rumalaks ja Liina ujus järeltööde vahel. Evat ei tulnud kaua. Selle asemel tuli Andu, soe ja soojem. Eline tuli õhtul nagu haldjas.
Ehitasin ukse kohale katuse. Panin peegli peale kardinad. Kõõlusin otstarbetult redelil. Kandsin. Toole, laudu, toole. Hiljem kallasin ja pesin ja lõikusin.
Nii mõnus oli olla vajalik, aga mitte vastutav. Viimasel ajal olen seda kuidagi eriti otsinud. Vähem käsutamist ja rohkem käsutäitmist. Mingil hetkel hakkas tunduma, et võibolla ma oskangi ainult kamandada.
Õnneks mitte.
Nii et olen teinud soenguid ja andnud natuke nõu ja pildistanud ja filminud. Ja teinud uuesti soenguid. Ja nüüd tegin ukse kohale katuse.
You get the point.
Ma proovisin tulesid teha, aga kaks kuud oli pausi olnud ja saapad olid nii libedad, et ma ei saanud kaasa tantsida, mis minu jaoks on juba ette feil. Sees pandi peale Rammsteini "Fire" ja ma tänasin lihtsalt oma õnne, et mul oli seljas üleni liibuv autfit - see pidi seekord iseenesest toimima, sest ma ei saanud muud teha kui keerutamist ja nägusid...
Ma arvan, et neile oli okei. Endal oli algaja nagu ikka.
Saatsin kallikaksikud (kes tol õhtul päris kriminaalsed välja nägid) rongile ja suusatasin tagasi (uued saapad strikes again). Tantsisime, tantsisime, ja vaatasin neid ja tegelikult imetlesin ja püüdsin niimoodi ümbernurga ja tegelikult oleksin tahtnud olla täiesti nähtamatu...
Pidu oli hilisõhtul palju õigem.
Kupatasime Kati koju ja panime kesköösel poe palju kiiremini kinni, kui arvata võis. Heleni kodu oli kuskil lumede vahel.
Rääkisime kella kolmeni öösel. Ma rääkisin seekord päris palju endast, see oli uus, või siis ammune. Nagu esimese kooli aegu, aga hoopis teistsuguse mõtlemisega.
Olen kas palju muutunud või ei ole üldse, ise ei näe ju.
Hommikul sõime roosat jõhvikatorti ja Heleni maja oli tõepoolest lumede vahel, kõrgel ja lagedal.
Laial.
Palju valget.
Rongis oli uni kägaras. Meenutasin pohmelle, kuigi polnud ammu tilkagi näinud.
Ja Tallinnas oli pisike lumelinn. Vaatasin käppadega maju ja hordides väikelapsi. See oli hea hommik.
Mis ma öelda tahtsingi?
Veetsime Alfie'ga (või Karlaga?) kaks päeva voodis ja tänaval ja kohvikus ja tööl ja duši all ja arvuti taga. Punusin talle uued patsid, see teeb ta veidraks ja kandilisemaks, mõne tunni möödudes vastupandamatult mehelikuks... poisid tegid talle silma.
Aga hommikul olin ma häiritud - teki all oli äkitsi eelmiste meeste nägu. Kahtlustasin teda kaua. Kas ongi nii, et valime inimesi mingi tüübi järgi?
Peaasi, et me mingeid samu inimesi otsima ei jääks, vaid lihtsalt kõige õigemaid.
Või neid, kes vastu otsivad.
Lõpetasin Karla vahtimise ning lugesin 14. tunniga läbi Twilight'i teise ja kolmanda osa. Pea valutas pisut.
Esmaspäeval väänasin end EKAs veidi aega ja läksin alustasin Raamatukois neljanda osaga. Parem kõik järjest.
Ma ei tea veel täpselt, kas angst on minu teema.
Eriti moondunud minapildid jne.
Voodi on mehelokke täis täna. Nad on siiski veel pea külge kinnitatud.
Aga muidu on see väga hea olukord.
viiuldasin kell 00:17
21 veebruar 2009
Yup, they were tears, all right. For months I had an emotional range of a... very emotional teaspoon.
So what is this warmth I'm feeling right now? The thanks, the thousand thanks for the smiles and eyes I have seen in only a few weeks, even the fights I have fought..
It's not hot, my head feels fine, and I'm alive with all of you.
So very alive.
viiuldasin kell 15:35
So what is this warmth I'm feeling right now? The thanks, the thousand thanks for the smiles and eyes I have seen in only a few weeks, even the fights I have fought..
It's not hot, my head feels fine, and I'm alive with all of you.
So very alive.
viiuldasin kell 15:35
16 veebruar 2009
14 veebruar 2009
Oksemaitse. Vapiano, liiga suur ports, võehh, oleks piisanud salatist ja sidrunimahlast, nägin eilset itaallast oma kodu eest möödumas muide, told ya.
---
Täpselt kakskümmend viis minutit hiljem tagasi koduukse juurde jõudes oli veider väike inimene ikka veel kõrvalakna taga ning vahtis fashion tv'd. Mind valitsesid segased tunded.
--
Meie apartement oli saunaga, vaatega lumisele metsatukale ja autoteele, tegime kohvi-hapupiima-oliiviõli maski ja kõik oli nii siidine, uni oli külm ja lühike. Kõik pisiasjad läksid nii metsa, mu energia oli nii üleval ja nii all kogu aeg, tüdrukud olid ilusamad kui eales varem ja ma ei püüdnud ka olla, aga olin natuke koos nendega, päriselt, ja kati särk jäigi minu kätte.
Natuke nutsin - järele mõeldes Liina tagumiku pärast - ja natuke ei osanud vahepeal käituda, olen veel liiga rumal tööreisideks, aga see direktor oli nii ilus, kõrvarõngaga, oijumpsus küll. Pikkade juustega poiss esireas oli eraldi eriline ja Antti oli mega, tõeline verinoor rüütel, ettevaatlik, aga andunud, mulle nii meeldis teda kiusata. Jooni oli armas oma lühikese kasvu ja õlalokkidega ning Jere oli päris vaikne.
Mulle meeldisid mõned õpetajad, üks oli vanem fotokaga naine, naeratas ja muretses, teine oli elegantne kallist disainerasja kandev daam, vanem, sensuaalne, ilmselgelt tark, tahtsin olla natukene tema, aga ta oli blond ja soomlane.
Mina olin hääleta ja Eva kurguvaluga.
Mingid visuaalsed pildid, pisarad garderoobipõrandal ja jalamassaaž sõlmekeeratuna diivanil,
tahaksin osata joonistada just õiget tüüpi selgu.
Varsti tantsime jälle, mul on teile asjad tegemata, aga ei tea ju, millal.
---
Mulle sobivad lokid.
Karla kutsus mind nüüd, ma täna pean minema, siin kodus on natuke liiga sassis.
Võtan raamatu kaasa.
Tänane päev oli ju pikk, palju mental note'e:
- ära tee koostööd Mallega. Ta tahab sind pidevalt ära kägistada või raskete asjadega visata. Ma olen kindel, et ükskord ta murdub.
- ära tee koostööd Raunoga, sa oskad teda liiga närvi ajada. Ta vaatab oma kohutava pilguga sulle otsa ja siis sa tahaksid surra või vähemalt lõplikult tagasi võtta kõik mõttetud vigisemised, mis sa oled just lendu lasknud.
- ära tee koostööd Mariaga, kui sul ei ole just vaja maitsekuse kontrolli (on läinud küll vaja). Ta ei usalda su soenguid, need originaalitsevad. Mulle meeldisid! Tema omad ka muidugi.
- ära mine Geisha proovi näljasena, sa rebid ta pooleks. Too vahel Geishale kohvi või šokolaadi ja looda, et ta on söömistuju. Mulle meeldib ta kõige rohkem siis, kui ta sööb. Kas see on imelik? Aga ma tunnen ta väsinud nägu ja närvis nägu ja vihast nägu ja flirtivat nägu ja naervat nägu ja puhkavat nägu ja ma tunnen ära need hetked, kui ta vajaks ühte suitsu, lihtsalt rolli pärast. Mul on kahju iseendast ja paljudest teistest mu ümber, tõsiselt on. Kas teil ka on?
- kuula oma keha. Su hääl viibib väga tihti välisreisidel - äkki mõistaksid vihjet ja jääksid vahel vait?
Näiteks nüüd.
viiuldasin kell 22:51
---
Täpselt kakskümmend viis minutit hiljem tagasi koduukse juurde jõudes oli veider väike inimene ikka veel kõrvalakna taga ning vahtis fashion tv'd. Mind valitsesid segased tunded.
--
Meie apartement oli saunaga, vaatega lumisele metsatukale ja autoteele, tegime kohvi-hapupiima-oliiviõli maski ja kõik oli nii siidine, uni oli külm ja lühike. Kõik pisiasjad läksid nii metsa, mu energia oli nii üleval ja nii all kogu aeg, tüdrukud olid ilusamad kui eales varem ja ma ei püüdnud ka olla, aga olin natuke koos nendega, päriselt, ja kati särk jäigi minu kätte.
Natuke nutsin - järele mõeldes Liina tagumiku pärast - ja natuke ei osanud vahepeal käituda, olen veel liiga rumal tööreisideks, aga see direktor oli nii ilus, kõrvarõngaga, oijumpsus küll. Pikkade juustega poiss esireas oli eraldi eriline ja Antti oli mega, tõeline verinoor rüütel, ettevaatlik, aga andunud, mulle nii meeldis teda kiusata. Jooni oli armas oma lühikese kasvu ja õlalokkidega ning Jere oli päris vaikne.
Mulle meeldisid mõned õpetajad, üks oli vanem fotokaga naine, naeratas ja muretses, teine oli elegantne kallist disainerasja kandev daam, vanem, sensuaalne, ilmselgelt tark, tahtsin olla natukene tema, aga ta oli blond ja soomlane.
Mina olin hääleta ja Eva kurguvaluga.
Mingid visuaalsed pildid, pisarad garderoobipõrandal ja jalamassaaž sõlmekeeratuna diivanil,
tahaksin osata joonistada just õiget tüüpi selgu.
Varsti tantsime jälle, mul on teile asjad tegemata, aga ei tea ju, millal.
---
Mulle sobivad lokid.
Karla kutsus mind nüüd, ma täna pean minema, siin kodus on natuke liiga sassis.
Võtan raamatu kaasa.
Tänane päev oli ju pikk, palju mental note'e:
- ära tee koostööd Mallega. Ta tahab sind pidevalt ära kägistada või raskete asjadega visata. Ma olen kindel, et ükskord ta murdub.
- ära tee koostööd Raunoga, sa oskad teda liiga närvi ajada. Ta vaatab oma kohutava pilguga sulle otsa ja siis sa tahaksid surra või vähemalt lõplikult tagasi võtta kõik mõttetud vigisemised, mis sa oled just lendu lasknud.
- ära tee koostööd Mariaga, kui sul ei ole just vaja maitsekuse kontrolli (on läinud küll vaja). Ta ei usalda su soenguid, need originaalitsevad. Mulle meeldisid! Tema omad ka muidugi.
- ära mine Geisha proovi näljasena, sa rebid ta pooleks. Too vahel Geishale kohvi või šokolaadi ja looda, et ta on söömistuju. Mulle meeldib ta kõige rohkem siis, kui ta sööb. Kas see on imelik? Aga ma tunnen ta väsinud nägu ja närvis nägu ja vihast nägu ja flirtivat nägu ja naervat nägu ja puhkavat nägu ja ma tunnen ära need hetked, kui ta vajaks ühte suitsu, lihtsalt rolli pärast. Mul on kahju iseendast ja paljudest teistest mu ümber, tõsiselt on. Kas teil ka on?
- kuula oma keha. Su hääl viibib väga tihti välisreisidel - äkki mõistaksid vihjet ja jääksid vahel vait?
Näiteks nüüd.
viiuldasin kell 22:51
10 veebruar 2009
Ma ei räägi midagi,
ma olen ikka natukene, väga natukene dieedil ja olen saanud trenni teha ja natuke ajas tagasi minna,
ja palju tunnustust ja natuke negatiivset ka, et teinekord parem olla,
ja jätsin kusagile oma laadija ja sain neti tagasi
ja homme äkki pesumasina ka.
Käin vahepeal Soomes, aga äkki näeme...
Laupäeval, 14. veebruaril kell 15 – 18 Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu 80. aastapäeva tähistamine Estonia kontserdisaalis:
I osas Pärandihoidja 2008 auhinna väljakuulutamine, sõnavõtud.
II osas Moeetendus rahvuslikel teemadel.
Oma kollektsioone näitavad Ulve Kangro, Riina Tomberg, Anne Metsis, Anu Hint, Liina Viira, Aldo Järvsoo jt.
Ürituse orienteeruv kestus 2,5 – 3 tundi.
Registreerimine volikogule ja juubeliüritusele kuni 12. jaanuarini telefonil 6604772 või meiliga info@folkart.ee
Registreerimine vajalik. - Ei tea sellest midagi, mulle öeldi, et üritus on avatud ja tasuta. ?
Igatahes on laval mingi 30 tantsijat või koreograafi. Mul on kolm maani kleiti ja ma kannan Aldo Järvsood! Oh lucky day...
Vist olen juuksuriks ka.
Hea hea hea aeg.
PS. Mustonen on mingi maailma karismaatiline. Mul läksid kõrvad peaaegu põlema.
viiuldasin kell 17:42
ma olen ikka natukene, väga natukene dieedil ja olen saanud trenni teha ja natuke ajas tagasi minna,
ja palju tunnustust ja natuke negatiivset ka, et teinekord parem olla,
ja jätsin kusagile oma laadija ja sain neti tagasi
ja homme äkki pesumasina ka.
Käin vahepeal Soomes, aga äkki näeme...
Laupäeval, 14. veebruaril kell 15 – 18 Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu 80. aastapäeva tähistamine Estonia kontserdisaalis:
I osas Pärandihoidja 2008 auhinna väljakuulutamine, sõnavõtud.
II osas Moeetendus rahvuslikel teemadel.
Oma kollektsioone näitavad Ulve Kangro, Riina Tomberg, Anne Metsis, Anu Hint, Liina Viira, Aldo Järvsoo jt.
Ürituse orienteeruv kestus 2,5 – 3 tundi.
Registreerimine volikogule ja juubeliüritusele kuni 12. jaanuarini telefonil 6604772 või meiliga info@folkart.ee
Registreerimine vajalik. - Ei tea sellest midagi, mulle öeldi, et üritus on avatud ja tasuta. ?
Igatahes on laval mingi 30 tantsijat või koreograafi. Mul on kolm maani kleiti ja ma kannan Aldo Järvsood! Oh lucky day...
Vist olen juuksuriks ka.
Hea hea hea aeg.
PS. Mustonen on mingi maailma karismaatiline. Mul läksid kõrvad peaaegu põlema.
viiuldasin kell 17:42
02 veebruar 2009
Aga
---
Mina oma kallitega söön, joon, tantsin ja trallitan laval teie kõikide rõõmuks.
Ma arvan, et silma-kõrvailu jätkub.
Nägemisteni.
viiuldasin kell 23:45
Barokkfestivali raames
Magnum Hortus Musicus
"Muusikaline pidusöök"
sel neljapäeval, 5. veebruaril kell 19:00 Estonia Kontserdisaalis
Hortus Musicuse laiendatud koosseis ja tantsuteater Tee Kuubis
piletid 160.- (rõdul) ja 260.- (lauas koos suupistetega)
Magnum Hortus Musicus
"Muusikaline pidusöök"
sel neljapäeval, 5. veebruaril kell 19:00 Estonia Kontserdisaalis
Hortus Musicuse laiendatud koosseis ja tantsuteater Tee Kuubis
piletid 160.- (rõdul) ja 260.- (lauas koos suupistetega)
---
Mina oma kallitega söön, joon, tantsin ja trallitan laval teie kõikide rõõmuks.
Ma arvan, et silma-kõrvailu jätkub.
Nägemisteni.
viiuldasin kell 23:45
Mis seal siis oligi,
peaaegu lubasin teile ju rääkida,
räägime siis ühest nädalast.
Hiina Uusaasta Kadriorus tuli massidega ja peaaegu lapseliku siirusega. Vene tädid trügisid muudkui ettepoole ja ei näinud nagunii midagi, väiksemad inimesed ei teinud põhimõttelist vahet pekingi tantsijate ja nukkude vahel ning polnud vajagi, soome mehed kiigutasid draakonid lendama ning kõigi nende kirevate laternate, ilutulede, vimplite ja skulptuuride vahel tundsin ennast 9-aastase hommikumaa nagamannina ja jooksin ennastunustavalt rongkäikudel sabas. Veetsin Kadriorus kogu päeva ning sain mälestusväärse kaifi. Just päev enne olin maininud, et mingid pubekana nii kergesti saavutatavad emotsioonid on hiljem nii rasked tulema... see oli peale "Twilight'i" vaatamist. Käsin koos kaksikute ja pikkade juunioritega, nad olid ilusad ja saal teadis kogu dialoogi peast.
See oli väga õige kinoskäik.
Õhtul sain uhke olla, uhke ja kade ühekorraga Jaani "Tehnilise dialoogi" vaatamise ajal ja järel. Ilusate jalgadega verinoored tantsijad ja palju tehnilist... noh, dialoogi. Nii oligi.
Ma päris täpselt ei tea ikka veel, kes ma olla võiks.
Läksime Heleniga hostelisse, seal oli vist pidu? Mängisime mingeid pille, kuni tšellist kohale jõudis, siis unustasin mängimise - ja hingamise. Ühel mehel oli saksofon ja keset "Ja soldat'it" tuli ülevalt alla üks plika, ajas jalad harki ning esitas meile trompetisoolo. Trummar meenutas kergejõustiklasi ja mingid eestlased rääkisid omavahel inglist, teadmata teineteise riiki.
Need olid peaaegu fanfaarid ja tollest hetkest ma pigem tantsisin, üks mees oli salsat õppinud, ma tegin imeasju, nii et ise ka ei uskunud,
võrratu. Ja Alfie suudles mind vahel.
Helen mingle'is. Tal algas samal öösel sünnipäev ja ta sai endale portugalikeelse laulu ka.
---
Eleen oli saanud kuuajaseks ja me sõime torti ja ma tegin karaskit. Hommikul oli rongis kudumine. Kõik oli hea.
---
Nädala sees ei läinud ühtegi trenni, õhtuti tuli pidevalt nii magus tööaeg. Läksin dieedile (piirasin öösiti söömist ja mõttetut õgimist) ning hakkasin unistama Aldo Järvsoost. Kudusin. Neljapäeval Põltsamaal koolitantsul - ja mu lemmiktants ei saanud edasi. Kultra omad said, ja see oli hea. Reedel Vanemuises patse punumas ja pildistamas, mu ilusad tiinekad, olin nii võõras ja üleliigne ja see oli jälle nii tavaline.
Kahju on inimesi kaotada kuskile poolele teele.
Filmisin magistreid. Midagi ei jäänud peale, kõik oli pime ja segane, võibolla oli etendus teistsugune,
võibolla polnud ka.
Alfie jõudis ammu pärast mu und.
---
Meil oli maraton, kolmveerand tunni kaupa, läbisime 8 kollektsiooni ja Karmen oli seep. Pärast kõike seda olin valmis kohtuma surmaga ehk tegema enda proovi... lootusetu üritus, aga ennem suren, kui lõpetan üritamise.
Ja tänaseks oli päris palju meeles.
Alfie jõudis pärast mu ärkamist. Nägin unes, et mul oli peenis, selline jäme ja päris õnnelik. Magasin, kuni Alfie läks uuesti tööle, ning nägin unes tema noomimist ("Sa oled neli tundi maganud, 22 tundi töötanud ja siis magad veel kaks tundi, enne kui tööle läed!"). Ärkasin ja avastasin, et olin arvutades tunniga eksinud.
---
Puhkasin. Käisin Salmes Koolitantsul patse tegemas. Hoidsin kahe tantsu pärast pead kinni ja imetlesin teisi kolme. Sain šokolaadi, mida teistele jagada (ma ei söö magusat, jälle). Jõudsin trenni! Tegin läätserooga, mis osutus väga heaks.
Alfie jõudis pärast 15-tunnist tööpäeva koju.
I lost it.
Nutsin end magama, hommikul ütlesime üle nädala aja üksteisele päriselt tere.
Praegu peab, ma tean.
---
Hommikuti koon end üles. Mu teine proov oli samuti.. trying, öösel istusin kostüüme vahtides keldris. Käisin filmisin mustades kleidikestes iludusi, mulle meeldib Liina-Karina käekiri, ta oskab luua. Harjutasin veel sõitude sujuvust ja suundi... Kaidil oli soolo.
Kodus oli õhtune õnnelikkus, aga selle nädala tegemistest jääb midagi kahjuks ära,
ei tea mis.
---
Kunstjuuksed, kuldne valge, paelad ja meeste retuusid. Kannud, kausid, laud ja pingid. Mind on liiga vähe.
viiuldasin kell 23:05
peaaegu lubasin teile ju rääkida,
räägime siis ühest nädalast.
Hiina Uusaasta Kadriorus tuli massidega ja peaaegu lapseliku siirusega. Vene tädid trügisid muudkui ettepoole ja ei näinud nagunii midagi, väiksemad inimesed ei teinud põhimõttelist vahet pekingi tantsijate ja nukkude vahel ning polnud vajagi, soome mehed kiigutasid draakonid lendama ning kõigi nende kirevate laternate, ilutulede, vimplite ja skulptuuride vahel tundsin ennast 9-aastase hommikumaa nagamannina ja jooksin ennastunustavalt rongkäikudel sabas. Veetsin Kadriorus kogu päeva ning sain mälestusväärse kaifi. Just päev enne olin maininud, et mingid pubekana nii kergesti saavutatavad emotsioonid on hiljem nii rasked tulema... see oli peale "Twilight'i" vaatamist. Käsin koos kaksikute ja pikkade juunioritega, nad olid ilusad ja saal teadis kogu dialoogi peast.
See oli väga õige kinoskäik.
Õhtul sain uhke olla, uhke ja kade ühekorraga Jaani "Tehnilise dialoogi" vaatamise ajal ja järel. Ilusate jalgadega verinoored tantsijad ja palju tehnilist... noh, dialoogi. Nii oligi.
Ma päris täpselt ei tea ikka veel, kes ma olla võiks.
Läksime Heleniga hostelisse, seal oli vist pidu? Mängisime mingeid pille, kuni tšellist kohale jõudis, siis unustasin mängimise - ja hingamise. Ühel mehel oli saksofon ja keset "Ja soldat'it" tuli ülevalt alla üks plika, ajas jalad harki ning esitas meile trompetisoolo. Trummar meenutas kergejõustiklasi ja mingid eestlased rääkisid omavahel inglist, teadmata teineteise riiki.
Need olid peaaegu fanfaarid ja tollest hetkest ma pigem tantsisin, üks mees oli salsat õppinud, ma tegin imeasju, nii et ise ka ei uskunud,
võrratu. Ja Alfie suudles mind vahel.
Helen mingle'is. Tal algas samal öösel sünnipäev ja ta sai endale portugalikeelse laulu ka.
---
Eleen oli saanud kuuajaseks ja me sõime torti ja ma tegin karaskit. Hommikul oli rongis kudumine. Kõik oli hea.
---
Nädala sees ei läinud ühtegi trenni, õhtuti tuli pidevalt nii magus tööaeg. Läksin dieedile (piirasin öösiti söömist ja mõttetut õgimist) ning hakkasin unistama Aldo Järvsoost. Kudusin. Neljapäeval Põltsamaal koolitantsul - ja mu lemmiktants ei saanud edasi. Kultra omad said, ja see oli hea. Reedel Vanemuises patse punumas ja pildistamas, mu ilusad tiinekad, olin nii võõras ja üleliigne ja see oli jälle nii tavaline.
Kahju on inimesi kaotada kuskile poolele teele.
Filmisin magistreid. Midagi ei jäänud peale, kõik oli pime ja segane, võibolla oli etendus teistsugune,
võibolla polnud ka.
Alfie jõudis ammu pärast mu und.
---
Meil oli maraton, kolmveerand tunni kaupa, läbisime 8 kollektsiooni ja Karmen oli seep. Pärast kõike seda olin valmis kohtuma surmaga ehk tegema enda proovi... lootusetu üritus, aga ennem suren, kui lõpetan üritamise.
Ja tänaseks oli päris palju meeles.
Alfie jõudis pärast mu ärkamist. Nägin unes, et mul oli peenis, selline jäme ja päris õnnelik. Magasin, kuni Alfie läks uuesti tööle, ning nägin unes tema noomimist ("Sa oled neli tundi maganud, 22 tundi töötanud ja siis magad veel kaks tundi, enne kui tööle läed!"). Ärkasin ja avastasin, et olin arvutades tunniga eksinud.
---
Puhkasin. Käisin Salmes Koolitantsul patse tegemas. Hoidsin kahe tantsu pärast pead kinni ja imetlesin teisi kolme. Sain šokolaadi, mida teistele jagada (ma ei söö magusat, jälle). Jõudsin trenni! Tegin läätserooga, mis osutus väga heaks.
Alfie jõudis pärast 15-tunnist tööpäeva koju.
I lost it.
Nutsin end magama, hommikul ütlesime üle nädala aja üksteisele päriselt tere.
Praegu peab, ma tean.
---
Hommikuti koon end üles. Mu teine proov oli samuti.. trying, öösel istusin kostüüme vahtides keldris. Käisin filmisin mustades kleidikestes iludusi, mulle meeldib Liina-Karina käekiri, ta oskab luua. Harjutasin veel sõitude sujuvust ja suundi... Kaidil oli soolo.
Kodus oli õhtune õnnelikkus, aga selle nädala tegemistest jääb midagi kahjuks ära,
ei tea mis.
---
Kunstjuuksed, kuldne valge, paelad ja meeste retuusid. Kannud, kausid, laud ja pingid. Mind on liiga vähe.
viiuldasin kell 23:05
kujundas: maali
