Tänase päeva
punane indikaatortriip
Ma ei jõudnud jazz'i, mul oli kodus elu ja inimesed, ma võtsin nemad hoopis. See igavese improvisatsiooni ja rütmidega on ka jazz.
Koolis oli Angela prantslastega, soovisid minult nõu, see oli huvitav ja armas nagu mu valge kampsun.
Eile oli basseinipidu koreograafidega, olin nii väsinud ja vetitasin end aurusaunas, Suur Jaan pani meid laulma... oleks vist olnud igav, sest ma ei jaksanud suhelda, aga saunad ja vesi olid liiga head. See oli kolmas päev, sest üleeile oli Hiiumaal vesi ja saun ja mingid veidrad konfliktid (pole aastaid käinud pidudel, kus on tülisid, minu inimestel pole vaja tülitseda - muidu me ei tuleks ju kokku... solvumistega pidusid on ikka olnud, aga tavaliselt ei pea kedagi kinni hoidma); ning päev enne seda istusime Nele ja Vana Tallinnaga vannis ja kommenteerisime naisteajakirjade artikleid.
Täna ehk jällegi (tulemas) - Lotmani naerutamine ja keerulised käigud, valgusfestivali esimene proov ning Külli proov Fine'is... viimasel ajal harjutan kangesti - võtan ennast kokku ja ei jää hiljaks näiteks. Või koristan tuba pidevalt. Pesen pesu kui vaja. Õmblen. Söön värskeid asju. Hästi hoolikalt ja rahulikult, sest nii lihtne on olla laisk praegu, kus kindlad kellaajad on elus muutunud väga õhtusteks ja kõik on täis loomingut ja ideesid.
Mis ma öelda tahtsin? Mu telefon on neljandat päeva surnud, te ei saa mind kätte. Mu köögis on kana, ingver, riis, meebanaanid ja üks kokkav prantslane, mu lemmikfrankofiil katab
lounge'i lauda ja tõenäoliselt jõuma me veel teineteisele öelda mõned põnevad mõtted, enne kui lennuk nad homme võtab. Mu kiisu jõudis hommikul, olin unustanud ta suudluse - kas see oled sina? - jah - kas sa kaissu ei tule? Ja hetkega puges üks jääkuubik mu külje alla.
Mu Tartu ja Jõgeva tibud - pakun teile aastad 2010 ja eriti 2011. Siis teeme Tallinnas - ma ootan teid.
M
viiuldasin kell 13:52