27 veebruar 2003
mul tuli veel kaks asja meelde, ma kirjutasin need isegi paberinurgale üles, et enam ära ei unetaks. seal seisavad nüüd TYDRUK ja KEVAD KUS? ja loomulikult tähendab see seda, et ma nägin täna ühte vahvat tüdrukut. ta oli üleni mustas, sellises jõle gootiromantilises stiilis ja ta oli nii võluv, et ma käisin natuke maad tal tü raamatukogus kannul ja siis ülejäänud natuke maad jõllitasin teda. isegi andunult, ma ütleksin. milline tüdruk! ja kus alles veab sellel tüübil, kelle oma ta on/hakkab olema! minus löövad vahepeal välja homoerootilised küljed, ma võiksin muutuda murelikuks, aga minu meelest on inimkond nagunii suht pervo ja suht bi. kunagi väiksena oleksin ma tahtnud, et mu vennaraas oleks bi, asjalood oleks poole põnevamad olnud. ja mulle meeldis george michael. ma olen katsetanud merca-stiilis lihtsakoeliste luuletustega ja mingis keskaegses stiilis veel lihtsakoelisemate luuletustega ja ma pean häbelikkusega tunnistama, et enamasti olen nende luuletuste muusaks minaise. mulle on küll luuletusi kirjutatud ja isegi väga häid ja arutult romantilisigi, ent viimasel ajal vähem ja siis ei jää muud üle kui ise endale kirjutada. kel janu, sel jalad. ja kui jumalikke tüdrukuid võib kohata tü raamatukogu vetsus! see on lausa ebaaus.
KUS KEVAD? tähendas seda, et kõik tunnevad õhus mingit lähenevat kevadet ja mina ei tee seda veel teps mitte. keevaad, kus sa oled? muuseas, kunagi ages ago (loe: agesagoo) kaebasin ma külma üle. seda te arhiivist leida ärge üritage, sest keegi pole mul ikka veel aidanud arhiivi tööle saada, aga igal juhul kaeban ma ikka veel. mul on nii KÜLM ja keegi kurat ei soojenda mind. ja KEVAD käib minu juurest kaarega mööda.
äkki on külm minusse armunud? see muidugi muudaks asju. hmm. korraga ma märkan, et kellaajast lähtuvalt ajan ma taas üsna keskpärast iba.
viiuldasin kell 23:57
KUS KEVAD? tähendas seda, et kõik tunnevad õhus mingit lähenevat kevadet ja mina ei tee seda veel teps mitte. keevaad, kus sa oled? muuseas, kunagi ages ago (loe: agesagoo) kaebasin ma külma üle. seda te arhiivist leida ärge üritage, sest keegi pole mul ikka veel aidanud arhiivi tööle saada, aga igal juhul kaeban ma ikka veel. mul on nii KÜLM ja keegi kurat ei soojenda mind. ja KEVAD käib minu juurest kaarega mööda.
äkki on külm minusse armunud? see muidugi muudaks asju. hmm. korraga ma märkan, et kellaajast lähtuvalt ajan ma taas üsna keskpärast iba.
viiuldasin kell 23:57
mingil hommikul kooli minnes tabas mind suht üllatus. must kass, kes oli just poolel maal teed ületamas (teda ootasid viis ülejäänud kassi) nägi mind ja põgenes kohkunult vastupidises suunas. st keeras poole tee pealt tagasi ja lasi jalga. nüüd on mul küsimus: vähe sellest, et must kass ei põgenenud sinnapoole, kus teda liigikaaslased andunult ootasid, ta keeras ka tagasi - kas siis mu õnnetus jäi kuskile poolele teele kinni või? ma olen ebausu peale igatpidi mõelnud ja on kaks ebausu postulaati, millesse ma igaks juhuks arvestavalt suhtun: must kass (läheb üle tee) ja ärasõnumine. nii et kui mulle pidi tänaval telliskivi pähe kukkuma, siis kas ta nüüd kukkus hoopis minu ees kõndijale pähe või kukkus ta teisele poole? tõsiebausklikud, aidake.
peale krahvi (kelle bloggerdamiskatkestus mind peaaegu pisaraid valama ajas) tohutut vastukaja tekitanud sissekannet räägin ma muidugi siin poole vaiksema häälega ja punastan ikka veel aeg-ajalt, aga kiusatus oma totruseid jätkata on suur. mis MIND tegelikult üllatas - kõik teised on oma blogist sama kehvapoolsel arvamusel kui mina. selles et oma (eba)tagasihoidlikkuses leiavad nad isegi, et ajavad jama ja miks te küll loete ja nii edasi. rumalad on nad kõik siis ju, igal on omad lemmikud ja omad lugejad ja igaühte loeb keegi millegipärast. siiski on mind algusest peale häirinud tõsiasi, et ma siimu listis olen. see peaks ju ometi olema koht vippidele või edasijõudnutele või midagi, ma tunnen ennast onupojapoliitika... ohvrina ei saa öelda, pagan. nojah, vast saate aru. ja naerma ajab mind kõige lõpuks ka see, et ma viimaks ometi kaarli-liisi listis olen ja et mind igal pool v2ike6e ja mannuna tuntakse ja et mina hakkasin sellest genialistide-blacky laulust enne rääkima kui pärtel! esimese puhul olin ma ootuse ammu varna riputanud, aga teine pani mõtlema. tegelikult me nagu peaaegu keegi ei tea ju, kes seisab selliste nimede taga nagu kirjatsura või moravius. ma tean ikka neid, kes on siimu vanad sõbrad või minuga suguluses ja tasapisi hakkan pihta saama, et suguluses on teisedki bloggerdajad (mitut moodi). ma ei kujuta päris ette, mis sellest blogindusest saama hakkab, aga arvatavasti on sellest tekkimas omaette kultuur ja sellel hakkavad käima omad tõusud ja mõõnad, sest mingil perioodil taipab alati üks bloggerdaja, et see (blogging) on paras totrus. ta paneb kirja mõned põhjused, miks inimesed bloggerdavad ja miks see pole üldse hea tegu. ta põhjendab oma meeleolu sisemiste vastuoludega ja teeb pikema vahe, et asju välja sortida (pole mingit seost krahviga praegu). no siis tulevad ülejäänud, loevad kõik ilusti läbi - ja kaboom! neid tabavad tasapisi samad kahtlused. no ja kui kõik on natuke sortinud, tuleb rahvas ja kirjutab edasi. osad ei kirjuta. no siis tulevad uued. ja uusi tuleb praegu nagu seeni pärast vihma. iseasi, mida me siin täpselt vihmaks saame tituleerida. igal juhul, kui asi samamoodi edasi läheb, peaks kuskil pikema perioodi möödudes (siis, kui ma juba täpselt tean, mida liisa hommikusöögiks kuulab või millised on vahuri uued püksid - neid ma saan võibolla näha ka) tegema mingi treffi. bloggerdajad, tulge kõik kokku, joome veini ja siis võite oma silmaga näha, et ma olen pikim naisbloggerdaja! trampaa. seda ma muidugi oma 1.82-ga ei pruugi olla ja sellist asja ei või iial teada. ideaalne modellimõõt on 90-60-90, mul paneb ikka mõnede sentimeetritega mööda, aga ega ma kaloreid ei loe ka. modellid olevat kuni vööni täiesti tavalise kehaehitusega, aga vööst algavad jalad... siinkohal pole mul nuriseda, mul on ka päris palju jalgu, kuigi suvel on muidugi poole rohkem. igatahes võtsin ma viiuldajakese uue välimuse puhul maha nii kaunteri kui lingid oma kodukale, nii et nüüd ei tea ma teie arvu (hakkasin lõpuks seda lihtsalt kartma, sest uudishimu murdis maha) ning teie ei tea mu nägu. vist. ma lingiksin siin teatud tuhinas ühele jõuluballil tehtud pildile, kust võib leida VÄGA PALJU sarnasusi m. jacksoniga, aga mul on endast natuke kahju. sest neid sarnasusi on kaugelt liiga palju. mis tõestab veelkord, et ta kannab liiga tugevat meiki.
üks asi veel, mis ma märkasin: mulle on viimastel päevadel meeldinud lugeda just neid armunute bloge. neid, kes on näiteks mingi nädal aega järjest oma silmarõõmuga linade vahel veetnud ja kes on korraga nii... oehh. täitke lüngad.
tahan vaheaega. ja linu.
ahjaa, aga moravius ise läks lahku ja cipramilist on tõesti kahju. ja sellest on ka omamoodi kahju, et ta lahku läks, sest neil tundus põnev suhe olevat. eriti imponeeris mulle see, et ta temakest 'püsisuhteks' kutsus ja 'püsisuhe' tundus olevat niinii tüüpiline naine. mõnikord on see isegi vahva. fakt on igatahes see, et kuigi armastajad võivad muutuda softiks ja juustuseks ja milleks kõik veel, on nad ikkagi poole õnnelikumad kui kõik ülejäänud kokku. see loeb, teate, see tekitab mingi tohutu hunniku positiivset energiat, mis siis mööda maakera ringi hakkab tiirutama. kui jube on siis elu gümnasistidel! no tegelikult pole neil ka nii jube, aga tavaliselt on asjalood ikkagi sellised, et oma kaaslase kõrval üles ärgata pole mingit võimalust, minu koduse kasvatuse puhul näiteks mitte ja paljudel teistel ka. jõle kahju, aga käib noorolemise juurde, ma arvan. noorsool viit vaba päeva ja linu ja sellist luksust veel olla ei tohi, aga blogidest vaatan, et neil tohib.
siis ma alati kihvatan ja mõtlen, et paari blogi peaks sisemise rahu huvides mitte lugema.
nb. ei viitsi kedagi linkida, minge tagasi teller.diip.ee'sse.
IGATAHES hakkan ma omadega finaali jõudma. raido mägi olevat öelnud, et ma võin aegade lõpuni kolledzi kolmapäevadest osa võtta. h saatis praegu sms'i, mis esmakordselt tõendab teesi, et ka saksakeelne luule võib ilus olla. kust ta selle küll võttis? r'il oli eile kuuldavasti kursatöö kaitsmine - kuidas tal ometi läks? ma ei ole teda ligi sada aastat näinud - äkki ta on alla/juurde võtnud, juuksed maha lõiganud/pikaks kasvatanud, kulmurõnga lasknud panna... homme jätan ma nutuga hommikuse ajaloo ja füüsika kontrolltöö ning pika blondi noormehe selja taha ning kihutan kolmeks päevaks tallinnasse uus tants viiele. ööl vastu teisipäeva sooritan võibolla mõned meeleheitlikud sammud takistamaks järgmise päeva tulekut, sest mul on hullumoodi õppida (mata eksamiülesanded ehk nö kodune kontrolltöö, kodune proovikirjand, saksa jutukesed, inka grammar). ja tallinnas... no näis, kas seal õppima ka hakatakse.
kõige rohkem valmistab mulle meelehärmi see pika blondi noormehe point. kolm päeva on maailmatu pikk aeg - ja äkki saab mul telefonikaart tühjaks! ja äkki ta läheb kuskile sõpradega pidu panema või magab nädalavahetuse lihtsalt maha (mis on suht tõenäoline) - aga mina, kes ma ei maga? minul on ju võimalus palju aega lihtsalt sügeleda. nii umbes tantsuetendusest tantsuetenduseni. pähh, mõnikord (keda ma petan - tihti) tahaks ma vormiliselt/tehniliselt suur inimene olla. sisuliselt mitte iial.
vabalt : võiksin olla päev läbi su kõrval / võime helistada kaubanduskeskusest / võime kõõluda maailma serval / võime rääkida tühistest asjadest / tahan olla su mina ja teine / tahan olla su akude laadija / võiksin olla su hommikueine / või kraadiklaas / ma ei armasta sind, sest ainult mina tean, kuidas see haiget teeb / sa ei aimagi, mis minust sinu sisse jääb / ja see ehk ongi hea
ma ei ole iial kuulnud/laulnud laulu, mille sõnad nii kergelt ennast ise muudaksid. teisteks, aga sama ilusateks.
vahurikaidi toa voodi on nii hüperroosiline.
viiuldasin kell 23:27
peale krahvi (kelle bloggerdamiskatkestus mind peaaegu pisaraid valama ajas) tohutut vastukaja tekitanud sissekannet räägin ma muidugi siin poole vaiksema häälega ja punastan ikka veel aeg-ajalt, aga kiusatus oma totruseid jätkata on suur. mis MIND tegelikult üllatas - kõik teised on oma blogist sama kehvapoolsel arvamusel kui mina. selles et oma (eba)tagasihoidlikkuses leiavad nad isegi, et ajavad jama ja miks te küll loete ja nii edasi. rumalad on nad kõik siis ju, igal on omad lemmikud ja omad lugejad ja igaühte loeb keegi millegipärast. siiski on mind algusest peale häirinud tõsiasi, et ma siimu listis olen. see peaks ju ometi olema koht vippidele või edasijõudnutele või midagi, ma tunnen ennast onupojapoliitika... ohvrina ei saa öelda, pagan. nojah, vast saate aru. ja naerma ajab mind kõige lõpuks ka see, et ma viimaks ometi kaarli-liisi listis olen ja et mind igal pool v2ike6e ja mannuna tuntakse ja et mina hakkasin sellest genialistide-blacky laulust enne rääkima kui pärtel! esimese puhul olin ma ootuse ammu varna riputanud, aga teine pani mõtlema. tegelikult me nagu peaaegu keegi ei tea ju, kes seisab selliste nimede taga nagu kirjatsura või moravius. ma tean ikka neid, kes on siimu vanad sõbrad või minuga suguluses ja tasapisi hakkan pihta saama, et suguluses on teisedki bloggerdajad (mitut moodi). ma ei kujuta päris ette, mis sellest blogindusest saama hakkab, aga arvatavasti on sellest tekkimas omaette kultuur ja sellel hakkavad käima omad tõusud ja mõõnad, sest mingil perioodil taipab alati üks bloggerdaja, et see (blogging) on paras totrus. ta paneb kirja mõned põhjused, miks inimesed bloggerdavad ja miks see pole üldse hea tegu. ta põhjendab oma meeleolu sisemiste vastuoludega ja teeb pikema vahe, et asju välja sortida (pole mingit seost krahviga praegu). no siis tulevad ülejäänud, loevad kõik ilusti läbi - ja kaboom! neid tabavad tasapisi samad kahtlused. no ja kui kõik on natuke sortinud, tuleb rahvas ja kirjutab edasi. osad ei kirjuta. no siis tulevad uued. ja uusi tuleb praegu nagu seeni pärast vihma. iseasi, mida me siin täpselt vihmaks saame tituleerida. igal juhul, kui asi samamoodi edasi läheb, peaks kuskil pikema perioodi möödudes (siis, kui ma juba täpselt tean, mida liisa hommikusöögiks kuulab või millised on vahuri uued püksid - neid ma saan võibolla näha ka) tegema mingi treffi. bloggerdajad, tulge kõik kokku, joome veini ja siis võite oma silmaga näha, et ma olen pikim naisbloggerdaja! trampaa. seda ma muidugi oma 1.82-ga ei pruugi olla ja sellist asja ei või iial teada. ideaalne modellimõõt on 90-60-90, mul paneb ikka mõnede sentimeetritega mööda, aga ega ma kaloreid ei loe ka. modellid olevat kuni vööni täiesti tavalise kehaehitusega, aga vööst algavad jalad... siinkohal pole mul nuriseda, mul on ka päris palju jalgu, kuigi suvel on muidugi poole rohkem. igatahes võtsin ma viiuldajakese uue välimuse puhul maha nii kaunteri kui lingid oma kodukale, nii et nüüd ei tea ma teie arvu (hakkasin lõpuks seda lihtsalt kartma, sest uudishimu murdis maha) ning teie ei tea mu nägu. vist. ma lingiksin siin teatud tuhinas ühele jõuluballil tehtud pildile, kust võib leida VÄGA PALJU sarnasusi m. jacksoniga, aga mul on endast natuke kahju. sest neid sarnasusi on kaugelt liiga palju. mis tõestab veelkord, et ta kannab liiga tugevat meiki.
üks asi veel, mis ma märkasin: mulle on viimastel päevadel meeldinud lugeda just neid armunute bloge. neid, kes on näiteks mingi nädal aega järjest oma silmarõõmuga linade vahel veetnud ja kes on korraga nii... oehh. täitke lüngad.
tahan vaheaega. ja linu.
ahjaa, aga moravius ise läks lahku ja cipramilist on tõesti kahju. ja sellest on ka omamoodi kahju, et ta lahku läks, sest neil tundus põnev suhe olevat. eriti imponeeris mulle see, et ta temakest 'püsisuhteks' kutsus ja 'püsisuhe' tundus olevat niinii tüüpiline naine. mõnikord on see isegi vahva. fakt on igatahes see, et kuigi armastajad võivad muutuda softiks ja juustuseks ja milleks kõik veel, on nad ikkagi poole õnnelikumad kui kõik ülejäänud kokku. see loeb, teate, see tekitab mingi tohutu hunniku positiivset energiat, mis siis mööda maakera ringi hakkab tiirutama. kui jube on siis elu gümnasistidel! no tegelikult pole neil ka nii jube, aga tavaliselt on asjalood ikkagi sellised, et oma kaaslase kõrval üles ärgata pole mingit võimalust, minu koduse kasvatuse puhul näiteks mitte ja paljudel teistel ka. jõle kahju, aga käib noorolemise juurde, ma arvan. noorsool viit vaba päeva ja linu ja sellist luksust veel olla ei tohi, aga blogidest vaatan, et neil tohib.
siis ma alati kihvatan ja mõtlen, et paari blogi peaks sisemise rahu huvides mitte lugema.
nb. ei viitsi kedagi linkida, minge tagasi teller.diip.ee'sse.
IGATAHES hakkan ma omadega finaali jõudma. raido mägi olevat öelnud, et ma võin aegade lõpuni kolledzi kolmapäevadest osa võtta. h saatis praegu sms'i, mis esmakordselt tõendab teesi, et ka saksakeelne luule võib ilus olla. kust ta selle küll võttis? r'il oli eile kuuldavasti kursatöö kaitsmine - kuidas tal ometi läks? ma ei ole teda ligi sada aastat näinud - äkki ta on alla/juurde võtnud, juuksed maha lõiganud/pikaks kasvatanud, kulmurõnga lasknud panna... homme jätan ma nutuga hommikuse ajaloo ja füüsika kontrolltöö ning pika blondi noormehe selja taha ning kihutan kolmeks päevaks tallinnasse uus tants viiele. ööl vastu teisipäeva sooritan võibolla mõned meeleheitlikud sammud takistamaks järgmise päeva tulekut, sest mul on hullumoodi õppida (mata eksamiülesanded ehk nö kodune kontrolltöö, kodune proovikirjand, saksa jutukesed, inka grammar). ja tallinnas... no näis, kas seal õppima ka hakatakse.
kõige rohkem valmistab mulle meelehärmi see pika blondi noormehe point. kolm päeva on maailmatu pikk aeg - ja äkki saab mul telefonikaart tühjaks! ja äkki ta läheb kuskile sõpradega pidu panema või magab nädalavahetuse lihtsalt maha (mis on suht tõenäoline) - aga mina, kes ma ei maga? minul on ju võimalus palju aega lihtsalt sügeleda. nii umbes tantsuetendusest tantsuetenduseni. pähh, mõnikord (keda ma petan - tihti) tahaks ma vormiliselt/tehniliselt suur inimene olla. sisuliselt mitte iial.
vabalt : võiksin olla päev läbi su kõrval / võime helistada kaubanduskeskusest / võime kõõluda maailma serval / võime rääkida tühistest asjadest / tahan olla su mina ja teine / tahan olla su akude laadija / võiksin olla su hommikueine / või kraadiklaas / ma ei armasta sind, sest ainult mina tean, kuidas see haiget teeb / sa ei aimagi, mis minust sinu sisse jääb / ja see ehk ongi hea
ma ei ole iial kuulnud/laulnud laulu, mille sõnad nii kergelt ennast ise muudaksid. teisteks, aga sama ilusateks.
vahurikaidi toa voodi on nii hüperroosiline.
viiuldasin kell 23:27
24 veebruar 2003
tegin kolm korda järjest freecelli ära, siis viskas üle. peas küsib priidu hääl: who's tha man? ja ma nõustun tüdinult: u're tha man... ma olen jõudnud pühapäevaõhtusse, kõik mu korterikaaslased peale koera (emmisskaidivahur) on keset maailma ilusaimat saart, st hiiumaal, ning ma olen lõplikut üksi. 'hunnik pappi ja suitsev kaheraudne' õigustas täielikult vaatamist; lõunakeskusesse minekuks-tulekuks tuleb varuda kauakaua aega, sest pühapäev ja bussiliiklus välistavad üksteise; õhtusöök siimu juures; uued püksid, mis saavad mu lemmikuks ja mille ma koheselt oma lemmikjoogiga üle kallasin; üksildus... üksindus. televiisorist nägin blacky ja genialide laulu videot 'vanadele ja kobedatele' ja ma istusin ammulisui ja korrutasin kõva häälega: see oli nüüd hea. see oli nüüd kuratlikult hea. ja mul olid silmad jõllis ja kokkuvõttes oli see tunne kummaline. hiljem, päris öösel, tantsisin ma jälle keset suurt tuba (niimoodi sünnivad mu parimad tantsud), kui ma äkki nutma hakkasin. ma püüdsin edasi tantsida ja nutsin samal ajal ja olukord oli absurdne ning koomiline. ja ma vajusin põrandale ja nutsin nii, nagu ma pole nutnud üle poole aasta. mu kõrvus kajas üksainuke suur sõna, mis mind niimoodi hullumeelselt nutma ajas, sest ta ei tahtnud minu sisse ära mahtuda: armastus, armastus, armastus, armastus... lõpmatuseni. kõikide armastajate armastus kellegi vastu. ma olen poole aasta jooksul vaid kaks korda nutnud. see oli teine kord, esimene kord oli poolteist nädalat tagasi, kui mulle saabus kiri mu vanaemalt. sõbrapäevaks.
Tahtsin Teile sõbrapäeva puhul meeldida ja Sõber olla, aga tähed kipuvad viltu vedama. Olete noored ja aina kiirus ja kiirus, tuleb tuttav ette.
Minust on see kõik kauge muusika, sest olen vist vana ja väsinud.
Talv on ilus ja valge lumi on kõikjal, ainult tahan näha vahest mõnd päiksekiirt.
Teile Sõbrapäevaks Sõprust,
Vanaema
näed, nüüdki nutan siin klaviatuuri taga nagu vana loll. kui õudne on taibata, et viimati käisin tema juures septembris. et ma ei soovinud talle jõuludeks midagi, et ma ei ole talle eriti mõelnudki. aga tema mõtleb. see ei olnudki nagu tema pärast, see oli üldine. et ma kõnnin inimestest mööda ja vahel astun varvastelegi. aga tookord sõbrapäeval surusin ma küll hambad kõvasti risti, ent kukkusin ikkagi lahinal vesistama, ise mõeldes - kui kohutav, ta näeb mind nutmas! see, mida ma kõige vähem tahtsin...
ikkagi imestan, et pool aastat - ja ainult kaks korda! ning needki korrad on tegelikult olnud väikesed.
täna öösel räägiti msnis tõsiseid jutte. keegi peaks neid koguma ja raamatuteks tegema, see oleks kõige hirmsam reality book eales. algab kõik lihtsalt, näiteks lausega: "aja mulle mingit maailmapsühholoogilist cräppi, siis ma ei mõtle äkki oma cräppide peale" või küsimusega "watcha doin?". jõuab joonelt mälestustesse, unistustesse, tunnetesse, mõttetesse, lõikub sügavalt maailmaga ja jätab endast jooned järele.
jälle läksin ma liiga isiklikuks. so sue me.
muuseas, ma sain oma pika ja unise pühapäevahommiku. jeppikajee.
viiuldasin kell 02:01
Tahtsin Teile sõbrapäeva puhul meeldida ja Sõber olla, aga tähed kipuvad viltu vedama. Olete noored ja aina kiirus ja kiirus, tuleb tuttav ette.
Minust on see kõik kauge muusika, sest olen vist vana ja väsinud.
Talv on ilus ja valge lumi on kõikjal, ainult tahan näha vahest mõnd päiksekiirt.
Teile Sõbrapäevaks Sõprust,
Vanaema
näed, nüüdki nutan siin klaviatuuri taga nagu vana loll. kui õudne on taibata, et viimati käisin tema juures septembris. et ma ei soovinud talle jõuludeks midagi, et ma ei ole talle eriti mõelnudki. aga tema mõtleb. see ei olnudki nagu tema pärast, see oli üldine. et ma kõnnin inimestest mööda ja vahel astun varvastelegi. aga tookord sõbrapäeval surusin ma küll hambad kõvasti risti, ent kukkusin ikkagi lahinal vesistama, ise mõeldes - kui kohutav, ta näeb mind nutmas! see, mida ma kõige vähem tahtsin...
ikkagi imestan, et pool aastat - ja ainult kaks korda! ning needki korrad on tegelikult olnud väikesed.
täna öösel räägiti msnis tõsiseid jutte. keegi peaks neid koguma ja raamatuteks tegema, see oleks kõige hirmsam reality book eales. algab kõik lihtsalt, näiteks lausega: "aja mulle mingit maailmapsühholoogilist cräppi, siis ma ei mõtle äkki oma cräppide peale" või küsimusega "watcha doin?". jõuab joonelt mälestustesse, unistustesse, tunnetesse, mõttetesse, lõikub sügavalt maailmaga ja jätab endast jooned järele.
jälle läksin ma liiga isiklikuks. so sue me.
muuseas, ma sain oma pika ja unise pühapäevahommiku. jeppikajee.
viiuldasin kell 02:01
22 veebruar 2003
Merav iganuk ugan, leev dnim aioh nulap
Merap uljap amelo baas lamelõm liem aj
meenub üks lause rännakutest, mida ma igaks juhuks siin ei ütle.
viiuldasin kell 01:24
Merap uljap amelo baas lamelõm liem aj
meenub üks lause rännakutest, mida ma igaks juhuks siin ei ütle.
viiuldasin kell 01:24
21 veebruar 2003
ära sa märgi. siim põrutaski lumelaudama. üldiselt mulle meeldib, kui inimestel on mingi vajadus ja kihu ja on ja on... ja siis nad võtavad kätte ja ajavad selle asja joonde. teevad täpselt seda, mida kõige rohkem tahavad. vahva. niimoodi sattusin täna unistama, mida ma teeks, kui saaksin olla kolm päeva rikas. no mida ma ikka teeks. kutsuks u kaasa ja lendaks pariisi, tröllaks poolteist päeva seal ja lendaks ülejäänud pooleteistkümneks päevaks londonisse. mõni näitus, mõni kõrvaline tänavakene ja palju uut. aga praegu olen hoopistükki üksi. äkki leevendaks dushi alla minek mu üksildust? vesi voolaks kehale ja uhuks võibolla pisut halba energiat maha. kedagi ei ole kodus, nii et ma võiksin kõval häälel dushiotsikusse liza minelli laule üürata. ja vannitoa lae üleni täis pritsida. ja kõik oma halvad küljed veega alla lasta.
viiuldasin kell 19:21
viiuldasin kell 19:21
20 veebruar 2003
ning tahtsin veel mainida, et see ropendamise tekst jõudis inimestele täpselt sinna, kuhu olingi eeldanud - mitte kuhugi. nad lihtsalt arvasid, et ju mul siis koolis juhtus midagi. fakt on see, et ei juhtunud ja kokkuvõttes olen ma sellest just nii masendunud, nagu kavatsesingi olla.
viiuldasin kell 18:32
viiuldasin kell 18:32
MADLI SÕIDAB TALLINNA! TRAMPARAA, TRAMPARAA! TANTSIMA LÄEN TALLINNA KOGU TANTSURAHVAGA! TRAMPARAMPARAA!
ehk siis me saime edasi. koolitantsu finaali. ja pisikeste "uudishimu" sai edasi ja keskmiste "vaga vesi..." sai edasi ja isegi maarja "ave vita (madu)" sai edasi! see on juba rohkemgi kui ülikõva ju! ja naljakas on veel see lugu, et koolis korraldati sõbrapäeva paiku sõbrapiltide võistlus ja sinna laekus kaks pilti. no ja siis anti neile kahele tüdrukule 10 piletit vanemuise kontserdimajja. või oli see kuskile mujale teatrisse? igal juhul oli tegemist hetero keskmikega ja kui ma viin ainsamagi sõbrapildi veel huvijuhile, saan ma viis ülejäänud piletit endale. tutvused ruulivad!
viiuldasin kell 18:30
ehk siis me saime edasi. koolitantsu finaali. ja pisikeste "uudishimu" sai edasi ja keskmiste "vaga vesi..." sai edasi ja isegi maarja "ave vita (madu)" sai edasi! see on juba rohkemgi kui ülikõva ju! ja naljakas on veel see lugu, et koolis korraldati sõbrapäeva paiku sõbrapiltide võistlus ja sinna laekus kaks pilti. no ja siis anti neile kahele tüdrukule 10 piletit vanemuise kontserdimajja. või oli see kuskile mujale teatrisse? igal juhul oli tegemist hetero keskmikega ja kui ma viin ainsamagi sõbrapildi veel huvijuhile, saan ma viis ülejäänud piletit endale. tutvused ruulivad!
viiuldasin kell 18:30
voohaa. tahan, hakkan budistiks. tahan, ei hakka. halleluuja. igal juhul käisin ma teisipäeval ülenädala aja trennis ja see oli nagu paradiis. ma nautisin iga sekundit. nojah, ja nüüd olen valus. seda oligi arvata ja isegi see on mõnus, sest selle järgi saab öelda, et ma olen trennis käinud.
aga ma olen ikka veel haige. eile käisime klassiga tallinnas, kadriorus kunstist läbi kihutamas ja väiksel kunstiteemalisel linnaekskursioonil ja viimaks linnateatris "pianoolat" vaatamas. elmo nüganeni lavastatud "pianoola ehk mehhaaniline klaver" tsehhovi teemadel, suurepärased näitlejatööd tervelt kambalt, esile tõstaks siiski anu lampi, nüganeni ja tõnu oja, kes olid absoluutselt üle kõige. ja piret kalda oli loomulikult väga ilus. meie klass oli esindatud viie näruse liikmega (teised käisid seni linna peal pidu panemas),aga see-eest meile meeldis tõsiselt. toretoretore. kõige rohkem meeldib just sellepärast, et tsehhovi näidendid mulle muidu eriti istunud pole, isegi pärast "krisiaia" vaatamist - aga võibolla just sellepärast.
ok, haridus röögib kõrva.
viiuldasin kell 10:01
aga ma olen ikka veel haige. eile käisime klassiga tallinnas, kadriorus kunstist läbi kihutamas ja väiksel kunstiteemalisel linnaekskursioonil ja viimaks linnateatris "pianoolat" vaatamas. elmo nüganeni lavastatud "pianoola ehk mehhaaniline klaver" tsehhovi teemadel, suurepärased näitlejatööd tervelt kambalt, esile tõstaks siiski anu lampi, nüganeni ja tõnu oja, kes olid absoluutselt üle kõige. ja piret kalda oli loomulikult väga ilus. meie klass oli esindatud viie näruse liikmega (teised käisid seni linna peal pidu panemas),aga see-eest meile meeldis tõsiselt. toretoretore. kõige rohkem meeldib just sellepärast, et tsehhovi näidendid mulle muidu eriti istunud pole, isegi pärast "krisiaia" vaatamist - aga võibolla just sellepärast.
ok, haridus röögib kõrva.
viiuldasin kell 10:01
17 veebruar 2003
jaah, ja siis ma avastasin hiljuti veel seda ka, et olen blogilugemise mahtu vähendanud. nüüd on minu nimekirja (enamvähem selles järjekorras) alles jäänud siimpoiss (solidarsusest ja vanast vaimustusest ja lihtsalt sellepärast et... ei ütle), tari-krahv (always saves the day), pärtel (peale seda trollijuhi juttu olen andunud ootaja), kert ja erki ning margus, teller.diip.ee-väliselt veel kadri ja maarja. need on need, keda ma iga päev fanaatiliselt vaatamas käin. ja siis kuskil üle päeva või nii tulevad liisa, andri ja vahur. eriti vahur, sest alati on hea mõnda uut keelt õppida. ei, tegelikult olen ma juba hakanud poolest aru saama. päriselt! no ja vahel piilun veel kalmerit, sest lootus sureb viimasena, ning r'i, kelle ühelauselised postid mulle vahel harva midagi ka annavad. ja katrinitja kerttut, et vaadata, mida nad teevad, ning the one blogi lihtsalt selleks ennastarmastavaks tegevuseks, et järgi vaadata, kas nad on minu blogi ka üles pannud või mitte. ja siis ma juba loen vahepealsed postid läbi ka.
viiuldasin kell 21:07
viiuldasin kell 21:07
niisiis olin eile öösel üleval ja mõtlesin seksist. seekord siiski mitte mingis hot-wet suunas, vaid filosoofiliselt. isegi metafüüsiliselt võibolla. hommikul kooli minnes arendasin teemat edasi, aga nüüdseks ei mäleta eriti midagi. nii et kindlasti olid need väga head mõtted.
aga üldiselt olen olnud täna üsna paha, nii et tunnen teatud kelmikat piinlikkust. aga arutu olen ma alati olnud.
hmm. see pole mingi vabandus ju.
viiuldasin kell 20:42
aga üldiselt olen olnud täna üsna paha, nii et tunnen teatud kelmikat piinlikkust. aga arutu olen ma alati olnud.
hmm. see pole mingi vabandus ju.
viiuldasin kell 20:42
ma võin olla pisut isepäine, aga murphy seadustele allun ma kõhklematult. kui ees ootab tantsuetendus, nikastan ma jala. kui lauluvõistlus, külmetan ma lõplikult oma hääle. kui tuleb olla väliselt elu parimas vormis, saan ma vistriku. või tuulevilli, nagu juhtus saja päeva balli puhul eile. aga õnneks polnud see kuigi suur õnnetus ja ma julgen oletada, et välja nägin ma ikkagi suht vaadatav. vähemasti vaatasin ma ise ennast vahelduseks meelsasti. ainuke, mis asja juures häiris, oli see, et suudelda sain ma ainult ühe suunurgaga, mis nägi välja vägaväga hell ja õrn. ja seda ta oligi.
ball oli nagu ball ikka, möödus nagu unenäos ja pani jalad valutama. sain üllatuda katri vahetuse, meeste kahepalgelisuse ja maarja kauniduse üle ning veeta vapustavat aega. mulle polnud muu oluline kui see, et sain olla u'ga, olla ilus tema jaoks ja nautida tema neelavat pilku, mis nii tihti minul peatus. nagu tahaks ta mind üleni endasse ahmida, tilkhaaval kokku koguda.
pärast sadamateatris oli samuti tore. priidul on vaieldamatult ideaalne näitlejahääl (selline, mis kõik naised kokutama paneb) ja ma tantsisin meeletult (nagu ikka?), aga olin selleks ajaks ka juba üsna väsinud. olin ju ööl enne seda neli-viis tundi maganud. ärge küsige enam.
viiuldasin kell 01:09
ball oli nagu ball ikka, möödus nagu unenäos ja pani jalad valutama. sain üllatuda katri vahetuse, meeste kahepalgelisuse ja maarja kauniduse üle ning veeta vapustavat aega. mulle polnud muu oluline kui see, et sain olla u'ga, olla ilus tema jaoks ja nautida tema neelavat pilku, mis nii tihti minul peatus. nagu tahaks ta mind üleni endasse ahmida, tilkhaaval kokku koguda.
pärast sadamateatris oli samuti tore. priidul on vaieldamatult ideaalne näitlejahääl (selline, mis kõik naised kokutama paneb) ja ma tantsisin meeletult (nagu ikka?), aga olin selleks ajaks ka juba üsna väsinud. olin ju ööl enne seda neli-viis tundi maganud. ärge küsige enam.
viiuldasin kell 01:09
Maailm on täiega p**sse kukkunud tegelikult. Kõik elunautijate kaunid päikesetõusud ja vaimuinimeste hingevalutavad mõtisklused ei suuda leevendada maailma kroonilist kõhulahtisust. see kõik on jäle. iga päev saadame me mõne oma õpetajatest lõplikult p**se, sest jälle oli ta nii värdjas ja keeras täiega... või lihtsalt sellepärast, et ta üritab mulle õpetada midagi, mida ma vajalikuks ei pea. õpetajad lasevad ennast kaheksa tundi päevas rõveduseni mõnitada, peas keerlemas küsimus "miks ma seda kõike teen?". osadel on piisavalt oidu õpilastele samaga vastata: nad harjuvad õige pea mitte hoolima nendest, kes hakkama ei saa - mida ta ronis siis gümnaasiumisse? igaüks enda eest. enamik õpsidest piinlevd siiski edasi ja loputavad oma alanduse suvel maakodus porgandeid pestes maha - et sügisel uue hooga poriga näkku saada. kui keegi klassis ÕPILASTEST üritab õpetaja kaisteks tolgustele midagi öelda, on teised äkitselt segaduses: mind nad ju ei häirinud? milles asi? miks see mind peaks kottima, mida sina oma nina sellesse topid? vahetundides võime omavahel mõistlikku, asjalikku vestlust arendada, arukalt analüüsida kooli häid ja halbu külgi, aga pruugib kellelegi miski/keegi vaid pinda käia - ja õpsi alandatakse mutta ning terve klass üksmeelselt itsitab selle peale. enda meelest oleme me nii TARGAD, TAIPLIKUD ja ISESEISVAD. eriti TUGEVAD. kõik näevad asju vaid endi silmade läbi, mitte keegi ei vaevu end panema teise asemele/olukorda või arvestama kellegi kolmandaga.minu meelest õpetajad püüavad seda veel teha. õigemini püüavad nad ikka veel meid õpetada - miks ei ole nad läinud ja rõdult alla hüpanud? loomulikult on olemas mingeid eriti halbu õpetamismasinaid, keda kõik jälestavad, kuid need näited on harvad ja miks peaksime me alati alluma reeglile "nagu küla koerale, nõnda koer külale"? Väikesed värdjad (vabandan), kes koridorides valimatult igale möödakäijale jämedaid solvanguid lõugavad, üksteist peksavad, sööklas leiba teiste inimeste taldrikutesse loobivad, möödakäijatel saiakesi käest maha viskavad või neile kummipaelaga valusasti vastu tagumikku peksavad - kas nemad on uus inimpõlvkond? kuidas saan ma kunagi enda järelkasvu lasta sellesse alandamise ja ajuvägistamise inkubaatorisse? ärge tulge mulle rääkima, et tugevam jääb ellu, sest ka nõrgemal/teistsugusel PEAB olema võimalus. täiskasvanuna mõned õpivad olema/suhtlema - aga mõned ei õpigi. suhted vanematega on nagunii nii, nagu nad on. osad leiavad, et oleks parem, kui neid suhteid üldse poleks - samal ajal kui need, kellel pole, nende poole igal hetkel anuvad. kõik on üksi, kõik on valus. kõik püüavad seda varjata.
ma korjan seda soppa tilkhaaval endasse, lähen ühel päeval kooli ja tulistan kuuli silmade vahele kõigile, kes seda minu arvates väärivad. ma vabastan nad piinas, ma ütlen. nad on ju nagunii pimedad, ma ütlen. seletuseks ma karjun või sosistan kõledal häälel või hoopis mõtlen vaikides: me igaüks oleme süüdi. me kõik oleme sama hirmsad päevast päeva ja ei märka seda. need kaetakse tavaliselt meie kaunite hetkedega, mida pole ka sugugi vähe. aga plekid on peal.
Kui piisavalt kaua korrutada: "See pole minu asi", pole mõtet imestada, kui maailm lõpuks sedasama vastu karjuma hakkab.
viiuldasin kell 00:58
ma korjan seda soppa tilkhaaval endasse, lähen ühel päeval kooli ja tulistan kuuli silmade vahele kõigile, kes seda minu arvates väärivad. ma vabastan nad piinas, ma ütlen. nad on ju nagunii pimedad, ma ütlen. seletuseks ma karjun või sosistan kõledal häälel või hoopis mõtlen vaikides: me igaüks oleme süüdi. me kõik oleme sama hirmsad päevast päeva ja ei märka seda. need kaetakse tavaliselt meie kaunite hetkedega, mida pole ka sugugi vähe. aga plekid on peal.
Kui piisavalt kaua korrutada: "See pole minu asi", pole mõtet imestada, kui maailm lõpuks sedasama vastu karjuma hakkab.
viiuldasin kell 00:58
15 veebruar 2003
eino tegelikult on kõiges ikkagi süüdi h. täna hommikul alles lugesin tema kirja, milles ta pillab ühe kurikuulsa lause ja sõnub sellega kõik ära. juba eile õhtul! nii et kogu vastutus on temal ja ärge lootkegi midagi minu kaela ajada, sest mina olen lihtsalt üks happy bug. happy bug minema täna sada päev balli. pärast seda panema pidu teatris sadama. enne seda (praega) juuksur. uni, aga hea.
viiuldasin kell 13:14
viiuldasin kell 13:14
13 veebruar 2003
nüüd ma tean, mis on inimlik piin. h on haige, onjo. kolm päeva juba. no iseenesest oli lahendus olemas,sest u'ga oli ka omajagu hariv vahetunde veeta. no aga u pole täna veel kooli jõudnud! tema telefon on välja lülitatud ja kodus ei vasta keegi ja ta on...naistes või jäi auto alla ja on nüüd haiglas ja koomas. ja mina istun tundides üksi, ei lobise ega naera ega midagi ning ÕPIN. hirmuäratav. ja vahetundides ma ei kudruta kuskil nurgas, vaid istun laua taga ja jälle ÕPIN. väljapääsmatu olukord.
viiuldasin kell 12:06
viiuldasin kell 12:06
sain hakkama saksa kirjandiga sellisel meeldival ja lihtsakoelisel teemal nagu "minu elu mõte?". nüüd olen sellest kõigest nii tüdinud, et kaon siit reaalsusest vaimustavaks kuueks tunniks...
viiuldasin kell 00:41
viiuldasin kell 00:41
12 veebruar 2003
kompromissid. luv tha word. lasin rõõmsat vilet ja küpsetasin eelpoolmainitud asjandust pisut ühel eelpoolmainitud reziimil ja siis teisel. nüüd ootab mind ma arvan et üsna hõrk ja kuumav asjandus, aga ma püüan enne arutletada deutschis teemal "was gibt meinem leben sinn?". haahaa.
igal juhul unistasin ma täna vahelduseks (nagu ma seda ei teeks sagedamini, kui ma hingan!). kujutasin ette ennast kuskil kümmekonna aasta pärast, see tähendab - hirmvanana. ükskõik, kus, mis ja kellega, igal juhul tahan ma uniseid ja pikki pühapäevahommikuid. ja seda, et keegi mind esmaspäeviti kõiki keelatud võtteid kasutades tööle peksaks ja vahel õige harva, kui meil ajad juhtuvad klappima, tööle vastu tuleks. nii et me jalutaks läbi kogu linna koju ja see võtaks nii kaua aega ja õhtu oleks nii soe...
viiuldasin kell 21:47
igal juhul unistasin ma täna vahelduseks (nagu ma seda ei teeks sagedamini, kui ma hingan!). kujutasin ette ennast kuskil kümmekonna aasta pärast, see tähendab - hirmvanana. ükskõik, kus, mis ja kellega, igal juhul tahan ma uniseid ja pikki pühapäevahommikuid. ja seda, et keegi mind esmaspäeviti kõiki keelatud võtteid kasutades tööle peksaks ja vahel õige harva, kui meil ajad juhtuvad klappima, tööle vastu tuleks. nii et me jalutaks läbi kogu linna koju ja see võtaks nii kaua aega ja õhtu oleks nii soe...
viiuldasin kell 21:47
no hakkasin siis täna süüa tegema. mingi pajaroog või asi. kartulid, porgandid koorida, viilutada, vorstijupid praadida, muna segada juustu ja muu ollusega, kartuleid hautada, munaga segada, uuesti hautada, siis ahjus pruunistada... nüüd olen jõudnud peo viimasesse faasi, st ahjuni, ent ei suuda välja mõelda, milline kuuest märgistusest ahjunupul kõlbaks grillreziimiks. kas see, millel on valge joon all ja musta laiguga valge joon üleval või vastupidi, see, millel on must joon all ja valge laiguga must joon üleval? mingi handbook oli eelmisel aastal olemas, aga teadupoolest ei näe ma peale sibulalõikumist nagunii midagi, nii et see oleks kasutu. enibodi?
viiuldasin kell 21:33
viiuldasin kell 21:33
10 veebruar 2003
eppur si muove! oli vist kuidagi nii ja ma liigutan ikka, kuigi iga liigutus teeb põrguvalu nagu alati peale koolitantsu. ma ei suutnud välja kannatada kõiki neid ajjukargavaid show ja breaktantse ja läksin hoopis mujale ülitoredasti aega veetma. mul avanes jälle võimalus mõõta oma armukadeduse suurust, ego mõõtmatust ja inimlikkuse tühisust. praegu olen ma kõrvuni nohus (kes see käskis nii kaua keset lummemattunud purskkaevu suudlevate tudengite kõrval seista!) ja pole täna midagi erilist korda saatnud. tegelikult enda jaoks olen küll, aga teile ma seda ei ütle.
viiuldasin kell 22:06
viiuldasin kell 22:06
08 veebruar 2003
kui kaheksakümnendad olid ühe punktiga võitjaks tulnud, ütlesin mina "oih". siis ma vaatasin isale otsa ja ütlesin igaks juhuks veel "oih". ja ma jõllitasin edasi ekraani ning lõpetasin oma mõtte ühe suuremat sorti "OIH"iga. ei, midagi polegi katki, vastukaaluks sellele, et ma üleeelmisel nädalal eranditult iga lugu jälestusväärselt jamaks pidasin, oli mul täna küllaltki tolerantne meeleolu ja nii tundus kõik mulle üllatavalt talutav. ma pean pisikese häbelikkuseivaga isegi tunnistama, et kui koidu, maarja ja evelini leelotusele mingi võidulootus kumas, olin salamisi rahul. nii et see esimene "oih" oli õige pisut õnnetugi... peamine oli ikkagi see, et nad kadi toome selle jubeda kostüümiga lätti ei lasnud. võibolla ei olnudki viga kostüümis, pigem kadis, kes selles eriti.. mmm... no ta oskas selles ainult ühtemoodi liikuda. ei, kostüüm oli tõesti õudne. ma ei oskagi päris öelda, miks, fakt on see, et mina seda ei kannaks. mitte kuskil. ja te ju teate, kui imelikke riideid ma kanda võin.
aga see-eest nägin ma lõpuks ometi eelmise aasta eurovisiooni vaheetendust. teet kase ja minu koreograafia on tõepoolest sarnane, ma pean seda tunnistama ja paljud on seda öelnud ka. aga ma saan aru et mina olen algaja ja teen seetõttu kätekoreograafiat (käsi on kõige liikuvam kehaosa ja algajad alustavad nendest) - aga tema, kes ta peaks olema käte-perioodist juba üle saanud? fluxus oli ka üleni käte peale ehitatud. samas on juba geishagi kätefaasist edasi liikunud, sest tema uuendatud "madu" viib tähelepanu juba pisut jalgadele ja kehalegi... väga tervitatav. homme siis näis, kas ta sellega ka edasi saab või mitte.
ma sain küll ühe telefonikõne, kuid üksildane olen ehk veel enam.
viiuldasin kell 23:59
aga see-eest nägin ma lõpuks ometi eelmise aasta eurovisiooni vaheetendust. teet kase ja minu koreograafia on tõepoolest sarnane, ma pean seda tunnistama ja paljud on seda öelnud ka. aga ma saan aru et mina olen algaja ja teen seetõttu kätekoreograafiat (käsi on kõige liikuvam kehaosa ja algajad alustavad nendest) - aga tema, kes ta peaks olema käte-perioodist juba üle saanud? fluxus oli ka üleni käte peale ehitatud. samas on juba geishagi kätefaasist edasi liikunud, sest tema uuendatud "madu" viib tähelepanu juba pisut jalgadele ja kehalegi... väga tervitatav. homme siis näis, kas ta sellega ka edasi saab või mitte.
ma sain küll ühe telefonikõne, kuid üksildane olen ehk veel enam.
viiuldasin kell 23:59
ei ole võimalik. ei ole võimalik, et mu suurõde on täpselt nii kaunis ja täpselt nii NII, nagu ta on.
aga täna olen üksildane.
viiuldasin kell 18:40
aga täna olen üksildane.
viiuldasin kell 18:40
07 veebruar 2003
ei, ei. see ei ole võimalik, et täna on seesama reede, mille hommikul ma koolis istusin. kunstiajaloos pidi töö tulema, aga paraleelklassil oli enne meid tund ja õpetaja ei ilmunud neile kohale. no ja siis käisime ja küsisime IGAKS JUHUKS füüsikaõpetaja käest vabaks, ootasime kannatamatult akna juures tükk aega tema auto ilmumist ja läksime minema. IGAKS JUHUKS mitte õppealajuhataja poole pöördumata. minu ja h riided olid loomulikult ajaleheruumis, mitte garderoobis, ning nii jõudsime tagasi klassi juurde täpselt sel hetkel, kui kiirustav kunstiajaloo õpetaja (tühja) klassi sisenes. me pöördusime nagu üks mees ringi ja pistsime jooksu, sest ta pidi seal teadupoolest kohe välja tulema. jooksime trepini - aga seda mööda kõmpis meie õppealajuhataja alla! pööre, kolmas käik, run, beibi, run! jooksime välisukseni, kus mõned üksikud abituriendid veel lahku läksid. õps läks just klassi! ja abituriendid kadusid kui tuul. aga niimoodi jooksmine tuletas vallatuid mürsikuaastaid meelde. ma ei saa just väita, et need võidetud kaks tundi mul mööda külgi maha oleks jooksnud.
päeval tegin kiirekskursiooni tü raamatukogus, u polnud seal veel kunagi käinud. gümnasistide värk. igal juhul oli see maja täna kuidagi tükk maad suurem. ma armastan raamatukogusid. ja siis muidugi surnuaedu, eriti suvel.
nele klassikatund oli raskem kui ei kunagi varem. jube on avastada, et neid lihaseid, mis TEGELIKULT peaksid jalga tõstma, lihtsalt pole. nele pani muidugi ära ka, lubas mul tunnis paljana (st napis rõivastuses) olla, sest see olevat vähemasti seksikas... nali. nele ise annab aga tõepoolest niivõrd palju inspiratsiooni ja temast ei saa kunagi küllalt, sest millestki nii täiuslikust ei piisa ju eales... igal juhul on mul tunne, et saan üle pika aja taas kirjutama hakata. aga praegu juba tunnen, kuidas mu jalgades ja kehas toimuvad saladuslikud protsessid, mille tulemusel ma homses trennis tundide kaupa oigan. ja siis pühapäeval koolitants, taas see rist ja viletsus.
nüüd on öö ja ma igatsen juba ette. ühel ööl kirjutas r tüdrukust, kes nümfina tema juures käis. nüüd kirjeldab maarja oma pisut pahases sissekandes ühe taevaliku lausega kedagi oma lähedastest. ja ma tunnen kohutavat kadedust. ei, inimesed? ei, jumala eest. sõnad. millal viimati keegi mu hinge oma kirjasõnaga värisema võttis? see ei olnudki väga ammu, ent ma olen ju selle koha pealt nii hellitatud. ma olen paljudest eemaldunud, sest kardan taas maailmasse armuda ja sellega inimesi petta. ma püüan hoiduda nägemast, kui erilised kõik on, sest tahan hoida oma silmi vaid valitutele säramas. tegelikult on see must rumal. elu on elamiseks. aga üks suurem osa minust tahab praegu nii. laske mul siis olla.
viiuldasin kell 23:44
päeval tegin kiirekskursiooni tü raamatukogus, u polnud seal veel kunagi käinud. gümnasistide värk. igal juhul oli see maja täna kuidagi tükk maad suurem. ma armastan raamatukogusid. ja siis muidugi surnuaedu, eriti suvel.
nele klassikatund oli raskem kui ei kunagi varem. jube on avastada, et neid lihaseid, mis TEGELIKULT peaksid jalga tõstma, lihtsalt pole. nele pani muidugi ära ka, lubas mul tunnis paljana (st napis rõivastuses) olla, sest see olevat vähemasti seksikas... nali. nele ise annab aga tõepoolest niivõrd palju inspiratsiooni ja temast ei saa kunagi küllalt, sest millestki nii täiuslikust ei piisa ju eales... igal juhul on mul tunne, et saan üle pika aja taas kirjutama hakata. aga praegu juba tunnen, kuidas mu jalgades ja kehas toimuvad saladuslikud protsessid, mille tulemusel ma homses trennis tundide kaupa oigan. ja siis pühapäeval koolitants, taas see rist ja viletsus.
nüüd on öö ja ma igatsen juba ette. ühel ööl kirjutas r tüdrukust, kes nümfina tema juures käis. nüüd kirjeldab maarja oma pisut pahases sissekandes ühe taevaliku lausega kedagi oma lähedastest. ja ma tunnen kohutavat kadedust. ei, inimesed? ei, jumala eest. sõnad. millal viimati keegi mu hinge oma kirjasõnaga värisema võttis? see ei olnudki väga ammu, ent ma olen ju selle koha pealt nii hellitatud. ma olen paljudest eemaldunud, sest kardan taas maailmasse armuda ja sellega inimesi petta. ma püüan hoiduda nägemast, kui erilised kõik on, sest tahan hoida oma silmi vaid valitutele säramas. tegelikult on see must rumal. elu on elamiseks. aga üks suurem osa minust tahab praegu nii. laske mul siis olla.
viiuldasin kell 23:44
06 veebruar 2003
kujutan siin oma vennaraasu kõrgtehnoloogilise vetevanana ette ja lappan tantsu. uus tants 5 on tulemas, kolm päeva saab von krahlis ja kanuti gildis veedetud ning palju noort tantsu nähtud. tööd krõõt juurakult, renate keerdilt, dimalt, S.P.A.lt, ZUGAlt, taavet jansenilt, katrin essensonilt, anu möldrilt ja teistelt, sasha ja peeter jalaka "luikede järv" nagunii, eesti tantsufilmide programm, seminar-loeng euroopa tantsukriitikast, sekka FINE 5 ja juba vaadatud toamonodraama ruslanilt ning kallastee tartu meestelt. ja siis muidugi einari uus töö, milles ootame haiglase huviga r-i ülesastumist ning mille esimese proovi neljandal minutil aleksei tahtis minema kõndida, sest see olevat lihtsalt nii sürr. meeles mõlgub küsimus, kas nele ja kamme on dima töös või mitte. pole midagi paremat tantsust, ütlen ma seepeale. r'i diplomi kuupäev kukub 5. aprillil samuti kanuti gildis ning samal hommikul olen ma tartus kahe kooli (lähte ja kommerts) laulukonkursil, mille läbiviiaks on nii salajane isik, et mina, kes ma selle puhtjuhuslikult teada sain, kukkusin kõõksudes klaverinajale ja h pidi mu klassist järjekordselt kätel välja kandma... mis tuletab meelde, et h täna puudus ja nii tegelesin ma täna vahelduseks õppimisega. ja ühtlasi oli täna hambaarsti juurde aeg, ent tal oli käsil mingi pikemaajaline verejooks ja nii sab mu hambaraas veel kaks nädalat rahu. eelmine kord selle doktori juures oli ülilõbustav - ma ei ole veel näinud kedagi, kes sarnaneks nii suurel määral samanthaga "sex and the city'st". soeng, näojooned, isegi keha, ja kui ta siis tuleb mulle mu hammastest jahuma, ei saa ma muud kui irvitada...
viiuldasin kell 18:30
viiuldasin kell 18:30
ma hakkan mõistma, miks ma arvutiklassis ei käi. kõigepealt ei tule 20 minuti jooksul meelde peaaegu ühtegi lehekülge, kuhu mul tegelikult asja oleks. teiseks on klass täis kaklevaid, möirgavaid ja naervaid põhikooli lapsi, kelle puhtalt olemasolu mind närvi ajab. tahan rahu. füüsikaklassis oli rahu. rahvas mängis kaarte ja õppis ja tegeles ja oli nii vait, nii vait... suisa imelik hakkas. et kooliõpilased, miks me ei lärma? tunnikell, miks kurat sina praegu lärmad?
viiuldasin kell 12:11
viiuldasin kell 12:11
05 veebruar 2003
noei. selline uni rabab ikka maha. keskkonnakonverentsil istusin kenasti ära. muuseas jõudis selja taga möllav mulle mõnes mõttes tuttav seitsmenda klassi hullukari mulle teatada, et olen nende EESKUJU... mille peale ma üliebaviisakalt kogu saali kuuldes naerma purtsatasin. seejärel kleepisid nad andrea pisikesi paberitükke täis ja pidasid krooksumisvõistlust. ja leidsin end korraga istumas ja igatsemas mareki järele, tema tusatujude, ent harvade, kuid ülioodatud kohusetundlikkusepuhangute ja korrameele järele, tema naeratuse järele (ühes suunurgas) ja lõppude lõpuks lihtsalt tema tuttavliku kuju järele ajaleheruumis. kui ma nad kolmekesi fredi ja jaanusega kuuendas klassis toimetusse võtsin - appi, kuidas see küll juhtuda võis? õige jah, nad tungisid vist ükskord lihtsalt uudishimust meie ruumi sisse ja hakkasid siia-sinna sõeluma. ja teadupoolest mulle taolised kaagid meeldivad. ja siis nad nö ühinesid toimetusega, kuigi nad on tekitanud rohkem kära, kui nad üldse väärt on. aga no mul oli ikkagi see nõrkus mareki vastu, kes oli võibolla sama hull kui teised, aga varjas seda igal juhul paremini. olime h'ga tõsiselt õnnetud, kui ta teatas oma tallinnasse kolimisest, ning tegelikult õigustatult - see aasta fredi ja jaanusega on olnud poole raskem, sest nüüd ei ohjelda neid enam miski. fakt on see, et sõbrapäeval saab marek mult väikese õnneliku kõne, sest ta võib ju minu olla unustanud, kuid tema peale mõtlen ma siiski sagedasti...
viiuldasin kell 19:26
viiuldasin kell 19:26
mul on dilemma. keskkonnakonverents ühel pool ja kojumineku õndsus teisel pool. kas võidab hea või paha madli? teine asi on see, et suutsin täna mingil määral ajalehe toimetuse jälle kokku tirida ja nendega isegi veidi asjast rääkida. nii et võibolla tuleb enne mu lahkumist veel paar lehekestki välja. tore, tore, ajakirjandusega tegelemine on neetumalt raske, aga väga lõbustav.
viiuldasin kell 12:00
viiuldasin kell 12:00
04 veebruar 2003
sündsurm. milleks neid mõisteid üldse eraldada? see, kes sünnib, sureb. kui ta sünnib eriti õigel hetkel, sureb ta alles peale seda, kui on suutnud oma elust suure osa head teha. tekitada oma võimaluste piires terve posu pisikesi sünde nagu leedi Aino. ta ei soovinud järelehüüdeid, ta ei soovinud matuseid, ma arvan, et ta tahtis, et need, kes teda tõeliselt tänavad, teeksid seda oma südames... see, mis sünnib, sureb. kõik. mul on väike kahtlus, et mõtted on igavesed (ei sure), aga samas ei tea me ju ka, kus mõtted on sündinud. kas nad on alati olnud või...
räägin täna imelikult? vestelge ka pisut aega t'ga ja teie maailm paistab hoopis sinisem. sinisem ma-ei-tea-mis mõttes. aga mõte peatus a'l, kellel mu mõte juba aastaid peatunud on ja kellega ma pole lihtsalt seetõttu, et ta on mulle liig oluline, sidumaks teda mingite romantilis-kaduvate sidemetega. ja head-ööd-suudluse saadan sellele, kes homme esimesena mu põske silitab.
kirjutab r, tulnud seminarilt "ürgmees":
saadan kobedaimad kollid,
riiukuked riitusi pidama,
saadan tobedamad trollid,
madlide unesid valvama.
head ööd, maailm.
viiuldasin kell 23:55
räägin täna imelikult? vestelge ka pisut aega t'ga ja teie maailm paistab hoopis sinisem. sinisem ma-ei-tea-mis mõttes. aga mõte peatus a'l, kellel mu mõte juba aastaid peatunud on ja kellega ma pole lihtsalt seetõttu, et ta on mulle liig oluline, sidumaks teda mingite romantilis-kaduvate sidemetega. ja head-ööd-suudluse saadan sellele, kes homme esimesena mu põske silitab.
kirjutab r, tulnud seminarilt "ürgmees":
saadan kobedaimad kollid,
riiukuked riitusi pidama,
saadan tobedamad trollid,
madlide unesid valvama.
head ööd, maailm.
viiuldasin kell 23:55
03 veebruar 2003
minu esimene elevus liitumisest blogi-klubiga (maarja väljamõeldis) on kadunud nagu tina tuhka. jäänud on vaid väsimus silmadesse ja kangus kontidesse. trenn on tore küll, aga kurnab ka, eriti kui püüad seda teha nii tihti nagu peaks. et mingit tulemust ka oleks. ausalt öeldes püüan praegu endale üsna korralikku koormust anda, sest teen katset: kui sellele põlved vastu ei pea, siis ei ole sisseastumisest juttugi. või muidugi juttu on, aga kindlasti mitte pedasse ega viljandisse. siis saab omamoodi nalja, sest olen praegu tuleviku enda arust üleni ära planeerinud (ja enamuse osast on see väga lahtine) ja siis peaksin ma korraga näiteks jääma hoopis tartusse ja õppima kirjandust või ajakirjandust või kuhu ma nüüd sisse saada püüangi... ja ma peaksin elama edasi vanemate juures ja mul kaoks ära põhjus õppelaenu võtta. kõik on mõeldav, aga kummaline ikkagi - kõik see, milliseid vempe tulevik kord viskama hakkab...
viiuldasin kell 21:43
viiuldasin kell 21:43
ei, tänase päeva peaks punaseks võõpama. ma olen ametlikult olemas. ei, kõigest teller.diip.ee's, aga blogi-maailmas ongi peaaegu nii, et kui oled seal, oled olemas. jõle camp tunne on (helistasin just siimule ja küsisin järgi, mis see sõna täpselt tähendab. no et oleks ikka kindel. tulemus oli see, et siin kontekstis seda parem ei maksa kasutada. aga ma kasutan ikka.). ühesõnaga jõle camp tunne on, selline üsna ärevil ja päris kõhevil ja natuke elevil, nagu oleks just sisenenud kuskile uude tundmatusse maailma... te peaks nägema, kuidas ma klaviatuuri taga praegu irvitan. veel kuratlikumalt irvitasin ma liisa kommentaari peale, kelle dei ma seivisin. ei, täna olen ma reaalsuse isand. tari-krahv, põgenege.
aitab naljast. tegelikult on asjalood sellised, et ma viisin eile ema üliraskesse shokiseisundisse. ta leidis mu esimest korda sel kooliaastal laua taga õppimast. nii madalale olen laskunud vaid seetõttu, et mul on pisitilluke võimalus hõbedat saada ning auahnusest ma lihtsalt pean proovima. kui ühegi nädala vastu peaks ja koduseid töid teeks... ja täna oli mul kolm tundi ja ülejäänud aja olen ma lihtsalt maha maganud. mul on kasvatajat vaja, enibadi?
imetlusväärne on veel see, kuidas telleri-naised (see ei tähenda siimu tüdrukuid, vaid tema õde ja vennanaist) jäätist söövad. põhimõtteliselt PALJU. väga PALJU. mmmmm. ja enne üritasin end bloggeris sisse logida, pannes kasutajanimeks blogger ja parooliks oma kasutajanime.
viiuldasin kell 17:19
aitab naljast. tegelikult on asjalood sellised, et ma viisin eile ema üliraskesse shokiseisundisse. ta leidis mu esimest korda sel kooliaastal laua taga õppimast. nii madalale olen laskunud vaid seetõttu, et mul on pisitilluke võimalus hõbedat saada ning auahnusest ma lihtsalt pean proovima. kui ühegi nädala vastu peaks ja koduseid töid teeks... ja täna oli mul kolm tundi ja ülejäänud aja olen ma lihtsalt maha maganud. mul on kasvatajat vaja, enibadi?
imetlusväärne on veel see, kuidas telleri-naised (see ei tähenda siimu tüdrukuid, vaid tema õde ja vennanaist) jäätist söövad. põhimõtteliselt PALJU. väga PALJU. mmmmm. ja enne üritasin end bloggeris sisse logida, pannes kasutajanimeks blogger ja parooliks oma kasutajanime.
viiuldasin kell 17:19
01 veebruar 2003
te peaks nägema, kuidas mu koer magab. ta keerab end vastu seina niimoodi, nagu lebaks ta põranda asemel seinal. ämblikkoer. kõige armsam koer maailmas!
viiuldasin kell 14:59
viiuldasin kell 14:59
ah, neetud. hakkasin viiuldajakest ümber tegema ja tegin seda viiel eri moel ja kahekümne eri täiendusega. tulemus null. aga ma viskan käega, sest välimus polegi nii oluline, ja jätkan mõnel muul päeval.
no ja mind on nüüd põhjalikult... mitte süüdistatud, ei. pigem olen ma jätnud inimestele MULJE, et ma mängin nendega ja kasutan neid ära. mitmetele. see on üdini kurvastav, sest enda arust teen ma kõike päriselt. ma ju naeratan ja hingan ja mõtlen päriselt, mu sõnad on päris ja teod veel enam ja kui mingid kõrvaltvaatajad peavad seda liiga ebatõenäoliseks - seega mind liiga ebatõenäoliseks - on see igal juhul masendav. mu ema ei suuda ära imestada mu ülevoolavaid emotsioone, kuigi ma tunnen neid päriselt. ei, ma ei taha hakata ennast välja vabandama, ma ei pea seda vajalikuks. ma arvan, et mu lähedased peaksid seda isegi teadma, kas ma olen parasjagu päris või mitte. et äkki ma üldse teesklen. naeruväärne, ma võin olla päris hea näitleja, kuid ainult laval. päriselus ei oska ma õieti valetatagi.
viiuldasin kell 13:02
no ja mind on nüüd põhjalikult... mitte süüdistatud, ei. pigem olen ma jätnud inimestele MULJE, et ma mängin nendega ja kasutan neid ära. mitmetele. see on üdini kurvastav, sest enda arust teen ma kõike päriselt. ma ju naeratan ja hingan ja mõtlen päriselt, mu sõnad on päris ja teod veel enam ja kui mingid kõrvaltvaatajad peavad seda liiga ebatõenäoliseks - seega mind liiga ebatõenäoliseks - on see igal juhul masendav. mu ema ei suuda ära imestada mu ülevoolavaid emotsioone, kuigi ma tunnen neid päriselt. ei, ma ei taha hakata ennast välja vabandama, ma ei pea seda vajalikuks. ma arvan, et mu lähedased peaksid seda isegi teadma, kas ma olen parasjagu päris või mitte. et äkki ma üldse teesklen. naeruväärne, ma võin olla päris hea näitleja, kuid ainult laval. päriselus ei oska ma õieti valetatagi.
viiuldasin kell 13:02
põrgusse. nele klassikasse ma eile ei jõudnudki, aga see on andestatav. päriselt. täna olen ma tegelenud laisklemisega, nüüd lähen dushi alla ja seejärel hakkan tegelema tubliolemisega. ja siis ma käisin seal ja mõtlesin niimoodi. f*** it.
ja ma võitsin tantsuportaalis persoonipinnimise auhinna (parim küsimus raido mäele) ning saan nüüd minna kolledzi kolmapäevale (nagu ma muidu poleks saanud sinna minna) ning "luikede järvele" kanuti gildid (nagu ma muidu poleks sinna läinud). vahva, et midagi head ka ikka juhtub.
hommikul helistas siim, hüüdis "tere pühapäeva!" ja tahtis vahurit. pärast murdsin ma pool tundi pead, miks tal pühapäev peaks olema.
viiuldasin kell 12:20
ja ma võitsin tantsuportaalis persoonipinnimise auhinna (parim küsimus raido mäele) ning saan nüüd minna kolledzi kolmapäevale (nagu ma muidu poleks saanud sinna minna) ning "luikede järvele" kanuti gildid (nagu ma muidu poleks sinna läinud). vahva, et midagi head ka ikka juhtub.
hommikul helistas siim, hüüdis "tere pühapäeva!" ja tahtis vahurit. pärast murdsin ma pool tundi pead, miks tal pühapäev peaks olema.
viiuldasin kell 12:20
kujundas: maali
