ma võin olla pisut isepäine, aga murphy seadustele allun ma kõhklematult. kui ees ootab tantsuetendus, nikastan ma jala. kui lauluvõistlus, külmetan ma lõplikult oma hääle. kui tuleb olla väliselt elu parimas vormis, saan ma vistriku. või tuulevilli, nagu juhtus saja päeva balli puhul eile. aga õnneks polnud see kuigi suur õnnetus ja ma julgen oletada, et välja nägin ma ikkagi suht vaadatav. vähemasti vaatasin ma ise ennast vahelduseks meelsasti. ainuke, mis asja juures häiris, oli see, et suudelda sain ma ainult ühe suunurgaga, mis nägi välja vägaväga hell ja õrn. ja seda ta oligi.
ball oli nagu ball ikka, möödus nagu unenäos ja pani jalad valutama. sain üllatuda katri vahetuse, meeste kahepalgelisuse ja maarja kauniduse üle ning veeta vapustavat aega. mulle polnud muu oluline kui see, et sain olla
u'ga, olla ilus tema jaoks ja nautida tema neelavat pilku, mis nii tihti minul peatus. nagu tahaks ta mind üleni endasse ahmida, tilkhaaval kokku koguda.
pärast sadamateatris oli samuti tore. priidul on vaieldamatult ideaalne näitlejahääl (selline, mis kõik naised kokutama paneb) ja ma tantsisin meeletult (nagu ikka?), aga olin selleks ajaks ka juba üsna väsinud. olin ju ööl enne seda neli-viis tundi maganud. ärge küsige enam.
viiuldasin kell 01:09