30 september 2003
Inimesele, kes on üles kasvanud Tartu sügiste peal, võib sügise puudumine Tallinnas hävitavalt mõjuda.
tantsivad
viiuldasin kell 11:33
tantsivad
viiuldasin kell 11:33
29 september 2003
Ei, ma ei kirjuta praegu.
Sõnu polegi.
Süda vaid lööb.
(Seduction. Muutub. talv 2003)
viiuldasin kell 15:49
Sõnu polegi.
Süda vaid lööb.
(Seduction. Muutub. talv 2003)
viiuldasin kell 15:49
27 september 2003
Kodu! Kodukodukodu! Ma avan Exploreri ja mu favourites'id on alles! Pelle magab ikka laiutavana mu voodis, minesweeperis on ikka kõik minu parimad ajad, külmkapis on harjumuspäraselt lõhelõigud, mu toas ei maga peale minu mitte keegi (milline õnn), reedeõhtune kinopilet on räige hinnaga, raha saab viimase piisani otsa täpselt Tartusse jõudmise hetkel, issi arvab ikka veel, et järgmiseks aastaks ma võibolla pedasse ei jää, kallim hilineb traditsioonilised kaks tundi nagu tavaliselt, isegi Siim on kodus ja pesu rõdule kuivama riputades naeran ma pikalt omaenda õnnenaeru ning lähen pooleks tunniks dushi alla.
Õlgadel on külm ja pea miskipärast ikka valutab, aga mida see ometi loeb, kui Tartu mul ümberringi on?
viiuldasin kell 12:37
Õlgadel on külm ja pea miskipärast ikka valutab, aga mida see ometi loeb, kui Tartu mul ümberringi on?
viiuldasin kell 12:37
Reede hommikul ärkasin ihuüksi oma voodis selle peale, et uks oli pärani ja meeshääled karjusid, et ma pean kooli minema. Ma karjusin vastu, et kadugu minema ja pangu uks kinni. Nii see natuke aega kestis, siis uurisid nad, kas mul kohvi on. Ma läksin viisin neile kohvi - ja nad küsisid, kas mul veekeetjat on. Niisiis leidsin ma end kell seitse hommikul kahele võõrale noormehele ühikatoas kohvi keetmas.
Tunni aja pärast peksin nad välja. Ma püüan ikka ja alati ajada seda filosoofiat, et kõike on millegi jaoks vaja. Üks neist pillas mu lauale lahkudes Holliwoodi priipääsmeid.
Ju siis keegi leidis, et mul on aeg pidutsema hakata.
viiuldasin kell 12:05
Tunni aja pärast peksin nad välja. Ma püüan ikka ja alati ajada seda filosoofiat, et kõike on millegi jaoks vaja. Üks neist pillas mu lauale lahkudes Holliwoodi priipääsmeid.
Ju siis keegi leidis, et mul on aeg pidutsema hakata.
viiuldasin kell 12:05
25 september 2003
Selline üüratult halb tunne on, katkine ja tühi, lausa tühjaks voolanud. Pea lõhub valutada, teravalt ja halvavalt. Meelde tulevad kõik need asjad, millest tahtsin viimase paari nädala jooksul kirjutada, aga ei tulnud õigel hetkel pähe ning nüüd nagu enam ei kõlba.
Ma arvan, et halb pole tunne, vaid mina, aga kus mina olen, ei tea isegi nende ridade kirjutaja.
See polegi nii hull.
Ma naeratan praegu, väsinult, kuid ilusalt.
viiuldasin kell 17:56
Ma arvan, et halb pole tunne, vaid mina, aga kus mina olen, ei tea isegi nende ridade kirjutaja.
See polegi nii hull.
Ma naeratan praegu, väsinult, kuid ilusalt.
viiuldasin kell 17:56
22 september 2003
Ikka jäi midagi ütlemata: ma armastan raamatukogusid. Niimoodi platooniliselt (irvitus suunurgas) ja tugevalt, tillukesi oma pesasuses kõigi riiuliridadega ja hiigelsuuri oma loomingulisuses, kõigi inspireerivate kunstinäituste, istumisnurkade ja arhitektuuridega.
Botaanikaaiad tulevad järgmisena, kusjuures rosaariumid jätan maiuspalaks.
viiuldasin kell 20:39
Botaanikaaiad tulevad järgmisena, kusjuures rosaariumid jätan maiuspalaks.
viiuldasin kell 20:39
Ja õppetoetuste infotund andis veendumuse, et rebane peab esimesel semestril olema näljas, paljas ja püsima kenasti Tallinnas paadi all.
Nele näris enne arvutiklassis mu sõrmi. Talle meeldivad kajakad.
Ei, tõepoolest, tahaksin fetajuustusalatit. Aga samas jälle tahaksin ma mõnikord kuulus olla, nii et parem jäägu selle fetajuustusalatiga sedapsi. Seni on parim fetajuustusalat on olnud cafe anglais's hinnaga 80 lollakat eesti krooni, nii et ma püüan seda oma mälestustest heaga välja puksida. Kloostri Aida fetajuustusalat kõlbab ainult siis, kui oled väga bisi mõne muu asja, näiteks kallaga. Aga häda korral kõlbab ka Noku feta-mozarella salat, mis võibolla õige pea juba kõne alla (või pigem tarbimisse) läheb.
Eelmisel nädalal nägin igal ööl unesid, mida hommikul mäletasin. Peaosades mõrvarlikud närilised, Dima, Jaan oma imaginaarse tüdruku ja vanematega, õrnused pseudoisikutega ja seiklus-õudukad a la madli.
Tegelikult mäletan ma igal hommikul - nagu mu elu veel muidu huvitav poleks.
viiuldasin kell 20:33
Nele näris enne arvutiklassis mu sõrmi. Talle meeldivad kajakad.
Ei, tõepoolest, tahaksin fetajuustusalatit. Aga samas jälle tahaksin ma mõnikord kuulus olla, nii et parem jäägu selle fetajuustusalatiga sedapsi. Seni on parim fetajuustusalat on olnud cafe anglais's hinnaga 80 lollakat eesti krooni, nii et ma püüan seda oma mälestustest heaga välja puksida. Kloostri Aida fetajuustusalat kõlbab ainult siis, kui oled väga bisi mõne muu asja, näiteks kallaga. Aga häda korral kõlbab ka Noku feta-mozarella salat, mis võibolla õige pea juba kõne alla (või pigem tarbimisse) läheb.
Eelmisel nädalal nägin igal ööl unesid, mida hommikul mäletasin. Peaosades mõrvarlikud närilised, Dima, Jaan oma imaginaarse tüdruku ja vanematega, õrnused pseudoisikutega ja seiklus-õudukad a la madli.
Tegelikult mäletan ma igal hommikul - nagu mu elu veel muidu huvitav poleks.
viiuldasin kell 20:33
Arvutiga on siin kokkuvõttes lood ikkagi kehvasti ja hommikul leidsin end jumaliku ettemääratuse tulemusena rahvusraamatukogus, kus ilmnes olevat tasuta internet. 2 tundi nädalas. Mul jäi lõpuks täpselt 10 minutit, et kirjutada neist tuhandest pisiasjust, mis mul meelel mõlguvad, nii et ma istun nüüd hoopis (järjekordselt) koolis ja kirjutan käesolevat posti üle.
Voohaa. Rmtkogus vaatasin, et bloggerile on meikappi tehtud, aga see paistab olevat vaid rmtkogu eripära. Ma mõtlesin seal algul, et vale lehekülg tuli lahti. Ja käisin ostsin kilo hapusid õunu mingilt kahtlaselt vanamehelt ja olin üüratumalt trossis ning otsisin mingeid naeruvõimalusi. Tartus kukkus neid hommikuti kooli minnes kogu aeg, pisiasjadest - ma puhkesin ihuüksi tänaval naerma ja kogusin kõrvalpilke. Siin on see poole raskem (jälle ma virisen) - aga päästjaks said kolm noort kena turistihakatist, kellest üks graatsiliselt auto eest ära kargas. Saved the day. Aga kõrvalpilke saan ma ikka veel häbematult vähe. Võibolla ma õpin näiliselt normaalne olema?
Kolmapäevane religiooniõpetus kätkes endas teoloogia põhimõisteid. Meile anti 3 klassikalist jumalatõestuse teooriat ka. Osadel tagumistest ridadest jooksis juba esimese lõpul juhe kokku, nad hakkasid karjuma, rohekat vahtu välja ajama ja õppejõud kordas kõik kenasti aeglasemalt läbi. Ma ütleks, et tulutult. Minu juhe tõmmati umbes teise tõestusega seinast. Ausõna, ma olen naine. Selles mõttes, et naissoost. Filosoofia ja mina tõukume puhtalt sellepärast, et mul ei ole ajus ruumi selle jaoks. Loogikaga on asjad veel hullemad.
Kolmapäeva õhtul sattusin noore (ja päris üllatavalt hea) bändi (nimi oli BAP) plaadiesitluskontserdile Kanuti Gildi ja kukkusin seal pileteid kontrollima (Nele müüs). Päeval käisin muuseas Kaubamajas, raiskasin oma palka ja ostsin kootud kõrge kaelusega vesti ja bareti, sellise helepruuni ja tavalise (nagu mutikesed kannavad). Nii et Kanutis oli mul vapralt barett peas. Selle baretiga muuseas käisin mitu päeva Väikse My'na ringi ja piidlesin kõiki, aga kellelgi teisel ma ühtegi peakatet (peale mõne üksiku noormeeste nokamütsi) ei näinud. Täna nägin kahte! Baretti! Aga need olid pensinäridel kah.
Ühesõnaga ma seal siis kannatasin oma uue mütsi tuleproovi ja tolle päeva päästis hoopis üks pikemat sorti rullnoka-laadne kutt, kes pärast kontserti minuga pilti tahtis teha ja siis tema fotograafist sõber tegigi. Või midagi taolist.
Nüüd kannan oma baretti uhkusega. Kõrvad on soojas! Jee! Ma ausõna olen ürgõnnelik, kui ma ei pea ilmselgelt jubeda ilmaga külmetama. Probleem on ainult sallis, st selle puudumises, st selle viibimises Tartumail.
Neljapäeva õhtul tuli keset kooriproovi päästvana (kolmas päästetud päev) Siimu kõne ja ma tormasin läbi öise kesklinna, sest hea söök ei oota. Oli pasta ja mingi köögiviljadega lugu ja salatit ja piima ja saia ja KELLEGI KODU (millal ma viimati üldse kellegi kodus olin?) ja Siim muidugi ka, igatses Elina järele ja tundus üksik. Aga viimasel ajal tunduvad mulle nagunii kõik inimesed üksikud, eriti siin Tallinnas. Ja võibolla isegi mitte lähemad tuttavad, vaid just mingid inimesed tänavalt, täpselt nii mustvalged ja triibulised, nagu nad kõik on. Ja rastapatsidega. Aga Tartu poolt õhkub ka üksindust. Või on see inimlikkus?
Hommikul jõudsin planeeritud 12st teemast läbida 3. Ma olen kohusetundlik, kirjutan eelmisel õhtul märksõnad üles ja teen siis nende põhjal sissekande. Aga tegelikud, ainsad, õiged ja head (selles mõttes, et hästi sõnastatud jne) mõtted vupsavad mu peakolusse tänaval kõmpides ja mõnikord trennis ka. No igal juhul absoluutselt mujal kui õhtul kodus või arvuti taga.
Reedel jäi mul esimene loeng vahele, aga ma kaotasin vist ainult ühe täispika filmi filmikunsti ajaloost. Võitsin kalla, kes tuli mind vabatahtlikult Tallinnasse vaatama (ühesõnaga saved the week, nii et talle läheb peaauhind). Me keerasime hommikupoolikul ühikas ühe piraka omleti kokku, käisime meremuuseumis ja kõmpisime ringi, istusime Kloostri Aidas (paistab kujunevat mu potensiaalseks trehvamiskohaks, parematel päevadel lähen laristan Nokus, kuigi kõht tõmbub ihnsusest kokku), sõitsime trammiga bussijaama ja...
Üldiselt on Tallinnas okei, raha muudkui kulub, kuigi ma pidevalt õhtuti arveid kokku löön ja tabelikesi joonistan. Minu optimism, loomingulisus ja kirglikkus on kuskil rahulikus talveunes. Harmooniast on puudujääk, ilust ka mingil määral. Ja ma muudkui, vahetpidamata ja väsimata, virisen.
Siis tuli reede öö, mille päästsid Nele ja Väike Prints. Esimene oli saanud kätte õppelaenu ja loomulikult läksin ma tema juurde sööma (ta on ka nüüd ühikas, kas ma pole maininud? Hommikuti kupatame end tund aega normaalsest varem üles ja vaaritame võimsaid söögiportse, õhtutest rääkimata). Väike Prints jõudis kohale tükk maad hiljem ja me läksime linna. Kas ma ei ole isegi seda maininud, kui õnnelik ma olen oma kesklinnaelu üle? Mu marsruut on kenasti Pärnu mnt - Vanalinn - Narva mnt ja mul ei ole aimugi lasnamägede majadest või kopli trammipeatustest.
Ahjaa, reede öö siis. Selline virin ma siin siis olen, ühe tuttava ja ühe võhivõõra ja kahe kahtlemata erilise inimesega... neil puhkudel hakkan ma alati tajuma iseenda piiratust - ja eelkõige tavalisust, möödapääsmatu ja rõhuvana. Ja sel hetkel ma hakkangi käituma kummaliselt (Nele ütles, et pole mind sellisena näinud). Aga on üks tüüp, kes laulab tenorihäälel laulu karjapoisist, ronib mööda pikka Hermanni üles, paneb tänavalaterna oma tahte järgi kustuma/põlema ja ei taha, et teekoti paberist osa tükeldataks, sest tükikesed oleksid üksikud... ja koduukse ees tiirleb 5 minutit (kui mitte rohkem) järelejätmatult ümber oma telje, et tekitada tagasi tulevatele inimestele deja vu tunnet.
Ei tõepoolest, siis tunnen, et peaksin minema koju ja peitma pea padja alla ja olema seal oma mõttetuses ja meenutama neid lauseid, mille autoriks oli Jo.
Ühesõnaga käisime paigus, kuhu ma varem pole sattunud. Nägime märga maad ja ma surusin mingil suurel pronksist mehel kätt. Ja siis äkki tundsin ma end mingi aja jooksul kojujõudnuna. Madli vuhises korraks Tallinna, otsis üles oma vana keha, vaatas üle selle armunäljas kiitsakad külmetavad piirjooned (jäi nähtuga vist mingil määral rahulegi), sasis korraks enda juukseid ja vaatas iseenda silmadega mõne kohmaka tunni jooksul taas taevasse ja igale poole ringi ja jõi oma teed ja oli üksikuteks hetkedeks ise üks Väike Prints.
Kas järgmise korrani läheb jälle terve kuu või seekord rohkemgi?
Kammerkoor on samuti täis deja vu'd. Kõik persoonid otsekui esindavad mingit tüüplahendust inimkonnale ja see on ütlemata koomiline. Nädalavahetusel olin laululaagris Tohisoo mõisas, murdsin oma hambad vastu pooletunnist missat ja sain õhtul oma järjekordse unistuse: trummid. Ma ei hakka siin seletama oma ürgvaimustust trummidest, ma lihtsalt sain oma pongotrummid ja võimaluse nende saatel leelotada. No lisaks sain ma veel flöödid ja kitarrid ja akordioni ja Athose, kes meie kooris laulab ja oma tumedaid juukseid vahel taha lükkab ja võibolla ainult minu jaoks Athos on.
Geisha, kas sul ei hakanud süda kiiremini lööma?
Raekoja platsil laulsid Genialistid niimoodi, et ma istusin ihuüksi maas (inimesed muidugi ümber) ja naersin puhtast südamest sõnade, Genialide ja enda üle. Ajee!
Ma tahaksin seletada teile, kuidas üks mees oma universumi-pilte teeb, aga see läheks liig pikale. Mind võib kutsuda teed jooma ja siis ma seletan ;)
viiuldasin kell 11:12
Voohaa. Rmtkogus vaatasin, et bloggerile on meikappi tehtud, aga see paistab olevat vaid rmtkogu eripära. Ma mõtlesin seal algul, et vale lehekülg tuli lahti. Ja käisin ostsin kilo hapusid õunu mingilt kahtlaselt vanamehelt ja olin üüratumalt trossis ning otsisin mingeid naeruvõimalusi. Tartus kukkus neid hommikuti kooli minnes kogu aeg, pisiasjadest - ma puhkesin ihuüksi tänaval naerma ja kogusin kõrvalpilke. Siin on see poole raskem (jälle ma virisen) - aga päästjaks said kolm noort kena turistihakatist, kellest üks graatsiliselt auto eest ära kargas. Saved the day. Aga kõrvalpilke saan ma ikka veel häbematult vähe. Võibolla ma õpin näiliselt normaalne olema?
Kolmapäevane religiooniõpetus kätkes endas teoloogia põhimõisteid. Meile anti 3 klassikalist jumalatõestuse teooriat ka. Osadel tagumistest ridadest jooksis juba esimese lõpul juhe kokku, nad hakkasid karjuma, rohekat vahtu välja ajama ja õppejõud kordas kõik kenasti aeglasemalt läbi. Ma ütleks, et tulutult. Minu juhe tõmmati umbes teise tõestusega seinast. Ausõna, ma olen naine. Selles mõttes, et naissoost. Filosoofia ja mina tõukume puhtalt sellepärast, et mul ei ole ajus ruumi selle jaoks. Loogikaga on asjad veel hullemad.
Kolmapäeva õhtul sattusin noore (ja päris üllatavalt hea) bändi (nimi oli BAP) plaadiesitluskontserdile Kanuti Gildi ja kukkusin seal pileteid kontrollima (Nele müüs). Päeval käisin muuseas Kaubamajas, raiskasin oma palka ja ostsin kootud kõrge kaelusega vesti ja bareti, sellise helepruuni ja tavalise (nagu mutikesed kannavad). Nii et Kanutis oli mul vapralt barett peas. Selle baretiga muuseas käisin mitu päeva Väikse My'na ringi ja piidlesin kõiki, aga kellelgi teisel ma ühtegi peakatet (peale mõne üksiku noormeeste nokamütsi) ei näinud. Täna nägin kahte! Baretti! Aga need olid pensinäridel kah.
Ühesõnaga ma seal siis kannatasin oma uue mütsi tuleproovi ja tolle päeva päästis hoopis üks pikemat sorti rullnoka-laadne kutt, kes pärast kontserti minuga pilti tahtis teha ja siis tema fotograafist sõber tegigi. Või midagi taolist.
Nüüd kannan oma baretti uhkusega. Kõrvad on soojas! Jee! Ma ausõna olen ürgõnnelik, kui ma ei pea ilmselgelt jubeda ilmaga külmetama. Probleem on ainult sallis, st selle puudumises, st selle viibimises Tartumail.
Neljapäeva õhtul tuli keset kooriproovi päästvana (kolmas päästetud päev) Siimu kõne ja ma tormasin läbi öise kesklinna, sest hea söök ei oota. Oli pasta ja mingi köögiviljadega lugu ja salatit ja piima ja saia ja KELLEGI KODU (millal ma viimati üldse kellegi kodus olin?) ja Siim muidugi ka, igatses Elina järele ja tundus üksik. Aga viimasel ajal tunduvad mulle nagunii kõik inimesed üksikud, eriti siin Tallinnas. Ja võibolla isegi mitte lähemad tuttavad, vaid just mingid inimesed tänavalt, täpselt nii mustvalged ja triibulised, nagu nad kõik on. Ja rastapatsidega. Aga Tartu poolt õhkub ka üksindust. Või on see inimlikkus?
Hommikul jõudsin planeeritud 12st teemast läbida 3. Ma olen kohusetundlik, kirjutan eelmisel õhtul märksõnad üles ja teen siis nende põhjal sissekande. Aga tegelikud, ainsad, õiged ja head (selles mõttes, et hästi sõnastatud jne) mõtted vupsavad mu peakolusse tänaval kõmpides ja mõnikord trennis ka. No igal juhul absoluutselt mujal kui õhtul kodus või arvuti taga.
Reedel jäi mul esimene loeng vahele, aga ma kaotasin vist ainult ühe täispika filmi filmikunsti ajaloost. Võitsin kalla, kes tuli mind vabatahtlikult Tallinnasse vaatama (ühesõnaga saved the week, nii et talle läheb peaauhind). Me keerasime hommikupoolikul ühikas ühe piraka omleti kokku, käisime meremuuseumis ja kõmpisime ringi, istusime Kloostri Aidas (paistab kujunevat mu potensiaalseks trehvamiskohaks, parematel päevadel lähen laristan Nokus, kuigi kõht tõmbub ihnsusest kokku), sõitsime trammiga bussijaama ja...
Üldiselt on Tallinnas okei, raha muudkui kulub, kuigi ma pidevalt õhtuti arveid kokku löön ja tabelikesi joonistan. Minu optimism, loomingulisus ja kirglikkus on kuskil rahulikus talveunes. Harmooniast on puudujääk, ilust ka mingil määral. Ja ma muudkui, vahetpidamata ja väsimata, virisen.
Siis tuli reede öö, mille päästsid Nele ja Väike Prints. Esimene oli saanud kätte õppelaenu ja loomulikult läksin ma tema juurde sööma (ta on ka nüüd ühikas, kas ma pole maininud? Hommikuti kupatame end tund aega normaalsest varem üles ja vaaritame võimsaid söögiportse, õhtutest rääkimata). Väike Prints jõudis kohale tükk maad hiljem ja me läksime linna. Kas ma ei ole isegi seda maininud, kui õnnelik ma olen oma kesklinnaelu üle? Mu marsruut on kenasti Pärnu mnt - Vanalinn - Narva mnt ja mul ei ole aimugi lasnamägede majadest või kopli trammipeatustest.
Ahjaa, reede öö siis. Selline virin ma siin siis olen, ühe tuttava ja ühe võhivõõra ja kahe kahtlemata erilise inimesega... neil puhkudel hakkan ma alati tajuma iseenda piiratust - ja eelkõige tavalisust, möödapääsmatu ja rõhuvana. Ja sel hetkel ma hakkangi käituma kummaliselt (Nele ütles, et pole mind sellisena näinud). Aga on üks tüüp, kes laulab tenorihäälel laulu karjapoisist, ronib mööda pikka Hermanni üles, paneb tänavalaterna oma tahte järgi kustuma/põlema ja ei taha, et teekoti paberist osa tükeldataks, sest tükikesed oleksid üksikud... ja koduukse ees tiirleb 5 minutit (kui mitte rohkem) järelejätmatult ümber oma telje, et tekitada tagasi tulevatele inimestele deja vu tunnet.
Ei tõepoolest, siis tunnen, et peaksin minema koju ja peitma pea padja alla ja olema seal oma mõttetuses ja meenutama neid lauseid, mille autoriks oli Jo.
Ühesõnaga käisime paigus, kuhu ma varem pole sattunud. Nägime märga maad ja ma surusin mingil suurel pronksist mehel kätt. Ja siis äkki tundsin ma end mingi aja jooksul kojujõudnuna. Madli vuhises korraks Tallinna, otsis üles oma vana keha, vaatas üle selle armunäljas kiitsakad külmetavad piirjooned (jäi nähtuga vist mingil määral rahulegi), sasis korraks enda juukseid ja vaatas iseenda silmadega mõne kohmaka tunni jooksul taas taevasse ja igale poole ringi ja jõi oma teed ja oli üksikuteks hetkedeks ise üks Väike Prints.
Kas järgmise korrani läheb jälle terve kuu või seekord rohkemgi?
Kammerkoor on samuti täis deja vu'd. Kõik persoonid otsekui esindavad mingit tüüplahendust inimkonnale ja see on ütlemata koomiline. Nädalavahetusel olin laululaagris Tohisoo mõisas, murdsin oma hambad vastu pooletunnist missat ja sain õhtul oma järjekordse unistuse: trummid. Ma ei hakka siin seletama oma ürgvaimustust trummidest, ma lihtsalt sain oma pongotrummid ja võimaluse nende saatel leelotada. No lisaks sain ma veel flöödid ja kitarrid ja akordioni ja Athose, kes meie kooris laulab ja oma tumedaid juukseid vahel taha lükkab ja võibolla ainult minu jaoks Athos on.
Geisha, kas sul ei hakanud süda kiiremini lööma?
Raekoja platsil laulsid Genialistid niimoodi, et ma istusin ihuüksi maas (inimesed muidugi ümber) ja naersin puhtast südamest sõnade, Genialide ja enda üle. Ajee!
Ma tahaksin seletada teile, kuidas üks mees oma universumi-pilte teeb, aga see läheks liig pikale. Mind võib kutsuda teed jooma ja siis ma seletan ;)
viiuldasin kell 11:12
17 september 2003
Ma olen Üksindus nii suurel määral, et kõik peaksid seda kuulma.
Ning kõige hullem on see, et füüsiliselt on kogu aeg rahvas ümber ja et tegelikult ma pean seda normaalseks.
Ma tahaks naerda, nii et mul samal ajal ei oleks kõhus näriv tunne.
Kui nii edasi läheb, saan ma varsti uue tantsu materjali kokku. Iseenesest võiks kunstnikuna (oioi, kui kummaliselt see antud kontekstis kõlab) mul selle üle hea meelgi olla.
Putukaekskrement.
viiuldasin kell 16:16
Ning kõige hullem on see, et füüsiliselt on kogu aeg rahvas ümber ja et tegelikult ma pean seda normaalseks.
Ma tahaks naerda, nii et mul samal ajal ei oleks kõhus näriv tunne.
Kui nii edasi läheb, saan ma varsti uue tantsu materjali kokku. Iseenesest võiks kunstnikuna (oioi, kui kummaliselt see antud kontekstis kõlab) mul selle üle hea meelgi olla.
Putukaekskrement.
viiuldasin kell 16:16
Hot.ee uudised teatasid minu meelest, et Estonia loominguline juht oli kolm päeva puu otsas. Diagonaallugemine ruulib. Aga mõningate selgituste järel ilmus mängu veel üks õnnetu kass ning oletatav tähtaeg oktoobris ja ma sain veel ainult tagantjärgi irvitada.
Kooriproovis võeti iga uus laul kõigepealt korra algusest kenasti lõpuni läbi, siis teist korda ilma klaverita, siis siluti mõnda kohta rütmi ja hingamise pärast ja siis võeti uus laul. Kõik lugesid kohe noodist (no okei) - ja laulsid ka kohe (pole okei)! Ja mina pungitasin silmi ja liigutasin suud vahepeal konkreetselt. Okei, võibolla natukene segaselt. See on see, kui üritan natuke raha teenida ja proovi ei jõua.
Sellest ma kavatsen end läbi närida.
Ma eile päris julmalt kohe otsustasin taas vaimukaks hakata, aga täna tundub see halva mõttena. Mul endal on küll lõbus.
Kui mina teeks Liisast pilte, oleks need ka sellised (aga arvatavasti mitte nii head). Ja see hõlmaks muidugi ka seda, et ma peaksin temaga date'ima, tegelikult vist suisa armastama, sest muidu ma ei suudaks nii valus-ilusaid fotosid lihtsalt teha.
Tegelikult paar inimest isegi on, kellest ma saaksin.
viiuldasin kell 16:09
Kooriproovis võeti iga uus laul kõigepealt korra algusest kenasti lõpuni läbi, siis teist korda ilma klaverita, siis siluti mõnda kohta rütmi ja hingamise pärast ja siis võeti uus laul. Kõik lugesid kohe noodist (no okei) - ja laulsid ka kohe (pole okei)! Ja mina pungitasin silmi ja liigutasin suud vahepeal konkreetselt. Okei, võibolla natukene segaselt. See on see, kui üritan natuke raha teenida ja proovi ei jõua.
Sellest ma kavatsen end läbi närida.
Ma eile päris julmalt kohe otsustasin taas vaimukaks hakata, aga täna tundub see halva mõttena. Mul endal on küll lõbus.
Kui mina teeks Liisast pilte, oleks need ka sellised (aga arvatavasti mitte nii head). Ja see hõlmaks muidugi ka seda, et ma peaksin temaga date'ima, tegelikult vist suisa armastama, sest muidu ma ei suudaks nii valus-ilusaid fotosid lihtsalt teha.
Tegelikult paar inimest isegi on, kellest ma saaksin.
viiuldasin kell 16:09
16 september 2003
Taevaskõndijana ennast ülal pean
pilveraasud naeravad mu üle
oma arust kõiki tähti tean
endalegi varjatuks jääb vale
samme kõrgemale taevastesse sean.
Ma kirjutasin nii peale Tähesõdade vaatamist, muide. Skywalker on lihtsalt nii mõnus nimi.
viiuldasin kell 10:41
pilveraasud naeravad mu üle
oma arust kõiki tähti tean
endalegi varjatuks jääb vale
samme kõrgemale taevastesse sean.
Ma kirjutasin nii peale Tähesõdade vaatamist, muide. Skywalker on lihtsalt nii mõnus nimi.
viiuldasin kell 10:41
Ma arvan, et kõigepealt peaksin kummutama kõik kõlakad oma edukast fotomodellikarjäärist ja hiigelsummadest. Tegemist oli tantsukate Taavet Janseni ja Oksana Titova lavastatud pisishow'ga Tallinna kaubamaja minipäevadele ja ma sain seal osa vaid seepärast, et olin 1) kättesaadav 2) tantsija 3) pikk. Nalja sai nabani, riietevahetamine toimus sekunditega, esimene etendus, mida mu õde vaatama tuli, läks täielikult nässu (kõik ülejäänud õnnestusid ideaalselt) ja hirmpeenikesed modellid (ehk siis peda omad, balletikad, eta'st jne) istusid lava taga ja sõid enamuse ajast, et aega parajaks teha. Kuskile agentuuri ma ei hakka veel kaua minema, aga kui saaks taolise samasuguse tööotsa, võtaks rõõmuga vastu, sest juba seltskond oli nii tore.
Ma siin salamisi mõtlesin kõikide tantsumeeste peale, keda tean (loetlesin kuskil 20) ja praegu on mul tahtmine tantsida kunagi duetti või miskit neist kahega. Imelikult vähe.
Siin vanalinnas on selliseid kõrvaltänavaid, mis on tihtilugu poole eksootilisemad Olde Hansa karamellimandlitest. Seal võib leida vippide kaunite rõdudega kortermaju või täissoditud seintega lagunenud hoonetekomplekse või plangu, kuhu on korralikult joonistatud Karja Kelder koos juurdekuuluvate lehmade, voimixide, soola ja leibadega, ent mis juhivad kortermaja keerdtrepile, mille seinadki vist Karja Keldri lõhnu enam ei mäleta.
Fotomuuseumis on vanad ülevärvitud fotod ja Rottermannis "Last Hero'l" on Tartu vangla asunikest tehtud hingematvalt ilus filmijupp ja terve tore fotoseeria.
Kõik maksab ainult 5 krooni + väike eine ja siis saad suure eine. Või oli see kuidagi teisiti.
Rahvusraamatukogu jaoks on mu kott suurem kui A4 ja ma tahaksin endale sellist uhket eduka noore inimese läpakat nagu Siimul on.
Ausõna, ma olen siin Tallinnas kahe nädala jooksul vastikult korralikuks muutunud. Mul ei ole mingeid hunnikuid, mul on nõud pestud (hambad ka), riided oma kohal, raamatud kenasti koos, sahtliteski on täpselt õiged asjad. Ja ühikas masendab mind üha enam, aga ma ignoreerin seda.
Poeet magab praegu.
viiuldasin kell 10:28
Ma siin salamisi mõtlesin kõikide tantsumeeste peale, keda tean (loetlesin kuskil 20) ja praegu on mul tahtmine tantsida kunagi duetti või miskit neist kahega. Imelikult vähe.
Siin vanalinnas on selliseid kõrvaltänavaid, mis on tihtilugu poole eksootilisemad Olde Hansa karamellimandlitest. Seal võib leida vippide kaunite rõdudega kortermaju või täissoditud seintega lagunenud hoonetekomplekse või plangu, kuhu on korralikult joonistatud Karja Kelder koos juurdekuuluvate lehmade, voimixide, soola ja leibadega, ent mis juhivad kortermaja keerdtrepile, mille seinadki vist Karja Keldri lõhnu enam ei mäleta.
Fotomuuseumis on vanad ülevärvitud fotod ja Rottermannis "Last Hero'l" on Tartu vangla asunikest tehtud hingematvalt ilus filmijupp ja terve tore fotoseeria.
Kõik maksab ainult 5 krooni + väike eine ja siis saad suure eine. Või oli see kuidagi teisiti.
Rahvusraamatukogu jaoks on mu kott suurem kui A4 ja ma tahaksin endale sellist uhket eduka noore inimese läpakat nagu Siimul on.
Ausõna, ma olen siin Tallinnas kahe nädala jooksul vastikult korralikuks muutunud. Mul ei ole mingeid hunnikuid, mul on nõud pestud (hambad ka), riided oma kohal, raamatud kenasti koos, sahtliteski on täpselt õiged asjad. Ja ühikas masendab mind üha enam, aga ma ignoreerin seda.
Poeet magab praegu.
viiuldasin kell 10:28
14 september 2003
Kõik haldjad, näkid, inglid, kentaurid, paanid, saatürid segunevad üheks suureks massiks, tõstavad mu kõrvust üles ja ma prantsatan Tartusse oimetult maha, armukadeda ja nördinuna ning eelkõige kasutuna. Pole enam vahet, kas mind Tartus on. Pole veel vahet, kas mind Tallinnas on. Peaks lakkama olemast nagu kunagi, kui midagi polnud ja kõik alles algas. Minu minevikuarmastused lämmatavad mind ja ei lase mind enam lahti, tee südamesse on ühesuunaline.
Ja Poeedina tõstaks ma nad taevastesse:
kõik oma kentauridest ja nümfidest armas-
tatud, kelle iga sügavam hingetõmme mu
mõistuse värisema võtab. Ma maaliks nad
õrnalt õhtupilvedele, igal hommikul ärkaks
nad oma ilust ja pühenduks oma piiritus
kauniduses. Ma jätaks nad tumedatel aega-
del selja taha, kuid nende kujutised ripuksid
ju ikkagi laotuses mu pea kohal.
Ma ülistaks neist igaüht surematute sõnade-
ga, kuid neile otse ei ütleks ma midagi: Miks
peaksid nad teadma, et on jäägitult vallanud
mu meeled ja anastanud mu südame? Mõ-
ned neist kaovad mu mälestusist, kuid mitte
mu minevikust.
Poeedina saaksin ma selle armastuse läbi
surematuks.
jan 2003, netistamata kogust "Seduction.Muutub."
viiuldasin kell 00:57
Ja Poeedina tõstaks ma nad taevastesse:
kõik oma kentauridest ja nümfidest armas-
tatud, kelle iga sügavam hingetõmme mu
mõistuse värisema võtab. Ma maaliks nad
õrnalt õhtupilvedele, igal hommikul ärkaks
nad oma ilust ja pühenduks oma piiritus
kauniduses. Ma jätaks nad tumedatel aega-
del selja taha, kuid nende kujutised ripuksid
ju ikkagi laotuses mu pea kohal.
Ma ülistaks neist igaüht surematute sõnade-
ga, kuid neile otse ei ütleks ma midagi: Miks
peaksid nad teadma, et on jäägitult vallanud
mu meeled ja anastanud mu südame? Mõ-
ned neist kaovad mu mälestusist, kuid mitte
mu minevikust.
Poeedina saaksin ma selle armastuse läbi
surematuks.
jan 2003, netistamata kogust "Seduction.Muutub."
viiuldasin kell 00:57
11 september 2003
Nonii. Kammerkoori liige, aga täna pean juba puuduma, sest Kaubamajas on kostüümiproov. Eile olin siis esimest korda elus kamba modellide seas ja ausõna, olin oma 182cm pikkuse ja 62kg kaaluga neist kõige paksem. Nemad olid peaaegu sama pikad ja kaalusid minimaalselt 7 kilo vähem. Väga uus ja kummastav kogemus, aga mina alla ei kavatse võtta - minu olematu modellikarjääri lõpp? :)
Ühikas ma hõljun ringi nagu kolmanda korruse ufo (elan teisel korrusel), mingid pisikesed suurte prillidega päkapikud kõnnivad mul alt läbi ja mina purjetan dushi alla või kuhu parajasti tahan. Eile sain õnneks kallat, nii et mul on veel meeles, kuidas on olla kellestki lühem.
Eilne impro oli õnnekombel tore ja päev ka. Üldse olen ma siin Tallinnas täpselt nii õnnelik, kuivõrd see on võimalik oma suurepärasest kodulinnast kaugel, perekonnast eraldi, ilma koera ja hullude sõpradeta ja ilma armastatuta.
Lind tahaks olla pilv,
pilv tahaks olla lind.
(Tagore, ja see võis olla ka vastupidi)
Ma tahaks olla Tartus.
viiuldasin kell 09:36
Ühikas ma hõljun ringi nagu kolmanda korruse ufo (elan teisel korrusel), mingid pisikesed suurte prillidega päkapikud kõnnivad mul alt läbi ja mina purjetan dushi alla või kuhu parajasti tahan. Eile sain õnneks kallat, nii et mul on veel meeles, kuidas on olla kellestki lühem.
Eilne impro oli õnnekombel tore ja päev ka. Üldse olen ma siin Tallinnas täpselt nii õnnelik, kuivõrd see on võimalik oma suurepärasest kodulinnast kaugel, perekonnast eraldi, ilma koera ja hullude sõpradeta ja ilma armastatuta.
Lind tahaks olla pilv,
pilv tahaks olla lind.
(Tagore, ja see võis olla ka vastupidi)
Ma tahaks olla Tartus.
viiuldasin kell 09:36
09 september 2003
No eilne päev hakkas juba ilmet võtma. Peale kooli ronisingi ülemisse kiviseinte ja puupõrandaga ning maani akendega peeglisaali ja tantsisin nii, nagu ma ammu pole saanud. Lihtsalt trenni mõttes - proovisin igasugu iks mõtteid, leelotasin mingeid Hetero trenniviise ja tundsin ennast taas igatpidi imelikuna, nagu minule kombeks. Nele tuli ka, proovis taas "Hetairat", sest näitab täna kursale ja René'le ette. Ma ei suuda iial ette kujutada tantsuülikooli, kus peale tunde enam mingit tegevust ei toimu. Mina, nagu Nelegi võiksin siin elada. Aga mul ei ole ju praegu mitte midagi teha! Mul pressivad tantsumõtted kõrvadest välja, aga ma tunnen, kuidas ma ei suudaks neist ühtegi realiseerida ning mul pole võimalustki. Tantsuseade algab nagunii alles järgmisel semestril. AAAAAAAA.
Me põrutasime Peda peamajja raamatukokku, sest mulle meenus, et A oli eelmisel nädalal rääkinud midagi Nele pildist päevalehes. Meenus kohe peale seda, kui Nele oli kaevanud, et teda keegi ei märka.
Kolmapäevane Päevaleht, kultuurilehekülg, pool lehekülge Hetairat täis. Ma ei teagi, kumb meist õnnelikum oli.
Ja siis see lugu ka: sain tööd. Sain sellise töö, millest olin Tallinnaga seoses salamahti mõelnud kaua aega, aga praegu ma seda välja ei reklaami, äkki tulete veel vaatamagi. Ja milleks seda vaja on :)
Peda segakoori katsetel käisin ka, tundus hästi minevat, mõne päeva pärast saan teada - kenasti ebaisiklikult, meili teel. Aga ma tahan hoopis kammerkoori, nii et täna jälle uutele katsetele. Palun, PALUN hoidke pöialt.
Ja Siimu käest läkmsin raamatuid ära tooma ning we ended up eating dinner. Ma ei suutnud seda talutavalt eesti keelde panna.
Kõik emme käest saadud materjalid on alles tõlkimata, hõissa.
Ah jaa, seksiblogi sissekanne: ühikatuppa esmakordselt sisenedes meeldis mulle kõige rohkem kalender - see oli kaljujoonistuste ja vastavate Komi või Esra jne salmide või legendidega pruunikates toonides üllitis, praktiliselt ainuke inspiratsiooniallikas toas. Augustikuu read rääkisid naisest, kes elas põtrade seas, ameles põdrapulliga ja sai talt lapse ja laps muutus kolmeaastaselt põdravasikaks ja kappas teistega minema.
Septembri salm on Esra armuloits, iseenesest tavaline luuleriba. Ma püüdsin siis pisut aega pildil olevat figur out'ida ning nüüd vaatan seda võlutult iga päev: see on omamoodi naivistlik kujutis Elvisest, kes sooritab suuremõõtmelisi vallatusi raseda ufoga.
Seejärel võtsin ma oma Põhjala müütide raamatu ja lugesin perekonnast, kes võttis pähe, et hobuse kuivatatud suguelund on nende jumalus.
Õnneks tuli kuningas ja keeras nad ruttu ristiusku.
viiuldasin kell 11:21
Me põrutasime Peda peamajja raamatukokku, sest mulle meenus, et A oli eelmisel nädalal rääkinud midagi Nele pildist päevalehes. Meenus kohe peale seda, kui Nele oli kaevanud, et teda keegi ei märka.
Kolmapäevane Päevaleht, kultuurilehekülg, pool lehekülge Hetairat täis. Ma ei teagi, kumb meist õnnelikum oli.
Ja siis see lugu ka: sain tööd. Sain sellise töö, millest olin Tallinnaga seoses salamahti mõelnud kaua aega, aga praegu ma seda välja ei reklaami, äkki tulete veel vaatamagi. Ja milleks seda vaja on :)
Peda segakoori katsetel käisin ka, tundus hästi minevat, mõne päeva pärast saan teada - kenasti ebaisiklikult, meili teel. Aga ma tahan hoopis kammerkoori, nii et täna jälle uutele katsetele. Palun, PALUN hoidke pöialt.
Ja Siimu käest läkmsin raamatuid ära tooma ning we ended up eating dinner. Ma ei suutnud seda talutavalt eesti keelde panna.
Kõik emme käest saadud materjalid on alles tõlkimata, hõissa.
Ah jaa, seksiblogi sissekanne: ühikatuppa esmakordselt sisenedes meeldis mulle kõige rohkem kalender - see oli kaljujoonistuste ja vastavate Komi või Esra jne salmide või legendidega pruunikates toonides üllitis, praktiliselt ainuke inspiratsiooniallikas toas. Augustikuu read rääkisid naisest, kes elas põtrade seas, ameles põdrapulliga ja sai talt lapse ja laps muutus kolmeaastaselt põdravasikaks ja kappas teistega minema.
Septembri salm on Esra armuloits, iseenesest tavaline luuleriba. Ma püüdsin siis pisut aega pildil olevat figur out'ida ning nüüd vaatan seda võlutult iga päev: see on omamoodi naivistlik kujutis Elvisest, kes sooritab suuremõõtmelisi vallatusi raseda ufoga.
Seejärel võtsin ma oma Põhjala müütide raamatu ja lugesin perekonnast, kes võttis pähe, et hobuse kuivatatud suguelund on nende jumalus.
Õnneks tuli kuningas ja keeras nad ruttu ristiusku.
viiuldasin kell 11:21
08 september 2003
Ma lasin neljapäeva õhtul siis pealinnast õnnelikult jalga, nagu lubatud. Ei hoolinud isegi René reedesest äkkproovist, kodu karjus niivõrd kutsuvalt. Käisin Rahamäel, muuseas, kuskil põldudevahelises külalistemajas täis muruplatse, kiiku, püstkoda ja palju muud kaunist, ning inimesi. Kui pühapäeval tagasi Tartu poole õõtsusin (bussiga loomulikult), sain ma esmakordselt aru, miks mul linna sõites alati nii kummaline tunne on - ma sõidaks nagu kõige ilusa seest minema. Tallinnasse sõitmine on otsekui veel õudsem, siis tundub, nagu oleks see minek pöördumatu.
Ühesõnaga eile hilisõhtul sain esimest korda tunda ühikasse taassaabumise masendust. Puhtalt trotsist magasin eile öösel ikkagi paljalt, et vähemalt miski mulle kodu meenutaks.
Rong lõksus sõita 3,5 tundi, sest ta oli rööpaline vaste kiirbussile. Mu kõrvale prantsatas mingil hetkel trobikond karvaseid nahktagilisi lausnoori isaseid, kes rääkisid vapralt motikatest nii et suu vahutas. Aga väljas oli udu - algul mõned piimjad laigud kaugemal heinamaade kohal, sellised romatilised ja tantsima kutsuvad, ning lõpuks lihtsalt paks pruunikas-sinakas mass lähimate puude taga, mis sosistas kähedalt: "Siiiiiiiiilikeeee...."
Valida oli kunsti/muusika/filmi/teatriajaloost kaks ja ma võtsin filmi ning teatri, sest teistest on mul juba mingi aim olemas. Täna oli film - väga rahul. Sajandialguse mustvalge jant oli vabastav, ma ei pidanud mõtlema sellele, et olen Tallinnas.
Võibolla ma ei viriseks nii palju, kui ma saaks kunagi ühikast minema. Või kui selle arvuti tühikuklahv töötaks ja ma ei peaks right-arrow'ga nusserdama.
Ausõna, ma võtan täna julguse kokku ja lähen Peda naiskoorikatsetele. Onju.
Mõtlesin välja haldjamängu, täna üritan realiseerida.
Hõissa kõik bloggerdajad ja blogilugejad!
Hõissa kõik armastatud ja armastajad!
Hõissa kevad!
viiuldasin kell 10:12
Ühesõnaga eile hilisõhtul sain esimest korda tunda ühikasse taassaabumise masendust. Puhtalt trotsist magasin eile öösel ikkagi paljalt, et vähemalt miski mulle kodu meenutaks.
Rong lõksus sõita 3,5 tundi, sest ta oli rööpaline vaste kiirbussile. Mu kõrvale prantsatas mingil hetkel trobikond karvaseid nahktagilisi lausnoori isaseid, kes rääkisid vapralt motikatest nii et suu vahutas. Aga väljas oli udu - algul mõned piimjad laigud kaugemal heinamaade kohal, sellised romatilised ja tantsima kutsuvad, ning lõpuks lihtsalt paks pruunikas-sinakas mass lähimate puude taga, mis sosistas kähedalt: "Siiiiiiiiilikeeee...."
Valida oli kunsti/muusika/filmi/teatriajaloost kaks ja ma võtsin filmi ning teatri, sest teistest on mul juba mingi aim olemas. Täna oli film - väga rahul. Sajandialguse mustvalge jant oli vabastav, ma ei pidanud mõtlema sellele, et olen Tallinnas.
Võibolla ma ei viriseks nii palju, kui ma saaks kunagi ühikast minema. Või kui selle arvuti tühikuklahv töötaks ja ma ei peaks right-arrow'ga nusserdama.
Ausõna, ma võtan täna julguse kokku ja lähen Peda naiskoorikatsetele. Onju.
Mõtlesin välja haldjamängu, täna üritan realiseerida.
Hõissa kõik bloggerdajad ja blogilugejad!
Hõissa kõik armastatud ja armastajad!
Hõissa kevad!
viiuldasin kell 10:12
03 september 2003
Sündiski mu tantsublog, mille kiiremale avamisele tõukas probleem Dima impro-tunnis, mida ma oodanudki polnud. Aga ettearvatult pole ma seda veel tööle saanud, kuigi seal juba mitu peatükki tantsualast sõnamulinat leidub.
Täna oli mul sissejuhatav loeng Euroopa tsivilisatsiooni ajaloos. Milline huvitav aine! Milline lahe õppejõud! Ma kirjutasin terve tunni (pekstes pidevalt kirjapulka vastu tooli, sest tollele käesolev aine vist ei meeldinud) lihtsalt neid mõtteribasid, mida ta genereeris, sest need olid mulle kui hullule tantsijale järjekordselt inspireerivad, st mõtlema panevad.
Mul on isegi pisut ebameeldiv märkida, et enamike paberilehed jäid tindist puutumatuks.
Seejärel oli mul saksa, kus ilmnes tasemete konflikt (mind taheti kohe reedesesse tugevate gruppi saata, aga mulle ajad ei sobi). Ootan kannatamatult deutschi kallal ragistamist, olen juba lühikese suveraasuga grammatika täiesti käest lasknud.
Kas te juba märkasite, millises vaimustuses ma sel õnnelikul teisel koolipäeval veel õppimisest olen? Aga ma tunnen ka Murphy seadusi: ärge muretsege, see läheb mööda...
Homme õhtul saan vist juba Tartusse ootava koeravusserdise, võibolla pisut vähemkülma tuule, elutarkusi puistava perekonna, oma isikliku mõnusa dushi, sooja söögi ning rahuliku liikluse juurde ja kallima embusesse söösta ning sinna ühikast paar täissöönud prussakat viia.
viiuldasin kell 17:31
Täna oli mul sissejuhatav loeng Euroopa tsivilisatsiooni ajaloos. Milline huvitav aine! Milline lahe õppejõud! Ma kirjutasin terve tunni (pekstes pidevalt kirjapulka vastu tooli, sest tollele käesolev aine vist ei meeldinud) lihtsalt neid mõtteribasid, mida ta genereeris, sest need olid mulle kui hullule tantsijale järjekordselt inspireerivad, st mõtlema panevad.
Mul on isegi pisut ebameeldiv märkida, et enamike paberilehed jäid tindist puutumatuks.
Seejärel oli mul saksa, kus ilmnes tasemete konflikt (mind taheti kohe reedesesse tugevate gruppi saata, aga mulle ajad ei sobi). Ootan kannatamatult deutschi kallal ragistamist, olen juba lühikese suveraasuga grammatika täiesti käest lasknud.
Kas te juba märkasite, millises vaimustuses ma sel õnnelikul teisel koolipäeval veel õppimisest olen? Aga ma tunnen ka Murphy seadusi: ärge muretsege, see läheb mööda...
Homme õhtul saan vist juba Tartusse ootava koeravusserdise, võibolla pisut vähemkülma tuule, elutarkusi puistava perekonna, oma isikliku mõnusa dushi, sooja söögi ning rahuliku liikluse juurde ja kallima embusesse söösta ning sinna ühikast paar täissöönud prussakat viia.
viiuldasin kell 17:31
02 september 2003
Eile jalutasime Siimu ja Kataga mööda Viru tänavat alla ja hirnusime naerda kahe sinistes töömantlites erakordselt pisikese mutikese üle, kelle seljale oli kirjutatud Kinnisvarahooldus ja kellest üks kandis õlal redelit ja teine Eesti lippu. Kata, kes oli joonud veini terve selle aja, kui meie Siimuga teed jõime, tegi tähelepaneku, et mida enam tema veini võttis, seda ülemeelikumaks meie vennaga läksime. Me istusime õhtu otsa Cafe Anglais's (kui keegi seda nii kirjutaks), rääkides töökeskkondadest, ühikatest, homodest, fotodest, söögitegemisest, perekonnast, vormishoidmisest, suhetest, tuttavatest, blogidest (jaa, Kata kutsub minu oma seksiblogiks. Ma algul olin nördinud, siis pahane, seejärel mõtlesin et peaksin selle viiuldajakese järgmiseks nimeks äkki võtma, kui tema arust see nii on. Aga ma ei kirjuta ju seksist, vähemalt mitte oma teada! Nii et lugejad tuleksid siia ilmaasjata ja pettuksid. Aga seda me küll ei taha). Me naersime nagu kolm jobu ja keegi poleks vist ilmaski aru saanud, et omame ühiseid vanemaid (puhtalt välimuse pärast).
See tolleks. Minu Tallinna-aeg algas Viljandiskäiguga, kus nägin kurba vaatepilti surevatest kassipoegadest. Aga seejärel sattusin Raekoja platsil briti neegriplika peale, kes laulis natuke nagu Dido ja natuke nagu Björk ja taevas oli vägaväga ilus. Ma käisin Nele proovis ja kohtusin oma esimese toakaaslasega ja seadsin end sisse ja tundsin ennast nii hästi, kui ilma kallimata see üldse võimalik on. Eile käisin aktustel, sattusin kohe esimesel päeval kolme kursavennaga linna peale võõrastele meestele lehvitama ning käisin jälle Nele proovis.
Annan teada, et hakkan edaspidi kõike tantsu, trenni ja kooli puutuvat üles tähendama eraldiseisvas ja kinnises blogis - kui on lugejaks soovijaid, peate mulle kirjutama ja kenasti ära põhjendama, miks pagana päralt see teid huvitab. Kuna aga mu elu suurt muuga ei tegele, läheb viiuldajake ise arvatavasti hõredamaks. See tantsblog sünnib aga võibolla alles järgmisel nädalal, nii et seniks teatan - esimene esinemine on juba järgmisel laupäeval. Pärnus. Eesti tantsuga. Ullo Toomi kontserdil!
Shokiteraapia.
Muuseas suutsin Tallinnas viibimise esimesel päeval juba Nokus ära käia, mille peake Kata märkis, et olen ikka õige kähku end sisse sulandanud.
Putukaekskrement. Mina tahan Tartusse ootavate käte vahele.
viiuldasin kell 11:33
See tolleks. Minu Tallinna-aeg algas Viljandiskäiguga, kus nägin kurba vaatepilti surevatest kassipoegadest. Aga seejärel sattusin Raekoja platsil briti neegriplika peale, kes laulis natuke nagu Dido ja natuke nagu Björk ja taevas oli vägaväga ilus. Ma käisin Nele proovis ja kohtusin oma esimese toakaaslasega ja seadsin end sisse ja tundsin ennast nii hästi, kui ilma kallimata see üldse võimalik on. Eile käisin aktustel, sattusin kohe esimesel päeval kolme kursavennaga linna peale võõrastele meestele lehvitama ning käisin jälle Nele proovis.
Annan teada, et hakkan edaspidi kõike tantsu, trenni ja kooli puutuvat üles tähendama eraldiseisvas ja kinnises blogis - kui on lugejaks soovijaid, peate mulle kirjutama ja kenasti ära põhjendama, miks pagana päralt see teid huvitab. Kuna aga mu elu suurt muuga ei tegele, läheb viiuldajake ise arvatavasti hõredamaks. See tantsblog sünnib aga võibolla alles järgmisel nädalal, nii et seniks teatan - esimene esinemine on juba järgmisel laupäeval. Pärnus. Eesti tantsuga. Ullo Toomi kontserdil!
Shokiteraapia.
Muuseas suutsin Tallinnas viibimise esimesel päeval juba Nokus ära käia, mille peake Kata märkis, et olen ikka õige kähku end sisse sulandanud.
Putukaekskrement. Mina tahan Tartusse ootavate käte vahele.
viiuldasin kell 11:33
Ma olen ametlikult parajas supis. Ma lubasin juba Tartus Nelele "Varjukülje" avamisele (Zelluloosi tehas, täna kell 5) kavad kujundada, aga see ununes üldises sahmerdamises ära. Niisiis tegin täna hommikul invasiooni arvutiklassi ja tahtsin siin vähemalt ühe seinalehegi moodustada, et saaks nagu noorte kunstnike kõrvale üles riputada, aga ma ei leia Wordi! Ma ei leia üldse midagi, mis aitaks mul kokku sobitada pisukest teksti ja ühe pildiraasu ja ma olen Hirmsas Hädas (edaspidi HH). Anybody help?
Tekst siin:
"Hetaira"
... vaba eluviisiga vallaline naine, kes ahvatleb mehi oma hariduse ja kunstiliste võimetega. Tundub, et sellised ju täna olemegi? Füüsiliselt ligistikku, südamelt eemal.
"Suured muudatused naiste paljunemisorganis muutsid seksuaalse läbikäimise üheks põhiliseks inimestevaheliseks sotsiaalseks suhteks."
(Hess "Sotsioloogia")
"... Kaasaegsed linnaühiskonnad tekitavad isesorti teadvuse, blaseerunud suhtumise või ükskõiksuse ümbritsevate inimeste ja sündmuste suhtes...omamoodi säilitusmehhanism, mis areneb, et tõrjuda kõrvale teiste inimeste pidevat stimulatsiooni, vaateid, lõhnu, hääli ja tegevust, mis on kaasaegse elu osaks."
(Georg Simmel, samas)
Enam ei tea, kuivõrd need tekstikatked on "Hetairaga" seotud, aga see oli alguspunkt. Lugu ise on jällegi midagi hoopis muud ja seda võib vaadatab ka ilma ühegi seletava sõnata. Kõik, mis jääb algus- ja lõpp-punkti vahele, on vaba mõttearendus ning igale vaatajale isikupärane.
KOREOGRAAFIA, ESITUS, KOSTÜÜM: Nele Suisalu
MUUSIKA: Apparent Motion
Nele mainib veel, et Hess'i raamatu tekst võiks väiksem olla ja muidu talle meeldib courier.
Kas terves õndsas Tallinnas leidub mõni ingel, kes teeks ühele A4-le antud teksti ja lendaks siis mingil hetkel minu juurde seda üle andma? (see hetk võib olla ka sealsamas Zelluloosikeskuses enne viit)
Ootan kõrgemate võimude sekkumist telefonil 055957690 kuskil praegu kella 12ni ja edasi 10min enne kahte ja edasi alates 16:15st.
Kõigest muust räägin järgmises postis.
viiuldasin kell 11:18
Tekst siin:
"Hetaira"
... vaba eluviisiga vallaline naine, kes ahvatleb mehi oma hariduse ja kunstiliste võimetega. Tundub, et sellised ju täna olemegi? Füüsiliselt ligistikku, südamelt eemal.
"Suured muudatused naiste paljunemisorganis muutsid seksuaalse läbikäimise üheks põhiliseks inimestevaheliseks sotsiaalseks suhteks."
(Hess "Sotsioloogia")
"... Kaasaegsed linnaühiskonnad tekitavad isesorti teadvuse, blaseerunud suhtumise või ükskõiksuse ümbritsevate inimeste ja sündmuste suhtes...omamoodi säilitusmehhanism, mis areneb, et tõrjuda kõrvale teiste inimeste pidevat stimulatsiooni, vaateid, lõhnu, hääli ja tegevust, mis on kaasaegse elu osaks."
(Georg Simmel, samas)
Enam ei tea, kuivõrd need tekstikatked on "Hetairaga" seotud, aga see oli alguspunkt. Lugu ise on jällegi midagi hoopis muud ja seda võib vaadatab ka ilma ühegi seletava sõnata. Kõik, mis jääb algus- ja lõpp-punkti vahele, on vaba mõttearendus ning igale vaatajale isikupärane.
KOREOGRAAFIA, ESITUS, KOSTÜÜM: Nele Suisalu
MUUSIKA: Apparent Motion
Nele mainib veel, et Hess'i raamatu tekst võiks väiksem olla ja muidu talle meeldib courier.
Kas terves õndsas Tallinnas leidub mõni ingel, kes teeks ühele A4-le antud teksti ja lendaks siis mingil hetkel minu juurde seda üle andma? (see hetk võib olla ka sealsamas Zelluloosikeskuses enne viit)
Ootan kõrgemate võimude sekkumist telefonil 055957690 kuskil praegu kella 12ni ja edasi 10min enne kahte ja edasi alates 16:15st.
Kõigest muust räägin järgmises postis.
viiuldasin kell 11:18
kujundas: maali
