29 oktoober 2004
Ärge kasvage suureks,
see ei mõju teie tervisele hästi. Mina ei kavatse, õnneks ei paista ka.
Ammu:
- kas sinu haldjad on nagu tolkienil?
- äkää
- millised sis?
- sellised täiesti omaette, just sellised nagu parasjagu vaja on
natuke ohtlikud ja väga kättesaamatud,
kohutavalt ilusad nagunii, aga sedasi omamoodi
ja mõnikord pikemad, teinekord lühemad kui inimene
mõnikord pisikesed ja kiusavad
- too inimeste seast näiteid, M..., ...?
... oli pikk veehaldjas, kui tal veel juuksed olid, aga nüüd on ta pigem pisike tige põõsahaldjas selle soenguga. Selline kellele meeldib möödujaid kõrvadest tirida. Ta on nii käbe, et nende silmade ees vuhiseb vaid lillakas, vahel roheline udurida.
M... ei ela seal, kus inimesi leidub, ta on mäestikes rahulikes lumistes kohtades ja tuleb koos jahedate pehmete ilmadega
tema on pikk
ja tal juuksed on mõnikord lume asemel
aga sina oled lendav haldjas, kuigi nad ei lenda tavalisel viisil, vaid püstloodis, varbad all
hõljud niimoodi
see kirjeldus sobis?
- see sobis väga hästi..tänan
viiuldasin kell 22:28
see ei mõju teie tervisele hästi. Mina ei kavatse, õnneks ei paista ka.
Ammu:
- kas sinu haldjad on nagu tolkienil?
- äkää
- millised sis?
- sellised täiesti omaette, just sellised nagu parasjagu vaja on
natuke ohtlikud ja väga kättesaamatud,
kohutavalt ilusad nagunii, aga sedasi omamoodi
ja mõnikord pikemad, teinekord lühemad kui inimene
mõnikord pisikesed ja kiusavad
- too inimeste seast näiteid, M..., ...?
... oli pikk veehaldjas, kui tal veel juuksed olid, aga nüüd on ta pigem pisike tige põõsahaldjas selle soenguga. Selline kellele meeldib möödujaid kõrvadest tirida. Ta on nii käbe, et nende silmade ees vuhiseb vaid lillakas, vahel roheline udurida.
M... ei ela seal, kus inimesi leidub, ta on mäestikes rahulikes lumistes kohtades ja tuleb koos jahedate pehmete ilmadega
tema on pikk
ja tal juuksed on mõnikord lume asemel
aga sina oled lendav haldjas, kuigi nad ei lenda tavalisel viisil, vaid püstloodis, varbad all
hõljud niimoodi
see kirjeldus sobis?
- see sobis väga hästi..tänan
viiuldasin kell 22:28
17 oktoober 2004
Samwise Gamgee igal pool
Tõesõna, Olde Hansa juures oli üks; telekas teine; rongis olid näljase pilguga pahad metsjeesused ja Õdejuures mozarellasalat.
And 10 points goes to...
Rootsis käisin - vaatsin jazzutundi College of Dance'is, Duncani lastetundi Isadora stuudios, nende kahe vahel tormasin elu ja surma peale läbi nelja linnaosa. Vist. Metroos olin päris lähedal südameatakile, sest laevani oli juba kaugelt liiga vähe aega ja meil polnud üldse aimugi, mida me tegema peame. Nüüd loksun avamerel juba viiendat päeva ja olen veendunud, et mu sisekõrv keerati kuskil poole maa peal tuksi. Reedel peale randumist vannis istudes oli ikka eriti torm. Gre sünna - eksootika, mõtted hakkasid hoogsalt mõlkuma inimese ja teda mõjutava keskonna üle. Amatöörfilmide festival - 34 filmi korraga, osad neist mitte kuigi amatöörsed... ehk siis mina ei suudaks neist veel ühtegi teha. Aga polegi ju hullu. Pärnus käisin end pisikesena tundmas ja Eli'le kinkisin shokolaadi (ühte oma lemmikuimat-erilisemat) ning maasikamoosi. Ja seda kõike ainult viie päevaga! Telli kohe!
Täna hommikul kooli Re ei ilmunud. Kardan teda praegu nagu katku pärast seda väikest vulkaanipurset, mis reedel kooliruumes olevat toimunud. Kuss, tasa, selle asemel hoopis püüan hakata mõelma (kõlab ju küll?) proseminaritöö teemadele, Hetero juubelile, süidile. Tundlikest loomeinimestest tuleb kaarega ringi käia, kui neil närv püsti hüppab. Mingi paar nädalat kindlasti.
Plika lippas reedel läbi, ent ei saanudki temaga olla. Väike Maarja lippas teisele kaldale kaasa, ent olin väsinud ka temaga olemiseks. Kui tüütu. Ise veel kurdan, et keegi minuga ühendust ei võta ja enam ei helista ja ei armasta jne. Kata see-eest üritab mind teed täis laadida enne minema saatmist, mis on ainult positiivne.
Pean jooksma. Käisin praegu vetsus, nuputasin, kuidas ma peale kooli raha hakkan teenima. Variant 1 kõlab vaevalisena... Mõtlen vahest dushi all edasi.
viiuldasin kell 23:01
Tõesõna, Olde Hansa juures oli üks; telekas teine; rongis olid näljase pilguga pahad metsjeesused ja Õdejuures mozarellasalat.
And 10 points goes to...
Rootsis käisin - vaatsin jazzutundi College of Dance'is, Duncani lastetundi Isadora stuudios, nende kahe vahel tormasin elu ja surma peale läbi nelja linnaosa. Vist. Metroos olin päris lähedal südameatakile, sest laevani oli juba kaugelt liiga vähe aega ja meil polnud üldse aimugi, mida me tegema peame. Nüüd loksun avamerel juba viiendat päeva ja olen veendunud, et mu sisekõrv keerati kuskil poole maa peal tuksi. Reedel peale randumist vannis istudes oli ikka eriti torm. Gre sünna - eksootika, mõtted hakkasid hoogsalt mõlkuma inimese ja teda mõjutava keskonna üle. Amatöörfilmide festival - 34 filmi korraga, osad neist mitte kuigi amatöörsed... ehk siis mina ei suudaks neist veel ühtegi teha. Aga polegi ju hullu. Pärnus käisin end pisikesena tundmas ja Eli'le kinkisin shokolaadi (ühte oma lemmikuimat-erilisemat) ning maasikamoosi. Ja seda kõike ainult viie päevaga! Telli kohe!
Täna hommikul kooli Re ei ilmunud. Kardan teda praegu nagu katku pärast seda väikest vulkaanipurset, mis reedel kooliruumes olevat toimunud. Kuss, tasa, selle asemel hoopis püüan hakata mõelma (kõlab ju küll?) proseminaritöö teemadele, Hetero juubelile, süidile. Tundlikest loomeinimestest tuleb kaarega ringi käia, kui neil närv püsti hüppab. Mingi paar nädalat kindlasti.
Plika lippas reedel läbi, ent ei saanudki temaga olla. Väike Maarja lippas teisele kaldale kaasa, ent olin väsinud ka temaga olemiseks. Kui tüütu. Ise veel kurdan, et keegi minuga ühendust ei võta ja enam ei helista ja ei armasta jne. Kata see-eest üritab mind teed täis laadida enne minema saatmist, mis on ainult positiivne.
Pean jooksma. Käisin praegu vetsus, nuputasin, kuidas ma peale kooli raha hakkan teenima. Variant 1 kõlab vaevalisena... Mõtlen vahest dushi all edasi.
viiuldasin kell 23:01
10 oktoober 2004
Skomorohh olen, žonglöör
Skomorohh kõlab nagu maksahaigus jällegi. Sõitsime. Maa oli lapik ja liugles lendava taldrikuna läbi eetri, taevaketas rippus natuke viltusena selle peal - kuldkollast triipu oli näha. Tahtsime emmega sinna saata ühe mehe, kes tõmbaks taeva jälle maaga kokku ja kähku kinni traageldaks, et keegi tekkinud pilust välja ei saaks kukkuda.
Tartu Kunstimuuseumis Lembit Saarts ja Karin Luts. Mänguasjamuuseumi uus kirju maja. Jaani kiriku fassaad - ja Toomkirik! Ohohoo, see pold konserveerimine - see oli sulaselge restaureerimine!!! Ja ma ei old poole sõnagagi kuskilt sellest kuulnud... aga nüüd näha oli ikka jõlehea.
Keskaega veel natuke rohkem, veel natuke.
Mahakukkunud pohli otsisin metsa alt, kui telefon helises - ei meeldinud. Metsas ei tohiks telefonid heliseda, eriti superlinnuvaiksete metsakalmistute juures. Pohlad meeldisid.
Siis jah see tüüp kah, jalanartsudega, juustuga, frankide muusikaga, kilpkonnaga kaelas.
Tartu korraks.
viiuldasin kell 08:54
Skomorohh kõlab nagu maksahaigus jällegi. Sõitsime. Maa oli lapik ja liugles lendava taldrikuna läbi eetri, taevaketas rippus natuke viltusena selle peal - kuldkollast triipu oli näha. Tahtsime emmega sinna saata ühe mehe, kes tõmbaks taeva jälle maaga kokku ja kähku kinni traageldaks, et keegi tekkinud pilust välja ei saaks kukkuda.
Tartu Kunstimuuseumis Lembit Saarts ja Karin Luts. Mänguasjamuuseumi uus kirju maja. Jaani kiriku fassaad - ja Toomkirik! Ohohoo, see pold konserveerimine - see oli sulaselge restaureerimine!!! Ja ma ei old poole sõnagagi kuskilt sellest kuulnud... aga nüüd näha oli ikka jõlehea.
Keskaega veel natuke rohkem, veel natuke.
Mahakukkunud pohli otsisin metsa alt, kui telefon helises - ei meeldinud. Metsas ei tohiks telefonid heliseda, eriti superlinnuvaiksete metsakalmistute juures. Pohlad meeldisid.
Siis jah see tüüp kah, jalanartsudega, juustuga, frankide muusikaga, kilpkonnaga kaelas.
Tartu korraks.
viiuldasin kell 08:54
09 oktoober 2004
Vana teema - SKIP
"Ma ei usu sind" - ta ütleb tihti
Ma mõtlen - tegelikult on mul ükskõik. Minu maailmas on kõik alles ja hästi hoitud, kui ta enda omas ka kustutamisega tegeleb. Ma võin täitsa kenasti teadvustada enda pealiskaudsust - kuigi palju rohkem geograafilisi ja sotsiaalseid barjääre. Ma mõtlen alati, ja jäängi mõtlema, sellele loole uskumatu soojuse ja armastusega, ma jään alati oma peas arendama meie suhet kuskile tulevikku, kuigi reaalselt pole olemas mitte midagi. No oijumpsus küll, mingite teooriate järgi polegi midagi olemas, ma pakun. Nii et see on üks ja seesama. Mul on aseaine, mu fantaasia, ma toitun sellest ja näen ainult tema juuresolekul pisut nälginud välja, sest siis läheb asi teistsuguseks. Siis hakkab haiget tegema, Vaikus on hea ja halb ühekorraga, väljaütlemata asjad on sama kehvasti ja ebausutavalt sõnastatud nagu öeldudki. Siis ma tahangi hoopis põgeneda, olla jälle oma turvalistes nägemustes, soojendada neid sõrmi oma hingeõhuga kuskil Euroopa linnade katusekorterites mingi muu isikuna jne. Ma olen varem mitmete asjadega nii teinud, eks ma siis lepi.
Nappis neljandat dimensiooni, aga vaimusilmas saabki seda NÄHA - kassi kassipoja, praeguse ja muldvana kassina korraga. Ma olen rahulik, ta on mul ainus omataoline, ma ei kavatsegi kuskil sama leida. Me oleme siiski sõbrad, kuigi oleme alati vähe rääkinud. Välisele ei tohi mõelda, see läheb sadistlikuks, magusvalusaks, sidrunimahlaks. Mõtle sisemisele - seda sa ei teagi, ainult aimad. Selle peale kostaksid kõik targad, et loomulikult tundub mulle ahvatlevana see, mida ma veel hästi ei tunne.
Seetõttu äkki lepingi - et ahvatlus säiliks?
Ma olen vaadanud ja lugenud siit-sealt - nii paljud nii noored ei kirjutagi muust kui armupiinadest ja hingepüüdlustest kellegi (tavaliselt kohutavalt haigettegeva) Unistuse suunas. Nad kirjutavad muuseas erakordselt poeetiliselt ja sageli üldse mitte ülepakutult. Paar sissekannet ju võin, kuigi keskmisest vanusest küündin natuke juba üle ja ülepakkumisega on nagu on. Vahet pole. Ma olen armastanud liiga vähe sellest kogusest, mis võiks - ma ei pea seda jagama ühele (sest siinkohal ütlevad vanemadtargemad midagi liiga-palju-armastamise kohta, millega ma mingil tasandil nõus olen). Tasandid... Aga ma võin, võiks proovida näha midagi.
Ma ei tea sel hetkel enam ise ka, kuhu asi tüürib, eks ma liipan voodisse seda üles leidma. Rowling kostis midagi selle kohta, kuidas tegelikult taoliste hilistel-varastel tundidel kirjutatud tekstide eest on hiljem raske vastututada.
Ma mäletan, kuidas Kata imestas, et ma nii paljudest inimestest nii intiimselt kõnelen. No võibolla on neid vähem kui tundub, neil on lihtsalt mitu sugu ja külge. Või siis on neid jah palju - aga meil ongi palju kauneid inimesi ümber. Iseasi, kui palju sa neil end puudutada lased.
Need kaunid, kellest ma ei lase või enam ei lase - need on hoopis teine ja valulikum, võibolla isegi süüdlaslikum teema.
Ükski eelnev sõna ei tee muidugi olematuks seda, kui palju ma tema järele juba kümneid kuid igatsenud olen - eriti teda taas nähes...
viiuldasin kell 01:51
"Ma ei usu sind" - ta ütleb tihti
Ma mõtlen - tegelikult on mul ükskõik. Minu maailmas on kõik alles ja hästi hoitud, kui ta enda omas ka kustutamisega tegeleb. Ma võin täitsa kenasti teadvustada enda pealiskaudsust - kuigi palju rohkem geograafilisi ja sotsiaalseid barjääre. Ma mõtlen alati, ja jäängi mõtlema, sellele loole uskumatu soojuse ja armastusega, ma jään alati oma peas arendama meie suhet kuskile tulevikku, kuigi reaalselt pole olemas mitte midagi. No oijumpsus küll, mingite teooriate järgi polegi midagi olemas, ma pakun. Nii et see on üks ja seesama. Mul on aseaine, mu fantaasia, ma toitun sellest ja näen ainult tema juuresolekul pisut nälginud välja, sest siis läheb asi teistsuguseks. Siis hakkab haiget tegema, Vaikus on hea ja halb ühekorraga, väljaütlemata asjad on sama kehvasti ja ebausutavalt sõnastatud nagu öeldudki. Siis ma tahangi hoopis põgeneda, olla jälle oma turvalistes nägemustes, soojendada neid sõrmi oma hingeõhuga kuskil Euroopa linnade katusekorterites mingi muu isikuna jne. Ma olen varem mitmete asjadega nii teinud, eks ma siis lepi.
Nappis neljandat dimensiooni, aga vaimusilmas saabki seda NÄHA - kassi kassipoja, praeguse ja muldvana kassina korraga. Ma olen rahulik, ta on mul ainus omataoline, ma ei kavatsegi kuskil sama leida. Me oleme siiski sõbrad, kuigi oleme alati vähe rääkinud. Välisele ei tohi mõelda, see läheb sadistlikuks, magusvalusaks, sidrunimahlaks. Mõtle sisemisele - seda sa ei teagi, ainult aimad. Selle peale kostaksid kõik targad, et loomulikult tundub mulle ahvatlevana see, mida ma veel hästi ei tunne.
Seetõttu äkki lepingi - et ahvatlus säiliks?
Ma olen vaadanud ja lugenud siit-sealt - nii paljud nii noored ei kirjutagi muust kui armupiinadest ja hingepüüdlustest kellegi (tavaliselt kohutavalt haigettegeva) Unistuse suunas. Nad kirjutavad muuseas erakordselt poeetiliselt ja sageli üldse mitte ülepakutult. Paar sissekannet ju võin, kuigi keskmisest vanusest küündin natuke juba üle ja ülepakkumisega on nagu on. Vahet pole. Ma olen armastanud liiga vähe sellest kogusest, mis võiks - ma ei pea seda jagama ühele (sest siinkohal ütlevad vanemadtargemad midagi liiga-palju-armastamise kohta, millega ma mingil tasandil nõus olen). Tasandid... Aga ma võin, võiks proovida näha midagi.
Ma ei tea sel hetkel enam ise ka, kuhu asi tüürib, eks ma liipan voodisse seda üles leidma. Rowling kostis midagi selle kohta, kuidas tegelikult taoliste hilistel-varastel tundidel kirjutatud tekstide eest on hiljem raske vastututada.
Ma mäletan, kuidas Kata imestas, et ma nii paljudest inimestest nii intiimselt kõnelen. No võibolla on neid vähem kui tundub, neil on lihtsalt mitu sugu ja külge. Või siis on neid jah palju - aga meil ongi palju kauneid inimesi ümber. Iseasi, kui palju sa neil end puudutada lased.
Need kaunid, kellest ma ei lase või enam ei lase - need on hoopis teine ja valulikum, võibolla isegi süüdlaslikum teema.
Ükski eelnev sõna ei tee muidugi olematuks seda, kui palju ma tema järele juba kümneid kuid igatsenud olen - eriti teda taas nähes...
viiuldasin kell 01:51
Tähesajune silmavaade
Õhtus oli mõnusat lõhna, kui ma tuppa tulin. Sügisepimedused on kohale jõudnud, õnnekombel need igavesed ilusad vihmad ka - selsamal k-tähe trükkimise hetkel lajatasid pisarad aknale ja sadu algas, kuigi rääkisin ju hoopis Tallinnastest...
Kuna pistsin oma püstise ninaotsa üle pika aja Elfwoodi, meenus mulle taas hetkeks läbipuretud "Lord of the Rings"i ingliskeelne täisversioon. Siis meenusid mulle miskipärast Nemo, Dory ja hipikilpkonnad... Oo: Leidsin praegu ühe kuti, kes on "kolmesilmne, mitmejalgne koletis kahe kleepuva sabaga, millega ta püüab söögiks putukaid. Ta elab mägede lähedal ja ronib igal esmaspäeval puude otsas." (vaba tõlge). Isegi lewiscarrol'lik. Seal on veel rasse, kellele meeldib punkmuusika; tohutuid ilastavaid deemoneid, kelle õlgadel istub sarvede, ent pika öösärgiga südametunnistus; ja imepisikesi deemoneid, kes viivad oma mammutlikele armsamatele lilli.
Olen olnud, tõesti olen. Mu uues kodus on istumisnurk, palju taevast ja üle miljoni aasta võin esitleda - Härra Kord. Linnahallis oli angiininiiske õhk, külmus, suurem keskendumisvõime kui kevadel, palju rõõmsaid inimesi viimast korda. Ma ei olnud lõpupeol kaua - sõin vaid viis taldrikutäit, ei oodand tortigi ära... mis on väga kahtlustäratav. Aga tühi tunne oli, ning uskumatu, jalustrabav, nõrgakstegev kurnatus...
Ma paranesin etendusteväsimusest terve käesoleva nädala, ühe eesti tantsu hinnaga (jah, punastan).
Head ajad on olnud, unenäolised. Kõik on unenäoline, driimi. Pilved on imelikuks läinud, täna kirvendas asfalt ühika ees HP-hõnguliselt - kas mitte sügise algus ei lipsanud prügikastide tagant läbi, ei lehvitanud sabaga? Kas mitte üks kadunud kontsaplekk ei kutsunud mu musta kinga end otsima? Ja kas ma õppisin justnimelt täna rongis, kuidas kokkupandud pikksilma (jälle Carroll) või isegi pagasi moodi nurgas magada?
______
Tagantjärgi õnnitlen üht kallist - tookord etenduste rabeluses unustasin tõesti, järgmisel päeval oli raske endale andestada. Nii see jäigi. Ma ei julenud ju jälle. Ma mõtlen Su peale tihti, Sa oled ikka minuga, kasvõi täna öösel unes. Veider, et me veel Päälinnas trehvanud ei ole... Mul on uus telefoninumber, võid kirja teel uurida...
Kallistan.
Ämblikuvõrke pole nii palju kui varem - mitte et tarkust oleks tulnud, vaid mingid selgusehetked, mida ma ei suuda tabada ja tagantjärgi ammugi taastada. Hea siis, et nad vähemasti esinevad. Rahulik on olla, kõik läheb tasapisi - või ei, ikka rutuga. Hingetõmbeid tuleb küll salamisi ahmida, kuid see läheb mööda, ma tean. Ma leian aga nende jaoks ühel päeval, kui vihmamärg rohi kirvendab HP-hõnguliselt ja toas on mõnus õhk, milles seista ja jälgida niresid aknal, leeke kaminas või mustavalgekirjut kribu silme ees... Rääkigu see siis kunstiajaloost, filmisemiootikast või haldjatest.
Ma kirjutan nüüd vahel ikka, ma juba ammu ju varastan ülepäeva kellegi liivakellast Aega. Tõenäoliselt mingitest laovarudest - ärge märgake siis kadu, härrased!
viiuldasin kell 01:49
Õhtus oli mõnusat lõhna, kui ma tuppa tulin. Sügisepimedused on kohale jõudnud, õnnekombel need igavesed ilusad vihmad ka - selsamal k-tähe trükkimise hetkel lajatasid pisarad aknale ja sadu algas, kuigi rääkisin ju hoopis Tallinnastest...
Kuna pistsin oma püstise ninaotsa üle pika aja Elfwoodi, meenus mulle taas hetkeks läbipuretud "Lord of the Rings"i ingliskeelne täisversioon. Siis meenusid mulle miskipärast Nemo, Dory ja hipikilpkonnad... Oo: Leidsin praegu ühe kuti, kes on "kolmesilmne, mitmejalgne koletis kahe kleepuva sabaga, millega ta püüab söögiks putukaid. Ta elab mägede lähedal ja ronib igal esmaspäeval puude otsas." (vaba tõlge). Isegi lewiscarrol'lik. Seal on veel rasse, kellele meeldib punkmuusika; tohutuid ilastavaid deemoneid, kelle õlgadel istub sarvede, ent pika öösärgiga südametunnistus; ja imepisikesi deemoneid, kes viivad oma mammutlikele armsamatele lilli.
Olen olnud, tõesti olen. Mu uues kodus on istumisnurk, palju taevast ja üle miljoni aasta võin esitleda - Härra Kord. Linnahallis oli angiininiiske õhk, külmus, suurem keskendumisvõime kui kevadel, palju rõõmsaid inimesi viimast korda. Ma ei olnud lõpupeol kaua - sõin vaid viis taldrikutäit, ei oodand tortigi ära... mis on väga kahtlustäratav. Aga tühi tunne oli, ning uskumatu, jalustrabav, nõrgakstegev kurnatus...
Ma paranesin etendusteväsimusest terve käesoleva nädala, ühe eesti tantsu hinnaga (jah, punastan).
Head ajad on olnud, unenäolised. Kõik on unenäoline, driimi. Pilved on imelikuks läinud, täna kirvendas asfalt ühika ees HP-hõnguliselt - kas mitte sügise algus ei lipsanud prügikastide tagant läbi, ei lehvitanud sabaga? Kas mitte üks kadunud kontsaplekk ei kutsunud mu musta kinga end otsima? Ja kas ma õppisin justnimelt täna rongis, kuidas kokkupandud pikksilma (jälle Carroll) või isegi pagasi moodi nurgas magada?
______
Tagantjärgi õnnitlen üht kallist - tookord etenduste rabeluses unustasin tõesti, järgmisel päeval oli raske endale andestada. Nii see jäigi. Ma ei julenud ju jälle. Ma mõtlen Su peale tihti, Sa oled ikka minuga, kasvõi täna öösel unes. Veider, et me veel Päälinnas trehvanud ei ole... Mul on uus telefoninumber, võid kirja teel uurida...
Kallistan.
Ämblikuvõrke pole nii palju kui varem - mitte et tarkust oleks tulnud, vaid mingid selgusehetked, mida ma ei suuda tabada ja tagantjärgi ammugi taastada. Hea siis, et nad vähemasti esinevad. Rahulik on olla, kõik läheb tasapisi - või ei, ikka rutuga. Hingetõmbeid tuleb küll salamisi ahmida, kuid see läheb mööda, ma tean. Ma leian aga nende jaoks ühel päeval, kui vihmamärg rohi kirvendab HP-hõnguliselt ja toas on mõnus õhk, milles seista ja jälgida niresid aknal, leeke kaminas või mustavalgekirjut kribu silme ees... Rääkigu see siis kunstiajaloost, filmisemiootikast või haldjatest.
Ma kirjutan nüüd vahel ikka, ma juba ammu ju varastan ülepäeva kellegi liivakellast Aega. Tõenäoliselt mingitest laovarudest - ärge märgake siis kadu, härrased!
viiuldasin kell 01:49
06 oktoober 2004
Mingisugune uskumatu Rootsi-reis, Noorte Kunstide Festivalile rahva kokkuajamine, keskaja muusika Tartus, hetero juubelikontsert hingamas kuklasse, peda juubelikontsert astumas kandadele, esinemised Pärnusse, Tallinnasse, süidid Roccal Maresse (kuidas iganes seda ka ei kirjutata)...
Kõik tulemas, kirjutan peagi.
viiuldasin kell 22:15
Kõik tulemas, kirjutan peagi.
viiuldasin kell 22:15
kujundas: maali
