Skomorohh olen, žonglöör
Skomorohh kõlab nagu maksahaigus jällegi. Sõitsime. Maa oli lapik ja liugles lendava taldrikuna läbi eetri, taevaketas rippus natuke viltusena selle peal - kuldkollast triipu oli näha. Tahtsime emmega sinna saata ühe mehe, kes tõmbaks taeva jälle maaga kokku ja kähku kinni traageldaks, et keegi tekkinud pilust välja ei saaks kukkuda.
Tartu Kunstimuuseumis Lembit Saarts ja Karin Luts. Mänguasjamuuseumi uus kirju maja. Jaani kiriku fassaad - ja Toomkirik! Ohohoo, see pold konserveerimine - see oli sulaselge restaureerimine!!! Ja ma ei old poole sõnagagi kuskilt sellest kuulnud... aga nüüd näha oli ikka jõlehea.
Keskaega veel natuke rohkem, veel natuke.
Mahakukkunud pohli otsisin metsa alt, kui telefon helises - ei meeldinud. Metsas ei tohiks telefonid heliseda, eriti superlinnuvaiksete metsakalmistute juures. Pohlad meeldisid.
Siis jah see tüüp kah, jalanartsudega, juustuga, frankide muusikaga, kilpkonnaga kaelas.
Tartu korraks.
viiuldasin kell 08:54