Pärast nn "Neljakümne tuhande krahhi" olen suutnud end uuesti tööle motiveerida. Enne seda ainult magasin ja laisklesin terve nädala, ja tundsin ühtlasi süümepiinu kõikide tegemata asjade ees. Nüüd olen hommikust hilisööni rakkes olnud ning unega on probleem, sest mulle meeldib magades tööd edasi teha. Ehk siis käes on nn märtsirahutused, mis tähendavad alati, et Madli mõtleb välja paar uut kontserdi-ideed ning leiab mingeid tantsumaterjale, mida peab nüüd ja kohe ja siin õpetama või lavastama või näitama.
Ja magada pole vaja, õigemini pole võimalik, sest öösiti kannatan inspiratsiooniosakeste rünnakute käes... jälle, jälle.
Aasta tagasi oli TÄPSELT sama jama, plahvatades erilise tugevusega 6. märtsil (hmm, väike tähtpäev?), kui lounge'is ja suures toas oli 18 Muusikaakadeemia välistudengit ja üks Lasnamäelt meile põiganud eesti poiss istus arvuti taga ja OI kuidas ma ei raatsinud magama minna.
See oli maagiliste neljapäevade aeg, alati juhtus midagi, alati olid uued näod,
pärast kuuendat märtsi ei läinud mu pulss nädal aega alla.
Ja pärast seda nädalat ootamist enam ammugi ei läinud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida :)
Et siis minu praegune praktika uuesti käima saamiseks - hommikuti visualiseerin endale päeva jooksul tulevaid tööpakkumisi. Õhtuti loen tööpakkumised kokku.
Kaks päeva on hästi töötanud.
viiuldasin kell 13:55