30 jaanuar 2004
Praegu käib Grease'i järeleaitamisproov. Olen alati seda meelt, et kunagi pole liiga palju harjutatud. No ja ühel hetkel viskas üle, elurõõm koondus kõhupiirkonda ja hakkas banaanidest mõtlema. Sedapsi. Pealegi pean ma harjuma Veikko Tääriga ühes ruumis tantsimisega. Kas te olete juba märganud, et mul on mingi absoluutne thing meesnäitlejate vastu? See pole mitte lihtsalt thing, vaid täiesti obsession. Ma mõtlen, Jaagup Kreem küsis mult spordijooki! Is this real? Lisaks sellele on kooris üks minu sugulane, mis on veider, sest me ei suhtle (veel). Ja Evelin Pang tundub kohutavalt noor, täiesti pubeeas, mis on ainult komplimendiks. Nad ongi kusjuures kokku natuke mingi gäng. Kunagi ma hakkan mingeid rindeteateid vast selgemas keeles edastama.
On narr elada Siimule nii lähedal. Ma võin seal kasvõi igal õhtul käia endale teed tegemas ja fotoajakirju lappamas - külaskäimise erilisus neeldub nagunii perekonna juures kuskile põrandasse. Mulle muidugi väga meeldib ka, ei saa salata. Aga eile jõudsin ma minutiga koju kõmpida, riided seljast võtta ja teevee keema panna, kui Siim helistas, et ma jätsin oma piima sinna. Pole ju ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust, miks ma ei peaks kohe jalgu selga võtma tema akna alla piimapaki püüdma mitte leekima. Ühikasse tagasi saabudes oli vesi kenasti keema läinud...
Nüüd tuleb vaid välja mõelda, kas teha täiesti vaba nädalavahetusega midagi tarka ka või ainult lugeda/kirjutada/olla. Kata, millega sa tegeled?
viiuldasin kell 14:56
On narr elada Siimule nii lähedal. Ma võin seal kasvõi igal õhtul käia endale teed tegemas ja fotoajakirju lappamas - külaskäimise erilisus neeldub nagunii perekonna juures kuskile põrandasse. Mulle muidugi väga meeldib ka, ei saa salata. Aga eile jõudsin ma minutiga koju kõmpida, riided seljast võtta ja teevee keema panna, kui Siim helistas, et ma jätsin oma piima sinna. Pole ju ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust, miks ma ei peaks kohe jalgu selga võtma tema akna alla piimapaki püüdma mitte leekima. Ühikasse tagasi saabudes oli vesi kenasti keema läinud...
Nüüd tuleb vaid välja mõelda, kas teha täiesti vaba nädalavahetusega midagi tarka ka või ainult lugeda/kirjutada/olla. Kata, millega sa tegeled?
viiuldasin kell 14:56
29 jaanuar 2004
Huvitav, kas mind võib ka naisbloggerdajaks lugeda? Irrelevant, aga täna ma olin päev otsa taas üksinda kodus ja tõepoolest JÕUDSINGI põrandapesu, tolmuvõtmise ja vanniskäiguni! Noh ja sekka mingit teatriraamatut, mille ma täna kavatsen lõpuni lugeda ja pisut Hesset nagu ikka - on veider , kuidas asjad aastate möödudes ringiga tagasi jõuavad - nii meenus mulle täna vana eesti keele õpetaja, kes kord mu ühele kirjatööle ääremärkusena lisas: "Loe võimalikult palju Hesset, kui saad."
Mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Meenus hoopis paari päeva vanune arutluskäik bussiga Tallinna sõites, teemaks Pratchetti ja Rowlingu 'juhuslikult mainitud esemete/faktide' erinevus. Pratchett mainib ühes lõigus trepi kõrval olevat tõrvikut lihtsalt sellel praktilisel kaalutlusel, et järgmisel hetkel pistab keegi sinna sisse käe. Rowlingu samalaadse lausekatke tähendus ilmneb alles raamatu lõpus või järgmises osas, sest keegi nähtamatu tegelane oli just hetk varem selle tõrviku põlema pannud, et oma Koletuid Tegusid sooritada vm. Rowlingut loed naiivselt raamatu lõpuni ja siis taipad, et oleks pidanud ikka palju hoolikamalt lugema - "oleks pidanud ju aimama..." Aga see ei aita, esmakordsel lugemisel ei ole lihtsalt võimalik seoseid märgata. Fakt on see, et Rowling ei ütle MITTE MIDAGI niisama.
Kaldun arvama, et lähen nüüd mõnesaja meetri kaugusele koju, loen Hesset, kirjutan kirju kallimale ja võibolla isegi Haldjale, keda neil päevil kuidagi peakolust ei saa, ning naudin kvaliteetaega endaga, nagu Jaan ütleb.
viiuldasin kell 18:48
Mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Meenus hoopis paari päeva vanune arutluskäik bussiga Tallinna sõites, teemaks Pratchetti ja Rowlingu 'juhuslikult mainitud esemete/faktide' erinevus. Pratchett mainib ühes lõigus trepi kõrval olevat tõrvikut lihtsalt sellel praktilisel kaalutlusel, et järgmisel hetkel pistab keegi sinna sisse käe. Rowlingu samalaadse lausekatke tähendus ilmneb alles raamatu lõpus või järgmises osas, sest keegi nähtamatu tegelane oli just hetk varem selle tõrviku põlema pannud, et oma Koletuid Tegusid sooritada vm. Rowlingut loed naiivselt raamatu lõpuni ja siis taipad, et oleks pidanud ikka palju hoolikamalt lugema - "oleks pidanud ju aimama..." Aga see ei aita, esmakordsel lugemisel ei ole lihtsalt võimalik seoseid märgata. Fakt on see, et Rowling ei ütle MITTE MIDAGI niisama.
Kaldun arvama, et lähen nüüd mõnesaja meetri kaugusele koju, loen Hesset, kirjutan kirju kallimale ja võibolla isegi Haldjale, keda neil päevil kuidagi peakolust ei saa, ning naudin kvaliteetaega endaga, nagu Jaan ütleb.
viiuldasin kell 18:48
27 jaanuar 2004
Ahjaa, "Utoopia" oli tore juba seetõttu, et "Asjade seisu" näitlejad näitasid end üpris teispidi, õhtu naelaks Jaak Printsi röögatu kehastumisoskus (enne seekordset etendust ta mulle veel ei sümpatiseerinud) ning Berdi nullipügatud pea. "Asjade seisuga" (soovituslik vaatamine kõigile) kinnistus "Luikede järvest" alguse saanud arvamine, et Ene-Liis Semper evib armastust hallide 50ndate stiilis kleidikeste vastu. Huvitav, mis ta meile Grease'i selga nuputab? Ja kas mitte tema teht polnud ka "Verevendade" nukulikud kleidikesed?
Muidugi päris huvitav oli see, et viimase tunni jooksul hankisin enda kaaslaseks värske filosoofiaõppetooli kasvandiku - ja kogu etenduse tekst pendeldas Platoni, Hegeli, Schellingu, Fichte jt ümber. Isegi mina aimasin natuke, millest jutt käib.
Tom Stoppardi kohta peaks märkima, et verbaalseid operatsioone filmis "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud" pean ma geniaalseteks (ühtlasi ka filmi ennast, Gary Oldmani jne), "Vatel" oli samuti tavatult heade osatäitmistega nauditav film ning "Armunud Shakespeare" lõppes küll kesiselt, end tekstiga olingi ma tolle puhul enim rahul.
Nüüd ootavad oma järjekorda "Mesimees", "Et keegi mind valvaks" ja äkki õnnestub mul siiski "Zucco" veelkord alla ahmida ja sellest hullumiseni vaimustuda. 3, 4 ja 14 veebruar on viimased kuupäevad sel hooajal!
viiuldasin kell 00:59
Muidugi päris huvitav oli see, et viimase tunni jooksul hankisin enda kaaslaseks värske filosoofiaõppetooli kasvandiku - ja kogu etenduse tekst pendeldas Platoni, Hegeli, Schellingu, Fichte jt ümber. Isegi mina aimasin natuke, millest jutt käib.
Tom Stoppardi kohta peaks märkima, et verbaalseid operatsioone filmis "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud" pean ma geniaalseteks (ühtlasi ka filmi ennast, Gary Oldmani jne), "Vatel" oli samuti tavatult heade osatäitmistega nauditav film ning "Armunud Shakespeare" lõppes küll kesiselt, end tekstiga olingi ma tolle puhul enim rahul.
Nüüd ootavad oma järjekorda "Mesimees", "Et keegi mind valvaks" ja äkki õnnestub mul siiski "Zucco" veelkord alla ahmida ja sellest hullumiseni vaimustuda. 3, 4 ja 14 veebruar on viimased kuupäevad sel hooajal!
viiuldasin kell 00:59
26 jaanuar 2004
Uskumatu, aga minu, Jaani ja teiste hullude esimene tantsufilm vedeleb praegu kenasti koridori nurgas paberkoti sees ja ootab oma suuremat linastust ?ppetoolile kusagil selle n?dala sees. Papsi kindlameelse abiga sain ma isegi CoolEditi uuesti enam-v?hem t??le ja keerasin Stingi laulma risti ja p?iki, edasi ja tagasi, aegluubis ning kajaga... Nii et kui ma suudan selle hommikuks ka plaadile saada, on mul olemas muusika, millega hakata ette valmistama Future tantsu t?iesti fantastilisele koosseisule (Peda vil! Kamme, kolm minu kursavenda, kaks Hetero suurt ja kaks Hetero keskmist... juba SEE on t?iesti s?rr). Ja kui ma suudaks sekka realiseerida veel mingid ?ised n?gemused rohelisest vilkuvast valgustusest ja s?jateemalistest stseenidest, v?in jaanuari auga produktiivseks kuuks pidada. ?igemini kahtlustan Tartu lumesadusid, sest seal valges purus paistab olevat tavalisest rohkem vabasid inspiratsiooniosakesi...
Homme hommikul kaheksapaiku j?lle pealinna suunas teele. Ootamas on tantsupeo-, koori- ja Grease'i proovid, kool on ?nneks veel m?gede, st ?he ?nnetu n?dalakese taga. Aga tore on olla, teate!
viiuldasin kell 23:17
Homme hommikul kaheksapaiku j?lle pealinna suunas teele. Ootamas on tantsupeo-, koori- ja Grease'i proovid, kool on ?nneks veel m?gede, st ?he ?nnetu n?dalakese taga. Aga tore on olla, teate!
viiuldasin kell 23:17
25 jaanuar 2004
Ma ei saanud kohe arugi, mis Tartusse jõudes Tallinnast absoluutselt erinev oli. Tükk aega mõtlesin, et huvitaval kombel on Tartus puud vahvalt härmas ja valged, ent Tallinnas mitte.
Läks kaua, enne kui taipasin, et polnud Tallinnas juba nädal aega ühtegi puud näinud, ja nii vähest aega ka ainult selle tõttu, et Siim mu tookord Kadriorgu vedas.
Minu peas on küpsemas kinnisidee võtta ühendust ühe kindla kitarristiga, toppida ta suveks üsna veidrasse kostüümi ja minna kolmekesi Tartusse, Tallinna ja Haapsallu keskaja-laatadele mustlastena raha teenima. Lihtsalt sellest haiglasest huvist, et palju on võimalik saada tulu mõnel tantsida-laulda-musitseerida-püüdval inimesel vanal heal müts-tänaval-maas kombel. Nojah, tegelikult on see viimane ikkagi teisejärguline.
Grease'i- proovidest pole suurt midagi rääkida, sest kõigile peaks ju teada olema fakt, et tantsides EI OLE võimalik korralikult laulda. Minul. Veel.
viiuldasin kell 00:28
Läks kaua, enne kui taipasin, et polnud Tallinnas juba nädal aega ühtegi puud näinud, ja nii vähest aega ka ainult selle tõttu, et Siim mu tookord Kadriorgu vedas.
Minu peas on küpsemas kinnisidee võtta ühendust ühe kindla kitarristiga, toppida ta suveks üsna veidrasse kostüümi ja minna kolmekesi Tartusse, Tallinna ja Haapsallu keskaja-laatadele mustlastena raha teenima. Lihtsalt sellest haiglasest huvist, et palju on võimalik saada tulu mõnel tantsida-laulda-musitseerida-püüdval inimesel vanal heal müts-tänaval-maas kombel. Nojah, tegelikult on see viimane ikkagi teisejärguline.
Grease'i- proovidest pole suurt midagi rääkida, sest kõigile peaks ju teada olema fakt, et tantsides EI OLE võimalik korralikult laulda. Minul. Veel.
viiuldasin kell 00:28
18 jaanuar 2004
Ma lugesingi läbi selle raamatu, mida Mar mulle soovitas. Vedelesin mingi kolm tundi reedel (kella üheni öösel, ausalt öeldes) vannis ja lugesin, ise vahepeal Mar'i kallal mõtteid mõlgutades. Ta on väga veider mees, taoline laia silmaringiga kultuurinautijast pereisa, keda tavaliselt pigem raamatutes (vahel isegi neis kohutavates teatud õudsas staadiumis naistele mõeldud "romaanides") või mõnes üksikus filmis kohata võib, ent kindlasti mitte päriselus. Ma mäletan, kuidas ma ehmatasin, kui teda esimest korda nägin - ta oli välimuselt natuke sümbioos Marko Matverest ja Athosest (mainisin seda vist vaimustunult viiuldajaski). Siis hiljem ületas ta muidugi kõik esialgsed arvamused sajakordselt.
Mmm. Ma arvan, et selliseid inimesi ei tulegi rohkem kui üks eluaja kohta, või kui, siis on mul väga vedanud.
viiuldasin kell 21:01
Mmm. Ma arvan, et selliseid inimesi ei tulegi rohkem kui üks eluaja kohta, või kui, siis on mul väga vedanud.
viiuldasin kell 21:01
16 jaanuar 2004
Kõikidest ülejäänud arvutitest peale minu koduse Tartus ei saa uue lookiga viiuldajakest lugeda. Ma nagunii ise ei loegi, ainult kodus, kui arhiive vaatan, aga arhiivid on veel vana välimusega kah. Aga te võite kogu teksti selectida, siis äkki loeb välja? Mulle mingis mõttes meeldib, et mind raskem lugeda on, see on vist enamvähem esimene kord elus, kui ma olen pisut mõistetavam ja veidigi vähem läbinähtav :)
Mul tekkis täna koolis tohutu tung Re'd endaga sööma kutsuda, aga õnneks pole mul julgust, põhjust ega raha. Ta lihtsalt meeldib mulle, nii nagu mulle meeldib, et ma segadusse sattunult teda vaheldumisi sinatan ja teietan ja et tema eluülesanne paistab olevat kõikidest õpilastest mingi arvamuse välja pigistamine millegi kohta näiteks. Mulle meeldib, kuidas ta räägib ja kuidas ta silmad rääkimise ajal kavalalt kissitavad. Ma ei kujuta ette, mis võiks talle meeldida, sest minu meelest kõik üle 30ne tantsukad seisavad fakti ees, et nad on näinud nii palju ja nii igasugust, et rohkem nagu polegi vaja ega mõtet, sest tants suudab end mingis keskpärases mõttes ammendada üsna ruttu, aga siis peab õppima seda teistmoodi vaatama. Kunagi, kui ma olen elatanud kontorirott või perenaine või õpetaja vm, kohtan ma teda väikese kõbusa kavala näoga vanakesena mõnes mõnusas uues tantsuteatris vaheajal mingis seltskonnas naeru kõhistamas ja ma arvan, et ta silmad sillerdavad tolleks ajaks veel rohkem kui praegu, mil need lihtsalt sädemeid pilluvad.
Fanaatikud, ma vajan rohkem fanaatikuid. Mõned on jah juba, aga nad pole päris minu.
Ma olen nädalavahetuseks ihuüksi kahetoalises ühikakorteris ja kui ma vähegi suudan midagi asjalikku korda saata, võib mind väga, väga õnnitleda.
viiuldasin kell 18:43
Mul tekkis täna koolis tohutu tung Re'd endaga sööma kutsuda, aga õnneks pole mul julgust, põhjust ega raha. Ta lihtsalt meeldib mulle, nii nagu mulle meeldib, et ma segadusse sattunult teda vaheldumisi sinatan ja teietan ja et tema eluülesanne paistab olevat kõikidest õpilastest mingi arvamuse välja pigistamine millegi kohta näiteks. Mulle meeldib, kuidas ta räägib ja kuidas ta silmad rääkimise ajal kavalalt kissitavad. Ma ei kujuta ette, mis võiks talle meeldida, sest minu meelest kõik üle 30ne tantsukad seisavad fakti ees, et nad on näinud nii palju ja nii igasugust, et rohkem nagu polegi vaja ega mõtet, sest tants suudab end mingis keskpärases mõttes ammendada üsna ruttu, aga siis peab õppima seda teistmoodi vaatama. Kunagi, kui ma olen elatanud kontorirott või perenaine või õpetaja vm, kohtan ma teda väikese kõbusa kavala näoga vanakesena mõnes mõnusas uues tantsuteatris vaheajal mingis seltskonnas naeru kõhistamas ja ma arvan, et ta silmad sillerdavad tolleks ajaks veel rohkem kui praegu, mil need lihtsalt sädemeid pilluvad.
Fanaatikud, ma vajan rohkem fanaatikuid. Mõned on jah juba, aga nad pole päris minu.
Ma olen nädalavahetuseks ihuüksi kahetoalises ühikakorteris ja kui ma vähegi suudan midagi asjalikku korda saata, võib mind väga, väga õnnitleda.
viiuldasin kell 18:43
15 jaanuar 2004
Hoplaa. Euroopa tsivilisatsioon ajaloo eksami tulemused suutsime peale kolme p?eva ponnistusi netis?gavustest v?lja koukida (vahetult enne t?nast muusikateoste anal??si arvestust, millest pool materjali tuli mulle ?llatusena). "A" sain. Janari ja Jaan ka. Ehhee.
No siis l?ksid klassi.... ehhee... priimused (peale eelmainitud arvestuse ning eesti tantsu teooriaeksami l?bimist/mittel?bimist - kes teab) linna peale ja otsisid ?sna meeleheitlikult s??gikohta, tegid paar totrat lumessumpavat spiraali ja tundsid end Guglunki poolt eksitatud Frodo ja Samina (Guglunki rollis Madli, kes pole viimast filmi n?inud, muide). No l?petasime Peetri pizzas Mere pst-l. Mental note: v?ga ebameeldiv teenindus. Mulle j?i mulje, et mu tee unustati personali poolt t?ielikult ja kui ma k?sima l?ksin, vaatas pizzaneiu mulle maailmahaavunult otsa ja teatas v?riseva h??lega: "Sellega l?heb ju aega, teate!"
L?ksin punasena tagasi lauda ja ?lej??nud aja n?itasime me korralikult klassi absoluutselt n?rviajava k?itumisega, olles lihtsalt ohjeldamatult. See polnud nii m?eldud, muuseas. Ja iseasi, mitmendat klassi me parasjagu n?itasime, rebaseraisad.
Ma m?tlesin t?na natuke inimeste peale ka. Teemadeks olid meeste nr.2-t?drukud ja suhted, mis on juba ette tehtud nii v?imatuks intiimses plaanis, et neist saavad hoopis v?ga l?hedased, ?nnelikud ja kauakestvad s?bra-suhted. Ja siis ma m?tlesin, miks mulle ?ldse m?ned inimesed meeldivad, ja ma avastasin, et asi on hoopis vastupidine: mulle meeldib suhelda inimestega, kellele on m?nikord raske meeldida. See on kuidagi palju ahvatlevam kui lihtsalt inimestele meeldida. Ma m?tlen ainult vahepeal nii, muuseas. Aga need on mingid kiusu-suhted ka pisut, sest need, kellele on raske meeldida, orienteeruvad palju paremini inimeste vigades, aga on ju lubamatu, et keegi teaks sind k?ikide su vigadega.
Siis ma m?tlesin isiklikele asjadele. Et palju peaks r??kima ja mille peaks unustama ja kas ma saaksin osasid asju osadele inimestele kunagi ?ldse punastamata ?elda. Mul on ainult mingi paar seika, mida teavad ainult valitud inimesed, kuigi ajapikku nende arv j?rjest kasvab. Siis on paar veidrat ?ksikasja, mida ma ei peagi ehk kunagi kellelegi mainima, sest nad puudutavad ?leni ainult mind, ja mis on juba ?sna ununenud, aga praegu n?iteks tulid meelde. Ja ma tean, et on jah praegu ?ks inimene, kes ka ?ige pea minust k?ik vajaliku on teada saanud (saab puhta s?damega edasi minna), aga v?hemalt natuke p??an ma endale veel aega v?ita. Ta ei tulnud t?na msn'i ka ja.
Ja siis selle k?ige l?puks koori lipates tuli mul Prantsuse L?tseumi uksest sisse astudes mingi haiglane ?nnehoog peale. Ma olin terve kooriproovi k?ige naha ja karvadega ?nnelik, ?dini heas tujus ja r??mus ja absoluutselt ilma mingi p?hjuseta (p??dsin neid k?ll t?kk aega v?lja m?elda, aga ei miskit), nii et kokkuv?ttes oli see veider. Ma jooksin p?rast l?bi vanalinna kooli ja h?plesin ja laulsin ja peksin lund jalaga ja naersin valgusfoori peale ja siis l?puks enda hullumeelsuse peale ka ikka korralikult.
Kool kinni, pillid kotti, pidu l?bi.
viiuldasin kell 22:58
No siis l?ksid klassi.... ehhee... priimused (peale eelmainitud arvestuse ning eesti tantsu teooriaeksami l?bimist/mittel?bimist - kes teab) linna peale ja otsisid ?sna meeleheitlikult s??gikohta, tegid paar totrat lumessumpavat spiraali ja tundsid end Guglunki poolt eksitatud Frodo ja Samina (Guglunki rollis Madli, kes pole viimast filmi n?inud, muide). No l?petasime Peetri pizzas Mere pst-l. Mental note: v?ga ebameeldiv teenindus. Mulle j?i mulje, et mu tee unustati personali poolt t?ielikult ja kui ma k?sima l?ksin, vaatas pizzaneiu mulle maailmahaavunult otsa ja teatas v?riseva h??lega: "Sellega l?heb ju aega, teate!"
L?ksin punasena tagasi lauda ja ?lej??nud aja n?itasime me korralikult klassi absoluutselt n?rviajava k?itumisega, olles lihtsalt ohjeldamatult. See polnud nii m?eldud, muuseas. Ja iseasi, mitmendat klassi me parasjagu n?itasime, rebaseraisad.
Ma m?tlesin t?na natuke inimeste peale ka. Teemadeks olid meeste nr.2-t?drukud ja suhted, mis on juba ette tehtud nii v?imatuks intiimses plaanis, et neist saavad hoopis v?ga l?hedased, ?nnelikud ja kauakestvad s?bra-suhted. Ja siis ma m?tlesin, miks mulle ?ldse m?ned inimesed meeldivad, ja ma avastasin, et asi on hoopis vastupidine: mulle meeldib suhelda inimestega, kellele on m?nikord raske meeldida. See on kuidagi palju ahvatlevam kui lihtsalt inimestele meeldida. Ma m?tlen ainult vahepeal nii, muuseas. Aga need on mingid kiusu-suhted ka pisut, sest need, kellele on raske meeldida, orienteeruvad palju paremini inimeste vigades, aga on ju lubamatu, et keegi teaks sind k?ikide su vigadega.
Siis ma m?tlesin isiklikele asjadele. Et palju peaks r??kima ja mille peaks unustama ja kas ma saaksin osasid asju osadele inimestele kunagi ?ldse punastamata ?elda. Mul on ainult mingi paar seika, mida teavad ainult valitud inimesed, kuigi ajapikku nende arv j?rjest kasvab. Siis on paar veidrat ?ksikasja, mida ma ei peagi ehk kunagi kellelegi mainima, sest nad puudutavad ?leni ainult mind, ja mis on juba ?sna ununenud, aga praegu n?iteks tulid meelde. Ja ma tean, et on jah praegu ?ks inimene, kes ka ?ige pea minust k?ik vajaliku on teada saanud (saab puhta s?damega edasi minna), aga v?hemalt natuke p??an ma endale veel aega v?ita. Ta ei tulnud t?na msn'i ka ja.
Ja siis selle k?ige l?puks koori lipates tuli mul Prantsuse L?tseumi uksest sisse astudes mingi haiglane ?nnehoog peale. Ma olin terve kooriproovi k?ige naha ja karvadega ?nnelik, ?dini heas tujus ja r??mus ja absoluutselt ilma mingi p?hjuseta (p??dsin neid k?ll t?kk aega v?lja m?elda, aga ei miskit), nii et kokkuv?ttes oli see veider. Ma jooksin p?rast l?bi vanalinna kooli ja h?plesin ja laulsin ja peksin lund jalaga ja naersin valgusfoori peale ja siis l?puks enda hullumeelsuse peale ka ikka korralikult.
Kool kinni, pillid kotti, pidu l?bi.
viiuldasin kell 22:58
11 jaanuar 2004
10 jaanuar 2004
Ja siis ühel hetkel jõuab õhtu, mil oled viimast korda järgneva kolme kuu jooksul Tartus, kuigi sinu nüüdseks lämmatatud jaanuarikuu plaanidesse kulus Tartus laisklemine, uisutamine, Panges ja Auraskäigud, näitused ja teatrietendused, sõbrad, lugemine, kirjutamine ja kallim... Nüüd on kõigele kenasti vesi peale tõmmatud; su uue aasta märkmik on täis 4-8-tunniseid Grease'i proove iga päev ja eriti nädalavahetustel; su parim sõber ja ainuke kaaslane Tallinnas on su peale teadmata põhjusel nii vihane, et tahaks karjuda (tema, mitte sina) ja su koer jääb juuksurisse viimata. Sa lähed üksinda Raekoja platsi ja väikese arupidamise tulemusena sätid end nii, et su vaatevälja jääb kõigepealt suudleva meestudengi jäätunud kivine selg, tema taha helendav punkarisoenguga Athena, kaugemale jõulukuusk (kõige kaunim jõulukuusk, mida sa varem näinud oled, ning millelt sa alles täna avastasid lisaks suurtele valgetele valguskeradele veel pisikesed sinised tähed helkimas) ja Athena pea kohal kroonib suur, ilmselgelt maalitud, tuttavlikult kisendava näoga täiskuu.
Ees ootavad värdjad hommikused ülestõusmised linnas, mis teab väga hästi, et ta sulle ei meeldi, ning vastab samaga. Ma vihkan oma tuleviku-mina, kui mulle peaks eales Tallinnas meeldima hakkama. Tallinnas on esmakordselt elus argipäev ja süvenev üksildushaigus, sest sind on lõigatud ära koera hommikusest rõõmunutust ja ema sõnavingerpussidest ning seekord tõeliselt, ilma nädalavahetuste leevenduseta. Ja sind on ära lõigatud armsamast. Just nüüd peale noorteaega pidid hakkama vahvad laupäevad-pühapäevad koos kinos käies ja suures toas padjasõda pidades... aga nüüd jäävad sulle ainult kirjad, milles on alati vaid üks, kohutavalt valulik põhiteema...
Minu jaanuari keskpaik on üksainus suur haav ja mina veritsen seda kõikide tulemata õnnede eest vist küll kümnekorselt. Viimased õhtud alates kolmapäevast on andnud piisavalt põhjust pisut nutta, küll maailma, küll enese pärast. Too esimene on ausam ja vastikum, üksainus meeleheitlik palve, mis plahvatab peas igal õhtul, kui palun suurematel ja tugevamatel meid valvata.
Keegi kirjutas: see, et maailma sünnib veel lapsi, näitab, et Jumal pole inimestesse veel usku kaotanud.
Ma kardan nii kohutavalt, et näen kord päeva, kus lapsi enam ei sünni.
viiuldasin kell 01:36
Ees ootavad värdjad hommikused ülestõusmised linnas, mis teab väga hästi, et ta sulle ei meeldi, ning vastab samaga. Ma vihkan oma tuleviku-mina, kui mulle peaks eales Tallinnas meeldima hakkama. Tallinnas on esmakordselt elus argipäev ja süvenev üksildushaigus, sest sind on lõigatud ära koera hommikusest rõõmunutust ja ema sõnavingerpussidest ning seekord tõeliselt, ilma nädalavahetuste leevenduseta. Ja sind on ära lõigatud armsamast. Just nüüd peale noorteaega pidid hakkama vahvad laupäevad-pühapäevad koos kinos käies ja suures toas padjasõda pidades... aga nüüd jäävad sulle ainult kirjad, milles on alati vaid üks, kohutavalt valulik põhiteema...
Minu jaanuari keskpaik on üksainus suur haav ja mina veritsen seda kõikide tulemata õnnede eest vist küll kümnekorselt. Viimased õhtud alates kolmapäevast on andnud piisavalt põhjust pisut nutta, küll maailma, küll enese pärast. Too esimene on ausam ja vastikum, üksainus meeleheitlik palve, mis plahvatab peas igal õhtul, kui palun suurematel ja tugevamatel meid valvata.
Keegi kirjutas: see, et maailma sünnib veel lapsi, näitab, et Jumal pole inimestesse veel usku kaotanud.
Ma kardan nii kohutavalt, et näen kord päeva, kus lapsi enam ei sünni.
viiuldasin kell 01:36
06 jaanuar 2004
Ja kui nüüd minevikku meenutada, mäletan ma esimese viiuldajakese aegu, mil Siim kavala näoga suurde tuppa asja tegi ja küsis otsekui kogemata: "Mann, sul on blog vä?" Ma teatasin, et see on väga isiklik, ainult sõpradele ja mine-üldse-minema. Ta nentis möödaminnes: eino ma toksin lihtsalt google'isse 'madli' ja 'tants' ning ongi käes.
Too oli tõesti esimene ja kinnine, kasvanud välja naljakamatest päevikulõikudest, mille välja otsisin ja kodukale surkasin ja mis said tehtud veel toona, kui kodukategemisvahendina word'i kasutasin (mis näitab, et tahtmine oli mul kõva). Siiamaani pean kogu tollest viiuldajaperioodist ainukeseks normaalseks lausejupiks üht: "Ühtlasi jõudsin ma järeldusele, et MS Excel, "MS Excel 2002 võhikutele" autorid ja mina oleme võrdselt idioodid," mis on ehk kõige selgem ja tõesemgi kõigist :)
Ja kaks päeva peale viiuldaja1 viimast sissekannet õnnestus mul lõpuks blogger enda tahtele allutada ja sündis "ikka ta viiuldab". Asjaolu, et juba viis päeva hiljem ma kaaskannatajate teemal sõna võtsin ja peale seda ellu jäin, näitab, et lugejaid oli mul pluss-miinus-null. Praegugi ajab see liigitus naerma: Krahv-Tari on minu meelest "janused" ja "vahurlikud", Andri ja Kalmer vastavalt "südikad" ja "tabamatud", Liisa lugemise katkestasin tema "kauguse" pärast (tegelikult vaid laiskusest: inglise keel viskas üle) ja Siim? "siimu vastu muidugi ei saa, siim on nagu kõigi nende sõlmpunkt või selline kese või asi. kas ma räägin liiga segaselt? igatahes saate kõiki neid inimesi tundma õppida sealtsamast teller.diip.ee'st"
Aga üks mõte tollest päevast on siiani lohutav: "kui sa tantsid, siis on saalis alati üks inimene, kellele sa tegelikult tantsid. ainult üks. lugemisega peab ju vähemalt samamoodi olema."
Aga tõepoolest, mäletan mingit pisikest ennast kuskil midagi vendadest lugemas - on see ainult luul või kirjutas nt vahur midagi happy'sse või oli see vaid veider lüürika? Ma ei mäleta hetke, kui sain teadlikuks blogosfääri olemasolust, see on nii kaugel. Ja ma olen kuri näide teie teismelisest tüdrukust, keda Siim oma sõnul niiväga väldib (kaldun arvama, et mind loeb ta vaid haiglasest irvitamishuvist - nad on kambaga terve elu mu pisikese eksistentsi üle nalja visanud. Praegu on päevakorras minu ööd HP-lehekülgedel tuhnides ja mu tulevased lapselapsed Sigatüüka akadeemias, direktrissiks lugupeetud Madli Teller. Mitte et see mullegi lõbustav ei oleks). Ma olen teie kuri näide "tõusin-üles-pesin-sügasin-kubet" blogist. Ma olen teie kuri näide iseendast, mis teha...
Et siis teised ja mis nendega on? Teisi lugesin kohe tellerdiibi algusest peale, kohe kui viited püsti said. Võite mind nüüd järgneva pärast sõimata mu meiliaadressile või oma blogidesse, aitäh.
Erkit lugesin pisut vaimustatuna sinnamaale, kus enam ei viitsinud. Arhiivid olid megahuvitavad, olen rahul, et ühel heal päeval need ette võtsin. Uurimust tsiteerides: "heaks näiteks sellest, mis saab avalikest eneseotsingutest ja isiklikest mõtisklustest auditooriumi suurenedes - avalikkusele suunatud tekst". Mitte päris nii, aga lihtsalt ei viitsinud enam. Pikkade sissekannete läbinärimiseks peab olema isiklik tuttav või suur huvi, aga too esimene puudus ja viimane kadus peale kümnendat juurateksti ära.
she'd lugesin palju, kuni enam end inglise keelest läbi närida ei jõudnud. Tore, et ta nüüd enam-vähem eesti keeles on ja illustratsioonidega ja puha... huvitav tekst, visuaalselt nauditav leht pealeselle.
Fantawine, olgu korratud, mulle meeldis, Pastelsuse jätsin mõneks perioodiks sügisel 2003 maha, ent avastasin siis taas. On üsna selge, et pean varsti seletama, mis mulle blogitekstides enim sümpatiseerib :)
Moraviuse puhul olin täielik fänn ja siiralt pettunud/kohkunud/vapustatud sellest inetust tõest, mis siis päevavalgele ilmus. Mulle meeldis püsisuhe! Mulle meeldis cipramill! Mulle meeldis lõpuks suure mööndusena isegi ta kohutav värvikirev viimane template'gi... Fiktiivsus annab tavalisele blogile pisut särtsu juurde, põnevam oleks justkui. Moraviust pean täielikuks õnnestumiseks.
Toona ammu lugesin Kerti ka, kuni läks liiga tööalaseks ära...
Niimoodi ei viitsigi kõiki läbi võtta. Viimaseks kombeks on vaadata arvuti juurde pääsedes üle teller/vahur/liisa/kirjatsura, aja jätkudes ka tari-krahv/poraalkaru/kalkar/pärtel/elis/ooker, minu enda rollist ma/nele/geisha/vp/jo nagunii ja jaan ka alati, aga tavaliselt võtan Tartus vahel paprika ette ja muudkui rändan ühest teise, loen siitsealt natuke, tõstan mõne jälle bookmarks'idesse, irvitan mõne koha peal, loen pikemalt... Traditsiooniline on, et arvutivõimalusel lähen sügelen mitu korda päevas, et kas keegi pole miskit mõnusat postinud ja vihastan end siniseks kõigi tolmunud arvutiklahvide üle...
Et siis kuidas on minu jaoks see hea ja õige? Ingliskeeles mulle lugeda ei meeldi, selleks peab ikka suur tõmme olema. Mõnikord on isiklik kontakt toredaks boonuseks. Enam-vähem korrektne grammatika meeldib, aga ka sõnade/lausetega riukalikult ümberkäimine on tervitatav. Armastan sõnamänge, irooniat, elutervet huumorit tõsistel aladel ja autori suunas, elurõõmsust ja optimismi, arukat kriitikat igasugu aadressidel, lihtsate heade asjade tähtsustamist. Lühike, tabav ja paljuütlev sissekanne ületab igati lohiseva mõtiskluse. Muu ei tule praegu meelde, hilja on ka.
Läbi Aegade Parima Siimu Sissekande kohad jaguneksid:
1. Kalle sai täna ühekuuseks
10:06 \ 18 detsember, 2003
Panin üle kuu aja tagasi kontoris külmikusse pooleliitrise paki piima. Umbes pool täis. Unustasin ta loomulikult järgmisel päeval tühjaks juua, nädala-pooleteise pärast avastades ei viitsind ära visata. 3 nädala pärast panin talle peale post-it sildi "EKSPERIMENT. Nimi on Kalle." Täna möödus kuu aega Kalle "parim enne" kuupäevast.
Kallel on halb hingeõhk, temaga on paha suhelda.
2. Täna on kurb päev
10:18 \ 29 detsember, 2003
Kalle palus mul halastussurm korraldada. Otsin gaasimaski.
Lisa: Gaasimaski ei leidnud. Kalle klammerdus piimapaki seinte külge, eluisu tärkas viimasel hetkel. Suutsin okserefleksi alla suruda ja põgenesid sündmuskohalt. Järgmises eksperimendis astuvad loodetavasti üles kuivained.
Olen vist juba selliseid negatiivsemaid asju lugenud ka ja. Maasikakompoti muldvanad maasikad ukerdavad roosakas mahlas nagu suured paksud tõugud mul seal köögis. Kirjutaksin ka naljakalt, muuseas, kui sedasamust soont oleks.
Ööd, hommikul Tallinna, kolmap eksam ja kontrolltöö. Kuratlik irvitus.
viiuldasin kell 02:04
Too oli tõesti esimene ja kinnine, kasvanud välja naljakamatest päevikulõikudest, mille välja otsisin ja kodukale surkasin ja mis said tehtud veel toona, kui kodukategemisvahendina word'i kasutasin (mis näitab, et tahtmine oli mul kõva). Siiamaani pean kogu tollest viiuldajaperioodist ainukeseks normaalseks lausejupiks üht: "Ühtlasi jõudsin ma järeldusele, et MS Excel, "MS Excel 2002 võhikutele" autorid ja mina oleme võrdselt idioodid," mis on ehk kõige selgem ja tõesemgi kõigist :)
Ja kaks päeva peale viiuldaja1 viimast sissekannet õnnestus mul lõpuks blogger enda tahtele allutada ja sündis "ikka ta viiuldab". Asjaolu, et juba viis päeva hiljem ma kaaskannatajate teemal sõna võtsin ja peale seda ellu jäin, näitab, et lugejaid oli mul pluss-miinus-null. Praegugi ajab see liigitus naerma: Krahv-Tari on minu meelest "janused" ja "vahurlikud", Andri ja Kalmer vastavalt "südikad" ja "tabamatud", Liisa lugemise katkestasin tema "kauguse" pärast (tegelikult vaid laiskusest: inglise keel viskas üle) ja Siim? "siimu vastu muidugi ei saa, siim on nagu kõigi nende sõlmpunkt või selline kese või asi. kas ma räägin liiga segaselt? igatahes saate kõiki neid inimesi tundma õppida sealtsamast teller.diip.ee'st"
Aga üks mõte tollest päevast on siiani lohutav: "kui sa tantsid, siis on saalis alati üks inimene, kellele sa tegelikult tantsid. ainult üks. lugemisega peab ju vähemalt samamoodi olema."
Aga tõepoolest, mäletan mingit pisikest ennast kuskil midagi vendadest lugemas - on see ainult luul või kirjutas nt vahur midagi happy'sse või oli see vaid veider lüürika? Ma ei mäleta hetke, kui sain teadlikuks blogosfääri olemasolust, see on nii kaugel. Ja ma olen kuri näide teie teismelisest tüdrukust, keda Siim oma sõnul niiväga väldib (kaldun arvama, et mind loeb ta vaid haiglasest irvitamishuvist - nad on kambaga terve elu mu pisikese eksistentsi üle nalja visanud. Praegu on päevakorras minu ööd HP-lehekülgedel tuhnides ja mu tulevased lapselapsed Sigatüüka akadeemias, direktrissiks lugupeetud Madli Teller. Mitte et see mullegi lõbustav ei oleks). Ma olen teie kuri näide "tõusin-üles-pesin-sügasin-kubet" blogist. Ma olen teie kuri näide iseendast, mis teha...
Et siis teised ja mis nendega on? Teisi lugesin kohe tellerdiibi algusest peale, kohe kui viited püsti said. Võite mind nüüd järgneva pärast sõimata mu meiliaadressile või oma blogidesse, aitäh.
Erkit lugesin pisut vaimustatuna sinnamaale, kus enam ei viitsinud. Arhiivid olid megahuvitavad, olen rahul, et ühel heal päeval need ette võtsin. Uurimust tsiteerides: "heaks näiteks sellest, mis saab avalikest eneseotsingutest ja isiklikest mõtisklustest auditooriumi suurenedes - avalikkusele suunatud tekst". Mitte päris nii, aga lihtsalt ei viitsinud enam. Pikkade sissekannete läbinärimiseks peab olema isiklik tuttav või suur huvi, aga too esimene puudus ja viimane kadus peale kümnendat juurateksti ära.
she'd lugesin palju, kuni enam end inglise keelest läbi närida ei jõudnud. Tore, et ta nüüd enam-vähem eesti keeles on ja illustratsioonidega ja puha... huvitav tekst, visuaalselt nauditav leht pealeselle.
Fantawine, olgu korratud, mulle meeldis, Pastelsuse jätsin mõneks perioodiks sügisel 2003 maha, ent avastasin siis taas. On üsna selge, et pean varsti seletama, mis mulle blogitekstides enim sümpatiseerib :)
Moraviuse puhul olin täielik fänn ja siiralt pettunud/kohkunud/vapustatud sellest inetust tõest, mis siis päevavalgele ilmus. Mulle meeldis püsisuhe! Mulle meeldis cipramill! Mulle meeldis lõpuks suure mööndusena isegi ta kohutav värvikirev viimane template'gi... Fiktiivsus annab tavalisele blogile pisut särtsu juurde, põnevam oleks justkui. Moraviust pean täielikuks õnnestumiseks.
Toona ammu lugesin Kerti ka, kuni läks liiga tööalaseks ära...
Niimoodi ei viitsigi kõiki läbi võtta. Viimaseks kombeks on vaadata arvuti juurde pääsedes üle teller/vahur/liisa/kirjatsura, aja jätkudes ka tari-krahv/poraalkaru/kalkar/pärtel/elis/ooker, minu enda rollist ma/nele/geisha/vp/jo nagunii ja jaan ka alati, aga tavaliselt võtan Tartus vahel paprika ette ja muudkui rändan ühest teise, loen siitsealt natuke, tõstan mõne jälle bookmarks'idesse, irvitan mõne koha peal, loen pikemalt... Traditsiooniline on, et arvutivõimalusel lähen sügelen mitu korda päevas, et kas keegi pole miskit mõnusat postinud ja vihastan end siniseks kõigi tolmunud arvutiklahvide üle...
Et siis kuidas on minu jaoks see hea ja õige? Ingliskeeles mulle lugeda ei meeldi, selleks peab ikka suur tõmme olema. Mõnikord on isiklik kontakt toredaks boonuseks. Enam-vähem korrektne grammatika meeldib, aga ka sõnade/lausetega riukalikult ümberkäimine on tervitatav. Armastan sõnamänge, irooniat, elutervet huumorit tõsistel aladel ja autori suunas, elurõõmsust ja optimismi, arukat kriitikat igasugu aadressidel, lihtsate heade asjade tähtsustamist. Lühike, tabav ja paljuütlev sissekanne ületab igati lohiseva mõtiskluse. Muu ei tule praegu meelde, hilja on ka.
Läbi Aegade Parima Siimu Sissekande kohad jaguneksid:
1. Kalle sai täna ühekuuseks
10:06 \ 18 detsember, 2003
Panin üle kuu aja tagasi kontoris külmikusse pooleliitrise paki piima. Umbes pool täis. Unustasin ta loomulikult järgmisel päeval tühjaks juua, nädala-pooleteise pärast avastades ei viitsind ära visata. 3 nädala pärast panin talle peale post-it sildi "EKSPERIMENT. Nimi on Kalle." Täna möödus kuu aega Kalle "parim enne" kuupäevast.
Kallel on halb hingeõhk, temaga on paha suhelda.
2. Täna on kurb päev
10:18 \ 29 detsember, 2003
Kalle palus mul halastussurm korraldada. Otsin gaasimaski.
Lisa: Gaasimaski ei leidnud. Kalle klammerdus piimapaki seinte külge, eluisu tärkas viimasel hetkel. Suutsin okserefleksi alla suruda ja põgenesid sündmuskohalt. Järgmises eksperimendis astuvad loodetavasti üles kuivained.
Olen vist juba selliseid negatiivsemaid asju lugenud ka ja. Maasikakompoti muldvanad maasikad ukerdavad roosakas mahlas nagu suured paksud tõugud mul seal köögis. Kirjutaksin ka naljakalt, muuseas, kui sedasamust soont oleks.
Ööd, hommikul Tallinna, kolmap eksam ja kontrolltöö. Kuratlik irvitus.
viiuldasin kell 02:04
Hoplaa. Leidsin desktopilt mingi ürgvana üllitise, mille loomist (haa, loomist) ma üldse mittemitte kuidagi ei mäletanudki. Selle esimene osa rääkis mingist lossist kuskil Peipsi kaldal puude vahel ja sellest, mis tuleb vastu erinevatesse ilmakaartesse kõmpides, kui piisavalt kaua minna. Teine looke rääkis blondist lilliputist Prinz Horsest ("Prinz Horse on ju meil tuntud kui puhtalt kuuendal meelel töötaja, kultuurist ei tea ta suuremat midagi, Zola’d Heinest ei erista, teatris käib ainult siis, kui roll seda nõuab ja seal ka magab enamuse ajast.") ja sinakat tooni veidrakujulisest Esmaspäevast, kellel tuli kõrvad kõneledes risti panna, sest muidu pidas ta vestluspartnerit oma jumaluseks nimega Tuhkur.
Ei ma tean, et ma pole suurem asi proosakirjanik.
viiuldasin kell 00:43
Ei ma tean, et ma pole suurem asi proosakirjanik.
viiuldasin kell 00:43
03 jaanuar 2004
Ma tõesti püüan olla mitte-masendav, aga see ei tee olematuks fakti, et ärkasin täna hommikul teadmisega: homme on mu selle aasta esimene kõige hullem päev. Samal ajal püüan ma ka varem tõusa, õppida, tuba korras hoida, ema aidata, vähem arvutis istuda ning vähem aega raisata, olla parem inimene ja asjalik. Ma kujutan ette, et pooled lugejaist teavad, milline luuser olen ma absoluutselt kõigis neis asjus.
Kui homne on veel hullem kui tänane, peaksin ehk kohe magama minema, et end korralikult katsumusteks valmistada. Olukord on mõneti kummalinegi. Ma olin täna vägaväga õnnelik, aga mu õnne piitsutab väikeseks kuivaks puruks see, et see õnnehunnik homse õhtuga jälle määratult pikaks ajaks olematuks kahaneb.
Selline asi võib rikkuda igaühe päeva.
P.S. Käesolev blog on vististi kõige nähtavam exploreriga, resolutsioon 1024x768. Võtke või jätke, aga asjaolude parandamiseks puudvad mul nii aeg kui oskused.
Laa la laa la
Laa la laa la
Laa la laa la
Lallallah!
Homsest jätkub mu romaan Tallinnaga, selle tülgastava, külma ja üksildasi hingi pilgeni täis tuubitud võõra kohaga, milles ma püüan end matta füüsilise ja psüühilise koorma alla, et ei meenuks, kui ilus maailm võib tegelikult olla.
Millegipärast on mul tunne, et Nele sinised küünlad lohutaksid mind pisut, kui need veel alles on.
viiuldasin kell 23:30
Kui homne on veel hullem kui tänane, peaksin ehk kohe magama minema, et end korralikult katsumusteks valmistada. Olukord on mõneti kummalinegi. Ma olin täna vägaväga õnnelik, aga mu õnne piitsutab väikeseks kuivaks puruks see, et see õnnehunnik homse õhtuga jälle määratult pikaks ajaks olematuks kahaneb.
Selline asi võib rikkuda igaühe päeva.
P.S. Käesolev blog on vististi kõige nähtavam exploreriga, resolutsioon 1024x768. Võtke või jätke, aga asjaolude parandamiseks puudvad mul nii aeg kui oskused.
Laa la laa la
Laa la laa la
Laa la laa la
Lallallah!
Homsest jätkub mu romaan Tallinnaga, selle tülgastava, külma ja üksildasi hingi pilgeni täis tuubitud võõra kohaga, milles ma püüan end matta füüsilise ja psüühilise koorma alla, et ei meenuks, kui ilus maailm võib tegelikult olla.
Millegipärast on mul tunne, et Nele sinised küünlad lohutaksid mind pisut, kui need veel alles on.
viiuldasin kell 23:30
01 jaanuar 2004
Kui äratajaks on Viini uusaastakontsert, ei kao muinasjutulisus hiljem enam kuhugi.
Mul on olnud senise elu kõige kirevam aasta, tegelikult suisa uskumatu järele mõeldes. Ja õnnelik, õnnelik, õnnelik, pööraselt õnnelik kõigist vesistamistest hoolimata. Leerid tehtud, gümnaasiumitunnistus käes, eksamidki läbit (viiest kolm 95-...), suvi mööda tantsitud, sisseastutud ja kallistatud, sügisestki üle tormatud (lugesin kokku - sügissemestri jooksul 16 tantsuetendust kaetud).
Mu iga aasta on olnud nii eriline, et ma ei suuda uskuda, kuhu nad lõpuks välja jõuavad.
Ahjaa, tõepoolest uuel aastal uus nägu. Üks hull tüdruk haaras kinni mu virinatest ning lõi selle mulle ühe kohvijoomise hinnaga.
Armastan häid inimesi.
viiuldasin kell 19:38
Mul on olnud senise elu kõige kirevam aasta, tegelikult suisa uskumatu järele mõeldes. Ja õnnelik, õnnelik, õnnelik, pööraselt õnnelik kõigist vesistamistest hoolimata. Leerid tehtud, gümnaasiumitunnistus käes, eksamidki läbit (viiest kolm 95-...), suvi mööda tantsitud, sisseastutud ja kallistatud, sügisestki üle tormatud (lugesin kokku - sügissemestri jooksul 16 tantsuetendust kaetud).
Mu iga aasta on olnud nii eriline, et ma ei suuda uskuda, kuhu nad lõpuks välja jõuavad.
Ahjaa, tõepoolest uuel aastal uus nägu. Üks hull tüdruk haaras kinni mu virinatest ning lõi selle mulle ühe kohvijoomise hinnaga.
Armastan häid inimesi.
viiuldasin kell 19:38
kujundas: maali
