aaaarghhh!!! kas ma nüüd LÕPUKS saan selle ainuma sissekande ära postitet, enne kui mamma lõuates sisse tormab!!! siin kuulsime me juba pisut arooniat. tegelikult ma mõistan lapsevanemaid ja tunnen neile südamest kaasa, aga samas on ka lugejatest kahju, kes päeva jooksul ehk mitu korda piiderdavad... no ma siis hoiatan ette. 25nda maini on siin mõtet käia paaril korral nädalas ja edasisi plaane pole mul tehtud. mu bloggerdamine on põhimõtteliselt häiritud, niisiis. häirija on naissoost, nagu aegade algusest see on olnud.
et siis pisut lähemalt oma laupäevaseid läbielamisi kirjeldada, pean alustama õunast, mille ma 85 krooni eest ostsin. hee. ogedi, see on hangitud pika proovimise tulemusena muusikapoest (rüütli nurgal) ja see jääb mu elu kallimaks õunaks, ma usun. aga ta on väga ilus ja äärmiselt tõetruu. ja kui teda raputada... saite aru küll. me ei suutnud kuskilt marakat laenata ja nii me pidime mu rahakotti tühjendama.
reede õhtuks suutsin ma teatud määral juba vibraatoga (loe õigesti!) hakkama saada, aga see oli ainult hea õnne peale. laupäeva hommikul oli värin mu hääles ideaalne (nii et juss hõiskas - väga hea!) - ent see tuli puhtalt närvilisusest. kui juss seda kuulis, oli ta põhjendatult õnnetu.
enne noorema vanuserühma algust istusin saalis ning kui märt loite sisse sadas, vajus mul suu ammuli. ma kujutasin elavalt ette, kuidas ta mu perekonnanime kuuldes kuratlikult irvitama hakkab. zürii koosseis oli iseenesest soodne: meie vilistlane gloria, isa koorikaaslane TAMist ja meie vilistlane rait sarjas, üks meie kooli algklasside õpetaja, märt loite ning üks või kaks tundmatut. tegin selgeks, kus rait ja märt istuvad, et neile hiljem silma visata (prillid ma võtsin laulmise ajaks eest). JA ME OLIME LAVAL. ma võin teile tantsida maailmalavadel, tänavatel, ööklubides, metsas või koduõuel (jätka) - aga laulda ma ei või veel päris kuskil, olgugi et olen seda teinud kauemgi kui tantsinud. ma olin laval ja juss istus maha - ning jäi liiga taha loomulikult. ütlesin, et ta pisut ettepoole, st minu juurde istuks, aga lugupeetud diskor aaw karjus kõrval, et jäägu ta sinnasamma. tulemus oli see, et ma ei kuulnud teda. niisiis hakkas meil juba esimese refrääni juures rütm lonkama, ma viisin mõtte korraks sellele - ja hakkasin mingil tobedal põhjusel täiesti vales kohas täiesti vale asja PORTUGALI KEELES laulma. siis ma jätsin kenasti pooleli, teatasin publikule (tegelikult küll züriile), et "mul läksid nüüd keeled lootusetult segi" ja alustasin refräänist uuesti. imelik, kui mul kord juba selline masterkrahh oli sisse lipsanud, tundin ma ennast laval nagu kala (küll pisut leiges, aga ikkagi) vees, mu naeratus ulatus enamvähem kõrvuni ja loitegi poole sai pilke saadetud (pead oskama ennast müüa) ja kui mul siis portugalikeelse osa üks salm meelest läks, laulsin ma lihtsalt tammtammtamm ja sain kenasti hakkama.
pärast ma naersin välja kõik, kes mulle komplimente tegema tulid.
hiljem tegi loite märkuse 42s ja tema ja vau vahel arenes järgmine lugu:
märt: ps n2gin t2na te pisi6e 2ra vist... huvitav kas on ilus m6elda, et miks ta vaka all on olnud (minu kitsa silmaringi jaoks v2hemalt)? veenev esineja! respect
vau: ta on eluaeg mingit syrri v2rki ajanud. kunstiinimene jne. :) kes seal zyriiis veel oli? ja pole ta vaka all midagi olnud, rohkem tantsuga vist lihtsalt tegelenud seni.
märt: suht suvalised s2gad nagu minagi olid seal zhyriis :P muusikaga vist ikka miskitpidi seotud k6ik, maitea kas keegi peale minu varem ka lauljaid hinnand oli. ma sattusin sinna kuna tuttav korraldas ja markus ei saanud minna...
egoboost! loen teller.diip.ee'd ja ütlen teile kahte asja. 1. edevuses pole mul enam kuskile edasi minna 2. perekonna poolt olen ma saanud kaasa hunniku komplekse, sest nad kõik on püüdnud anda oma parima mu edevuse lämmatamises. nii et need mõned harvad komplimendid, mis on hoolikalt kokku kogutud ja selleks eraldatud märkmikku kirja pandud, et ma neid eales ei unustaks ja et ma neid lugeda võiks, kui kord suhted just kõige soojemad ei ole, kuluvad marjaks ära ja midagi suht pole karta.
jalutasin söögivahetunnis kooli peal ja sõin u'lt okupeeritud õuna ja vastu kõndis tüdruk, kes tegi kahtlaselt tuttavaid liigutusi, otsekui oleks tal ümmargune marakas käes ja ta laulaks seda raputades ja ennast muusika taktis liigutades mingit vahvat lugu...
ja siis tegi seminar mulle üllaülla ja saatis oma teise kursuse õpetaja-hakatised tunde jälgima. st et jalutasin pahaimamatult söökla poole ja nägin jo'd. ma ei taha oma tundepuntrast mingeid kahtlasi juppe siia välja harutada, aga ühe asja mainin - ta nägi kohutavalt hea välja. ma suutsin korraks juba kadedusega mõelda, et niimoodi ongi see lahkuminek siis mõjunud... poisist on meesiludus saanud... aga siis surusin ma oma mõtted kivisse ja tundsin end ülejäänud päeva maailma kõige patusema inimesena. ei, see lause pole õige. ma tundsin end halvasti ja põhjus polnud temas, vaid minus. ma ei suuda sõnades väljendada seda jälestust, mida ma sekundite jooksul enda vastu tundsin.
sellest on kahju, sest see teeks mulle head. endale haiget teha. ma tundun endale liiga õnnelikuna niigi. ja ise olen teinud haiget, nii et need etteheitvad näod mulle enne magamajäämist kangastuvad. see on otsekui üks mu hullemaid painajaid - ma kuulen ja näen, kuidas kõik ümberringi läbisegi mind nimepidi kutsuvad: madlimadlimadliMAdlimadlimadliMADLImadli... ja niiviisi päris pikalt.
ja siis tuleb haldjate lendamisaeg. oma hõbekõlalistel häältel sosistavad nad mulle kõrva valusaid õrnusi ja löövad haavu, sest alati meenub mulle - ma jätsin teid maha. ma valisin normaalsuse - ükski kord elus. ma ärkan hommikul ja haldjatolm katab mu silmi, nii et ma seda rähmana maha pean pesema.
tahan kordki lennata samamoodi, nagu ühes ammuses unes, milles te kõik veel mu lähedal hingasite.
ma ei saa midagi teha. ma vist jäängi andeks paluma. aga need teised ütlevad, et inimesel pole võimalik eales midagi andeks anda, seda saab teha ainult jumal.
mina ütlen, et armastus on suur siis, kui andeks ei pea palumagi.
mõmm

viiuldasin kell 22:56