There's something I want to say, I just don't have enough words for it.

Võibolla oli asi roosides, aga loomulikult nägin ma teda täna öösel unes. Me jalutasime ja ta oli lõpuks nõus minuga käevangus ringi käima, kuigi tundis end seejuures ebamugavalt. Mina, puudutaja, käevang - kujutate ette.
Mul on hea meel, et ma ära pean minema, mul on vaja tiba tuulutust, enne kui ma mingid asjad endale pähe võtan.
Aga võibolla on selleks juba liiga hilja, sest... seda ja teist. Igal juhul ostsin ma uued kingad, kuldsed ja selliste kontsadega nagu ei eales varem. Ja ma ei kukkunud nendega eile veel kordagi.
____
Ma olen nii palju asju unustanud, see on uskumatu. Mingid kunagised väga sööbivad emotsioonid ja juhused - kõik läinud, kustunud, andestatud, maha maetud. See on kergendav, samas on mul kahju. Ma kogusin mingi hetk endale öeldud halbu sõnu, kirjutasin neid üles, aga nüüd ma võin nad samahästi kustutada, nad ei tähenda enam midagi, nad on ainult märk inimeste väsimusest või murest.
Ma ei saa aru, miks ma ei võinud koguda mulle öeldud häid sõnu.
____
Ma tunnen, kuidas mu nägu on vanem ja karmistunud, aga mõtted ei küpse kuidagi. Tunded ammugi mitte. Kuigi ma olen suutnud lõplikult harjuda J lahkumisega, ta tegi õigesti, et mulle pool aastat üleminekuaega andis. Algul oli kuu aega põrgut ja edasi näis ta mind... edasi armastavat. Lihtsalt mitte piisavalt, et kokku jääda.
Ma isegi ei tunne ennast kibestununa, kuigi olen täpselt seda tüüpi.
Selles mõttes olen ma vist kiiresti harjuv inimene - harjun sinuga koos olema, elama, töötama, looma - ja kui see on läbi, harjun kohe järgmise situatsiooni või inimese või töökaaslasega. Asendamatust ei ole. Ma ei ole kunagi ennast asendamatuna tundnud.
Ma kardan harjumusest vaid üht - et äkki ma ei valigi üldse, vaid võtan lihtsalt järgmise ettejuhtuva (situatsiooni või inimese või töökaaslase). See oleks pinnapealne.
Ma olen pinnapealne ja ma olen varas ja see ei tekita minus mingeid suuri tundeid, sest mul tekivad nad harva ja lähevad kiiresti üle - väga ebaloomeinimeselikult.
See tähendab, et suur viha ja kurbus ja muud negatiivsed asjad ja suur õnngi on vaid hetkeks ja enamuse ajast olen ma keskpäraselt rõõmus ja rahulolematu.
Kontoritööks kõlbulik, ma ütleks.
____





Ma tahaksin hästi, hästi rahulikult edasi minna. Ma tahaksin teada, kas ma olen selleks võimeline - nii nagu ma pole kunagi võimeline põnevat raamatut kohe järjest lugemata käest panema, kuigi see röövib mult öö ja hommiku ja palju usaldusväärsust.
Ma ei pea kohe kõike saama läbi lugeda, päriselt.
Ma ei usu, et ma seda teostada suudan.
____
Niisiis, 22-aastaselt, peale nelja vanematekodust eemal veedetud aastat elan ma lõpuks üksinda, päris üksi, üürilepinguga, mille tingimusi ma ise täidan ja puha. Ja töölepingutega, mida järjest juurde tuleb. Ja projektitaotlustega, mida rahuldataksegi, isegi kui need on neljalauselised ja kokku visatud vaid seepärast, et mul ei olnud tol hetkel otseselt midagi kaotada. Ja reiside ja ise tehtud reisikindlustustega. Ise ostetud lennupiletitega. Ja ma ostan ise endale nõud ja raamatud ja riided ja kingad ja teen süüa, kui köök läheduses on, ning broneerin sõpradele sauna, kui nad minu etendusel külma saavad. Ja palkan endale tantsijaid ja rekvisiitoreid ja nukukunstnikke. Ja nuputan, mida oma ülejärgmise aastaga peale hakata. Ja ütlen ei või ja just seal, kus ise paremaks pean.
Täiesti, täiesti, täiesti uskumatu. Kas see ongi elamine?
____
Ja kuidas, lõppude lõpuks, öelda eesti keeles kõige täpsemalt "epiphany"?

viiuldasin kell 12:47