<$BlogRSDUrl$>


ikka ta viiuldab

          kodu
      vend siim
   sirel
   helena
    noor e
    geish
   nellu
    mm
    kaisa (maisaa)


viiuldajake
 issemm
siimelina
kataainar&co
kaidivahur&co
vusserdis
geisha
nellu
hundid (love)
FX (love)


vanad:

  2009
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2008
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2007
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2006
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2005
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2004
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2003
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2002
12 8-12

17 veebruar 2003

Maailm on täiega p**sse kukkunud tegelikult. Kõik elunautijate kaunid päikesetõusud ja vaimuinimeste hingevalutavad mõtisklused ei suuda leevendada maailma kroonilist kõhulahtisust. see kõik on jäle. iga päev saadame me mõne oma õpetajatest lõplikult p**se, sest jälle oli ta nii värdjas ja keeras täiega... või lihtsalt sellepärast, et ta üritab mulle õpetada midagi, mida ma vajalikuks ei pea. õpetajad lasevad ennast kaheksa tundi päevas rõveduseni mõnitada, peas keerlemas küsimus "miks ma seda kõike teen?". osadel on piisavalt oidu õpilastele samaga vastata: nad harjuvad õige pea mitte hoolima nendest, kes hakkama ei saa - mida ta ronis siis gümnaasiumisse? igaüks enda eest. enamik õpsidest piinlevd siiski edasi ja loputavad oma alanduse suvel maakodus porgandeid pestes maha - et sügisel uue hooga poriga näkku saada. kui keegi klassis ÕPILASTEST üritab õpetaja kaisteks tolgustele midagi öelda, on teised äkitselt segaduses: mind nad ju ei häirinud? milles asi? miks see mind peaks kottima, mida sina oma nina sellesse topid? vahetundides võime omavahel mõistlikku, asjalikku vestlust arendada, arukalt analüüsida kooli häid ja halbu külgi, aga pruugib kellelegi miski/keegi vaid pinda käia - ja õpsi alandatakse mutta ning terve klass üksmeelselt itsitab selle peale. enda meelest oleme me nii TARGAD, TAIPLIKUD ja ISESEISVAD. eriti TUGEVAD. kõik näevad asju vaid endi silmade läbi, mitte keegi ei vaevu end panema teise asemele/olukorda või arvestama kellegi kolmandaga.minu meelest õpetajad püüavad seda veel teha. õigemini püüavad nad ikka veel meid õpetada - miks ei ole nad läinud ja rõdult alla hüpanud? loomulikult on olemas mingeid eriti halbu õpetamismasinaid, keda kõik jälestavad, kuid need näited on harvad ja miks peaksime me alati alluma reeglile "nagu küla koerale, nõnda koer külale"? Väikesed värdjad (vabandan), kes koridorides valimatult igale möödakäijale jämedaid solvanguid lõugavad, üksteist peksavad, sööklas leiba teiste inimeste taldrikutesse loobivad, möödakäijatel saiakesi käest maha viskavad või neile kummipaelaga valusasti vastu tagumikku peksavad - kas nemad on uus inimpõlvkond? kuidas saan ma kunagi enda järelkasvu lasta sellesse alandamise ja ajuvägistamise inkubaatorisse? ärge tulge mulle rääkima, et tugevam jääb ellu, sest ka nõrgemal/teistsugusel PEAB olema võimalus. täiskasvanuna mõned õpivad olema/suhtlema - aga mõned ei õpigi. suhted vanematega on nagunii nii, nagu nad on. osad leiavad, et oleks parem, kui neid suhteid üldse poleks - samal ajal kui need, kellel pole, nende poole igal hetkel anuvad. kõik on üksi, kõik on valus. kõik püüavad seda varjata.
ma korjan seda soppa tilkhaaval endasse, lähen ühel päeval kooli ja tulistan kuuli silmade vahele kõigile, kes seda minu arvates väärivad. ma vabastan nad piinas, ma ütlen. nad on ju nagunii pimedad, ma ütlen. seletuseks ma karjun või sosistan kõledal häälel või hoopis mõtlen vaikides: me igaüks oleme süüdi. me kõik oleme sama hirmsad päevast päeva ja ei märka seda. need kaetakse tavaliselt meie kaunite hetkedega, mida pole ka sugugi vähe. aga plekid on peal.
Kui piisavalt kaua korrutada: "See pole minu asi", pole mõtet imestada, kui maailm lõpuks sedasama vastu karjuma hakkab.


viiuldasin kell 00:58


kujundas: maali

blogger