<$BlogRSDUrl$>


ikka ta viiuldab

          kodu
      vend siim
   sirel
   helena
    noor e
    geish
   nellu
    mm
    kaisa (maisaa)


viiuldajake
 issemm
siimelina
kataainar&co
kaidivahur&co
vusserdis
geisha
nellu
hundid (love)
FX (love)


vanad:

  2009
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2008
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2007
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2006
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2005
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2004
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2003
1 2 3 4
5 6 7 8
9 10 11 12

  2002
12 8-12

10 veebruar 2004

Mulle meeldivad kaks silti Narva maanteel kahel pool tänavat: BI-INFO ja "2.k ELU ALLIKAS". Keeltemajaga ühes hoones. Polnudki mõtet kuskil koobastes otsida siis, Elu Allikas on ju siinsamas...

Mul oli muidugi esimene kompatund ka täna. Ajee. Põhimõtteliselt ju see ongi aine, mille pärast ma üldse ülikooli olen tulnud sellele alale, kõik muu on lihtsalt vajalik juurdekuuluv lisaboonus. Kirjutasin nagu hullunud reporter ja püüdsin vahepeal mõistatada Re' silmade värvi. Ebaõnnestus nagu alati. Jaani paistab vaevavat küsimus publikust, aga minu meelest ongi see hullim kompromiss, millele looja peab jõudma: kuivõrd teha midagi publikule suunates või ainult enda nägemuse teostamise pärast... Lõputu teema muidugi. Mina püüan teha seda, millega jään lõpuks ülimalt rahule ja saan suure naudingu, aga ei unusta, et tegelikult loob publik ise teose (kõikidest minu ponnistustest hoolimata).

Ma ei suuda osadele oma kaaslastele rahuldavaid hüüd/varjunimesid välja nuputada - kunagi varem pole mul seda probleemi veel olnud. Eriti üks tekitab peavalu: Tähepoiss? Õunake? See, et ma Janarit Jansaks kutsun, on juba iseenesest koomiline (Janari juhtub olema kummalise kokkusattumuse läbi mu korterikaaslane, kui te veel ei tea). Ja esmaspäeval, lõpuks, lambist ning ootamatult, tuli mul esimest korda tahtmine Nelet tõeliselt Nukuks hakata kutsuma. Aga Tartus on veel üks nukukene Watsun, kelle kallis kuju mul vähemalt korra päevas läbi pealuu lippab! Loodan, et sinuga on kõik korras...

Mesimehele helistasin, sest eile õhtul järjekordselt tavapärase kaaslasega hängides (mis idiootlik sõna, ent siiski mu tavakasutuses) kallas minevik kuskilt ülevalt lund pähe ning mul tuli vastupandamatu tahtmine temalt vaikset kinnitust saada, et ta on ikka veel minu Mesimees. Natuke. Kuskilt sealt Viljandipoolt paistab ebamäärane tantsimislootus, liiga õhkõrn, et selle üle veel õnnelik olla... Mälestused ikka kummitavad, nagu eelnevas mainitet. Eriti haldjanäolised muidugi. Aga mingis mõttes on mul meessoost kahju, sest nad on kõik kentaurid, aga otsekui ei mäleta seda...

Teemat jätkates: Nele süüdistab mind selles, et teen oma suure raamaturändamis-ihalusega elust raamatu. Mõistan ta sõbralikku muret, ma tõepoolest peaks õppima nägema inimesi pisut rohkem maapealsetena. Aga miks ometi, kui maailm on nagunii illusoorne? Olgu see juba siis iseennast väärt.

Üha enam kangastub mulle mu lemmikunenägu (Annelinna majade vahel uisutavate indiaanlaste poolt tapetud piilupartide kõrval) - Kolm Hetero Stuudio plikat (ka mina) hõljuvad püstloodis päikesekiirtes särava, värvilist udu, liblikaid ja tähetolmu täis rohuaasa kohal, varbad vaevalt uduvaipa riivamas, ning Haldjas istub niidu äärel ja vaatab oma mõtlike silmadega pealt.


viiuldasin kell 18:47


kujundas: maali

blogger