oi ma olin kuri eile. mõnikord ajab mind publik kui selline närvi ning minu meelest naersid nad eile katrin essensoni etenduses täiesti üleliigselt. see ei olnud naljakas, see oli ülimalt põnev ja hirmuäratav ja hurmav. mulle ei meeldi see ka eriti, et pierrot (see on ju see, kes nutab?) üle naerdakse. igal juhul läksin ma üleni kurjust täis ja hakkasin sädemeid pilduma ja kokkuvõttes olin paha. mulle isegi meeldis korraks olla nähtavalt paha, sest ma olin kolm päeva tundnud endast mikroskoopilise tundmatu objektina suurte ja raskete kõigile teada objektide vahel. see kulus mulle ära, peale lahkuminekut pool aastat tagasi ei olnudki eriti midagi, mis mu ego taltsutanud oleks. kuidas ta ütleski, kui asi viimaks pisut inetult lõppema hakkas? "armusidki lõpuks endasse ära..."
aga reaalne ja tore oli minna ja tajuda, et ma olen mittekeegi. et kui keegi mu isiku vastu huvi tunneb, ei tea äkki keegi, kes ma selline olen ja miks ma just siin ja just nii olen.
siis jää peaaegu uskuma, et eesti on pisut suurem oma väiksusest.
viiuldasin kell 22:09