$BlogRSDUrl$>
15 oktoober 2008
Tundub lausa mage sellesst sissekannet teha,
või millest siis üldse, onju,
aga viimased päevad on väga imelikult tujukad olnud. Millegagi püüan nagu väga hakkama saada ja see käib nii vastukarva, et mine või pooleks. Räägime siis jälle sellest hüpoteetilisest aususest. Inimesed on valede kohtade peal vait.
Eile rääkisin endaga väga kaua diivani peal - täiskuu säras näkku ja tegelikult oli soe, heegeldatud diivanikate oli ka soe, ning jäin magama kuniks kuu oli magamistuppa edasi liikunud. Ta oli öelnud, et ma temaga ei suhtleks, aga mis muu on koosmagamine kui üks suhtlemise vorme? Ja enne olin ju üritanud, aga nii tugev enesesisendaja ma pole.
Hommikuni uslesid meie jäsemed tavapäraselt üksteise ümber, aga tegelikult ajab kõik mind endast välja. Töö ja uni ja mõtted ja eluviisid ja väljaütlemata mured ja... Ma ei saa aru, kas ma tegelikult üldse suhtlen sõpradega või olen üksi, ma ei saa sama aru ka oma pere koha pealt, ma ei saa aru, kas ma teen tööd või lihtsalt teesklen ja ma ei saa aru, miks ma ei oska olla päriselt õnnelik, kui tegelikult on kõik päris hästi. Just see viimane tõukab mind ikka veel sinna äraminekumõttele, aga siis tuleb ju leppida mis iganes töövõimalusega... Kuradi raha. Elu aeg harjutan end sellest võõranduma ja ikka tekitab ta mulle senisest kõige rohkem peavalu..
Unes nägin halvasti informeeritud töötubade andmist üksikul saarel, sinna sõideti hommikuse laevaga. Mu reedene asendustund Lasnamäel.
Hiljem nägin tulevikumaastikute kohal lendamist (see oli aasta 2013 - Sõiduteel steppisid ja muusikalitantsisid poolkoomilised robotpolitseinikud, Selle kõrval oli sügav eikellegimaa okastraataia ja kaarnatega, siis tulid slummid - põllulappide asemel oli igaühe osmiku õuel mitu grillalust, millest tõusis minuni ei-tea-kelle-liha küpsetamise hõng. Ja siis oli ikkagi loodus - sügisene mäeküngas, taamal sild ja puud, lendasin puude vahele ja seal oli päris eesti mets, kusagil konverentsimajas olid kogunenud välismaalased - keerasin kõrvale. Kruusatee viis ülespoole puude vahele ning seal paistis Neo ja algas mingi Matrixi kaklustseen. Grete ühines vist minuga lendamisse, me arvestasime veel hoolikalt välja, et me Matrixisse sisse ei lendaks, aga hiljem sai Grete Keanu Reeves'iga suudelda.
Ma arvan, et minu kaaslaseks oli Illi Kristjan, aga see võis olla ka väga noor Alfie, nad näivad sarnased.
Ühel blokkmaja õuel oli spontaanne tiik, lapsed lustisid seal sees, meie ka ühinesime ja suudlesime vist lõpuks, me olime päris kaua koos teel olnud. Märkasin vees hulpivaid suitsukonisid.
See linn või küla oli päikeseline, värviliste majadega, Lingrenlike poekestega, viisime vale-Kristjani kotte koju ja ta ema askeldas köögis. Mingi tõrge tekkis, ja ta ema oli kõrvetanud käe, mille eest poeg pidi nüüd hoolt kandma, ja lõpuks olid nad kahekesi pliidi ees ja ma sain aru, et mind oli ära keelatud - ma läksin oma asju võtma ja hüüdsin talle, et ma ei otsinudki temaga midagi, aga ta võiks vähemasti julgeda midagi oma elus muuta, mitte jääda kinni samasse suhteskeemi..
Palju aega enne seda olime supervõimetega inimeste laagris. Meie "tuppa" tuli uus poiss, Mait jälle (ta on nii kaua surnud olnud, miks ma just teda peaksin oma unedes kohtama?), oli palju jamamist igasuguse salapärase ja sinise ja võlulisega - minu kaaslased olid VÄGA ilusad, me olime nagu mingist seriaalist, ma peaaegu tean, kes nende rollides olid...
Ja nii igal ööl. Hommikuti tunnen end läbihekseldatuna, kella üheksast hakkavad telefonid helisema, ja me lihtsalt ei suuda üht jäsetki liigutada, ma olen nii üritanud. Tegelikult eile sain. Ma ei kirjuta sellest. See oleks nagu mingi tarbetu õigustamine. Tegelikult pole midagi õigustadagi.
Et kas me siis tegelikult suudame oma harjumusi ja käitumisskeeme muuta või ei, ideeliselt ju peaks nagu,
aga kusagilt pole näha.
viiuldasin kell 12:33
kujundas: maali