$BlogRSDUrl$>
20 aprill 2007
Enne esikat
Ma kuulan ja kuulan üha uuesti "Varjumaa" muusikat ja mu silme ees tantsivad erivärvilised kleidid ning ma tunnen nende kurbust ja nende üksindust ja nende valu ja see on väga ilus.
See on väga... igatsev.
Ma ise olen "Lahingu" lõpus ja kuulen ühe kõrvaga juba "Mõttevahetuse" muusikatki - ent ma ei ole veel leppinud - endaga, autoriteetidega, oma lastega, oma kehaga, oma tervisega, oma armastatutega, oma ambitsioonidega, oma reaalsustega.
Kuidas peaksid siis suutma seda H plikad teha, nemad, kes minu arvestuse järgi peaksid olema keset kõige kibedamat lahingumöllu - sedasama, mis mul hakkas lõpule jõudma alles II või III kursuse paiku...
või mis ikka veel kestab - seda ma näen alles hiljem.
Aga see muusika, see muusika - miks see mulle täna nii hinge läheb? Kas see on lihtsalt lavanärv? Kas ma kardan jälle mitte korda minna?
Mu silme ees hoiab Liisa käsi mõõgal ja alustab oma hüppamist. Kerli keerleb põrandal eri suundades oma kondise noore kehaga. Helena alustab Katku, nii et mu kõri hakkab nöörima. Ja Sirel, Sirel loobib oma jalgu seina poole nagu masin, nagu vaim.
Tegelikult nagu ei tohikski me keegi veel viimasele osale minna, kas pole mitte? Mõttevahetus on liiga suur uuestisünd, see on teine maailm.
Meie oleme veel siin.
Kui ma praegu saaksin, jätaksin selle ära.
Miks ongi vaja õnnelikke lõppe?
Aga võibolla see ei olegi samade tegelaste edasiareng, võibolla on argipäeva minek hoopis regress, kõigi oma sisemiste läbielamiste kiuste oma igapäeva juurde naasmine samana, muutumatuna, võibolla isegi pinnapealsemana? Otsides mugavat suhtlust ja kohustusteta teineteisegaolemist - täpselt nagu me seda tavaliselt trennis leiame?
Jah, see seletaks selle kerglase muusika.
viiuldasin kell 00:51
kujundas: maali