einojah.
vahur vaatab blade II-te. "kas see tshikk on siis vamp või mitte?" küsisin talt. ja ta vastas: "tal on ju rinnad. vampiiridel ei ole rindu."
geisha tegi koduka! seal on küll enamus hoopis väikse maarja pilte, aga mis tost. ta tegi blogi peale selle! seal on küll mõned armsad komaveakesed ja ainult kaks sissekannet, aga ometi kord nägi ilmavalgust üks blog, kus hakatakse rääkima tantsust arvatavasti veel rohkem kui minu omas. milline õndsus.
aaaa. blade murdis just kollil käe ära. mul see küll nii lihtsalt ei käiks. õigemini minu käe murdmine käiks veel lihtsamalt, aga mina nii lihtsalt ei murraks. lihtsalt. :)
ja kuulge kui vampiiridel suremisel nii head valgustajad on, tahan mina ka.
ühesõnaga tegelikult tahtsin ma hoopis tantsust rääkida. ma kõmpisin vist eile atlantisest koju (ma ei läinud sinna vabatahtlikult - mul oli esinemine) ja mõtlesin, et kas inimestel juba kõrini ei ole sellest, milline fanatt ma olen. et blogis arutan mingeid tantsuasju, sõpradega räägin mingeid tantsuasju, tänavatel ja värkidel tantsin.
siim korraldab
pläskutulistamisvõistluse - ja mida teen mina? loomulikult võtan käputäie tantsijaid ja lasen neil seal karelda, selle asemel et normaalseid pilte teha. kaidi küsib juba igal nädalavahetusel, et kas mul kuskil jälle mingi kargamine tuleb. ja ükskõik, kus ma ka ei oleks, ma olen trennis. jne. teine asi, mis ma mõtlesin, oli see, et kuigi ma püüdsin neid vältida, räägin ma ikkagi lihtlausetega, kui loll ma niiviisi krahvile (tarile?) ei tunduks. kirjanditesse ma võin neile meetriseid lauseid toppida, aga siia tahan ma natukenegi selgust.
naerumürin.
käisin täna "cassandrat" vaatamas, niisiis. iseenesest oli jube hea (
vahepala vahuriga:
MADLI! - mis on? -
SÖÖMA!) ja tehniliset on estonia vanemuisest peajagu üle ja sergei upkin ning vladimir a. võitsid täega südamed, ainult stoori oli natuke naljakas. kogu (itaalia) küla sattus lõpuks televiisori mõju alla ja siis tuli üks ameeriklane ja röövis nad paljaks - sõna otseses mõttes! nii et naistel oli pisut rohkem riideid seljas, aga mehed lösutasid valgete (pungis) aluspükste väel oma toolidel etenduse lõpuni ja ma olin sellest täiesti võlutud. lihtsalt stseenist kui sellisest ja selle (rohekast) maagiast. judinad. minge kõik vaatama. lõpuks julgeb peategelane oma hullusärgist vabaneda ja televiisori välja lülitada! tegelikult oli see ikka hea ballett, arvake nüüd sellest, mis tahate.
ogedi, homme siis "igaviku meele" esietendus kontserdimajas kell 19:00. minu viimane esietendus heteros arvatavasti (lähima paari aasta jooksul vähemalt), nii et kurb. sellepärast ma rohkem midagi ei räägigi.
viiuldasin kell 22:43