niisiis suutsin ma oma uurimistööga eile hakkama saada. niisiis suutsin ma matrixit käia vaatamas nagu keskmine inimene kunagi.
oi kus ma alles naersin! ma vaatasin neid võitlusstseene, mis olid kirjeldamatud ja meenutasid otsekui mingit nägemata kaasaegset tantsuetendust väga suurel määral, ning mu kõht oli üleni suurtsuurt õnne täis ja siis ma naersingi - rõõmust. sellist hoogu pole mul veel varem peale tulnud, nii et tagamaid ei oska arvata. pärast subtiitrites jooksid kenasti ka selle peostseeni (tõsiselt eriline, muuseas) tantsijad ja muud loomad ja ma olin ülimalt rahul, istusin nagu pisike budda seal kinotoolis ja u suutis mind suure vaevaga ekraanist välja kiskuda.
kino seina ääres seisis mees, kes põdes a) nahavähki b) mõnda muud kohutavat nahahaigust. ta ketendas ja paistis koost murenevat, ta jäsemed ja pea olid krimpsu tõmmanud, juuksed olid hõredad ja püsti, silmade ümber olid erepunased jooned. ma ei saa eitada oma tülgastust.
pärast koju sõites arutain ma endamisi (ebaküpselt), et milleks neid filmides grimeeritakse, kui koledad inimesed ju päriselt ka olemas on.
aga neid on, teate, nii vähe!
viiuldasin kell 09:52