Ei loe
See on see tegelik põhjus, kuidas ma oma vastiku pisikese eluga tundun hakkama saavat - ma muudan end jäätükiks kõige selle valusa vastu, mis meie ümber ja sees tegelikult on. Ma lülitan välja kõik maailmavalutavad inimesed, väljavihastatud ema, üksikud ja foobikud, kõik vähem egoistlikud... ning vaatan neid mõtliku ükskõiksusega, mis pole küll päris vaba hoolivusest. Tegelik õud tabab mind ainult siis, kui nemad sellest piisavalt kaua hääletult kriisata suudavad, siis muutun ma näost üha kalgimaks ja tunnen, kuidas mu südamele päev-päevalt kasvab paks paekivikiht nagu ikka veel ignoreeritud Tallinnas. Ja ma olen üheks pikaks ööks vapustatud, mispeale lihtsalt sulgun veel kaugemale iseenda igatsuste ja haigete unistuste ees ja räägin sellest, kuidas parasjagu on külm või kirjutan oma kooriproovidest, mis on ju rangelt võttes nonsens.
Mulle meenub kibedalt eelmine aasta, kui samamoodi jäätusin, kusjuures mingit otsest põhjust ei olnudki. Oma roll on võibolla praegu selles mälestuses, et kui väga hulluks läks, pistsin ma jooksu, mis siis, et nuttes.
Ma ei ole niiviisi enam joosta saanud, millest on kusjuures kahju.
Mult küsitakse, kuidas käivad tunderongid Tallinna-Võru vahelt. Murelikult vastan, et Võru poolel möllab gripiviirus.
Ja jätan vastikult enda teada kõik selle üüratu igatsuse, mis on nii suur, et on muutunud lõpmatuks, seega Kasaku järgi olematuks, ning armastuse, millesse on nii raske uskuda, sest ta ei mahu mu sisse ära. Need kohutavad, ent harvad ööd, kui mõtlen elevantidest ja konjakikommidest ja tegelen meditatsiooni kõrgema astmega - iga hinna eest välja lülitada end teadmisest, et armsam on Võrus, pere ja Pelle on Tartus, Hetero on läbi, koduks on ühikas, kõik vanad on jäänud eemale. Ja ma suudan ikka veel: kirjutan kirju, mille võiks kunagi trükis avaldada, sest nad võivad olla naljakad; võtan kergeid kõnesid vanematele, mille teemaks on tihti ilm; lähen magama voodis, mis on täis eelpoolmainitud siniseid tekikotielevante ja üksindust; lähen pakun kasutut seltsi vennaraasule, kes samuti võibolla just maailma parimas seisus pole, olles ajutiselt ilma jäänud oma lemmikmodellist...
Siiski on mul praegu (jälle vaid üheks ööks arvatavasti) tõsiselt kõrini kõige olulise ignoreerimisest.
Mitte et ma seda oleks tahtnud mainida, aga näib, et neli päeva külmetamist on asja ette läinud ja meil on hullumeelne värisev materjal primitiivse tantsufilmi jaoks koos. Kellelgi mõnd tuttavat fanatist operaatorit?
viiuldasin kell 22:30